Saalis oli algamas üritus. Seisin saali ees, nagu ühel varasemal korral Tõnu oli seisnud, ja mõtlesin, kuhu istuda. Tol korral olime mõlemad istunud ette ritta, aga täna suundusime mõlemad tahapoole. Võidi mõelda, et mina jäljendan Tõnut. Aga ma ei leidnud ühtegi kohta, kus ma ei peaks istuma kellegagi kõrvuti, seetõttu otsustasin, et ma ei jäägi aktusele, vaid hakkasin põgenema. Üks sõjaväelane hakkas mind jälitama ja ta võis minu peatamiseks tulirelva kasutada. Põgenesin kooli riidehoiu suunas, aga selle uks oli lukus, nii et sattusin tupikusse. Peitsin ennast tüdrukute duširuumi suunas viivasse koridorilohku, et pärast jälitaja möödumist tuldud teed tagasi joosta. Aga kui nurga tagant väljusin, oli jälitaja ikkagi minu lähedal ja küsis, miks ma põgenen. Vastasin, et ma tahan olla tuttavas kohas. Mõtlesin mööda tänavat põgenedes, et hiina vanasõna ütleb, et laps on kodus külaline, seetõttu võidakse mulle ka kodus öelda, et see ei ole minu kodu.
*
Meil oli külaline. Ta läks minu kirjutuslauda vaatama. Mulle see ei meeldinud, sest mul oli laua peal lahti võõrkeele sõnade vihik, ja külaline võis öelda, et ma olen nii lihtsaid sõnu välja kirjutanud. Leidsin, et paljudel inimestel koosneb mõtlemine ainult sõnadest. Minuga oli vastupidi, et ma sõnu ei teadnud üldse, aga mul olid laused head. Ütlesin emale, et koolis õpetajad ei vaadanud mu lausete sisu üldse, vaid panid hinde mõne käekirja kõveruse järgi. Laua peal olevatel paberitel ei olnud vist küll kõik enam õpetajate parandused, vaid osad võisid olla Pille või ema omad. Nad olid lisanud servale hüiumärke.
0 vastukaja:
Postita kommentaar