Väljalõigatud loomad

Olin esimestest tundidest puudunud ja nüüd kooli läinud. Üks õpetaja, kes teadis, et ma esimestes tundides ei olnud, nägi mind, aga ei öelnud midagi. See tuli sellest, et ta oli maletaja ja teadis, et mängu tulemus ei sõltu täpsest ettevalmistusviisist. Mõtlesin talle öelda, et tähtis on, et õpilane ainet õpiks, mitte et ta tundides kohal käiks. Need õpetajad, kes puudumisi kontrollivad, loovad koolis hirmuõhkkonna. Mõtlesin, et aga vene keelest ma nii puudun kui ka ei õpi seda. Aga ma sain veel õppima hakata. Nüüd pidi tulema ajalehe lugemise tund. Selles oli uus õpetaja. Ta tuli klassi ukse juurde. Mul oli jopp käes. Õpetaja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et ma ei lähe, vaid tulin. Läksime klassi sisse ja tund hakkas pihta. Õpetaja küsis, kellel on tema aines vihik. Tõstsin koos teistega käe. Aga täpsustasin, et mul on sõnade vihik, mitte muud. Õpetaja oli nendes tundides, kust ma puudusin, käskinud kõigil võtta endale ka muu vihiku. Mind võidi täna selletõttu küsida, et ma olin eelmistest tundidest puudunud ja mul ei olnud veel hinnet. Aga just puudumise pärast ma ei teadnud, mis tänaseks õppida oli. Mõtlesin, et kui mind vastama kutsutakse, siis pakun, et vastan seda, mida ma viimati õppisin, mitte kõige uuemat asja. Õpetaja tuli mu sõnade vihikut vaatama. Mul oli viimati loetud asjade kohta ka ainult paar sõna välja kirjutatud. Õpetaja leidis minu vihiku vahelt raamatuid, kuhu ma olin liiminud lasteajakirjadest välja lõigatud loomi. Ütlesin, et tol ajal osati häid loomi joonistada, aga nüüd enam seda ei tehta. Mulle vaieldi vastu, et multifilmides näidatakse selliseid loomi. Ütlesin, et multifilmid on ka halvemini joonistatud.