Kuulasin üle tüki aja arvutist saadet "Eesti lugu". Martti Kalda rääkis Põhja-Vietnami juhi Ho Chi Minhi, islamirevolutsiooni eelse Iraani juhi Mohammad Reza Pahlavi ja India juhi Indira Gandhi külaskäikudest Nõukogude okupatsiooni aegsesse Eestisse. Need on kõik Eestist lõunapoolsemad maad, aga saate kuulamise ajal vaatasin aknast, kuidas sadas midagi lume sarnast.
Olen tähele pannud, et kui jutuks tuleb alkohol või karskus, siis inimesed sageli naeravad. Nii ka selles saates, kuigi jooki Vana Tallinn mainiti vaid eituses, et külalisele ei kingitud seda jooki, vaid sama pealkirjaga raamat. Kaldat intervjueerinud saatejuht naeris küll muudegi kohtade peal.
Räägiti, kuidas Ho Chi Minhile meeldisid lapsed ja ta neid suudles, aga see polevat tähendanud midagi halba. Mulle lapsepõlves tundus halb ka see, kui täiskasvanu suudles teist täiskasvanut.
Saatejuht nimetas linna Ho Chi Minh pealinnaks, Kalda parandas, et pealinn on Hanoi. Minu mälu järgi oli linna Ho Chi Minh varasem nimi Saigon ja varasema nime all oli ta vähemalt Lõuna-Vietnami pealinn.
Kalda rääkis, kuidas ta kooliõpilasena pidi Indira Gandhile luuletust lugema. Ta ei öelnud, kas tema India huvi sai alguse enne või pärast seda, ta olevat koolis üldse pidanud sageli midagi ette lugema. Gandhile luuletuse lugemine polnud talle tol hetkel tähtis tundunud, vaid alles paar aastat hiljem, kui Gandhi mõrvati.
Saate lõpus räägiti, et välisriikide juhid ei käinud kõigis liiduvabariikides nii palju, vaid Eestit näidati kui arenenumat kohta, Kesk-Aasia olnud vähem arenenud. Mõtlesin, et võibolla islami tsivilisatsioonist tulnud Iraani juht oleks ennast siiski Kesk-Aasias kodusemalt tundnud, vähemalt mõni hilisem Iraani juht. Eestis mäletati ka veel paremaid aegu ja oli teoreetiliselt võimalik kuulda kohalike elanike Nõukogude-vaenulikku juttu.
0 vastukaja:
Postita kommentaar