Mustad linnud

Täna hommikul äratasid mind mustad linnud. Tegin neist mõned fotod.

Ma ei teietanud

Sõitsin mootorrattaga. Ühe mööda sõitva auto juht tegi väga imestunud nägu. Seepeale tuli mulle meelde, et mootorsõidukiga tuleb teises teeservas sõita. Vahetasin serva. Olin harjunud jalgrattaga vastupidises servas sõitma. Olin arvanud, et mul ei ole võimeid, et autojuhtimist selgeks saada. Aga kui ma olin nüüd mootorrattaga sõidu selgeks saanud, siis oleks arvatavasti saanud ka autoga. Kuradisillast kaugemale ei tahtnud ma sõita, sest kesklinnas võis politsei lube küsida, ja neid mul ei olnud. Andsin juhtimise Klausile üle. Klaus arvas, et mina võiks edasi juhtida.

*
Programm oli koostanud nimekirja, milliste otsingusõnadega on minu blogisse kõige rohkem tuldud. Kui ma seda vaatama hakkasin, tuli Klaus ka vaatama. Palju oli otsitud kahte kahesõnalist väljendit, millest üks sõna oli "naine". Samuti ühte kohanime, millest ma kohe ei mäletanud, kus see asub. Siis tuli meelde, et see on külmapoolus. Kui vaatamise lõpetasime, saatis Kulbok mulle sõnumi, et ma pidavat Heidit kõvasti teietama. See ei vastanud tõele. Olin Heidiga rääkinud üks kord. Siis olin pöördunud mitme inimese poole korraga ja sellepärast "teie" öelnud. Ma olin juba varem aru saanud, et Heidi arvas, et ma teda isiklikult teietasin, sest hiljem oli ta minu poole sama sõnaga pöördunud. Hakkasin Kulbokile selle kohta vastust kirjutama. Kui Jakobi mäe alla jõudsin, tuli klass mulle vastu. Nemad olid kauem ekskursioonil viibinud, aga mina olin selle varem katkestanud ja jõudnud riided ära vahetada. Kirjutasin vastuse vedela joogina topsi põhja. Seda tehes jõudsin ühe väikse majani, kus oli ema. Ema hakkas minuga rääkima, aga ma püüdsin Kulbokile vastamisele keskenduda. Ema küsis, kas ma võtsin rohtu köögis. Sellele ma ei vastanud. Ütlesin, et ma kirjutasin vastuse valmis, aga kuidas ma selle teele saadan. Ema ütles vaat-vaat. Ma olin harjunud saatma elektroonilisi vastuseid, aga nüüd oli vaja jook teele saata. Aga ma ei teadnud Kulboki aadressi. Kulbok oli mulle kirjutanud elektrooniliselt. Otsustasin, et lähen maleturniirile tagasi, et Kulbokiga suuliselt rääkida. Ema ütles, et kui ma sinna lähen, hoiaks ma Pillest eemale, sest Pille andis vanaemale ühe haiguse. Kui turniirimajja jõudsin, olid seal eesruumides igal pool voodid haigetega. Kõndisin läbi nende ruumide ja ei teadnud algul, kas leian mänguruumi veel üles. Ütlesin, et kohale jõudsin elusana. Üks ruum enne mänguruumi istus kohtunik veel oma laua taga. Aga kui haigeid oli nii palju, siis pidi selle võrra mängijaid vähem järele jäänud olema. Mänguruumis nägin meest, kellest ma ei saanud aru, kas ta on Kulbok või mitte. Seetõttu kõndisin tast mööda.

Kaks trepikoda

Läksin ühelt naiselt küsima, kas ma saan veel magistrieksamit teha. Ta andis sellise vastuse, millest ei olnud aru saada. Tuli valmistuda varsti uuesti küsima. Naine vist arvas, et ma tulin talle mingit rõvedat ettepanekut tegema. Olin küsinud magistrieksami kohta, aga õige sõna oleks olnud doktorieksam. Vanaema oli õpetaja ja ütles, et tema ikka laseb mul doktorieksamit teha. Mulle tuli mõte, et kõige õigem on küsida juhendajalt, sest juhendaja on huvitatud, et tema juhendamisel rohkem doktorikraade saadaks. Magistrieksamiks olin pikalt ja hoolega valmistunud, aga doktorieksami pidin saama väiksema vaevaga tehtud, sest nüüd oli mul peas nii palju seoseid.

*
Ema küsis, mis meie aadress Kaunase puiesteel oli. Vastasin, et 15-9. Minul olid need numbrid võibolla sellepärast paremini meeles kui emal, et seal elades koju tulles olin vaadanud korterinumbri järgi, millisest uksest sisse minna, aga ema sai juba korruse järgi aru. Meie praeguses trepikojas oli naabril korteriuks lahti. Võibolla selleks, et ta saaks sealt vaikselt välja hiilida meie juttu pealt kuulama. Aga otsides sealt korterist üldse kedagi ei leitud. Läksime majast välja ja kõndisime kogu perega ühes suunas. Osad olid teistest kaugemal ees. Isa istus väiksesse autosse ja kutsus, et tulge varastatud autoga sõitma. Tegelikult see oli meie pere auto. Aga kui vennad seda ei teadnud, siis nad võisidki isa eeskujul autosid varastama hakata. Isa istus juhi kõrvalistmel. Kuna juhi kohale ühtegi autojuhti ei istunud, siis hakkas isa ise kõrvalistmelt juhtima.

Enne sula

Täna läksin suusatama eriti sellepärast, et neljapäevaks olevat ilmateade vihma lubanud. Kui ma kodust väljusin, näitas kraadiklaas juba 0. Ületreenimise vältimiseks ja tööaja kokkuhoidmiseks suusatasin natuke lühemalt kui pühapäeval, tehes ühe ringi kanali taga ja teise ees. Viimasel ringil sain oma kiirust tervisejooksja omaga võrrelda. Algul liikusime kõrvuti, siis läksin mina ette. Ma ei võtnud küll eesmärgiks temaga võistelda, aga kiirem olla oli ikkagi uhkem tunne. Kuna ilm oli kaheksa kraadi soojem kui pühapäeval, siis higistasin lühemast sõidust hoolimata rohkem, nii et pärast ei tulnud vahetada mitte ainult alumist, vaid ka ülemist särki. Täna oli vist talve 15. suusatamine.

Propagandakarikatuur

Ajalehes ilmus karikatuur, millel kaks poliitikut omavahel rääkisid. Nende räägitav jutt oli karikatuuri kohta väga pikk. Paistis, et eesmärk ei ole teha nalja, vaid propagandat nende poliitikute kasuks. Üks poliitik rääkis esimesena ja teine vastas, et poliitikul peab olema vastutustunne, aga ta ei pea vastutust võtma. See tähendas, et ta ei pea ühegi sigaduse järel tagasi astuma, vaid proovima ise oma vigu parandada. Selline suhtumine ei olnud mulle vastuvõetav.

*
Kaks venda olid juba väikse lapsena nii haiged, et pidid kõveras käima. Aga nad tegid selle üle nalja. Paistis, et nad said vahepeal ennast sirgu ka ajada. Praegu oli kolm pereliiget haigeks jäänud ja üks neist lamas voodis. Isa helistas ühele tüdrukule. Ta rääkis, et käis koos praegu voodis lamava vennaga Venemaal ja kohtus tänaval selle tüdrukuga. Siis oli näha, et nad sobivad hästi, ja isa küsis nüüd, kas see tüdruk ei tuleks vennale naiseks, sest venna praegune naine ei ole piisavalt hea. Tüdruk hakkas midagi pikalt seletama.

*
Olime ühel peol. Ema kiitis, et üks jook on hea, sest see ei hakka kohe pähe. Küsisin, kas ta joob siis nii sageli purju, et teab, kuidas joogid mõjuvad. Peole saabus uus inimene koos koeraga. Panin silmad kinni, et mitte koera näha.

Unenägude üleskirjutamine koolikohustuse korral

Ühe mehe kohta räägiti, et tal on kaks perekonda. Üks on 2,5-line ja teine 1-line. Vaev läheb peamiselt 2,5-lise peale, aga 1-line on selleks, et keegi teda mõistaks.

*
Üks inimene oli pesnud minu särki. Ta oli leidnud taskust paberi, mida ma poleks tahtnud talle näidata. Ta ütles, et tema kui vennanaine ei saa sellest aru. Seal oli kirjutatud Helinast. See mees küsis mult, kas paberile kirjutatud jutt on päriselt juhtunud või ilukirjanduslik. Vastasin, et osalt päriselt juhtunud ja osalt ilukirjanduslik. Ilukirjanduslikust osast mingi protsent oli omakorda päriselt juhtunud.

*
Tuli uudis, et Euroopa Liidus tahetakse piiramatut liikmesriikide vahelist rännet tõkestama hakata. Osad inimesed said sellest aru, et rändamine tahetakse täielikult ära keelata, ja polnud rahul. Aga rännet taheti ainult vähendada, täpselt nii, nagu ma kunagi nõudnud olin. Mõtlesin, et siis on minu kirjutistest ikka midagi kasu olnud. Mõtlesin kirjutada eurolisti, et võibolla mäletatakse, et kunagi kirjutasin sinna listi kaks punkti, miks ma kõige rohkem Euroopa Liitu astumise vastu olen. Üks neist oli rändepiirangute puudumine. Kui nüüd minu nõudmised täidetakse, siis ei ole enam põhjust Euroopa Liitu kuulumise vastu olla. Aga ma ei teadnud, kas keegi on veel sinna listi jäänud.

*
Olin jätnud ühele blogile kommentaari. Nüüd näitas minu blogi loendur, et kaks külastajat on tolle blogi tellijad. Mõtlesin, et rohkem ma sinna blogisse ei vaata, et ma seda unes ei näeks. Ja ma ei loe enam üldse teiste blogisid, sest mulle ei meeldi, kui ma blogijaid unes näen. Klaus vaatas korraks peale, millised unenäod ma olin üles kirjutanud. Ta ütles, et me mängime neis unenägudes kogu aeg omavahel malet. Lamasin voodis ja mõtlesin, kas mul on riided korralikult seljas. Mõtlesin, et see on hea, et ei pea enam vara hommikul kooli minema, muidu ei oleks aega unenägusid üles kirjutada. Kui tahta neid üles kirjutada, siis peaks veel varem üles tõusma või kirjutama koolis. Aga koolis ma kirjutan koolivihikutesse ja need on unenägude jaoks liiga õhukesed. Kui vihiku viimane lehekülge täis saab, tuleks võtta lahtiste lehtede vihikust lisaleht. Aga need lisalehed võivad ära kaduda.

Sõidud pikenevad

Täna käisin vist sel talvel 14. korda suusatamas. Algul kahtlesin, kas saab minna, kui põlv valutab. Aga suusatamise ajal vähemalt ma valu ei tundnud. Sõitsin umbes kolm kanali ringi, mis peaks olema selle sajandi uus rekord. Eelmisest sajandist mäletan, et olen neli ringi korraga ka sõitnud. Tänases suusatamises oli uus, et märkasin, et eelmisel aastal ostetud saapaklambri küljest on tükk kadunud. Aga suusa allpüsimisele see takistuseks ei olnud. Uutmoodi äpardus oli, et kui mulle kanali taga kolm suusatajat korraga vastu tuli, pillasin ühe kepi käest ja pidin ringi pöörama, et see üles korjata. Positiivne muutus oli, et kui varasematel kordadel vastutuul segas, siis täna küll tajusin vastutuult, aga see ei olnud edasiliikumisele eriline takistus. Võibolla ta oli siis täna natuke nõrgem. Kuigi sõidud on läinud pikemaks, käisin kordade arvu poolest detsembris sagedamini suusatamas kui jaanuaris. Täna sõitu lõpetades olid juuksed higised ja koju jõudes kamm ilma vett pähe panemata juustest läbi ei läinud, kuigi hommikul veel tegi seda.

Vastus endale saadetud kirjale

Mängisin Sveniga malet. Tema võitis. Pärast mängu lõppu ta ütles, et ma oleks pidanud ühel käigul teisiti mängima. Küsisin, kas tema soovitus on ikka õige, kui vesi voolab vastu ka. Kas asi on selles, et minu vesi voolab kõrgemalt. Läksin Kaunase puiestee hoovi. Seal toimusid korvpalli Tartu meistrivõistlused. Kõige tugevam meeskond oli varem mänginud Eesti meistrivõistlustel, aga nüüd oli võetud uus suund, et ta mängis nõrgemate meeskondadega ühel turniiril, et neid tugevdada. Selle meeskonnaga oli meie meeskond juba mänginud. Samuti teistega, kus oli täiskasvanuid. Nüüd olid jäänud ainult lapsvastased. Kartsin, et ei saa lastega mängides jalaga pallile pihta. Osad vastased olid nelja-aastased. Võibolla nad ei olnudki kellestki nõrgemad, kes turniiril ei osalenud, sest lastel oligi kõige rohkem energiat.

*
Läksin oma ülikooli elektronposti aadressi koduleheküljele. See lehekülg oli roppusi täis kirjutatud, mis näitas, et need aadressid ei olnud korralike inimeste kontrolli all. Saatsin enda aadressil ühelauselise kirja. Kirjutasin, et ülikool naerab, aga mina naeran viimasena. Sellele kirjale tuli vastus. Vastasin vastusele küsimusega, et kuidas ta sai mulle vastata, kui ma kirjutasin endale, mitte listi. Vastuse saamine näitas, et kõik elektronkirjad loeti läbi. Minu viimast kirja peeti nii ohtlikuks, et läbilugemist ei suudetud enam varjata. Vaatasin oma teise postkasti. Sinna tuli viimasel ajal kirju tundmatutelt saatjatelt, kelle nimed jäid ka külgriba kontaktidesse. Ema vaatas, mis mul ekraanil on. Ta ütles, et see kiri on ju spämm. Seda ma polnudki mõelnud. Mulle pakkus see huvi, sest kirjutati suuskadest. Aga edaspidi tuli vist sellised kirjad lugemata jätta. Otsisin sahtlist, kus on vastus minu endale saadetud kirjale. Aga seda paberit ma enam ei leidnud. Paistis, et saatjad olid selle paberi ära varastanud.

Poliitiliste eksimustega köide

Kati P.-l oli sünnipäev. Kinkisin talle ema küpsetatud koogi. Kati ei jaganud seda kohe ära, vaid pani pingi ranitsavahesse. Ta ütles, et see on hea, et ma koogi kinkisin, see teeb asja pidulikuks. Vaatasin aeg-ajalt, kas kook on ranitsavahes alles. Järgmisel hommikul läksin kööki. Kati magas seina ääres ja Toomas sõi laua taga. Hakkasin ka sööma. Kui söömise lõpetasin, sosistasin Toomale, et ei ole selgunud veel kõige olulisem, kas me sõime karaskit või Kati sünnipäevakooki. Viimast ei oleks tohtinud enne süia, kui Kati seda ise jagab. Toomas ütles mulle, et ma paneks ühe asja kapi seinale. Vastasin, et see ei ole sein. Kapi põhi on põrand, üleval on lagi ja küljed on seinad. Kati ütles lause, millest võis järeldada, et ta oli kuulnud, mida ma Toomale sosistasin. Mõtlesin, et oma sünnipäevale ma kutsun ainult neid klassikaaslasi, kellel on hea iseloom. Üks on Kati ja teisi peab veel mõtlema. Vanasti ma lootsin Eriku ja Kristeri peale, aga kui ma Kristerit sünnipäevale kutsusin, siis ta üldse ei tulnud. Vahepeal oli Lauri N. ka hea iseloomuga, sest ta oli skaut ja skautidele õpetati, et nad peavad teisi aitama. Aga klassikokkutulekule jättis Lauri ka tulemata.

*
Toomas mängis uut elektronmängu. See oli samasugune, nagu oli olnud automäng, aga autode asemel olid seal indiaanlased. Indiaanlane pidi liikuma kahe ekraani serva vahel ja ei tohtinud kellegagi kokku põrgata. Ta pidi viima ühte eset ühest kohast teise. Ma ei saanud aru, mis ese see on. Tegelikult ma polnud kindel, kas ma automängu puhul olin aru saanud. Kogu aeg, kui Toomas seda mängis, mäng pinises, sest ta ei keeranud häält maha. Aga osad võibolla ei osanud ilma hääleta mängida. Mängul oli kaks erinevat kiirust. Küsisin Toomalt, kas ta teist kiirust ka on proovinud. Toomas vastas, et ei ole. Vanematel elektronmängudel oli sees ainult üks mäng, aga sellel oli mitu. Lisaks indiaanlastega mängule oli seal näiteks ussiga mäng. Mul oli ussiga mäng arvutis ka alles.

**
Eile:

Mängisime malet. Mängu lõpetades küsis Klaus, kus tema kuningas on. Vastasin, et kuningas on sisse mähitud. Klaus hakkas nutma. Henrik lõi Tooma arvuti ekraani katki. Toomas hakkas nutma. Ta tahtis arvuti ära parandada lasta. Läksime parandusse. See asus ühe maja ülemisel korrusel. Roomasime mööda kaldteed üles. Seal oli nähtud ette roomamine, sest kõndides oleks võinud kergemini alla kukkuda. Meiega sama teed läks üks koer. Mulle oleks meeldinud rohkem, kui seda koera poleks siin olnud. Arvutiparandajad küsisid, mis mõte on vana arvutit parandada. Kui inimesed saavad endale uue auto osta, siis saab uue arvuti ka osta. Aga Toomale oli vana arvuti väga tähtis. Ta oli sellele varemgi uusi varuosasid lisanud.

*
Lugesin "Eesti ajaloo" teist köidet. See algas muinasaja kirjeldusega. Kirjutati, et eestlased vahetasid kaupa Vendiga. Kui Vendi mõiste esimest korda sisse tuli, ei seletatud, mida see tähendab. Sellest oli näha, et seda köidet ei ole mulle toimetada antud. Vendi all mõeldi nähtavasti kõiki läänepoolseid maid. Alles kui lühike muinasaja kirjeldus läbi sai, algas muistse vabadusvõitluse osa. Raamatus oli palju pilte ja mustreid. Mõned 13. sajandil saabunud vallutajate juhid olid piltidel prillidega. Algul mõtlesin, et sellised pildid on liiga tänapäevased. Siis tuli meelde, et olin mujalt lugenud, et tol ajal osati juba siiski prilliklaasi valmistada. Prilliraamid olid vanapärase kujuga. Mõtlesin kirjutada, et hoolimata poliitilistest eksimustest on see väga hea raamat. Aga peetagu meeles, et ühegi raamatu toimetamist minult ära ei võetaks. Ma oleks osanud selle palju paremaks teha.

Kõik on maailmameistrid

Ütlesin, et kanarasvast tehakse puljongit. Sellele vastati, et see lause vajab toimetamist. Minu meelest ei vaja, vaid ma ütlesin meelega nii, et naljakam oleks. Minu meelest naljakas lause on parem kui see, kust nali on välja toimetatud. Aga sellised naljad, nagu anekdootides ja ajalehe naljanurkades on, ei ole eriti head, sest neis ei ole kunagi midagi uut. Kui ma feisbuki kasutamist alustasin, siis kirjutasin seal sageli naljakaid aforisme. Nüüd enam eriti ei kirjuta, sest need hakkaksid ennast kordama. Poliitikast ei saa seal ka kirjutada, kui ei taha inimesi ärritada. Mõned kirjutavad kogu aeg just poliitikast. Mind see ei häiri, aga ma olen kuulnud, et osasid häirib. Tegelikult poliitika enam minu lemmikteema ei ole. Üks päev ütlesin, et ajalehe lugemine on päeva kõige ebameeldivam osa. Tegelikult ma ei loegi enam ajalehest eelisjärjekorras poliitikat, vaid eelistan kultuuri. Aga natuke loen ka poliitikat, sest kohusetunne nõuab. Osa poliitikauudiseid saan kätte raadiost. Raadiot kuulan rohkem juhuslike juppide kaupa. Vahel kuulan ka saate lõpuni, kui on huvitavam saade. Aga siis läheb kaduma saate algus. Raamatuid loen rohkem tervikuna. Ann luges kõigepealt raamatute esimesi peatükke, et valida, mida lugeda. Mulle ütles ta, et tahab lugeda midagi seikluslikku. Seepeale tõin talle kaks seiklusjuttude sarja raamatut. Aga ema ütles, et need on kohutavalt igavad, mille järel Ann ei julgenud neid pikemalt lugeda. Minu meelest ema ise kinkis need mulle. Üks neist oli tõesti suhteliselt igav, teine huvitavam. See, mis oli igavam, oli naisautori kirjutatud. Siis oleks võinud oletada, et see on huvitavam naislugejatele. Kuskil artiklis hiljuti öeldi, et anne ei sõltu soost. Täna ütlesin, et iga inimene on vähemalt kõige rohkem enda moodi, seega on kõik maailmameistrid. Sellele vastati, et aga kuna mina ütlesin seda esimesena, siis mina olen kõige suurem. Kolmas ütles, et siis võiks teised ja kolmandad kohad ka välja anda.

Vankrid nurgas

Tänase turniiriga päevakeskuses tähistati Lille sünnipäeva. Tulemused olid:

1. Trohhalev 6 p.
2. Peebo 5
3.-4. Metsoja, Seljodkin 4,5
...
7.-8. Runnel 3,5

14 osavõtjat, 7 vooru, 15+15 minutit

Runnel-Peebo 0:1
Haring-Runnel 0:1
Runnel-Ojaste 1:0
Kõiv-Runnel 1:0
Runnel-Lille 0:1
Põvvat-Runnel 0:1
Runnel-Metsoja 0,5:0,5

Esimeses voorus Peebo kulutas aega ringikõndimisele ja ei luba sellisel juhul kella seisma panna. Pika vangerduse järel soovitas ta mul see tagasi võtta, kuna ta sai panna oda minu lipu ja kuningaga samale diagonaalile. Ma ei võtnud, vaid ütlesin, et panen sel juhul ratsu vahele. Ratsukäigu järel ähvardas ta ratsut etturiga. Ratsu eest sain kaks etturit ja vastase kuninga lagedale. Lõpuks jõudsime lõppmängu, kus vastasel oli enamoda, aga mul rohkem ettureid. Hakkasin mängima aja ja pati peale. Viimase jaoks kahisin ära kaks etturit, aga patti ei olnudki. Vastane pani mulle mati paar käiku varem kui ma ootasin. Aeg olevat tal kukkunud viimast käiku tehes, aga ma vaatasin kella alles siis, kui matt oli peal.

Huvitav mäng oli Haringuga. Kahisin etturi või kaks, vastutasuks rikkusin vastase vangerdamisvõimaluse ja takistasin tal mõlema vankri mängutoomist. Lõpus sain kätte vastase veel arendamata oda c1 ja seejärel märkas ta, et on ajaga kaotanud.

Täna nägin esimest korda, et päevakeskuses käib muuhulgas uus ajakiri "Imeline Ajalugu", mis mulle kui ajaloolasele huvi pakkus. Ma polnud seda varem mujal ka näinud, ainult kuulnud. Seni olen lugenud ainult teaduslikke ajalooajakirju, aga see on populaarteaduslik. Teine puudus on, et sealt ei saa teada midagi Eesti ajaloo kohta. Aga kuna Eesti ajalooajakirjade puudus on, et seal ei kirjutata eriti välisriikide ajaloost, siis see mõnevõrra tasakaalustab neid. "Imeline Ajalugu" viitsitakse eesti keelde tõlkida, aga "Ajalooline Ajakiri" on alla käinud ja osalt ingliskeelseid artikleid avaldama hakanud. See nädal kulus aeg ka kodus ajaloole ja tõlkimisele, mistõttu ma maletrenni ei teinud.

Energia raamatust

Üks mees kiirgas kosmoses teiste taevakehade suunas. Räägiti, et võib tulla kosmose sõda, isegi universumi sõda. Öeldi, et kui unerohtu liiga palju tarvitada, võib see inimese lahustada. Üks naine oli unerohtu tarvitanud ja kraapis kätega näo pealt koorikut lahti. Üks inimene tahtis lahkuda majast kolmanda korruse akna kaudu. Ta tahtis hüpata trepikoja välisukse kohal olevale katusele, et sinna on lühem hüpe kui otse maapinnale. Teine inimene pidi teda algul kinni hoidma, aga siis ütles hea küll, ja lasi lahti. Kukkuja hüüdis, et lahti lasti liiga vara. Ta kukkus katusest mööda. Järgmine inimene tahtis samuti akna kaudu lahkuda ja kavatses hüpet täpsemalt sihtida. Aga kui ta oli hüpanud, siis ta hüüdis, et tal ka ei tulnud hüpe välja. Lisaks hüppas ta eelmisele hüppajale otsa.

*
Panime klaveri pärast tarvitamist seina äärde tagasi. Aga klaver muudkui kõikus ja kõikus ja teda tuli kahe käega kinni hoida. Ütlesin, et niiviisi laguneb ta ära. Lõpuks jäi ta liikumatult paigale. Kahtlustasin, et klaverit oli seestpoolt kõigutanud mõni valimistulemuste vastu protestiv partei.

*
Ajalehes oli intervjuu ühe naisega. Sellel naisel oli ka õde. Henn küsis, et kummaga on tegemist. Vastasin, et kuulsamaga. Aga Henn näitas, et seekord oli intervjuu võetud just vähem kuulsalt. Henn rääkis, et kui ajalehes temaga intervjuu oli, siis ta sai pärast kirja. Vastasin, et see juhtub kõigiga. Kui mina ajalehes lugejakirja avaldasin, sain ka pärast seda kirja. Helina polnud mulle tükk aega kirjutanud, aga pärast lugejakirja ilmumist kirjutas. Toomas elas oma korteris, aga käis vanast kodust raamatuid laenamas. Ta ütles, et algul ta laenas 1990. aastate raamatuid. Mulle tundus, et ta pidas neid liiga vanadeks. Hüüdsin, et 1990. aastate raamatud ongi paremad kui praegused, ja 1980. aastate omad omakorda 90-ndate omadest paremad. Toomas vastas, et seda ta räägibki. Mõtlesin öelda, et Uues Testamendis on isegi esimese sajandi 80-ndatel aastatel kirjutatud raamatuid. Aga ma polnud selles päris kindel. Vaatasin, et Piibli esimesed lehed on kaaneümbrise vahele torgatud. Seda olin vist teinud ise, kasutades kaaneümbrist järjehoidjana. Meil külas olev Kaja ütles, et "Õhtumaa allakäiku" ei tohi ka lugeda, sest see annab nii palju energiat, et pärast seda läheb lugeja kaupluse aknaid sisse lööma. Seda ütles ta sellepärast, et nende peres olid kõik Euroopa Liidu pooldajad. Vastasin, et ma just sellepärast ei lähe kaupluse aknaid sisse lööma, et ma ei ole allakäinud.

Üle tüki aja nägemine

Üks mees saatis mulle feisbuki kaudu postkasti üleskutse, et mulle saadetaks liitumiskutseid. Aga feisbukist paistis, et ta ei olnud seda sinna riputanud, vaid ainult mulle saatnud, et ma selle ise üles riputaks. Aga minul polnud seda mõtet üles riputada, sest kõik, kes oleks seda näinud, oleks juba minu nimekirjaga liitunud olnud. Iseasi, kui ma oleks riputanud selle feisbuki gruppidesse. Aga sinna polnud ka tingimata vaja riputada, sest praegu mul lugemist jätkus. Nüüd riputas see mees selle üleskutse siiski feisbukki üles. Kohe sain kuus liitumiskutset. Üks oli tuntud poliitikult. Tal oli vist minu postituste sisust vale ettekujutus ja need oleks talle pettumuse valmistanud. Ülejäänud kutsed olid mulle tundmatute nimedega inimestelt. Olin nõus kõik vastu võtma. Aga ma ei jõudnud kätt väga kiiresti liigutada, mistõttu mõni võis juba mõelda, et ma ei võta.

*
Magasin hommikul oma voodis. Ema tuli minu tuppa. Ta ütles, et ma istuks tooli peale ja paneks kirja, mida ma mõtlen. Tegin, nagu ma poleks seda kuulnud ja magasin edasi. Kui Klaus esikus kolistama hakkas, tõusin püsti ja panin ukse vahelt kinni. Seejärel läksin voodisse tagasi. Reeli saatis mulle feisbuki kaudu mõned laused. Vastasin kommentaariga, kus ütlesin, millises "Sirbi" artiklis sel teemal kirjutatud on. Tulid mõned kommentaarid ka teistelt. Reeli kustutas kõik kommentaarid ära, samuti enda sissekande. Minu kommentaari kustutas ta viimasena. Aga liitumiskutset ta mulle ei saatnud. Mina talle ka ei saatnud, sest ühest perekonnast kahele inimesele eraldi ei olnud vaja saata. Mõtlesin, et nüüd hakkan Reelit sageli unes nägema. Ma olin temaga paar korda varem ka mõne sõna rääkinud. Ühel korral olin andnud talle oma ülikooli lõputöö või magistritöö mustandi, et ta saaks selle järgi vaadata, kuidas peab kirjutama. Aga see mustand oli halvasti kirjutatud. Seal ei olnud mulle iseloomulikku huumorit. Mõtlesin, et kui kedagi üle tüki aja näha, siis on suhtumine temasse täpselt samasugune nagu varem. Väljaarvatud siis, kui see inimene on vahepeal muutunud. Aga vanu fotosid nähes on suhtumine sama. Mina küll fotosid ei teinud, sest mulle piisas kujutluspiltidest.

Hea ülikooliaeg

Olin polikliinikus. Lugesin seina pealt Eesti tänavuse saagi kohta. Algul oli paistnud, et tuleb hea saak, aga siis oli ilm halvemaks läinud. Klassiõed panid riidesse, aga mina lugesin. Kui majast lahkusin, sattusin kõndima Pille P. kõrval. Tahtsin tast ette minna, aga samm ei olnud tema omast kiirem. Tegin vaheldumisi erineva pikkusega samme. Siis keeras Pille ära. Hakkasin nüüd kõndima teistsuguse sammuga. Olin lugenud, et koertel on vastavalt meeleolule erinevaid sammuvariante. Tundus, nagu oleks Pille eemal teistele öelnud, et ta tahtis minuga koos minna, aga ma ei hakanud rääkima.

*
Olin feisbukis üks päev fotograafia kohta halvasti öelnud. Pärast seda olid need klassiõed, kelle arvates kõige tähtsamad on fotod, mind kontaktide nimekirjast kustutanud. Lugesin internetist vestlust, kus oli juttu Rosenbergist. Üks rahvuslane kirjutas: "Ma ei tea, kas Rosenberg on võimul olnud, aga ta oli 2011-2019 raamatukogu direktor." Kirjutaja pidas Rosenbergi kommunistiks. Aastat 2019 ei olnud veel olnud, praegu oli 2011. Sellised kirjutajad tahtsid parimat ja pingutasid väga, aga neil lihtsalt ei jätkunud võimeid. Lugesin teistele toas viibijatele selle lause ekraanilt ette. Ütlesin, et Rosenberg ei ole raamatukogu direktor olnud, vähemalt mitte ülikooli raamatukogu. Kui mina ülikoolis käisin, oli rektor Tulviste ja raamatukogu direktor Olesk. Tahtsin lugeda "Ajaloolisest Ajakirjast" Rosenbergi artiklit. Ma polnud seda ajakirja enam poes näinud. Aga mõtlesin, et hakkan seda jälle õppehoonest ostmas käima, nagu olin teinud suure vaimustusega ülikooli ajal. Mõtlesin, et ülikooli aastad olid hoolimata tervisehäiretest minu elu parimad aastad. Võibolla mul oli tol ajal hea tuju sellepärast, et käisin suusatamas. Ülikooli alustades õppisin suure vaimustusega ja olin Tulvistest ja Oleskist väga heal arvamusel, jälgides nende tegevust tähelepanelikult. Tol ajal ei kirjutanud ma veel midagi. Kolm aastat hiljem hakkasin internetis poliitikast kirjutama ja see oli ka algul väga põnev, sest asjad ei tundunud veel liiga keerulised.

Kommenteerimise süsteem

Meie maja juurde oli tulnud Hiinast traktor. Sellega oli kaasas hulk hiinlasi, sealhulgas sõjaväeosa, mis pidi traktorit kaitsma. Läksin neist igaks juhuks kaugemale. Trepikoja uksest ei saanud hästi siseneda, sest see oli remonditöödeks suletud. Koos minuga peatus seal veel üks inimene. Ta jäi trepikoja ees olevat lauda uurima. Viskasin eemalt laua peale ühe riideeseme. Ütlesin sellele inimesele, et ma vist viskasin talle pihta. Ma täpselt ei näinud. Majja oli parem siseneda tagauksest.

*
Ühes võrgukeskkonnas toimus vestlus. Mul läks sõrm kogemata vastu klaviatuuri ja kirjutasin sinna seetõttu pika rea s-tähti. Sellele vastati: "Simo Runnelid sisisevad." Aga mina kustutasin need s-tähed ära. Minu nimega lause alla kirjutas keegi: "Kas siin on mingi live, et kommentaarid on üksteise all?" Seal olid kommentaarid nummerdatud või tähtedega tähistatud. Kommentaarid läksid algpostituse alla taandreaga. Aga kui keegi tahtis vastata algpostituse asemel kommentaarile, sai ta kirjutada otse selle alla järgmise taandreaga. Kui kommentaarid olid numbriga, siis kommentaaride kommentaarid tähega ja vastupidi. Taandridade astmeid sai olla ükskõik kui palju. Läksin väiksesse kööki. Vaatasin, et mul on seal sahtlis mitu kassetti, mida ma pole veel kuulanud. Tahtsin need nüüd läbi kuulata. Osad kassetid olid mu enda täis lindistatud ja osadel olid muu päritoluga lastelaulud.

Fotokonkursi võitja

Olime Kaunase puiestee hoovis puu otsas. Tehti fotosid fotokonkursi jaoks. Üks foto tehti okste küljes kasvavatest tammetõrudest. See foto pidi konkursi ära võitma. Aga esikoht anti siiski teisele videole. Seal videos tahtsid kaks maas istuvat meest õhku tulistada. Nad vaidlesid, kumb peab tulistama, sest mõlemad kartsid seda ise teha. Nad surusid relva üksteise kätte, kuni see läks ise lahti. Mehed tõstsid mõlemad jalad õhku, et automaadivalang jalgadest mööda läheks. Pärast seda näidati inimeste näoilmeid, kellele sellest uudisest räägiti. Minu meelest näidati igalt inimeselt liiga palju erinevaid nägusid. Hakkasin oma toa põrandalt klotse koristama, mille vennad olid laiali ajanud. Nad olid need laiali ajanud mitme peale, aga mina pidin koristama üksi. Panin klotsid ühte suuremasse ja kahte väiksemasse kasti. Kuna ma ei pannud klotsiselgasid üksteise vastu lamedalt, läks kastidel kuhi peal liiga suureks.

*
Krister oli vannitoas. Läksin sisse ja ütlesin, et kingin talle oma esimese raamatu. Mõtlesin, et see on ju ammu  kirjutatud ja nüüd mõtlen teisiti. Ütlesin, et võibolla tuleks minu esimese raamatu tiraaž hävitada. Isa läks vannitoa uksest mööda. Kartsin, et minu juttu kuuldes ta võibki hävitada. Et ta seda ei teeks, ütlesin Kristerile, et seda ei tea, kas tulevikus meeldib rohkem see, mis on olevikus või minevikus kirjutatud. See, mida ma olin öelnud, oli minu uus blogisissekanne. Pealkirjaks panin, et ühel ajal arvati ühe autori teostest halvasti. Pealkirja lõpus oli selle autori võõrapärane perekonnanimi. Mõtlesin, et see on väga halb pealkiri ja see tuleb ära muuta. Uueks pealkirjaks kaalusin panna "Loomingu perioodid". Siis mõtlesin, et sel juhul võib keegi õiendama hakata, et tuleks kirjutada kokku "Loominguperioodid". Seetõttu otustasin panna "Loomingu periodiseerimine". Mõtlesin öelda, et mina panen pealkirju lihtsalt selle järgi, mis on ilusam. Aga kuna see, mis on minu arvates ilus, teiste inimeste arvates just ei ole, siis peetakse arvatavasti kõiki minu pealkirju väga kehvadeks. Läksin suurde tuppa arvuti taha, et pealkiri ära muuta. Suures toas olid vennad. Olin mõelnud koos ema ja veel mõnedega Peedule sõita, aga nemad asusid juba teele ja ma ei jõudnud järele, sest blogisissekanne võttis nii palju aega. Mõtlesin, et kui ma ei jõua nendega sama sõiduki peale, võin mõne hilisema rongi või bussiga järele sõita. Eestis oli bussiliine väheks jäänud, aga maakonna piires sõitvate busside kohta see ei kehtinud, seal käisid bussid tunni aja tagant, sest sõit maakonna piires ei olnud oluliselt pikem kui Tartu linna piires. Vaatasin, kas ma näen eemalt, mis paberite peale on kirjutatud. Puhveti klaasi taga olid Klausi maalid. Ütlesin, et kuigi minu maalid on väiksema pindalaga, on neil rohkem detaile. Klaus vastas, et ta tegi lihtsalt märja pintsliga. Ütlesin, et ongi, tema tegi märjaga, aga mina kuivaga sak-sak. Ajasin purgist vett vihiku peale. Ütlesin emale, et ta tooks mõne räti, näiteks salvräti. Klaus sai vihaseks, et ma tema vihiku märjaks tegin, ja läks teise tuppa minu asju lõhkuma. Selle eest tahtsin teda karistada. Mina olin vee ümber ajanud kogemata, aga tema lõhkus asju meelega.

"Romantismiaja inimene"

"Romantismiaja inimene". Koostaja François Furet. Eesti keeles 2003, originaal 1995. Tõlkinud Heete Sahkai, Margus Ott, Jana Lahe. 342 lk.

Raamat ei ole romantismist, vaid romantismi ajast. Romantismiajal ei olnud romantism ainuke vool ja romantismi võib esineda ka teistel aegadel. Nii loeb see raamat realistlikku kirjanikku Balzaci üheks tähtsamaks romantismiaja tegelaseks ja viimastel nädalatel käivad Eestis ägedad vaidlused, kas rahvusromantiline ajalookirjutus on vale või õige.

Raamatu sissejuhatuses defineeritakse, et romantismi aeg algas Napoleoni langusest 1814 ja lõppes 1848. aasta revolutsiooniga. Kuid igal raamatu peatükil on erinev autor ja kõik seda periodiseeringut ei kasuta. Nii ütleb peatüki "Naine" autor, et tavaliselt loetakse romantismiajaks perioodi Prantsuse revolutsioonist 1789 kuni 1860. aastateni, kuid isiklikult eelistab ta seda alustada veel valgustusaja keskelt. Hoopis defineerimata jääb raamatu ruumiline ulatus. Mõne riigi kohta on rohkem ja mõne kohta vähem näiteid.

Raamatu sissejuhatuses romantismiajana defineeritud aastad olid Euroopas üldiselt rahuaeg. Võibolla sõdade puudumine pani inimesi rohkem seiklustest unistama. Majanduse ja teaduse areng oli varasemast kiirem, aga aeg ei olnud sellest hoolimata kerge. Romantisimi teerajaja Rousseau idealiseeris lapsepõlve, aga romantismiajal pidid paljud lapsed rasket tööd tegema. Inglismaa oli maailmas juhtiv riik, aga tolleaegne inglane Carlyle arvas, et see aeg on Inglismaale raskem kui ükski varasem. Eestlaste romantismiajaks võiks lugeda ärkamisaega, aga raamatus vaadeldud aastatel oli Eestis lindpriiuse aeg, mis oli ka eestlastele üks raskemaid. Marx, kellest raamatus palju juttu on, arvas, et kogu formatsioon käib alla.

Romantismiaeg oli ühtlasi rahvusliku liikumise aeg. Carlyle arvas, et Inglismaal oli 200 aastat valitsenud ateism, aga see raamat ütleb, et kuigi kirikus käimine vähenes, inimeste sisemine religioossus hoopis suurenes. Oli suurima abielutruuduse aeg. Rahvuslik liikumine, usklikkus ja abielutruudus seostuvad kõik parempoolsusega. Aga ma olen aru saanud, et raamatusari, kuhu see raamat kuulub, on vasakpoolsete ajaloolaste oma. Tänapäevase vaskapoolsuse sissetoomine häiris mind juba "Vana-Rooma inimese" lõpupeatükis ja veel rohkem on seda selles uuemast ajast rääkivas raamatus. Autorid küll ei eita, et oli rahvusliku liikumise aeg, kuid püiavad selle edu seletada muude teguritega. Peatüki "Naine" autor tolleaegset abielutruudust ei hinda, vaid mõistab pigem abielulahutajaid, kuna emotsioonid olevat muutlikud. Kui donjuaniks peetud mees ei tahtnudki oma seaduslikust naisest lahku minna, nimetab autor seda perversseks vagatsemise maskiks.

Paljud raamatus romantismi esindajatele omistatud tunnused on sellised, mida leian ka enda juurest – asjadele terviklik lähenemine, salaühingud, minevikunostalgia, austus unenägude vastu. Viimane veel lisaks sellepärast, et vastandatakse romantilist ja psühhoanalüütilist lähenemist unenägudele. Aga raamat ei maini, et psühhoanalüütikutest Freudi ja Jungi tõlgendused on omakorda vastandlikud. Jungi omad on mulle vastuvõetavamad ja minu arusaamaga romantismist paremini ühendatavad.

Romantiline unistamine võib ilmselt olla suunatud nii minevikku kui ka tulevikku. Viimast esines Eestis ärkamisajal. Üks mõiste, mida vahel kasutatakse, on noorusromantika. Aga on leitud, et noored on sagedamini vasakpoolsed ja vanad parempoolsed. See on ka loogiline, kui vähe elanud noortel on kergem unistada tulevikust ja vanadel elada mälestustes.

Raamatu tõlge võiks olla parem. Peatüki "Preester" pealkirja täpsem tõlge oleks arvatavasti olnud "Vaimulik", sest preestrid on katoliiklikel maadel, aga protestantlikel pastorid, ja juttu on mõlematest. Tõlkes kasutatud sõnadest häiris mind kõige rohkem "lahtilummutamine", mille all oli vist mõeldud lummusest vabastamist. Liiga palju on võõrsõnu. Tüüpilised romantismiaja intellektuaalid olevat esteet, dändi ja flanöör. Kui öelda, et Eestis oli romantismiaeg ärkamisaeg, siis keda ärkamisaegsetest tegelastest me nimetame dändiks või flanööriks? Tõlkijad on tavaliselt võõrfiloloogi haridusega. Aga hea tõlke tegemiseks on vajalik eesti filoloogia tundmine. Nende sõnadega, mida emakeelses ilukirjanduses ei esine, tuleks ka võõrkeelse teadusraamatu tõlkes ettevaatlik olla.

Väljalõigatud loomad

Olin esimestest tundidest puudunud ja nüüd kooli läinud. Üks õpetaja, kes teadis, et ma esimestes tundides ei olnud, nägi mind, aga ei öelnud midagi. See tuli sellest, et ta oli maletaja ja teadis, et mängu tulemus ei sõltu täpsest ettevalmistusviisist. Mõtlesin talle öelda, et tähtis on, et õpilane ainet õpiks, mitte et ta tundides kohal käiks. Need õpetajad, kes puudumisi kontrollivad, loovad koolis hirmuõhkkonna. Mõtlesin, et aga vene keelest ma nii puudun kui ka ei õpi seda. Aga ma sain veel õppima hakata. Nüüd pidi tulema ajalehe lugemise tund. Selles oli uus õpetaja. Ta tuli klassi ukse juurde. Mul oli jopp käes. Õpetaja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et ma ei lähe, vaid tulin. Läksime klassi sisse ja tund hakkas pihta. Õpetaja küsis, kellel on tema aines vihik. Tõstsin koos teistega käe. Aga täpsustasin, et mul on sõnade vihik, mitte muud. Õpetaja oli nendes tundides, kust ma puudusin, käskinud kõigil võtta endale ka muu vihiku. Mind võidi täna selletõttu küsida, et ma olin eelmistest tundidest puudunud ja mul ei olnud veel hinnet. Aga just puudumise pärast ma ei teadnud, mis tänaseks õppida oli. Mõtlesin, et kui mind vastama kutsutakse, siis pakun, et vastan seda, mida ma viimati õppisin, mitte kõige uuemat asja. Õpetaja tuli mu sõnade vihikut vaatama. Mul oli viimati loetud asjade kohta ka ainult paar sõna välja kirjutatud. Õpetaja leidis minu vihiku vahelt raamatuid, kuhu ma olin liiminud lasteajakirjadest välja lõigatud loomi. Ütlesin, et tol ajal osati häid loomi joonistada, aga nüüd enam seda ei tehta. Mulle vaieldi vastu, et multifilmides näidatakse selliseid loomi. Ütlesin, et multifilmid on ka halvemini joonistatud.

Film mudast

Lugesin ühte "Loomingu Raamatukogu" numbrit. See oli Joanna kirjutatud. Lugesin seda klassis Joanna koha peal. Joanna tuli oma kohale. Pidin eest ära minema. Püüdsin varjata, mis raamatut ma loen. Siis ütlesin ise, et ma loen tema raamatut. Ütlesin, et ma ei mäleta, võibolla ma olen seda varem ka lugenud.

*
Hakkasime uuesti vaatama filmi, mida olin ka varem näinud. Tegevus toimus Anatoolia poolsaarel. Näidati seda poolsaart. Sellel oli kaardil ülemine osa pikem, seejärel tuli lühem osa, siis uuesti pikem ja uuesti lühem. Auto sõitis mööda seda poolsaart ja keeras metsa vahele. Mul oli hea meel, et tundsin avakaadrid ära. Aga filmi järgnevat osa olin eelmine kord väiksema tähelepanuga vaadanud, sest edasi läks film õudseks. Selles kohas, kuhu auto sõitis, valitses inimsööja muda. Sellest rääkis autojuhile kohalik elanik. Nad sõitsid koos edasi. Ühel ristmikul tekkis ohtlik olukord ja nad sattusid ärevusse. Kohalik elanik rääkis, et see on halb ristmik, sellel on korduvalt ärevusse satutud, ja ärevuse pärast tulebki muda kohale. Järgmisel hetkel tajus autojuht rünnakut. See ennustas, et kohe jõuab muda kohale. Tuli suur paks inimkujuline olend, kes autojuhti ründas. Mul ei olnud meeles, et muda on inimkujuline. Aga see ei olnudki muda, vaid kohaliku elaniku vend. Kui autojuht oli tema käest pääsenud, tahtis ta kohalikule elanikule kallale minna, et see oma venna talle kallale ässitas. Aga kohalik elanik ütles, et pole mõtet, kohe tuleb muda ja sööb tema venna ära ja jääb igavesti tema majja valitsema. Muda tuli selle eest, et kohaliku elaniku vend oli valesti käitunud.

Rekordiline võiduprotsent

1. Trohhalev 7 p.
2. Runnel 6
3.-5. Šukys, Kõiv, Tätte 4,5

16 osavõtjat, 7 vooru, 15+15 minutit

1. Runnel-Seljodkin 1:0
2. Oja-Runnel 0:1
3. Runnel-Trohhalev 0:1
4. Liiva-Runnel 0:1
5. Solovjov-Runnel 0:1
6. Runnel-Kõiv 1:0
7. Runnel-Tätte 1:0

Nii palju kui ma mäletan, ei ole ma elus varem ühelgi maleturniiril nii suurt võiduprotsenti saanud - 85,7%. Seejuures ei teinud ma nädal aega maletrenni, vaid ainult füüsilist. Maletrenni tegin ainult täna hommikul turniiriruumis enne esimese vooru algust. Võibolla muude küsimuste üle mõtlemine aitas ka vaimset vormi säilitada. Ja hea tuju on sel nädalal võibolla ka sellepärast, et ilmus minu koostatud raamat, millega ma terve aasta tegelesin ja teine aasta trükkimiseni jõudmist ootasin. Raamatu autor Grenzstein kirjutas ka esimese eestikeelse maleõpiku.

Kõrvahargid

Raamat ütleb, et kõrvahargid on võimelised inimese naha vereni läbi torkama. Teises lõigus ütleb sama raamat, et vastupidiselt levinud arvamusele on kõrvahargid inimesele täiesti ohutud. Nähtavasti siis nad on võimelised naha läbi torkama, aga ei tee seda, vaid ründavad ainult teisi putukaid. Raamat liigitab kõrvahargid nahktiivalisteks ja kinnitab, et nad võivad lennata. Mina olen neid ainult kõndimas näinud.

Kaks koolkonda

Rosenberg oli koostanud ühe mängu. Ta vaatas järele, et kihelkondade piire ei ole taastatud. Selle peale ta ütles, et siis seda mängu võibolla ei tahetagi. Mängu teema oli talude tükeldamine. Soovitasin, et siis võiks koostada mängu kolhooside tükeldamisest. Tahtsin talle selle kohta feisbukis kirjutada, aga ei hakanud seda tegema, sest feisbukis olid pildid juures. Listides ma ei kartnud kellelegi vastata, aga kui pilt juures oli, siis kartsin. Mõtlesin kirjutada feisbukki, et mulle ei meeldi fotode ülesriputamine ega nende hindamine. Aga see oleks olnud liiga sarnane minu hiljutisele sissekandele, et mulle ei meeldi feisbuk. Rosenberg rääkis, et vahel on kahes kroonikas kattuvaid lõike, siis on üks teise pealt maha kirjutatud. Vaidlesin vastu, et Rooma riigis tuli ühte linna kerjus ja talle anti süia. Laur rääkis loengus, et enne ühe sõja puhkemist tuli ka ühte Eesti linna kerjus ja talle anti samuti süia. Kaardil olid näidatud erinevad seisukohad Põhjasõja kohta. Selles küsimuses oli kaks erinevat koolkonda - kultuurajaloolased ja brutaalajaloolased. Kultuurajaloolased olid eestlased ja brutaalajaloolased Läti venelased.

Jalgpalli elektroonika

Läksin kanali jääle. See võis jalgade all murduda. Seetõttu kõndisin päris kanali servas, et kui jää murdub, oleks vesi madal. Kõndisin kanali teise otsani ja jää ei murdunud.

*
Kõndisin mööda jõe äärt. Püüdsin jõest käega välja surnud kalu. Kui natuke kaugemale jõudsin, oli kalu lademes. Olin neid söönud, aga nüüd tekkis kahtlus, et nad on mürgitatud. Küsisin asjatundjalt. Ta ütles, et need on muidugi mürgitatud. Kui öeldakse, et ära neid söö, siis see tähendab meie kultuuris kutset, et söö. Läksin tuldud teed tagasi. Ma ei teadnud, kas kalade kõhust välja võtmine aitab või on mürk juba kaugemale imbunud.

*
Ootasin bussi, et kooli sõita. Kui buss tuli, meenus, et mul ei ole piletit. Seetõttu läksin koju tagasi. Ütlesin emale, et ma ei läinud bussi peale, sest mul ei olnud raha. Ema vastas, et oleks võinud minna, sest kõik teavad, et mul raha ei ole, ja keegi minu käest piletit ei küsi. Rääkisin, et vahel ma olen läinud bussi peale ja kui on meelde tulnud, et piletit ei ole, olen järgmises peatuses maha läinud. Aga nüüd mul tuli juba enne bussi sisenemist meelde. Mõtlesin, et ütlesin, et mul polnud raha. Tegelikult ei olnud mul ainult piletit, aga raha oli olemas. Aga juhi käest ma ei tahtnud piletit osta.

*
Vaatasime jalgpalli. Mängijaid sai arvutinooltega liigutada. Olin arvanud, et teisele mängijale vastu jalgu löömine on viga, aga vigu ei vilistatud. Mõtlesin, et vahepeal võiks tagasinoolt ka kasutada. Kui mängija liikus liiga aeglaselt, piirati ta mitmest küljest sisse. Mängijad olid mehed, aga platsile läks ka üks naismängija. See ei olnud vist selles mängus tähtis, mis on võistkonna liikmete arv ega nende arvuline võrdsus. Naine lahkus platsilt enne mängu lõppu koos ühe teise mängijaga. Naiselt võeti kohe intervjuu. Ta rääkis jämedama häälega kui ma oleks arvanud. Ta ütles, et tema platsile mineku eesmärk oli pakkuda meelelahutust. Väljakut jälgis elektroonika, mis praeguseks ajaks leiutatud oli. Selle abil sai teada kõik arvandmed mängu kohta. Ekraanil jagunes väljak peeneks ruudustikuks. Sellele ilmusid pikad nooled, mis tähistasid üksikute mängijate jooksu. Kommentaator ütles, et andmeid on nii palju, et pole mõtet millestki rääkida.

*
Vaatasin ühte maleseisu. Algul vaatasin muid käike, aga lõpuks nägin, et musta kuningale saab käiguga Vh1-h7 tuld anda. Ja kui anda veel teiselt poolt lipuga ka tuld, tuleb matt. Saabus klubist lahkumise aeg. Panin nupud kokku. Üks poiss tuli ja viskas nuppe laiali. Haarasin tal juustest. Kui oleks öeldud, et see on seadusega keelatud, siis oleksin vastanud, et ma tean küll, aga teen seda instinktiivselt.

Vabadus kõndida

Kui tänaval ma kõndisin, siis kindad olid käes.
Jooksma ma ei pidanud, sest polnud sõjaväes.
Ranitsat ei olnud, sest ei käinud enam koolis.
Juhtida ei osanud ja nii ei olnud roolis.

Tänav oli tuttav, seda tundsin juba ammu.
Kuigi ma ei jooksnud, tegin siiski kiiret sammu.
Aju oli üleni täis mul oma laule.
Igas puus ma nägin sammast oma aule.

Ebaühtlased peatükid

Üks naine oli lugenud minu kirjutatud raamatut. Ta oli isale rääkinud, et selle raamatu kunstipeatükk on halvasti kirjutatud. Ta ei võtnud arvesse, et ülejäänud peatükid olid hästi. Olin kirjutanud ühte vihikusse huvitavaid asju. Tahtsin kirjutamist jätkata, aga kõik leheküljed olid juba täis. See, mis seal kirjas oli, liigitus romantismiks. Hakkasin minema rongi peale, et Tartusse sõita. Teel jaama tuli meelde, et ma ei pannud vihikut kotti. Sellest oli kahju. Mööda raudteerööpaid sõitev buss sulges uksed ja hakkas liikuma enne kui ma peale jõudsin. Läksin majja tagasi. Õigesse ruumi pääsemiseks tuli sisse pugeda madalast luugist. Seal toas rääkis üks poiss mulle, et 16-aastaselt ta tappis inimese ja nüüd näeb seda vahel unes. Arvasin, et tapmine toimus ka unenäos, mitte päriselt. Vaatasin, et see luuk, millest ma sisse olin pugenud, oli ukse alumine osa, aga oleks saanud avada terve ukse.

*
Üks minu feisbuki kontaktides olev inimene ütles, et ma boikoteerin teda seal. Ta soovitas, et ma kustutaks ennast kamba liikmete hulgast ja paneks Tõnu asemele. Vastasin, et see on kõige suurem solvang.

*
Läksin hommikul pidžaamaga köögi uksest mööda. Köögis istus üks tüdruk, kes meie pool Pille toas ööbinud oli. Läksin oma tuppa. Seal hakkas Henn mulle ütlema, et ta ei saa aru, kas köögis on võõrad või tuttavad. Ma ei lasknud tal lauset lõpetada, vaid kui ta oli silbi võõ kuuldavale toonud, katkestasin teda ja ütlesin, et sellest muidugi ei saa aru. Tõnu ütles, et meid kutsuti köögilaua äärde, aga ei saada aru, miks me ei saa minna. Mehed ei saanud naiste keskele istuda.

*
Avasin hommikul oma blogi. Sellele oli tekkinud õuduskujundus. Keegi sissemurdja oli vist kujundust muutnud. Kontrollimiseks sai vaadata oma teist blogi, kas seal on samasugune või erinev kujundus. Aga enne kui ma kontrollida jõudsin, läks avatud blogi kujundus normaalseks tagasi. Ühest blogist oli pidevalt minu blogisse klikitud, aga nüüd oli see lõppenud. See tuli sellest, et ma olin blogi omanikku unes näinud. Kõik, kes minu blogi lugesid, lõpetasid selle, kui ma nende enda kohta unenäo kirja panin.

Tundmatud nimed

Õpetaja andis klassile kolm kirjanditeemat. Ta ütles, et kõik hakkavad kindlasti kirjutama ühel ja samal teemal, aga nemad tegid alati nii, et kirjutasid valmis kaks kirjandit ja siis vaatasid, kumb neist ära anda. Mõtlesin, et kui igas aines nii põhjalikult õppetööga tegeleda tahta, tuleb ajast puudu. Meie klassi oli tulnud hulk uusi õpilasi. Osad olid võibolla tulnud B-klassist. Ma polnud aasta koolis käinud ja selle aja sees oli uusi õpilasi tulnud. Õpetaja antud kirjanditeemad sisaldasid nimesid, mis mulle midagi ei öelnud. Üks võimalus oli kirjutada nende kohta jutustav kirjand. Aga arvatavasti oli tegemist mõne raamatu tegelastega ja oodati arutlevat kirjandit. Küsisin Sandrilt, mida need nimed tähendavad. Sander ei teadnud, aga minu küsimuse peale hakkas selle vastu huvi tundma. Ta küsis Küllilt. Külli ütles, et üks on ju tuntud Tartu graafik. Arvatavasti oli tegemist endise meie kooli õpetajaga, kes oli nüüd nime muutnud. Öeldi, et täna toimub kehalise kasvatuse tund ühe korporatsiooni majas. Lauri K. ja teised, kellele see maja tuttav oli, pidid ülejäänud kohale viima. Seal pidi vist toimuma kehalise kasvatuse tunni asemel aktus. Praegu tuli söögivahetund. Kui söömise lõpetasin ja püsti tõusin, avastasin, et olin istunud nätsu peal. Nägin väikest poissi, kes taburettidele nätsu pani. Haarasin tal juustest kinni. See oli nüüd seadusega keelatud, aga mina tegin seda, mis õige. Viskasin ta koridorist välja ja sulgesin tema järel ukse. Istusin koridori seina ääres õpetaja kõrval. Õpetaja rääkis meile, et varem oli see ette otsustatud, mis hinde keegi lõpueksamil saab. Osadel õpilastel oli eksam kaheline, aga pandi kolm välja. Teised olid head õpilased, kellele otsustati panna viis, sõltumata sellest, kas neil sel päeval eksam õnnestub. Ja nüüd tuleb üks, kes ütleb, et tähtsad on hinded. Mõtlesin, et selle all mõtleb õpetaja vist mind. Ma olin ülikoolis võibolla tänu vanaisale häid hindeid saanud, aga lõpuks oli ümber mõeldud ja B pandud. Asusin nüüd teele, aga kahes koridoris tuli vastu paraad. Ühes koridoris liikus veel osa inimesi minuga samas suunas, aga otsustasin minna sealt koridorist, kus kõik olid vastutulijad.

Keldris vangis

Käes oli esimene september. Lund hakkas sadama. Lumesadusid oli aastast kolmveerandi jagu. Henn ja Toomas olid linna tulnud. Nende välimus oli muutunud ja ma ei saanud enam aru, kumb on kumb. Varem oli Henn pikem olnud, aga nüüd olid nad umbes ühe pikkused.

*
Hakkasin laduma pasjanssi. Kaardid olid algul kolmelistes rühmades ja sealt tuli pealmised kaardid mastide järgi välja sorteerida. Aga üks mast sai segamisel suure ülekaalu - kohe tulid välja kõik tema ässad. Vaatasin, et tegemist ei olnud ühe kaardipakiga, vaid kahe erineva kokkusegatuga. Katkestasin mängu, põhjendusega, et ühe masti võit on kindel. Harujõe vastas, et ega ülekaal ei ole veel võit. Kõndisin mööda tänavat. Ariel nõudis, et ma räägiks sellest peast, mida ma näen. Hakkasin rääkima. Ariel rääkis kogu tee agressiivset naljajuttu ja seekord ma rääkisin vastu. Pärast kiideti, et Arielil olid riikide pealinnad meeles. Klaus rääkis, et ühest Aafrika riigist põgenes aasta jooksul suurem osa elanikke. Leidsin, et Eestis ka olukord palju ei erine. Artur rääkis, et ma elan tänava ühes otsas, aga kui ta mind selle teises otsas nägi, oli mind kõnetatud kahelt pool tänavat asuvatest majadest korraga. Arturi sõnul see, et mul nii kaugel nii palju tuttavaid on, näitab, et ma olen mõjukas - sellena, kes ma olla tahan. Mõjukam, kui ta seni oli arvanud. Ta arvas ekslikult, et ma tahan olla luuletaja. Läksin keldrisse. Uks pandi minu tagant kinni. Et keldrist välja pääseda, tuli nüüd häält teha. Aga ma ei tahtnud, et minu jutust aru saadaks, seetõttu otsustasin rääkida väljamõeldud keeles.

Nuppudega mängud nõuavad nupukust

Mulle näidati mängude poodi. Seal müüdi ka malelaudu, erinevates suurustes. Mind oligi huvitanud, kas neid mõnes Tartu poes müiakse, sest põhimalelaud on ära kulunud. Aga poes olid kõik lauad pakendis ja ei saanud neid enne ostmist vaadata. Otsustasin mitte osta, sest need tundusid olevat puust ja laualambi valgust silma peegeldavad. Üks valgust silma peegeldav on mul juba ka olemas ja eriti ei meeldi kasutada.

See nädal ma päevakeskuses ei käinud, sest mängupäevale langes raamatuesitlus, kus tahtsin kohal olla. Ülikooli maleklubis on vaheaeg, aga Sander kirjutas selle klubi listi, et mingi mänguvõimalus on mitu nädalat kuskil raamatukogus. Täpsed üksikasjad kirjadest ei selgunud. Seoses raamatu laenamisega astusin raamatukogust läbi, aga malelaudu seal kuskil ei märganud. Tegelikult eriti ei huvitanud ka.

Ühel päeval kirjutasin üles enda vastu mängitud rendžupartii. Pärast võtsin üleskirjutuse järgi osa käike tagasi ja mängisin teist varianti, nii et tulemus oli vastupidine. Minu blogis ei ole varem rendžupartiisid avaldatud ja täna teen seda esimest korda. Mängulaua suurus on 15 korda 15, selleks saab võtta ka ruudulise paberi. Laua keskpunkt on h8.

1. h8 h7 2. f10 g9 3. f8 g8 4. f9 f7 5. f11 f12 6. g7 h9 7. i10 e6 8. d5 h10 9. i9 f6 10. j10 k11 11. i11 i8 12. h12 k9 13. g11 1:0

9. ... j10 10. e9 d10 11. d8 g11 12. f6 e5 13. e7 g10 14. g12 g5 15. c7 b6 16. e10 e13 17. d14 d9 18. e11 e8 19. c10 g6 20. h5 i8 21. f5 j9 22. k10 j7 0:1

Kainestamine

Hakkasime magama minema. Üks voodi oli puudu. Arutasime, kes peab kellega samas voodis magama. Joodik jõi ennast purju. Ta oli purjus mitu päeva järjest ja teda pidi kogu aeg valvama. Lõpuks tuletati meelde, et purjus inimest saab külma dušiga kohe kainestada. Joodik pandi ahju. Aga külmarežiimi asemel lülitati algul kogemata sisse kuumarežiim. Joodik kõrbes ära. Mõtlesin, et nüüd vist keeratakse külmarežiimile ja ta vastupidi jäätub ära. Aga esialgu seda ei tehtud. Pidime hakkama Paidest koju sõitma. Mul oli raamatute lugemine pooleli. Soovitati, et ma võtaks need Tartusse kaasa. Ma ei olnud nõus võtma. Arvasin, et kui ma siit raamatud ära viin, siis ei ole järgmine kord Paidesse tulles midagi lugeda. Tahtsin veel korraks majja siseneda, aga teised istusid uksel ees. Tegin ringi ümber maja, et minna teiselt poolt. Siis mõtlesin, et niiviisi jõuan ma ju sama ukseni.

"Eesti ajaloo" teise köite esitlus

Ilmunud on "Eesti ajaloo" uus teine köide. Vanad esimene kuni kolmas köide ilmusid enne sõda Hans Kruusi peatoimetamisel, neljas kuni kuues köide Eesti taasiseseisvumise järel Sulev Vahtre peatoimetusel. Nüüd kirjutatakse esimesed kolm köidet uuesti. Esimesena ilmus neist teine köide, mille tiitellehel nimetatakse koostajaks ja toimetajaks Anti Selartit ja tiitellehe pöördel projektijuhiks Aivar Kriiskat.

Täna toimus raamatu esitlus Tartu Ülikooli peahoones kunstimuuseumis. Lisaks püsiekspositsioonis olevatele skulptuuridele on seal praegu väljas jaapani kunsti näitus. Esitlusele peeti kolm kõnet, milles öeldi umbes järgmist:

Aivar Kriiska ütles, et kõik esitlusele kogunenud on mingis mõttes tema kolleegid. Ta ei arva, et ajalugu oleks teadus, mis peaks olema ühiskonna teenistuses – halvas mõttes – aga ta usub, et ajaloolased peavad aeg-ajalt oma töö tulemustest aru andma. Ilmunud raamat ongi selline aruanne. Vanade köidete kommenteeritud uue trüki asemel otsustati välja anda täiesti uued, sest vanade kordustrüki korral oleks pidanud olema kommentaare rohkem kui uut teksti. Raamatu valmimisele oli kaasa aidanud nii palju inimesi, et Kriiska ei jõudnud neid kõiki üles lugeda.

Anti Selart oli lugenud uuesti üle 1990. aastate vaidlused, kas tuleks anda välja kommenteeritud või uus köide. Ta pidas uue kirjutamist õigeks otsuseks ja lootis, et seda omakorda varsti uuendatakse. Eelmiste köidete väljaandmisega oli jõutud lõpuni nii kiiresti, kui Sulev Vahtre oli ennustanud. Selartil oli hea meel, et nüüd ilmunud raamatut on märgatud, kuigi ta polnud rahul kommentaaride sisuga. Ta avaldas lootust, et raamatule kirjutatakse palju retsensioone, mis ei pea olema kiitvad, küll aga asjalikud. Köite autorid peaksid olema kõik ühes ruumis viibinud, aga mitte kõik tegijad, kellest kõik ei tulnud ka esitlusele. Selart luges ette Kriiskast rohkem tegijate nimesid ja kinkis neile tasuta eksemplare.

Marek Tamm rääkis, et ilma Selartita ei oleks see raamat nii ruttu valmis saanud, Selart oli tegelenud teiste autorite kiirustamisega. Tamm rääkis kaks mälupilti oma kokkupuudetest Selartiga. Esimese ajal oli Tamm 8-9 aastane. Selart oli talle ulatanud vaikides Jules Verne’i raamatu, nii et Tamm ei saanud aru, kas kingiks või laenuks. Tamme pettumuseks oli lõpuks selgunud, et laenuks. Vaikides raamatu ulatamine oli jätnud väga otsustava mulje. Teiseks olid nad käinud samal ajal ülikoolis ja mõlemad eelistanud raamatukogu loengutele. Aga Selart oli jõudnud alati raamatukokku Tammest varem kohale ja lahkunud sealt hiljem. Selline otsustavus ja lugemishuvi pidavat kuhugi välja viima. Tammega koos saali ette läinud naine, kelle nimi mul ei jäänud meelde, ulatas Selartile hulga kingitusi.

Neljanda kuni kuuenda köite puhul olime kirjastusepoolsed toimetajad mina ja minu ema. Mina ajaloolasena ja minu ema eesti filoloogina, kuigi mõlemad tegelesid nii sisulise kui ka keelelise küljega. Minu toimetamismeetod oli küsimuste esitamine. Minu puhul leiti, et ma tegin seda liiga põhjalikult, aga minu ema kui toimetajat ainult kiideti. Tolleaegne peatoimetaja Sulev Vahtre väljendas soovi, et erinevaid köiteid toimetaks sama inimene. Uued tegijad eelistasid nüüd uued köited teisele kirjastusele anda.

Täna esitluselt ostetud köidet ma pole veel eriti lugeda jõudnud, aga lugesin tänasest "Sirbist" selle kohta intervjuud. Seal väidetakse, et muistse vabadusvõitluse mõiste on anakronism. Raamatus on selle asemel pandud ühe osa pealkirjaks "Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal". Mina muistse vabadusvõitluse mõistet anakronistlikuks ei pea, sest eesti keelt rääkivad inimesed olid olemas ja nad võitlesid, soovimata võitluseta vallutajatele alistuda. Lembitu ei kutsunud, et lähme ristisõtta. Kui kuuendas köites ei ole nimetatud Vabadussõda Venemaa kodusõjaks ega Teist maailmasõda Suureks isamaasõjaks, siis jääb mulle arusaamatuks, miks ei või 13. sajandil olla sõja nimi eestlaste seisukohalt. Ristiretk ei ole küll vale, kuid see väljendab rohkem sakslaste seisukohta. Ma ei usu, et täiesti erapooletu ajalookirjutus oleks olemas. Ajalugu ei tohi küll võltsida, kuid igal inimesel on olemas mingi maailmavaade, kasvõi segane ja vastuoluline maailmavaade. Üks koht, kust see välja paistab, on sõnade valik. Minu maailmavaade on eesti rahvuslase oma, täpsemalt rahvuslik-roheline.

Riiuli saagimine

Oli jaaniõhtu. Vennad läksid õuele tuld tegema. Ma ei läinud nendega ka tänavu kaasa, nagu oli juhtunud ka eelmistel kordadel. Olin isa toas. Klaus tuli sinna ja teatas, et viskab riiulist osa raamatuid ära, sest isa käskis riiuli lühemaks saagida. Klaus hakkas saagima. Saagimisel tuli olla väga ettevaatlik, et sõrme ei saeks. Kõndisin maakohas mööda teed. Mõtlesin, kas ei peaks kurvi läbides minema teisele poole teed, et autod mind paremini näeks. Aga ma ei läinud. Minu peale koerad ei haukunud, sest ma olin kõigi vastu sõbralik.

*
Võtsin oma koduleheküljelt loenduri maha ja panin uue asemele. Aga kui ma seda uut vaadata püüdsin, siis selgus, et enne tuleb läbida mitu muud lehekülge, kui ta mind huvitavaid andmeid näitama hakkab. Mõtlesin, et varsti panen vana loenduri tagasi. Tulid Peep ja Kristjan K., kes tahtsid vana loendurit vaadata, aga ei leidnud seda. Ütlesin, et kui nad selle kasutajanime teavad, saavad nad selle üles otsida. Selle avamiseks peab küll parooli ka teadma. Tahtsin, et nad kaugemale läheksid, et ma saaksin sisestada parooli nii, et nad seda ei näeks. Tuli Tristan, kes küsis, kas vene keele tund toimus. Meil oli uue õppeaasta tunniplaanis vene keel viimane tund, aga õpetaja jättis tunde ära. Olime õppinud käänamist. Vaatasin, et käändelõppude tabel on nii lihtne, et ei ole aru saada, miks ma käänamise kontrolltöö kahe sain. Nähtavasti oli mul töös nii palju muid vigu, et see, mille peale töö oli, hinnet ei mõjutanud.

Vangistav tuba

Elasin ühes toas oma kabiinis. Seal oli reas veel mitu kabiini. Mind kiusati kabiini prao alt. Ühel päeval tulin kabiinist välja ja kõndisin toas ringi. Läksin läbi lahtise ukse teise tuppa. See oli esimene kord elus, kui ma oma toast väljusin. Uude kohta sattumine tekitas minus tahtmise majast põgeneda. Põgenesin akna kaudu. Maja kõrval põgenesin noorte pättide vahelt läbi. Nägin läheduses raamatukogu. Nii kaua kui ma mäletasin, polnud ma kunagi majast väljas käinud, aga väga varases lapsepõlves siiski olin, seetõttu sain aru, et tegemist on raamatukoguga, ka seda otseselt mäletamata. Läksin raamatukogu lugemissaali ja mõtlesin, mida lugeda. Lõpuks jõudsin äärelinna. Käes oli õhtu. Mul oli kõht tühi, seetõttu tahtsin vanglasse tagasi minna. Mul ei olnud meeles, mis teed ma olin kõndinud. Aga kuna mäletasin, et vangla oli raamatukogu kõrval, siis hakkasin seda raamatukogu järgi otsima.

Tuju muutmine

Igal päeval samad asjad
teevad tuju paremaks.
Siis kui ajad lähvad raskeks,
keeran nemad varemaks.

Siis kui tuju vahel langeb,
peetakse mind aremaks.
Rikutakse tuju veelgi,
nii et taga paremaks.

Lasteraamatute autorid

Lugesin intervjuud "Muumitrolli" autoriga. Ta ütles, et talle ei meeldi sellised naised, kes on ainult lihakehad. Aga need naised tahavad, et ta nende kohta ka raamatuid kirjutaks. Autor seletas, kuidas ta "Muumitrolli" kirjutas. Teda oli mõjutanud, et tema ema hoidis igat toiduainet erinevas topsis ja kasvatas neid ise. Raamatus ei olnud kasvatamist mainitud. Olin lugedes imestanud, kust tegelased toiduaineid saavad. Karupoeg Puhhile tekkisid ka meepurgid justkui ise. Lapsena oli mulle tundunud, et tal oli neid väga palju ja need olid väga suured. Aga nüüd tundus mulle tema meepurkide arv täiesti normaalne. Lugesin oma laua taga ühte ajalooraamatut. Kirjutasin lugemise ajal peatükkide kaupa mõtteid üles. Kõigepealt lugesin peatükke algusest lõpu poole. Kui olin jõudnud keskkohta, võtsin ette viimase peatüki ja lugesin neid tagant ettepoole, kuni jõudsin kohani, kus ma olin juba olnud. Läksin suurde tuppa. Ema saatis köögist Klausi mind vaatama. Hüüdsin, et ma ei kannata, kui mind vaadatakse. Henn tahtis kuulata lühilainealalt eestikeelset raadiosaadet, kus pidi loetama lasteraamatut ette. Aga lühilaineala oli täis võõrkeelset saadet. Kuna eestikeelse saate lainepikkuse number oli teada, siis aitasin Hennul saate üles leida. Selleks tuli nuppu väga täpselt keerata. Aga seal hääl lainetas, muutudes vahepeal kuuldamatuks. Seetõttu hakkas Henn nutma. Ütlesin, et häält peaks paremaks ka keerata saama. Henn tahtis hakata lugema ühte lasteraamatute sarja. Mina olin need raamatud õiges järjekorras läbi lugenud, aga ma ei jaksanud Hennule õpetada, mis on õige järjekord. Sarja kuulus kuus raamatut. Henn paistis võtvat neid vales järjekorras. Aga niiviisi oli võimalik ka mingi ettekujutus saada. Lugesin sellest sarjast meeldetuletuseks raamatut "Rohelise päikese maa". Esimeses peatükis lahkusid nukud hiirekäigu kaudu majast. Autor kirjutas, et hiirekäigus nägid nad lähenemas variolendeid. Mõtlesin, et need on juba sellised tegelased nagu "Sõrmuste isandas" ja "Silmarillionis". Need raamatud olid "Rohelise päikese maa" järg. Aga millegipärast oli ühe raamatu kaanel eesti autori nimi ja teistel Tolkien. Minu teada oli kõigil üks ja sama autor.

Õhuke lumi

Eelmise talve suusatamiskordade arv peaks olema tänasega ületatud. Täna oli vist selle hooaja üheteistkümnes suusatamine. Aastavahetusel tuli paus sisse, sest oli sula. Paari päeva eest sadas natuke uut lund. Eile nägin aknast ühte suusatajat, kes liikus kiiresti. Seetõttu läksin täna ka ise. Teel suusatamiskoha suunas vaatasin, et muruplatsidel on siiski lumeta laike. Aga kanali ääres natuke lund oli. Rajarööpad olid nõrgad ja lumi õhuke, aga libisemine oli hea. Tegin talve kõige pikema sõidu - kaks korda pikema kui üheksal esimesel korral ja natuke pikema kui kümnendal korral. Sõitu lõpetades veel väsinud ei olnud, aga ei tahtnud tööaega raisata ega liiga järsult koormust tõsta. Pühapäeviti võib vast veel pikemalt sõita. Täna ma teisi suusatajaid esmakordselt ei näinud, aga kanali ääres oli kiikujaid, jooksjaid, jalutajaid ja istujaid.

Lainetus kanalil

Toomas tahtis minna rõdule. Isa ei lubanud ja ütles, et paneb Tooma selle eest nurka. Toomas hakkas nutma. Rõdule ei tohtinud minna sellepärast, et seal hoiti asju, millele ei tohtinud peale astuda. Ma ei teadnud, kas need asjad jäävadki sinna või peo ajaks viiakse ära. Hakkasin tegema fotosid kanalist ilma rõdule astumata. Kanalil oli suur lainetus. Kui foto oli valmis, nägin sellel vahepeal ühte ja vahepeal teist asja. Küsisin emalt, mida tema sellel näeb. Ema vastas, et seal on kuus lainet. Ütlesin, et aga mina näen pildil hallutsinatsiooni. Ema arvas, et selliseid fotosid on ka tehtud, millel ühe nurga alt vaadates on üks asi ja teise alt teine. Tegin fotosid juurde.

*
Algasid Tartu meistrivõistlused. Ma tundsin et ei ole vormis, seetõttu ei osalenud. Olin niisama turniiriruumis. Mitteosalemise põhjusena nimetasin, et ei taha nädalas kahte turniiri mängida. Aga hakkasin juba turniirist loobumist kahetsema. Mõtlesin, et võiks olla sellised Tartu meistrivõistlused, kus ma võidan kõik mängud. Või et ma olen viimase vooruni teisel kohal ja viimases voorus tõusen esimeseks. Turniiri mängis kümme osavõtjat, kellest paar olid naised. Alati oli paar naist.

*
Tegin isa arvutis olevatest failidest flopiketastele koopiaid. Panin arvutisse a ja b ketta. Pärast tahtsin ühte faili edasi töödelda. Aga ma ei teadnud enam, millise variandi sellest failist ma peaks avama. Tahtsin minna Norton Commanderisse. Selleks tuli sisestada käsk nc. Aga sisestasin kogemata cn. Ma ei teadnud, mida see tähendas. Kartsin, et see kustutab kõik failid ära. Püüdsin käsku peatada, aga pilt jäi värisema. Mõtlesin, et nüüd on arvuti rikkis. Isa ei olnud ise vist kunagi vale käsku sisestanud. Aga kui ma arvuti vahepeal kinni panin ja siis uuesti käivitasin, oli pilt jälle korras.

*
Lugesin võrgust uudiseid. Seal kirjutati, et Helina oli sõjaväeparaadil "räigelt korda rikkunud". Ta oli sõitnud põdraga paraadi teel. Avasin blogikataloogist sissekande, kus kirjutati samuti sellel teemal. Öeldi, et kui olla sõjaväe vastu, siis peab kasutama paremaid argumente kui "itsitavat lahmimist". Juures oli pilt Helinast põhjapõdra seljas. Tundsin ta kuidagimoodi ära. Tal olid valged juuksed. Helina oli mulle ka kirjutanud, et on suur sõja ja sõjaväe vastane.

Tomatitaime elulugu

1. mail oli mul sünnipäev. Henn küsis, kas ma tahan kingiks tomatitaime. Olin nõus. 14. mail tõi Joosep selle kohale. Algul kasvas taim väikses potis, hiljem suuremas. Ta kasvas palju suuremaks kui Hennu enda kätte jäänud taimed. Püüdsin õisi pintsliga tolmeldada. Esimene kord ei tulnud see mul veel hästi välja ja siis valmis ainult üks vili, aga see oli maitsev. Jagasime ta kolme inimese vahel ära. Hiljem õppisin paremini tolmeldama ja tuli külge palju vilju, mis kõik said küpseks. Tegin tomatitaimest fotosid ja kirjutasin temast vahel blogis ja feisbukis. Kui suur viljasaak oli veel toores, hakkasid lehed juba kuivama. Aga viljad said siiski õnnelikult valmis. Lõpupoole avastasin ühe hästi pisikese vilja veel, mis oli vist isetolmlemisel tekkinud. Aga see viimane vili ei kasvanud suuremaks ja ei saanud valmis. Täna oli taime viimane elupäev. Tegin tast viimase foto. Foto tuli ootamatult hea. Isa ütles, et see on nagu poolabstraktne maal.

Vägivallateemalised rahaimitatsioonid

Üks vabariiklane oli Ameerika president neli ametiaega järjest. Ta muutis riigi valitsemise autoritaarsemaks. Seejärel lasi ta võimule Reagani. Reagan hakkas jälle riiki demokratiseerima. Sellest rääkis ajaloo õppejõud. Olin astunud teist korda magistriõppesse ja pidin tegema teist korda magistrieksami. Alles kui eksam lähenes,  sain aru, et ma siiski kardan eksameid, kuigi olin seda teha tahtnud. Eksamil pidi oskama rääkida ka sellest õppejõu räägitust, aga mul polnud see täpselt meeles. Raamatute konspektid olin läbi lugenud. Mõtlesin, et oleks võinud lugeda ka eelmise magistriõppe konspekte. Ma ei teadnud, kas ma jõuan magistritöö valmis, sest minu õppeaeg võis enne jõuda lõpptähtajani. Ma polnud aastate kaupa õppetööga tegelenud. Aga vähemalt eksamit sain veel teha. Õppejõud ütles, et käige kõik käimlas ära ja siis hakkame eksamiga pihta, võib käia ka lageda taeva all. Vaatasin, et õuel asuva kuivkäimla uks on liiga läbipaistev ja naised kõnnivad mööda. Läksin otsima majast vesiklosetti.

*
Leidsin isa riiuli pealt neli 20-eurost. Ühel oli Hitleri ja tema ohvrite pilt. See tähendas, et need polnud ametlikud rahad, vaid eurode imitatsioonid, mis olid tehtud protestiks vägivallategude vastu. Teisel rahatähel oli kujutatud ühe teise inimese nägu koos kokkuvarisenud sillaga. See oli mitmest kaartereast koosnev sild. Ütlesin, et sellepärast, et sild õhku lastakse, ei pea arhitekti süüdlaseks tegema. Võibolla näopilt ei olnudki arhitekti, vaid pommipanija oma. Pommiähvardusi selle silla kohta oli tehtud iga päev ja lõpuks oli tõesti pomm pandud. Aga kujutatud pidi siiski olema arhitekti, sest juurde oli kirjutatud, et see ärritab, kui tänapäeval veel kindluslinna arhitektuuri säilitatakse, see tuleks maha lõhkuda ja uuega asendada. Seal linnas nägid majad ka välja nagu kindlused. Minule oli lapsepõlves militaarne stiil just meeleolu tõstvalt mõjunud. Läksin kööki. Seal olid isa ja ema. Isa rääkis, et müüja sai kauba eest ainult 40 senti. Müüja oli isale nende rahaimitatsioonidega suurema rahatähe eest tagasi maksnud, sest keegi oli neid eelnevalt valerahana kasutanud ja müüja polnud seda läbi näinud. Tal võis tööpäeva lõpul pahandus tulla, et kassaseis ei klapi.

Oma vend ka kirjutab feisbukis võõrkeeles. Mina kirjutan põhimõtteliselt eesti keeles, aga mind nimetati emakeele solkijaks, sest ma kirjutasin "üü" asemel hääldupäraselt "üi". Ma pole esimene, kes niimoodi kirjutas. Seda tegi ka Grenzstein, kes oli üks tähtsamaid eesti keele uuendajaid. Kui mina niiviisi kirjutama hakkasin, ei teadnud ma, et Grenzstein ka seda tegi. Grenzsteini raamatu keel sai osalt kaasajastatud, aga ma ei tea, mis toimetaja lõppseisukoht selles küsimuses oli. Mina oma seisukohta selle kohta ei väljendanud. Kui korrektuuri lugesin, oli veel "üi", aga pärast võeti ette uus keele kaasajastamise ring. Kokku lugesin artiklid läbi kolm korda - valiku tegemiseks, sisestamise korrektuuriks ja toimetaja töö ülevaatamiseks. Mõnda kohta lugesin rohkem kordi ka. Oma saatesõna lugesin pärast üle veel üks kord, kui ma muud enam ei vaadanud. Viimasel lugemisel ma vigu ei leidnud. Ühte kohta hakkasin parandama, aga tõmbasin paranduse maha.

Puhkus juulis

Algas juulikuu. Mõtlesin, et nüüd saan kuu aega ajaloost puhata. Selle asemel loen matemaatika ja füüsika käsiraamatud läbi. Matemaatika käsiraamatutest loen kõigepealt uuesti algkooli oma, sest mul ei ole sealt ka kõik meeles. Siis lähen tegema prooviks ülikooli sisseastumiseksameid. Füüsikas võib ülikool mul keelata kolmandat korda järjest sama eksami tegemist, aga teen matemaatikas, seda ma ei ole veel ühtegi korda teinud. Läksin eksamile kohale. Istusin Kristeri kõrvale. Õpetaja küsis, kas me oleme klassikaaslased või rassikaaslased. Klassikaaslastel ta lubas kõrvuti istuda, aga rassikaaslastel mitte. Hakkasin õpetaja rumaluse üle naerma, aga püüdsin naeru maha suruda, et ta seda ei näeks. Õpetaja rääkis, et filosoofia loengus tuleb kõik väga täpselt kirja panna, aga ta on vanemaks jäänud ja ei jõua enam nii kiiresti kirjutada. Üks õpilane ütles, et tänu sellele, et õpetaja on nii vana, ei tee ta klassi ees selliseid rõvedusi, nagu mõned teised. Sander kritiseeris omaette direktorit. Selle eest kutsus direktor ta tahvli juurde, et Sandri ülikooli sissesaamise võimalus kohe ära nullida. Aga Sander tegi kavalalt, et ei kirjutanud tahvlile ülesande lahendust, vaid joonistas kriidiga naise ja ütles, et pole teada, millised on selle teadmised. Kõndisime mööda koolimaja ringi. Üks õpetaja oli kooli raamatukogu uude kohta viinud. Teine õpetaja ei olnud rahul, et seda ei viidud piisavalt suurde ruumi. Raamatukogu oli varem olnud esimesel korrusel, aga nüüd oli teisel. Kui jõudsime selle ukse taha, ütlesin, et enne oli ta paremas kohas, teiselt korruselt on teda raskem leida. Ma tean, et psühhiaatriahaigla raamatukogu iga kord ei leia. Läksime kolmandale korrusele. Seal oli tehtud ümberehitusi. Liis oli nüüd õpetaja. Ta ütles, et näitab oma kabinetti. Kabinett oli tehtud nurka, kus varem oli olnud seina sees peidukoht, mis meile oli meeldinud. Saalile olid tehtud klaasist uksed. Läksime ühte muuseumi. Seal olid eksponaatideks raamatud. Läksin Kristerist kaugemale ja kõndisin ühe raamatu juurde. See oli venekeelne ajalooraamat. Hakkasin seda lugema, kuigi ma vene keeles kõigest aru ei saanud.

Vend tuli aastavahetuseks Eestisse ja läheb varsti Šveitsi tagasi. Seal on ta olnud üks semester. Eesti keele häälduses muutusi märgata ei olnud. Suu liikus endiselt kiiresti. Kui ta Šveitsis oli, rääkisin temaga kaks korda skaibiga. Kellegi teisega ma skaibiga rääkinud ei ole.

Inimesed väidavad, et kohvikutes lähevad hinnad järjest kallimaks ja portsud järjest väiksemaks. Mina sellist tähelepanekut teinud ei ole, vaid minu jaoks on portsud pigem liiga suured. Selle nädala võrgututtavate kohtumisel oli ka suur ports. See oli vähemalt söödav. Kui suvel sööklas söömas käisin, oli toit kehvem ja ei saanud taldrikut tühjaks. Kodus on taldrikud väiksemad. Aga kui lapsepõlves nõuti sageli, et ma vähem sööks, siis nüüd tavaliselt tahetakse, et ma sööks rohkem, et toit otsa saaks.

Üks maletaja arvas, et mina liigun linnas. Ta küsis, kas ühel tänaval on avatud uus kohvik. Mina ei teadnud, sest see, kus ma käisin, oli teine. Maletaja nimetatud kohvikus pidid käima luuletajad ja vist pidi ka malet mängida saama. Seal kohvikus, kus mina käisin, oli vähemalt üks osaleja peale minu veel luulekogu avaldanud ja teine oli kirjandusõpetaja.

Riputasin täna feisbuki muusikagruppi üles video, millel mina olin alles 11. vaataja. Video oli juutuubi pandud 1. jaanuaril. Kuulasin sama laulu hommikul lindilt vanas esituses ja seetõttu otsisin teda õhtul võrgust, aga kuulasin uut esitust. Umbes aasta tagasi riputasin üles muusikavideosid Poe maailmakuulsate luuletuste sõnadega. Neid oli vaadatud enne mind paarsada korda, kuigi need olid vist juba mõni aasta võrgus rippunud ja inglise keele oskajaid on palju rohkem kui eesti keele. Muusikalisel küljel ka erilisi puudusi ei olnud. Aga nähtavasti on harrastuslauljal lihtsalt oma loomingut raskem reklaamida. Või ma ei tea isegi seda, kas nad olid harrastuslauljad või elukutselised. Aga mõnel harrastajal võib olla parem lauluhääl kui mõnel elukutselisel.

Pimedus särab

Pimedus särab
ja ilus on öö.
On see tableti
või vaimude töö?

Väsimust pole
ja ei ole und.
Päevale lisandub
väärtuslik tund.

Unesid aga
täna ei näe.
Tõuse nüüd üles
ja linasid säe.

Maleaasta edukas algus

1. Trohhalev 6,5 p.
2. Runnel 5
3.-5. Raidväli, Viikmaa, Kõiv 4,5
...
20 osavõtjat, 15+15 minutit, 7 vooru.

Soendus (5+5 minutit):
Runnel-Raidväli 1:0
Raidväli-Runnel 1:0

Turniir:
Runnel-Haring 1:0
Viikmaa-Runnel 1:0
Runnel-Ivainen 1:0
Kõiv-Runnel 1:0
Runnel-Oja 1:0
Runnel-Tätte 1:0
Jegorov-Runnel 0:1

Maletrenni tegin viimati mõne päeva eest. Harjutasin algseise, kus ühes panin vigureid ritta a ja h-liinile, teises vahetasin ära vigurite ja etturite asukohad ja kolmandas nihutasin nuppude algasendit ühe rea võrra kõrgemale.

Kutsesobivustest

Üks keemik teatas, et ta ei saa enam teaduslikku uurimistööd teha, sest teda ei rahastata ja seetõttu ei saa ta kirjandust osta. Ütlesin, et lugegu siis internetist, seal on kõik tasuta. Lõin otsingumootorisse sõna "keemia", et vaadata, kas leian midagi väärtuslikku. Üks lehekülg avanes. Ütlesin, et võrgus on palju magistritöid ka. Pille vastas, et magistritöödes kirjutatakse sageli igasugust pahna. Kõndisin Raekoja platsi suunas. Mulle hakkas vastu põgenema suur inimmeri. Mina ei põgenenud, vaid seisin paigal. Tahtsin aru saada, mis on põgenemise põhjus. Mult küsiti, kus isa on. Näitasin, et isa on minu suhtes diagonaalis. Teised võtsid endale pabereid, et teha kutsesobivustesti. Paistis, et kõik peale minu tahavad midagi edasi õppima minna. Minul oli kutsesobivuse hinne B. Sellise hindega oli raske tööd saada. Üks klassivend nimetas ühe tuttava naise nime. Aga ta ütles kaks eesnime, millest teist naisel ei olnud. Nähtavasti ei rääkinudki ta naisest, vaid juba lapsest. Läksin kabinetti ülikooli ametniku käest oma testi tulemusi teada saama. Alustuseks ütles ta, et kui ma arvan, et käekiri testi tulemust mõjutab, siis ma eksin. Järgmiseks näitas ta ühte minu kirja pandud vastustest ja ütles, et kui tuli öelda, milline on tekstilõigu autori suhtumine tegelasse, siis ma oleks pidanud vastama lihtsalt, et positiivne või negatiivne, mitte nii pikalt. Vaidlesin vastu, et vahel kirjeldatakse oma suhtumist terve raamatu pikkuselt.

Võrgututtavate kogunemine

Eile oli interneti tuttavate kokkutulek. Seal osales umbes 11 inimest, võibolla minuga koos ka 12. Minu feisbuki kontaktide nimekirjas on neist 3. Lisaks oli varem feisbuki gruppidest meelde jäänud 2. Võibolla mina olin meelde jäänud ka teistele. Varem ma nendega kohtunud ei olnud. Neist kõige vanem tuttav oli peaaegu 10 aastat tagasi juba minuga samas listis. Mõned arvavad, et internetis peaks suhtlema ainult nendega, keda on varem kohatud. Aga minu meelest on lihtsam enne kirjalikult mõtteid vahetada ja alles siis suuliselt rääkima hakata.

Maailma ajaloo skeem

Kõndisin käruga mööda teed. Ütlesin, et kui mul on käru, siis pean liikluseeskirjade järgi autoteel käima. Aga ma ei tea, kuidas teha seda nii, et autod mind alla ei ajaks. Viisin käru omanike aeda. Aiast väljudes püüdsin minna läbi aia ja autode vahelise prao, aga seal oli liiga kitsas ja riivasin vastu. Ütlesin, et tegin ühe heateo ja ühe pahateo. Kui hakkasin minema kõndima, ütles seal aias elav mees mulle, et ma enda järel värava kinni paneks. Minu arvates ta oleks võinud ise panna, sest tema oli lähemal.

*
Koostasin raamatut. Olin selle autori artiklitest varem juba koosatnud. Nüüd vaatasin, et uuel raamatul ma ei saagi ennast koostajaks panna, sest isa on juba täieliku valiku ette andnud ja mina olen ainult sisestaja. Või võibolla saaks panna mõlemad koostajaks. Ennast saaksin panna teiseks koostajaks, kui ma kirjutaksin saatesõna. Üks võiks kirjutada eessõna ja teine järelsõna. Hakkasin raamatu jaoks maailma ajaloo skeemi joonistama. Ühes otsas oli maailma algus ja teises maailma lõpp. Kõik nooled näitasid ainult lõpu suunas. Osad püüdsid küll algul liikuda vastassuunas, aga pidid lõpuks taganema. Võimude tähtsus järjest langes. Algul oli võimul jumal, seejärel inimesed. Kusjuures inimestest algul ainuvalitseja ja hiljem valitseti demokraatlikult.

*
Klaus ütles mulle, et ta loodab, et ma kirjutan juba poliitika kohta asju üles. Ma ei teadnud, mida ta praeguses poliitilises olukorras sellist näeb, et seda peaks jäädvustama, aga mul oligi plaanis kirjutada. Ühe sellise raamatu olin avaldanud ja Klaus lootis vist, et avaldan teise veel. Läksin kinno. Kui film lõppes, tahtsin selle sisu kohe kirja panna. Hästi ei olnud meeles. Kui olin natuke kirjutanud, siis mõtlesin, et tegelikult ma pean kinosaalist lahkuma, sest seda tahetakse sulgeda. Olin nendele paberitele juba varem ühte värvi pastakaga kirjutanud ja nüüd kirjutasin teisega peale. Vaatasin, et see vist on ikka teine värv. Aga sellest, mis ma olin kirjutanud, oli juba hetk hiljem raske aru saada. Kuigi esialgu kuidagi sain.

Suhtumine magajatesse

Ütlesin, et ma ei karda endast suuremale arvule inimestele vastu hakata. Ma võin kolm inimest korraga läbi sõimata. Tõnu ütles, et on tähele pandud, et kui korterist varas välja visata, tuleb ta nädala pärast tagasi. Vastasin, et ma olen sama varast mitu korda öö jooksul ka välja visanud. Tõnu läks trepikotta. Ukse taha tuli naabritüdruk. Ta ütles: "Mehed, võtke mind enda hulka." Vastasin, et ei võta. Ema ütles, et sellel tüdrukul on raske, sest tema peres on südamehaigus.

*
Läksin ühte majja. Istusin laua taha ja hakkasin lugema "Sirpi". Saabus Teder. Kui ta nägi, et seal olen ainult mina, jäi ta mõtlema, kas tulla minu juurde või lahkuda. Jäin magama. Mõtlesin, kas ma nüüd magan või teesklen magamist. Aga siis jäin päriselt magama. Magajatesse suhtus Teder paremini, sest need oleks justkui purjus. Nüüd kõndis ta minust mööda laua kaugemasse otsa.

*
Läksin ühte tuppa. Seal oli Kati P. Ta elas nüüd Soomes. Ta rääkis, et alguses ta oskas võõrkeeli paremini kui soome keelt. Ta ei nimetanud enam soome keelt võõrkeeleks. Ta rääkis oma esimesest tööpäevast Soomes. Alustuseks oli ta siis võtnud kaks telefonikõnet ja pärast seda ei olnud osanud enam midagi muud teha.

Aastastatistika 2012

Head uut aastat!

Loendur näitab, et eelmine aasta olid populaarsemad blogi osad külastuste kordades:

avaleht 2966
malerubriik 971
sissekanne "Karjapoisi avang" 314
sissekanne "Matusekõne" 134
ajaloorubriik 108
sissekanne "Karl Ristikivi "Rohtaed"" 94
sissekanded 2011. a. augustist 90
sissekanne "Enesevaatlused" 88
sissekanded 2011. a. maist 79
sissekanded 2010. a. oktoobrist 71

Populaarsemad otsingusõnad olid:

/varjatud otsingusõna/ 1031
Simo Runnel 146
matusekõne 78
orkaanide ajalugu 45
karjapoiss males 39
kägu kukub 33
talvepildid 33
karjapoiss 30
Karl Ristikivi Rohtaed 29
male avangud 29