Kõik on maailmameistrid

Ütlesin, et kanarasvast tehakse puljongit. Sellele vastati, et see lause vajab toimetamist. Minu meelest ei vaja, vaid ma ütlesin meelega nii, et naljakam oleks. Minu meelest naljakas lause on parem kui see, kust nali on välja toimetatud. Aga sellised naljad, nagu anekdootides ja ajalehe naljanurkades on, ei ole eriti head, sest neis ei ole kunagi midagi uut. Kui ma feisbuki kasutamist alustasin, siis kirjutasin seal sageli naljakaid aforisme. Nüüd enam eriti ei kirjuta, sest need hakkaksid ennast kordama. Poliitikast ei saa seal ka kirjutada, kui ei taha inimesi ärritada. Mõned kirjutavad kogu aeg just poliitikast. Mind see ei häiri, aga ma olen kuulnud, et osasid häirib. Tegelikult poliitika enam minu lemmikteema ei ole. Üks päev ütlesin, et ajalehe lugemine on päeva kõige ebameeldivam osa. Tegelikult ma ei loegi enam ajalehest eelisjärjekorras poliitikat, vaid eelistan kultuuri. Aga natuke loen ka poliitikat, sest kohusetunne nõuab. Osa poliitikauudiseid saan kätte raadiost. Raadiot kuulan rohkem juhuslike juppide kaupa. Vahel kuulan ka saate lõpuni, kui on huvitavam saade. Aga siis läheb kaduma saate algus. Raamatuid loen rohkem tervikuna. Ann luges kõigepealt raamatute esimesi peatükke, et valida, mida lugeda. Mulle ütles ta, et tahab lugeda midagi seikluslikku. Seepeale tõin talle kaks seiklusjuttude sarja raamatut. Aga ema ütles, et need on kohutavalt igavad, mille järel Ann ei julgenud neid pikemalt lugeda. Minu meelest ema ise kinkis need mulle. Üks neist oli tõesti suhteliselt igav, teine huvitavam. See, mis oli igavam, oli naisautori kirjutatud. Siis oleks võinud oletada, et see on huvitavam naislugejatele. Kuskil artiklis hiljuti öeldi, et anne ei sõltu soost. Täna ütlesin, et iga inimene on vähemalt kõige rohkem enda moodi, seega on kõik maailmameistrid. Sellele vastati, et aga kuna mina ütlesin seda esimesena, siis mina olen kõige suurem. Kolmas ütles, et siis võiks teised ja kolmandad kohad ka välja anda.