Täna toimus
raamatu esitlus Tartu Ülikooli peahoones kunstimuuseumis. Lisaks
püsiekspositsioonis olevatele skulptuuridele on seal praegu väljas jaapani
kunsti näitus. Esitlusele peeti kolm kõnet, milles öeldi umbes järgmist:
Aivar Kriiska
ütles, et kõik esitlusele kogunenud on mingis mõttes tema kolleegid. Ta ei
arva, et ajalugu oleks teadus, mis peaks olema ühiskonna teenistuses – halvas
mõttes – aga ta usub, et ajaloolased peavad aeg-ajalt oma töö tulemustest aru
andma. Ilmunud raamat ongi selline aruanne. Vanade köidete kommenteeritud uue
trüki asemel otsustati välja anda täiesti uued, sest vanade kordustrüki korral
oleks pidanud olema kommentaare rohkem kui uut teksti. Raamatu valmimisele oli
kaasa aidanud nii palju inimesi, et Kriiska ei jõudnud neid kõiki üles lugeda.
Anti Selart
oli lugenud uuesti üle 1990. aastate vaidlused, kas tuleks anda välja kommenteeritud
või uus köide. Ta pidas uue kirjutamist õigeks otsuseks ja lootis, et seda
omakorda varsti uuendatakse. Eelmiste köidete väljaandmisega oli jõutud lõpuni
nii kiiresti, kui Sulev Vahtre oli ennustanud. Selartil oli hea meel, et nüüd
ilmunud raamatut on märgatud, kuigi ta polnud rahul kommentaaride sisuga. Ta
avaldas lootust, et raamatule kirjutatakse palju retsensioone, mis ei pea olema
kiitvad, küll aga asjalikud. Köite autorid peaksid olema kõik ühes ruumis
viibinud, aga mitte kõik tegijad, kellest kõik ei tulnud ka esitlusele. Selart
luges ette Kriiskast rohkem tegijate nimesid ja kinkis neile tasuta eksemplare.
Marek Tamm rääkis, et ilma Selartita ei oleks see raamat nii ruttu valmis saanud, Selart oli tegelenud teiste autorite kiirustamisega. Tamm rääkis kaks mälupilti oma kokkupuudetest Selartiga. Esimese ajal oli Tamm 8-9 aastane. Selart oli talle ulatanud vaikides Jules Verne’i raamatu, nii et Tamm ei saanud aru, kas kingiks või laenuks. Tamme pettumuseks oli lõpuks selgunud, et laenuks. Vaikides raamatu ulatamine oli jätnud väga otsustava mulje. Teiseks olid nad käinud samal ajal ülikoolis ja mõlemad eelistanud raamatukogu loengutele. Aga Selart oli jõudnud alati raamatukokku Tammest varem kohale ja lahkunud sealt hiljem. Selline otsustavus ja lugemishuvi pidavat kuhugi välja viima. Tammega koos saali ette läinud naine, kelle nimi mul ei jäänud meelde, ulatas Selartile hulga kingitusi.
Neljanda kuni
kuuenda köite puhul olime kirjastusepoolsed toimetajad mina ja minu ema. Mina
ajaloolasena ja minu ema eesti filoloogina, kuigi mõlemad tegelesid nii
sisulise kui ka keelelise küljega. Minu toimetamismeetod oli küsimuste
esitamine. Minu puhul leiti, et ma tegin seda liiga põhjalikult, aga minu ema
kui toimetajat ainult kiideti. Tolleaegne peatoimetaja Sulev Vahtre väljendas
soovi, et erinevaid köiteid toimetaks sama inimene. Uued tegijad eelistasid
nüüd uued köited teisele kirjastusele anda.
Täna
esitluselt ostetud köidet ma pole veel eriti lugeda jõudnud, aga lugesin
tänasest "Sirbist" selle kohta intervjuud. Seal väidetakse, et muistse
vabadusvõitluse mõiste on anakronism. Raamatus on selle asemel pandud ühe osa
pealkirjaks "Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal". Mina muistse
vabadusvõitluse mõistet anakronistlikuks ei pea, sest eesti keelt rääkivad
inimesed olid olemas ja nad võitlesid, soovimata võitluseta vallutajatele
alistuda. Lembitu ei kutsunud, et lähme ristisõtta. Kui kuuendas köites ei ole
nimetatud Vabadussõda Venemaa kodusõjaks ega Teist maailmasõda Suureks
isamaasõjaks, siis jääb mulle arusaamatuks, miks ei või 13. sajandil olla sõja
nimi eestlaste seisukohalt. Ristiretk ei ole küll vale, kuid see väljendab
rohkem sakslaste seisukohta. Ma ei usu, et täiesti erapooletu ajalookirjutus
oleks olemas. Ajalugu ei tohi küll võltsida, kuid igal inimesel on olemas mingi
maailmavaade, kasvõi segane ja vastuoluline maailmavaade. Üks koht, kust see
välja paistab, on sõnade valik. Minu maailmavaade on eesti rahvuslase oma,
täpsemalt rahvuslik-roheline.
0 vastukaja:
Postita kommentaar