Vastus endale saadetud kirjale

Mängisin Sveniga malet. Tema võitis. Pärast mängu lõppu ta ütles, et ma oleks pidanud ühel käigul teisiti mängima. Küsisin, kas tema soovitus on ikka õige, kui vesi voolab vastu ka. Kas asi on selles, et minu vesi voolab kõrgemalt. Läksin Kaunase puiestee hoovi. Seal toimusid korvpalli Tartu meistrivõistlused. Kõige tugevam meeskond oli varem mänginud Eesti meistrivõistlustel, aga nüüd oli võetud uus suund, et ta mängis nõrgemate meeskondadega ühel turniiril, et neid tugevdada. Selle meeskonnaga oli meie meeskond juba mänginud. Samuti teistega, kus oli täiskasvanuid. Nüüd olid jäänud ainult lapsvastased. Kartsin, et ei saa lastega mängides jalaga pallile pihta. Osad vastased olid nelja-aastased. Võibolla nad ei olnudki kellestki nõrgemad, kes turniiril ei osalenud, sest lastel oligi kõige rohkem energiat.

*
Läksin oma ülikooli elektronposti aadressi koduleheküljele. See lehekülg oli roppusi täis kirjutatud, mis näitas, et need aadressid ei olnud korralike inimeste kontrolli all. Saatsin enda aadressil ühelauselise kirja. Kirjutasin, et ülikool naerab, aga mina naeran viimasena. Sellele kirjale tuli vastus. Vastasin vastusele küsimusega, et kuidas ta sai mulle vastata, kui ma kirjutasin endale, mitte listi. Vastuse saamine näitas, et kõik elektronkirjad loeti läbi. Minu viimast kirja peeti nii ohtlikuks, et läbilugemist ei suudetud enam varjata. Vaatasin oma teise postkasti. Sinna tuli viimasel ajal kirju tundmatutelt saatjatelt, kelle nimed jäid ka külgriba kontaktidesse. Ema vaatas, mis mul ekraanil on. Ta ütles, et see kiri on ju spämm. Seda ma polnudki mõelnud. Mulle pakkus see huvi, sest kirjutati suuskadest. Aga edaspidi tuli vist sellised kirjad lugemata jätta. Otsisin sahtlist, kus on vastus minu endale saadetud kirjale. Aga seda paberit ma enam ei leidnud. Paistis, et saatjad olid selle paberi ära varastanud.