Vend tuli aastavahetuseks Eestisse ja läheb varsti Šveitsi tagasi. Seal on ta olnud üks semester. Eesti keele häälduses muutusi märgata ei olnud. Suu liikus endiselt kiiresti. Kui ta Šveitsis oli, rääkisin temaga kaks korda skaibiga. Kellegi teisega ma skaibiga rääkinud ei ole.

Inimesed väidavad, et kohvikutes lähevad hinnad järjest kallimaks ja portsud järjest väiksemaks. Mina sellist tähelepanekut teinud ei ole, vaid minu jaoks on portsud pigem liiga suured. Selle nädala võrgututtavate kohtumisel oli ka suur ports. See oli vähemalt söödav. Kui suvel sööklas söömas käisin, oli toit kehvem ja ei saanud taldrikut tühjaks. Kodus on taldrikud väiksemad. Aga kui lapsepõlves nõuti sageli, et ma vähem sööks, siis nüüd tavaliselt tahetakse, et ma sööks rohkem, et toit otsa saaks.

Üks maletaja arvas, et mina liigun linnas. Ta küsis, kas ühel tänaval on avatud uus kohvik. Mina ei teadnud, sest see, kus ma käisin, oli teine. Maletaja nimetatud kohvikus pidid käima luuletajad ja vist pidi ka malet mängida saama. Seal kohvikus, kus mina käisin, oli vähemalt üks osaleja peale minu veel luulekogu avaldanud ja teine oli kirjandusõpetaja.

Riputasin täna feisbuki muusikagruppi üles video, millel mina olin alles 11. vaataja. Video oli juutuubi pandud 1. jaanuaril. Kuulasin sama laulu hommikul lindilt vanas esituses ja seetõttu otsisin teda õhtul võrgust, aga kuulasin uut esitust. Umbes aasta tagasi riputasin üles muusikavideosid Poe maailmakuulsate luuletuste sõnadega. Neid oli vaadatud enne mind paarsada korda, kuigi need olid vist juba mõni aasta võrgus rippunud ja inglise keele oskajaid on palju rohkem kui eesti keele. Muusikalisel küljel ka erilisi puudusi ei olnud. Aga nähtavasti on harrastuslauljal lihtsalt oma loomingut raskem reklaamida. Või ma ei tea isegi seda, kas nad olid harrastuslauljad või elukutselised. Aga mõnel harrastajal võib olla parem lauluhääl kui mõnel elukutselisel.