Olin arsti juures, arstiks oli psühhiaater. Ta pani mulle järgmiseks korraks aja kinni, millal ma tema juurde lähen ja ta mulle novokaiiniga protseduuri teeb. Kui mainisin, et viimane kord novokaiini tarvitamise ajal oli kahtlane tunne, siis ta ütles, et sel juhul järgmine kord teeb ta mulle poole kogusega. Aga ülejäänud kordadel polnud mul midagi tunda, viimane kord oli võibolla ainult ärevuse hoog. Kui järgmine kord arsti juurde läksin, ütles minu arst, et mulle teeb protseduuri teine arst, kes on vaene, ma võiksin talle maksta seaduses ette nähtust rohkem. Kui teine arst mult raha küsis, andsin 10-eurose, mis oli mul kõige väiksem rahatäht. Arst küsis, kas ma tagasi tahan. Vastasin kooskõlas oma arsti soovitusega, et ei taha. Tegelikult ma ei teadnud üldse, mis õige summa on ja kui palju teised maksavad. Võibolla olin mina veel vaesem, sest mul ei olnud üldse sissetulekut. Pärast Mait ütles mulle kooli riidehoius, et arstidel ei ole tegelikult õigust raha küsida, nad ainult valetavad, et on vaesed, seaduslik maksmine käib kassasse.
*
Helen näitas klassile pilte, pärast pidid teised talle selle eest raha andma. Igaüks pidi maksma nii palju, nagu ise õigeks peab. Mina maksin kümme eurot. Suurem osa tüdrukuid panid kirja, et maksavad negatiivse summa. See tähendas, et nad soovivad, et Helen neile maksaks. Keegi maksis ka kakskümmend eurot. Kui toimus summa Helenile üleandmine, siis tema käest siiski raha ei küsitud, vaid anti üle see raha, mis oli kogutud positiivse summa maksjatelt. Maksjad lugesid kooris ette, mis on maksjate nimed. Mina kooris rääkimises ei osalenud ja minu nimi jäeti nimetamata. Kui ettelugemine oli lõpetatud, öeldi mulle, et ma võin oma nime veel lisada. Vastasin, et see pole tähtis.
0 vastukaja:
Postita kommentaar