reede, jaanuar 11, 2013

"Eesti ajaloo" teise köite esitlus

Ilmunud on "Eesti ajaloo" uus teine köide. Vanad esimene kuni kolmas köide ilmusid enne sõda Hans Kruusi peatoimetamisel, neljas kuni kuues köide Eesti taasiseseisvumise järel Sulev Vahtre peatoimetusel. Nüüd kirjutatakse esimesed kolm köidet uuesti. Esimesena ilmus neist teine köide, mille tiitellehel nimetatakse koostajaks ja toimetajaks Anti Selartit ja tiitellehe pöördel projektijuhiks Aivar Kriiskat.

Täna toimus raamatu esitlus Tartu Ülikooli peahoones kunstimuuseumis. Lisaks püsiekspositsioonis olevatele skulptuuridele on seal praegu väljas jaapani kunsti näitus. Esitlusele peeti kolm kõnet, milles öeldi umbes järgmist:

Aivar Kriiska ütles, et kõik esitlusele kogunenud on mingis mõttes tema kolleegid. Ta ei arva, et ajalugu oleks teadus, mis peaks olema ühiskonna teenistuses – halvas mõttes – aga ta usub, et ajaloolased peavad aeg-ajalt oma töö tulemustest aru andma. Ilmunud raamat ongi selline aruanne. Vanade köidete kommenteeritud uue trüki asemel otsustati välja anda täiesti uued, sest vanade kordustrüki korral oleks pidanud olema kommentaare rohkem kui uut teksti. Raamatu valmimisele oli kaasa aidanud nii palju inimesi, et Kriiska ei jõudnud neid kõiki üles lugeda.

Anti Selart oli lugenud uuesti üle 1990. aastate vaidlused, kas tuleks anda välja kommenteeritud või uus köide. Ta pidas uue kirjutamist õigeks otsuseks ja lootis, et seda omakorda varsti uuendatakse. Eelmiste köidete väljaandmisega oli jõutud lõpuni nii kiiresti, kui Sulev Vahtre oli ennustanud. Selartil oli hea meel, et nüüd ilmunud raamatut on märgatud, kuigi ta polnud rahul kommentaaride sisuga. Ta avaldas lootust, et raamatule kirjutatakse palju retsensioone, mis ei pea olema kiitvad, küll aga asjalikud. Köite autorid peaksid olema kõik ühes ruumis viibinud, aga mitte kõik tegijad, kellest kõik ei tulnud ka esitlusele. Selart luges ette Kriiskast rohkem tegijate nimesid ja kinkis neile tasuta eksemplare.

Marek Tamm rääkis, et ilma Selartita ei oleks see raamat nii ruttu valmis saanud, Selart oli tegelenud teiste autorite kiirustamisega. Tamm rääkis kaks mälupilti oma kokkupuudetest Selartiga. Esimese ajal oli Tamm 8-9 aastane. Selart oli talle ulatanud vaikides Jules Verne’i raamatu, nii et Tamm ei saanud aru, kas kingiks või laenuks. Tamme pettumuseks oli lõpuks selgunud, et laenuks. Vaikides raamatu ulatamine oli jätnud väga otsustava mulje. Teiseks olid nad käinud samal ajal ülikoolis ja mõlemad eelistanud raamatukogu loengutele. Aga Selart oli jõudnud alati raamatukokku Tammest varem kohale ja lahkunud sealt hiljem. Selline otsustavus ja lugemishuvi pidavat kuhugi välja viima. Tammega koos saali ette läinud naine, kelle nimi mul ei jäänud meelde, ulatas Selartile hulga kingitusi.

Neljanda kuni kuuenda köite puhul olime kirjastusepoolsed toimetajad mina ja minu ema. Mina ajaloolasena ja minu ema eesti filoloogina, kuigi mõlemad tegelesid nii sisulise kui ka keelelise küljega. Minu toimetamismeetod oli küsimuste esitamine. Minu puhul leiti, et ma tegin seda liiga põhjalikult, aga minu ema kui toimetajat ainult kiideti. Tolleaegne peatoimetaja Sulev Vahtre väljendas soovi, et erinevaid köiteid toimetaks sama inimene. Uued tegijad eelistasid nüüd uued köited teisele kirjastusele anda.

Täna esitluselt ostetud köidet ma pole veel eriti lugeda jõudnud, aga lugesin tänasest "Sirbist" selle kohta intervjuud. Seal väidetakse, et muistse vabadusvõitluse mõiste on anakronism. Raamatus on selle asemel pandud ühe osa pealkirjaks "Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal". Mina muistse vabadusvõitluse mõistet anakronistlikuks ei pea, sest eesti keelt rääkivad inimesed olid olemas ja nad võitlesid, soovimata võitluseta vallutajatele alistuda. Lembitu ei kutsunud, et lähme ristisõtta. Kui kuuendas köites ei ole nimetatud Vabadussõda Venemaa kodusõjaks ega Teist maailmasõda Suureks isamaasõjaks, siis jääb mulle arusaamatuks, miks ei või 13. sajandil olla sõja nimi eestlaste seisukohalt. Ristiretk ei ole küll vale, kuid see väljendab rohkem sakslaste seisukohta. Ma ei usu, et täiesti erapooletu ajalookirjutus oleks olemas. Ajalugu ei tohi küll võltsida, kuid igal inimesel on olemas mingi maailmavaade, kasvõi segane ja vastuoluline maailmavaade. Üks koht, kust see välja paistab, on sõnade valik. Minu maailmavaade on eesti rahvuslase oma, täpsemalt rahvuslik-roheline.

0 vastukaja: