Kaks trepikoda

Läksin ühelt naiselt küsima, kas ma saan veel magistrieksamit teha. Ta andis sellise vastuse, millest ei olnud aru saada. Tuli valmistuda varsti uuesti küsima. Naine vist arvas, et ma tulin talle mingit rõvedat ettepanekut tegema. Olin küsinud magistrieksami kohta, aga õige sõna oleks olnud doktorieksam. Vanaema oli õpetaja ja ütles, et tema ikka laseb mul doktorieksamit teha. Mulle tuli mõte, et kõige õigem on küsida juhendajalt, sest juhendaja on huvitatud, et tema juhendamisel rohkem doktorikraade saadaks. Magistrieksamiks olin pikalt ja hoolega valmistunud, aga doktorieksami pidin saama väiksema vaevaga tehtud, sest nüüd oli mul peas nii palju seoseid.

*
Ema küsis, mis meie aadress Kaunase puiesteel oli. Vastasin, et 15-9. Minul olid need numbrid võibolla sellepärast paremini meeles kui emal, et seal elades koju tulles olin vaadanud korterinumbri järgi, millisest uksest sisse minna, aga ema sai juba korruse järgi aru. Meie praeguses trepikojas oli naabril korteriuks lahti. Võibolla selleks, et ta saaks sealt vaikselt välja hiilida meie juttu pealt kuulama. Aga otsides sealt korterist üldse kedagi ei leitud. Läksime majast välja ja kõndisime kogu perega ühes suunas. Osad olid teistest kaugemal ees. Isa istus väiksesse autosse ja kutsus, et tulge varastatud autoga sõitma. Tegelikult see oli meie pere auto. Aga kui vennad seda ei teadnud, siis nad võisidki isa eeskujul autosid varastama hakata. Isa istus juhi kõrvalistmel. Kuna juhi kohale ühtegi autojuhti ei istunud, siis hakkas isa ise kõrvalistmelt juhtima.