Vägivallateemalised rahaimitatsioonid

Üks vabariiklane oli Ameerika president neli ametiaega järjest. Ta muutis riigi valitsemise autoritaarsemaks. Seejärel lasi ta võimule Reagani. Reagan hakkas jälle riiki demokratiseerima. Sellest rääkis ajaloo õppejõud. Olin astunud teist korda magistriõppesse ja pidin tegema teist korda magistrieksami. Alles kui eksam lähenes,  sain aru, et ma siiski kardan eksameid, kuigi olin seda teha tahtnud. Eksamil pidi oskama rääkida ka sellest õppejõu räägitust, aga mul polnud see täpselt meeles. Raamatute konspektid olin läbi lugenud. Mõtlesin, et oleks võinud lugeda ka eelmise magistriõppe konspekte. Ma ei teadnud, kas ma jõuan magistritöö valmis, sest minu õppeaeg võis enne jõuda lõpptähtajani. Ma polnud aastate kaupa õppetööga tegelenud. Aga vähemalt eksamit sain veel teha. Õppejõud ütles, et käige kõik käimlas ära ja siis hakkame eksamiga pihta, võib käia ka lageda taeva all. Vaatasin, et õuel asuva kuivkäimla uks on liiga läbipaistev ja naised kõnnivad mööda. Läksin otsima majast vesiklosetti.

*
Leidsin isa riiuli pealt neli 20-eurost. Ühel oli Hitleri ja tema ohvrite pilt. See tähendas, et need polnud ametlikud rahad, vaid eurode imitatsioonid, mis olid tehtud protestiks vägivallategude vastu. Teisel rahatähel oli kujutatud ühe teise inimese nägu koos kokkuvarisenud sillaga. See oli mitmest kaartereast koosnev sild. Ütlesin, et sellepärast, et sild õhku lastakse, ei pea arhitekti süüdlaseks tegema. Võibolla näopilt ei olnudki arhitekti, vaid pommipanija oma. Pommiähvardusi selle silla kohta oli tehtud iga päev ja lõpuks oli tõesti pomm pandud. Aga kujutatud pidi siiski olema arhitekti, sest juurde oli kirjutatud, et see ärritab, kui tänapäeval veel kindluslinna arhitektuuri säilitatakse, see tuleks maha lõhkuda ja uuega asendada. Seal linnas nägid majad ka välja nagu kindlused. Minule oli lapsepõlves militaarne stiil just meeleolu tõstvalt mõjunud. Läksin kööki. Seal olid isa ja ema. Isa rääkis, et müüja sai kauba eest ainult 40 senti. Müüja oli isale nende rahaimitatsioonidega suurema rahatähe eest tagasi maksnud, sest keegi oli neid eelnevalt valerahana kasutanud ja müüja polnud seda läbi näinud. Tal võis tööpäeva lõpul pahandus tulla, et kassaseis ei klapi.