Kati P.-l oli sünnipäev. Kinkisin talle ema küpsetatud koogi. Kati ei jaganud seda kohe ära, vaid pani pingi ranitsavahesse. Ta ütles, et see on hea, et ma koogi kinkisin, see teeb asja pidulikuks. Vaatasin aeg-ajalt, kas kook on ranitsavahes alles. Järgmisel hommikul läksin kööki. Kati magas seina ääres ja Toomas sõi laua taga. Hakkasin ka sööma. Kui söömise lõpetasin, sosistasin Toomale, et ei ole selgunud veel kõige olulisem, kas me sõime karaskit või Kati sünnipäevakooki. Viimast ei oleks tohtinud enne süia, kui Kati seda ise jagab. Toomas ütles mulle, et ma paneks ühe asja kapi seinale. Vastasin, et see ei ole sein. Kapi põhi on põrand, üleval on lagi ja küljed on seinad. Kati ütles lause, millest võis järeldada, et ta oli kuulnud, mida ma Toomale sosistasin. Mõtlesin, et oma sünnipäevale ma kutsun ainult neid klassikaaslasi, kellel on hea iseloom. Üks on Kati ja teisi peab veel mõtlema. Vanasti ma lootsin Eriku ja Kristeri peale, aga kui ma Kristerit sünnipäevale kutsusin, siis ta üldse ei tulnud. Vahepeal oli Lauri N. ka hea iseloomuga, sest ta oli skaut ja skautidele õpetati, et nad peavad teisi aitama. Aga klassikokkutulekule jättis Lauri ka tulemata.
*
Toomas mängis uut elektronmängu. See oli samasugune, nagu oli olnud automäng, aga autode asemel olid seal indiaanlased. Indiaanlane pidi liikuma kahe ekraani serva vahel ja ei tohtinud kellegagi kokku põrgata. Ta pidi viima ühte eset ühest kohast teise. Ma ei saanud aru, mis ese see on. Tegelikult ma polnud kindel, kas ma automängu puhul olin aru saanud. Kogu aeg, kui Toomas seda mängis, mäng pinises, sest ta ei keeranud häält maha. Aga osad võibolla ei osanud ilma hääleta mängida. Mängul oli kaks erinevat kiirust. Küsisin Toomalt, kas ta teist kiirust ka on proovinud. Toomas vastas, et ei ole. Vanematel elektronmängudel oli sees ainult üks mäng, aga sellel oli mitu. Lisaks indiaanlastega mängule oli seal näiteks ussiga mäng. Mul oli ussiga mäng arvutis ka alles.
**
Eile:
Mängisime malet. Mängu lõpetades küsis Klaus, kus tema kuningas on. Vastasin, et kuningas on sisse mähitud. Klaus hakkas nutma. Henrik lõi Tooma arvuti ekraani katki. Toomas hakkas nutma. Ta tahtis arvuti ära parandada lasta. Läksime parandusse. See asus ühe maja ülemisel korrusel. Roomasime mööda kaldteed üles. Seal oli nähtud ette roomamine, sest kõndides oleks võinud kergemini alla kukkuda. Meiega sama teed läks üks koer. Mulle oleks meeldinud rohkem, kui seda koera poleks siin olnud. Arvutiparandajad küsisid, mis mõte on vana arvutit parandada. Kui inimesed saavad endale uue auto osta, siis saab uue arvuti ka osta. Aga Toomale oli vana arvuti väga tähtis. Ta oli sellele varemgi uusi varuosasid lisanud.
*
Lugesin "Eesti ajaloo" teist köidet. See algas muinasaja kirjeldusega. Kirjutati, et eestlased vahetasid kaupa Vendiga. Kui Vendi mõiste esimest korda sisse tuli, ei seletatud, mida see tähendab. Sellest oli näha, et seda köidet ei ole mulle toimetada antud. Vendi all mõeldi nähtavasti kõiki läänepoolseid maid. Alles kui lühike muinasaja kirjeldus läbi sai, algas muistse vabadusvõitluse osa. Raamatus oli palju pilte ja mustreid. Mõned 13. sajandil saabunud vallutajate juhid olid piltidel prillidega. Algul mõtlesin, et sellised pildid on liiga tänapäevased. Siis tuli meelde, et olin mujalt lugenud, et tol ajal osati juba siiski prilliklaasi valmistada. Prilliraamid olid vanapärase kujuga. Mõtlesin kirjutada, et hoolimata poliitilistest eksimustest on see väga hea raamat. Aga peetagu meeles, et ühegi raamatu toimetamist minult ära ei võetaks. Ma oleks osanud selle palju paremaks teha.
laupäev, jaanuar 26, 2013
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar