Fotokonkursi võitja

Olime Kaunase puiestee hoovis puu otsas. Tehti fotosid fotokonkursi jaoks. Üks foto tehti okste küljes kasvavatest tammetõrudest. See foto pidi konkursi ära võitma. Aga esikoht anti siiski teisele videole. Seal videos tahtsid kaks maas istuvat meest õhku tulistada. Nad vaidlesid, kumb peab tulistama, sest mõlemad kartsid seda ise teha. Nad surusid relva üksteise kätte, kuni see läks ise lahti. Mehed tõstsid mõlemad jalad õhku, et automaadivalang jalgadest mööda läheks. Pärast seda näidati inimeste näoilmeid, kellele sellest uudisest räägiti. Minu meelest näidati igalt inimeselt liiga palju erinevaid nägusid. Hakkasin oma toa põrandalt klotse koristama, mille vennad olid laiali ajanud. Nad olid need laiali ajanud mitme peale, aga mina pidin koristama üksi. Panin klotsid ühte suuremasse ja kahte väiksemasse kasti. Kuna ma ei pannud klotsiselgasid üksteise vastu lamedalt, läks kastidel kuhi peal liiga suureks.

*
Krister oli vannitoas. Läksin sisse ja ütlesin, et kingin talle oma esimese raamatu. Mõtlesin, et see on ju ammu  kirjutatud ja nüüd mõtlen teisiti. Ütlesin, et võibolla tuleks minu esimese raamatu tiraaž hävitada. Isa läks vannitoa uksest mööda. Kartsin, et minu juttu kuuldes ta võibki hävitada. Et ta seda ei teeks, ütlesin Kristerile, et seda ei tea, kas tulevikus meeldib rohkem see, mis on olevikus või minevikus kirjutatud. See, mida ma olin öelnud, oli minu uus blogisissekanne. Pealkirjaks panin, et ühel ajal arvati ühe autori teostest halvasti. Pealkirja lõpus oli selle autori võõrapärane perekonnanimi. Mõtlesin, et see on väga halb pealkiri ja see tuleb ära muuta. Uueks pealkirjaks kaalusin panna "Loomingu perioodid". Siis mõtlesin, et sel juhul võib keegi õiendama hakata, et tuleks kirjutada kokku "Loominguperioodid". Seetõttu otustasin panna "Loomingu periodiseerimine". Mõtlesin öelda, et mina panen pealkirju lihtsalt selle järgi, mis on ilusam. Aga kuna see, mis on minu arvates ilus, teiste inimeste arvates just ei ole, siis peetakse arvatavasti kõiki minu pealkirju väga kehvadeks. Läksin suurde tuppa arvuti taha, et pealkiri ära muuta. Suures toas olid vennad. Olin mõelnud koos ema ja veel mõnedega Peedule sõita, aga nemad asusid juba teele ja ma ei jõudnud järele, sest blogisissekanne võttis nii palju aega. Mõtlesin, et kui ma ei jõua nendega sama sõiduki peale, võin mõne hilisema rongi või bussiga järele sõita. Eestis oli bussiliine väheks jäänud, aga maakonna piires sõitvate busside kohta see ei kehtinud, seal käisid bussid tunni aja tagant, sest sõit maakonna piires ei olnud oluliselt pikem kui Tartu linna piires. Vaatasin, kas ma näen eemalt, mis paberite peale on kirjutatud. Puhveti klaasi taga olid Klausi maalid. Ütlesin, et kuigi minu maalid on väiksema pindalaga, on neil rohkem detaile. Klaus vastas, et ta tegi lihtsalt märja pintsliga. Ütlesin, et ongi, tema tegi märjaga, aga mina kuivaga sak-sak. Ajasin purgist vett vihiku peale. Ütlesin emale, et ta tooks mõne räti, näiteks salvräti. Klaus sai vihaseks, et ma tema vihiku märjaks tegin, ja läks teise tuppa minu asju lõhkuma. Selle eest tahtsin teda karistada. Mina olin vee ümber ajanud kogemata, aga tema lõhkus asju meelega.