Keldris vangis

Käes oli esimene september. Lund hakkas sadama. Lumesadusid oli aastast kolmveerandi jagu. Henn ja Toomas olid linna tulnud. Nende välimus oli muutunud ja ma ei saanud enam aru, kumb on kumb. Varem oli Henn pikem olnud, aga nüüd olid nad umbes ühe pikkused.

*
Hakkasin laduma pasjanssi. Kaardid olid algul kolmelistes rühmades ja sealt tuli pealmised kaardid mastide järgi välja sorteerida. Aga üks mast sai segamisel suure ülekaalu - kohe tulid välja kõik tema ässad. Vaatasin, et tegemist ei olnud ühe kaardipakiga, vaid kahe erineva kokkusegatuga. Katkestasin mängu, põhjendusega, et ühe masti võit on kindel. Harujõe vastas, et ega ülekaal ei ole veel võit. Kõndisin mööda tänavat. Ariel nõudis, et ma räägiks sellest peast, mida ma näen. Hakkasin rääkima. Ariel rääkis kogu tee agressiivset naljajuttu ja seekord ma rääkisin vastu. Pärast kiideti, et Arielil olid riikide pealinnad meeles. Klaus rääkis, et ühest Aafrika riigist põgenes aasta jooksul suurem osa elanikke. Leidsin, et Eestis ka olukord palju ei erine. Artur rääkis, et ma elan tänava ühes otsas, aga kui ta mind selle teises otsas nägi, oli mind kõnetatud kahelt pool tänavat asuvatest majadest korraga. Arturi sõnul see, et mul nii kaugel nii palju tuttavaid on, näitab, et ma olen mõjukas - sellena, kes ma olla tahan. Mõjukam, kui ta seni oli arvanud. Ta arvas ekslikult, et ma tahan olla luuletaja. Läksin keldrisse. Uks pandi minu tagant kinni. Et keldrist välja pääseda, tuli nüüd häält teha. Aga ma ei tahtnud, et minu jutust aru saadaks, seetõttu otsustasin rääkida väljamõeldud keeles.