Senitundmatu malereegel

Toimus pika mõtlemisajaga maleturniir. Vaatasin pealt Tulva ja Kolgi mängu. Neil olid peal veel ainult praetud kartulid, mida nad pannilt maha kühveldasid. Mäng käis selle peale, kumb teeb viimase liigutuse. Väga palju kartuleid nad korraga labida peale ei pannud. Ühelt poolt nad ei osanud, teiselt poolt nad ei kiirustanud. Ütlesin, et males peavad ju kuningad ka peal olema. Vastati, et reegel lubab kuningal laualt maha käia. Selgus, et kui kuningas on laual, siis käib mäng mati peale, aga kui ta on laualt maha käinud, siis viimase nupu löömise peale. Mult oli kunagi küsitud, kas malet mängitakse viimase nupu löömise peale, millele olin vastanud ei, pidades seda kabega segiajamiseks, aga nüüd selgus, et küsijal oli õigus. Kuna ta ise oli kabemängija, siis teadis ta seda reeglit minust paremini. Praegu arutasime, et kui kuningas laualt maha käib, siis tuleb see lõppmängus endale kahjuks, sest üks vigur on laual vähem. Laualt maha käinud kuningas ei saanud enam lauale tagasi käia. Ütlesin, et avatud liinide korral võib laualt lahkumine kasulik olla. Aga siis oleks lihtsalt vastase kuningas ka lahkunud. Ütlesin, et ma olen malereeglid läbi lugenud, aga seda reeglit ei näinud. Võibolla see oli alles hiljuti kehtestatud. Või ei olnud ma lugenud mõttega. Võtsin oma toas riiulist selle vananenud malereeglite raamatu uuesti, et üle kontrollida. Võis ka olla, et reegleid lugedes olin nuppude käimisviisid vahele jätnud, arvates, et neid ma tean niigi. Minu toas oli kari väikseid poisse.