Hambad

Mis hammaste taga, see olevat oma.
On hammaste vahel mul hambahari.
On hambaauk punkt ja valge pind koma.
On liiga kulukas minu jaoks ravi.

Ma magusat närin, ei otsa saa isu
ka siis, kui närides tunnen ma valu.
Mu päevaplaan ette näeb hambapesu,
kuid süies ma pasta maitset ei talu.

Koristasin lund

Oudekkil oli poliitika teemaline blogi, minul oma blogi. Oudekki tegi ettepaneku, et hakkaksime oma blogides üksteise sissekannetele viitama, sest see aitab tuumasõda ära hoida. Ma olin tuumasõja ärahoidmise poolt. Aga päriselt oli Oudekki astunud sammu vastupidises suunas, sest varem olid minu blogi sissekanded kõik automaatselt Oudekki blogis samuti nähtavale ilmunud, aga nüüd oli ta need sealt ära kustutanud. Tahtsin pakkuda seal avaldamiseks ühte konkreetset oma sissekannet. See oli ajakirjast ümber kirjutatud artikkel. Aga ma polnud kindel, kas ma pole autoriõigusi rikkunud. Vaatasin, millised keelud on kirjas ajakirja kaane siseküljel. Sellel ajakirjal siiski kõige rangemad keelud ei olnud. Kuigi oli keelatud artiklitest paberkoopiate tegemine, tundus, et elektrooniliste koopiate tegemine võibolla keelatud ei olegi.

Isa vaatas minu joonistusi. Ta näitas ühte joonistatud inimest ja ütles, et selle panemegi minu järgmise raamatu kaanele. Mina nõustusin, et kui isa nii ütles, siis paneme jah. Ma olingi hakanud ajalooteemalisi pilte joonistama pooleldi selleks, et vast tuleb välja midagi raamatusse sobivat. Võibolla tuli koos ülemise suure inimesega kasutada ka allapoole joonistatud väikseid inimesi, nii palju kui neid ära mahub. Aga Tõnu pidi tegema kujunduse ja ei kuulnud isa ja minu otsust. Tõnu teatas hoopis, et paneb kaanele kõige parema foto minust, mis ta leiab. Ta näitas ühte fotot, millel ma peal olin. Mulle see foto ei meeldinud. Aga kui ta näitas järgnevalt mind kujutavaid kaadreid digiaparaadiga tehtud videotest, siis need olid juba paremad. Ainult et videod olid tehtud halval üritusel - pulmas. Mõtlesin nüüd siiski, et ma ei joonista nii hästi, et minu joonistust esikaanele panna. Esikaanele võiks panna tõesti foto, joonistuse avalehele. Tagakaanele võiks panna teistsuguse joonistuse - mõne peene joonega mustrisarnastest piltidest.

Räägiti, et linnud on rohkem inimesi ründama hakanud. Selle vastu pidi aitama, kui kanda pea kohal ühe kindla puu oksa. Neil, keda lind siiski hammustab, soovitati kaitsesüste tegema minna. Kui loomad levitavad marutõbe, siis linnud ühte teist sarnast haigust. Imestasin, et kui linnurünnakud nii sagedaseks on muutunud, kuidas siis mind ühtegi korda rünnatud ei ole. Aga see tuli sellest, et lind ründab ainult siis, kui ta on näljane ja otsustab tavalise toidu asemel inimest sööma hakata. Mina liigun linnas, kus lindudel on rohkem toitu, sest nad saavad süia igasuguseid inimeste tekitatud jäätmeid.

Olin ühe seminaritöö kirjutanud põllumajandusajaloost. Olin kasutanud selleks peamiselt ühte vana raamatut. Nüüd kommenteeris minu tööd üks õppejõud. Ta ei mõistnud küll tööd päris hukka, aga ütles, et kasutatud raamat vaatab maajagamisküsimusele sakslaste seisukohalt. Olin selle raamatu põhjal midagi kahtlustamata kirjutanud, et eestlastel polnudki eriti maad juurde saada vaja. Õppejõud osutas minu toodud näitele, et miks ma arvan et nii mitme tiinu suurune maatükk oli piisav. Minul polnud mingit ettekujutust, kui suur selliste mõõtudega maatükk on.

Räägiti, et kuigi sõda tegi hiljem kõik tühjaks, oli Hitleri võimu esimene aasta tegelikult kasulik, sest uus valitsus äratas sakslastes rahvuslikku vaimu. Olin varemgi kuulnud, et sakslased nii mõtlevad. Rahvusliku vaimu tõus tekitas adrenaliini. Sellepärast sakslased olidki kindlad, et neil õnnestub sõjas ülekaalukaid vastaseid võita, et nad lootsid adrenaliini ära kasutada. Sakslastele tõi enne sõda rohkem raha sisse relvade välismaale müümine kui kodumaal müümine. Nad vaatasid, et muidu ei saaks arugi, et relvadega midagi tehakse, aga raha on juurde tulnud.

Valmistuti välja andma teatri aastapreemiat. Isa pahandas, et paljud žürii liikmed vaatavad tegelikult ainult ühte etendust ja kuulutavadki siis selle parimaks. Mulle öeldi, et lume sisse lükatud rada on liiga kitsas. Hakkasin seda laiemaks tegema. Koristasin lume ära kuni kõnnitee ja muruplatsi vahelise äärekivini. Seejärel tuli puhtaks teha ka parkimisplats.

Päev jõudis õhtusse

Päev jõudis õhtusse ja vähe saand on valmis,
on üle elatud see päev ent vähemalt.
Kas peaks ma luuletuse teises salmis
ehk valgustama päeva lähemalt?

Päev algas siis, kui päike tõusis taeva,
ja läbi sai ta päikseloojangul.
Ma püüdsin päeval näha veidi vaeva,
et pühenduda oma toodangul.

On kästud ülevalt, et päeval tuleb toota
ja alles õhtul tohib hõisata.
Ka homsest paremat ei ole loota,
kuid üks päev võime lipu heisata.

Sallimatu maainimene

Kirjutasin raamatut, milles oli Tallinna kirjeldus. Muutsin teoses Tallinna fantastilisemaks. Sellesse kohta, kus ühed tegelased seisid, panin tara. Selle raamatu puhul ei olnud aru saada, millises järjekorras tema osi lugeda tuleb, sest need ei olnud paigutatud lineaarselt. Kirjutasin blogis, et tahan ühe inimesega kirju vahetada ja ühe mehega telefonis rääkida. Kumbki soov ei täitunud. See mees, kellega olin tahtnud telefonis rääkida, kirjutas, mida minu soovid tähendavad.

Üks maainimene oli kõige linnaga seotu suhtes väga sallimatu. Ta läks oma sallimatuses liiale. Nooremana olin olnud ise samasugune, sest olin suvel selle perekonna juures elanud.

Pille hakkas lõpetama 9. klassi ja ei teadnud, milliseid lõpueksameid valida. Mina olin kooli juba lõpetanud. Soovitasin Pillel valida matemaatika, sest 9. klassis on matemaatika veel nii kerge, et eksamil on peaaegu võimatu läbi kukkuda. Mõned siiski kukuvad. Selleks, et eksam ära teha, tuleb endale osta taskuarvuti. Minul enda taskuarvutit laenata pole mõtet, sest see näitab arve vigaselt. Kui sõrmega ekraani kõrvale vajutada, ilmuvad puuduvad kriipsud nähtavale, väljaarvatud ühes kohas.

Tõusin hommikul vara üles. Tegelikult on vähe magamine tervisele kahjulik. Toomas oli jätnud laualambi halba asendisse. Püüdsin asendit parandada. Mulle räägiti, et ma olin palunud tõsta käed nendel, kes on seotud L. Saarega. Imestasin, sest ei mäletanud, et oleksin seda teinud. Aga plaanis oli küll siiani olnud. Toomas oli olnud L. Saare trennikaaslane, aga ütles, et teda see teema ei huvita. Tahtsin protesteerida, et L. Saar oli veel minu käest küsinud, kuidas Toomal läheb. Teemaks tuli Poolas elav eesti kirjanik. Leidsin, et küsimus puudutab ka mind, sest minu viimane raamat on ka Poolaga seotud. Kui järele mõtlesin, siis leidsin, et eriti siiski seotud ei ole. Riiulisse oli üks mees pannud ritta talle olulised raamatud. Arvasin, et ta tahab selle valikuga tõestada, et mina kirjutan palju halvemini kui isa. Aga võis ka olla, et ta oli ritta pannud lihtsalt ajalooraamatud ja -ajakirjad. Sain Baumannilt kirja. Ta soovitas selles, et ma loeksin tema blogi, saates ühtlasi mõned blogisissekanded. Ta kirjutas, et saadab selle kirja sellepärast, et olen tema blogi alumisse paremasse nurka kommentaari jätnud. Ühes vanemas kirjas oli ta juba oma blogi reklaaminud, aga ta pidas vajalikuks aegajalt meeldetuletusi saata. Ühes sissekandes paistis ta minu üle nalja tegevat. Selles kirjutas ta kellestki, kes kardab "abieluvälist tervislikku toitumist".

Kaunase puiesteel oli näha, et seal on väiksem kuritegevus kui linna keskel. Ühes endistest lasteaedadest oli nüüd pensionäride päevakeskus. Selle kõrval oleval teisel lasteaiahoonel olid paviljonid alles. Paviljonides oli hulk telefoniautomaate, kuigi muidu on linnast raske leida kohta, kust kaardiga helistada. Kui Oudekki on vanemate pool, siis saaks neist automaatidest talle helistada, et ma tulen talle külla ja jõuan kohale 5-10 minuti pärast. Nii hilja sellepärast, et trepist ülesminek võtab ka aega.

Pehme parkett

Tegelesin ühe raamatuga. Seejärel sain teada, et üks poiss nägi unes, et kohtus ühes poes minuga ja mina käskisin tal teha lollusi, mis talle meeldisid. Ma teadsin, miks ta sellise unenäo nägi. Olin ise hiljuti näinud samuti unes, et kohtun selle poisiga selles poes. Ja hiljuti olime päriselt kohtunud. Sorisin ühe teise poisi asjades. Tal oli segamini väga erinevaid asju. Sealhulgas tema halvemini välja tulnud tekste koos neile vastuseks kirjutatud sõimuga. Need asjad oleks tulnud millalgi ära sorteerida. Pööningu põrandas olid püsti naelad, terav ots ülespoole. Hoiatasin selle poisi õde, et ta neile naeltele peale ei istuks. Ta otsustas, et naelad tuleb kõveraks taguda. Ühe teise maja pööningule olid minu vennad parketti pannud. Keegi oli kukkunud läbi põranda. Nii võib kukkuda läbi mitme korruse. Kui küsisin vendadelt, kas läbi parketi kukkumine ei või korduda, siis nad vastasid, et ei või. Kukkumine olevat aset leidnud sellepärast, et algul kasutasid vennad vanu pehmeks läinud parketitükke. Aga hiljem olid nad need asendanud uute ja tugevamatega.

Avasin ühe blogi. Olin seda varemgi avanud, aga harva. Blogi kujunduseks oli ruudustik, aga neisse ruutudesse oli vähe kirjutatud. Vaatasin oma postkasti. Ette tuli mingi ingliskeelne pikk jutt spämmi kohta, mida ma ei viitsinud läbi lugeda. Võibolla küsiti selles, kas ma ei tahaks spämmi ära kustutada. Aga võibolla oli see hoopis teade, et spämmi hulka on sattunud vajalik kiri. Kui kuskil oli juttu, et üks õpilane ei viibinud vahetunni ajal klassiruumis, siis olevat sellise kirjelduse järgi ära tuntud, et see õpilane olin mina. Mina mäletasin ja nägin, et oli ikka teisi ka, kes vahetunnis klassis istumise asemel koridoris seisid. Vaatasin, mis on ühe ukse taga. Ruumis olid sees mehed, kes palusid mul heita lauale pikali. Algul ma ei saanud aru, milleks. Aga kui olin pikali, siis kuulsin meeste suust, et nad hakkavad mul tükki küljest lõikama. Nüüd sain aru, et nad peavad mind kellekski, kes pidi nende juurde operatsioonile tulema. Ronisin laualt maha. Kui sain aru, et ma tegelikult magan, tajusin ennast kodus voodi kohal hõljumas. Varasemate unenägudega võrreldes oli uus see, et ma ei puutunud voodit ühegi punktiga.

Tartu meister selgunud

Tänavused Tartu meistrivõistlused võitis P. Vorobjov 5,5 punktiga, viigistades ainult viimases voorus. Minu Vorobjoviga esimeses voorus peetud mängu kollektiivne analüüs näitas, et õige mängu korral oleksin ma teda võitnud. Teiseks tuli I. Kuusk 4,5 punktiga. Kolmas oli J. Seljodkin samuti 4,5 punktiga. Mina kogusin 3 punkti ja tulin 18 osavõtja ja 17 lõpetaja hulgas 10. kohale. Turniiri alustades olin reitingu poolest 11. Võitsin kõik mängud valgetega ja kaotasin kõik mustadega. Võitsin kõiki endast madalama reitinguga mängijaid ja kaotasin kõigile kõrgema reitingu omajatele.

5. voorus olid mul teist korda järjest valged. Mängisin T. Partsiga. Takistasin vastasel vangerdamist ja oda mängu toomist. Võitsin etturi. Hiljem tekitasin vastasele kolmiketturi ja muutsin kõik tema nupud liikumatuks, mis tõi mulle võidu. 6. voorus katsetasin M. Kolgi vastu avangus b2-lt etturi löömist, aga jäin selle tulemusel varsti ise vähemetturiga ja sel korral oli minul raskusi arengu lõpetamisega, mis tõi kaotuse. Viimase vooru mängus oli minu sel turniiril mängitutest kõige rohkem käike, aga selleski alistusin juba 37. käigul.

Unenägu lauludega

Teatasin, et ma lendan lennukiga Ameerikasse. Mina pidin lennukit juhtima. Ivar ütles, et mul ei ole lennuki Ameerikasse juhtimine lubatud. Ma ei teadnud, miks. Võibolla arvati, et ma pole selleks piisavalt terve inimene. Aga võibolla arvati hoopis, et ma ei oska.

Otsustasin, et ma hakkan nüüdsest liikuma lennates, et koerad mind hammustada ei saaks. Aga mõni koer oskas kõrgele hüpata. Nende eest tuli veel kõrgemale lennata. Teised inimesed kõndisid maapinnal. Neid koerad hammustasid. Hammustatutel soovitati marutõvevastaseid süste tegema minna. Öeldi, et nende jaoks, kes kunagi ühtegi haigust põdenud ei ole, ei ole marutõbise hammustus veel kõige suurem oht. Veel suurem oht oli see, et koos marutõve vastase süstiga tehti ka glükoosisüst, mis võis olla osade inimeste jaoks surmav. Neile, kellel polnud varem haigusi olnud, ei olnud veel glükoosisüsti tehtud ja nende puhul polnud tulemus ette teada.

Räägiti, et kirjad ei jõua alati kohale. Nägime ka nüüd postkontoris ahjus põlemas kirju, mis olid meile koju tulemata jäänud. Ütlesin Maajale, et ühed kurjategijad on öelnud, et kui me saame kristallasju, annaks me osa asjadest neile. Maaja küsis, mida ma ütlesin. Kordasin oma lauset veidi teistsuguses sõnastuses.

Kuulasin raadiot. Laulis Steinfeldt. Laul oli laste kasvatamise teemal. Seal oli omavahel sarnaseid ridu nagu "teistsugust armastust ei ole olemas" ja "pedantsemat armastust ei ole olemas". See oli iroonia, sest laulja arvates oli küll olemas. Järgmisena laulis Nirti. Tema laulis muuhulgas, mida ta teeb oma "kreisile sõbrale". Sellega ta ütles, et ta ise ei ole "kreisi" ja et tema sõbraks võib vahel olla isegi "kreisi".

Turniir jätkub

Eile alanud turniiri teine päev möödus minu jaoks põhimõtteliselt sama moodi nagu esimene - mustadega tugevale vastasele kaotasin ja valgetega nõrgemat võitsin. Kõigepealt kolmandas voorus tekitasin A. Abramile nõrga etturi. Edasine plaan oli see ettur ära võtta. Aga olin plaanis liiga jäigalt kinni, mistõttu tegin vea ja kaotasin ise etturi. Järgmisel käigul tegin järgmise vea ja kaotasin veel materjali, mille järel vastasel polnud võitmisega enam raskusi. Neljandas voorus oli mul päris noor vastane Sirp. Tal ei tulnud avang välja ja ta alistus juba pärast enda kümnendat käiku, sest lähenes vankrikaotus. Kolmandas voorus kestis kõige kauem esimese laua mäng, milles I. Kuusk võitis mustadega turniiri kohtunikku M. Kolki. Kuusega sama palju punkte oli vist Vorobjovil ja võibolla veel kellelgi. Neljas voor alles käib.

Varastatud auto

Meile pandi tuppa üks aparaat. Nüüd sai telefonikõnesid võtma hakata. Vara hommikul enne väljumist vaatasin loenduri pealt, kes täna minu blogi on külastanud. Külastajaid oli üsna palju, aga ainult paar neist tulid kataloogi kaudu. Sõitisin bussis. Kuulsin, kuidas võõrad mehed rääkisid, et kellelgi oli miljon krooni maksev auto ära varastatud. See pidavat halb olema, kui uusi autosid varastatakse. Tahtsin panna kotti üle vahekäigu olevale istmele. Ema keelas seda teha, kästes hoida kotti jalgade vahel, et see ümber ei läheks. See mulle ei meeldinud, sest kui kott on jalgade vahel, siis võidakse arvata, et see ongi varastatud auto.

Tartu meistrivõistlused alanud

Täna algasid tänavused Tartu pika male meistrivõistlused. Esimeses kahes voorus oli mõtlemisaeg 45 minutit, järgneb veel neli vooru kestusega 1 tund 30 minutit + 30 minutit.

Esimeses voorus kohtusin P. Vorobjoviga, kes tuli nädal tagasi Tartu välkmale meistriks ja enne seda osales Eesti pika male meistrivõistlustel. Mul olid tema vastu mustad. Ta kahis oda. Pärast seda tundus minu seis parem olevat, aga kuninga ja vankri halb asend viisid selleni, et lõpuks sain mati. Teises voorus oli vastaseks Lepik. Ta läks mustadega mängides avangulõksu, millisesse algajad varemgi minuga mängides läinud on. Võitsin lipu ja partii. Esimesel kolmel laual võitsid oma vastaseid I. Kuusk, P. Vorobjov ja M. Kolk. Kuusk võitis A. Abramit ajaga, alustades aja peale mängimist, kui tal endal oli veel vähem aega. Homme kohtun Abramiga mina.

Ülevaade koosolekust

Läksin ühele koosolekule. Võtsime seal ühe sõnavõtu järel vastu avalduse. Seejärel võttis sõna Nikluse moodi mees, kes ütles, et Iraagi tugevnemise korral kutsub ta ühe teise riigi Eestit vallutama. Seejärel võtsin sõna mina. Ütlesin, et nüüd me oleme eelkõnelejaga erinevatel pooltel, sest sellist sammu ei kiida ma heaks. See mees ei kuulanud mind lõpuni, vaid läks enne oma kohale. Ürituse lõpetuseks võtsin veelkord sõna, et üritust pikemaks venitada. Rääkisin, et kirjutan koosolekust ülevaate ja Raun toimetab selle ära. Sellega oli koosolek läbi. Mul oligi juba valmis natuke alla kahe "Tuna" lehekülje pikk ülevaade. Reavahed venitati suuremaks, et kaks lehekülge täis saaks. Mõtlesin, et tegin valesti, kui kirjutasin lihtsalt Raun, sest "Tunas" avaldamise korral arvatakse, et see on O. Raun, tegelikult mõtlesin M. Rauna. Lugesin oma ülevaate üle. Nüüd leidsin, et minu viimast sõnavõttu polnud üldse vaja, sest see oli väga kehv. Oleks piisanud kahe mehe sõnavõttudest. Nende räägitust paistiski, et nemad arvestasid, et sellega asi piirdub. Võibolla peaks oma sõnavõtu artiklist välja võtma, aga siis on halb jälle see, et ülevaade pole enam täielik. Nikluse moodi mees oli öelnud, et ta teeb nalja, nii et talle poleks pidanud vastama. Ma olin vähemalt öelnud, et ma teen vastunalja. Olin öelnud, et kui eestlased praeguselt maa-alalt välja tõrjutakse, siis võidakse nad järgmisest kohast ka välja tõrjuda. Sellele võidi vastu vaielda, et teist maad pole kuskilt võttagi, sest kõik maad on juba asustatud.

Olümpiamängudel kohtusid kaks korvpallimeeskonda. Neil oli mõlemal sama nimi. Sellise nimega korvpallimeeskondi osales olümpiamängudel tervelt neli. See tuli sellest, et nad kuulusid ühe firma filiaalidele erinevates riikides. Arvasin leidvat seletuse, miks saadeti riigi koondmeeskondade asemel nüüd olümpiamängudele klubide omi. Nimelt sellepärast, et koondmeeskond poleks piisavalt kokkumängu harjutanud. Võibolla ka selleks, et USA ei saaks jälle saata võistlema tähtede meeskonda. Mulle vaieldi vastu, et üksikud USA klubid on ka väga tugevad. Kui me seda rääkisime, saabus väljakule kolmas meeskond või naiskond, mis läks mängijatele kallale.

Olime duširuumis. Panin tähele, et Martin sarnaneb väga Rainile. Martin tegi koomilisi liigutusi. Ariel või Ivo hakkas teda taguma. Läksime saali kehalise kasvatuse tundi. Laest sadas kunstlikku vihma. See oli tihe. Ütlesin, et see kunstlik vihm on samasugune, nagu oli ellujäämiskursustel. Valmistusin ühe lapsega malet mängima. Panime algseisu peale. Laua sees oli rohkem kui 64 auku. Väljad koosnesid vähemalt kahest august. Panin tähele, et torkame nuppe aukudesse ebaühtlaselt. Kõik nupud oleks vist tulnud panna samasse välja serva.

Vaatasin maleraamatuid. Vanemas raamatus olid peatükid erinevate Eesti maletajate stiilide tutvustamiseks. Hiljem oli selle raamatu põhjal välja antud uus raamat, kus selliseid peatükke ei olnud. Neist stiilipeatükkidest oleks võinud kasulikke avanguvariante õppida. Ma ei teadnud, kelle stiilis ma mängida tahan. Vennad olid põrandal malet mänginud. Nad olid kasutanud suurt malelauda ja ennenägematult suuri nuppe. Kõige suurem nupp oli kuningas. Kui tõstsin selle õhku ja tahtsin laua peale tagasi panna, ei jäänud see enam püsti seisma. Ühel vendadest õnnestus see püsti panna, vist kuninga alumist külge töödeldes. Aga rohkem ma teda liigutada ei julgenud, muidu ta äkki ei oleks jälle püsti jäänud. Tristan oli rääkinud Baumannist. Nüüd lugesin, et üliõpilasesindusse kuulub 21-aastane Barmann. Tahtsin Tristanilt küsida, kas ta oli pidanud silmas 70-aastast või 21-aastast.

Kas ma rikun tervist?

Levinud on religioosne seisukoht, et inimene valib ise oma saatuse. Ühes blogis kirjutati hiljuti, et inimesed on oma haigustes ise süüdi, sest haigused tulevad ärevusest, vihast ja hirmust. Viha ma eriti ei tunne, aga ärevust ja hirmu küll keskmisest rohkem. Neid ma ei pea siiski mitte enda süüks, vaid haiguseks endaks. Neid sümptomeid on võimalik mõtete ja ravimite abil vähendada, aga mitte täielikult kaotada. Võibolla need tulevikus hakkavad lisaks füüsilisi haigusi tekitama, aga praegu see igatahes nii ei ole. Külmetus- ja nakkushaigusi näiteks on vaimselt tervematel inimestel minust rohkem. Võib muidugi öelda, et hirm kutsub õnnetuse just esile. Aga kuna ma kardan põhiliselt asju, mis mingi tõenäosusega võivad nagunii juhtuda, siis võibolla hoopis oskan õnnetusi paremini vältida.

Kirjutasin juba sinna blogisse kommentaariks, mida ma olin raamatust "Kliiniline psühhiaatria" psüühikahäirete põhjuste kohta lugenud. Et need võivad olla tingitud geneetilistest põhjustest, mürgitustest, füüsilistest haigustest ja teiste vägivallast. Vastuseks kirjutati, et geneetilised põhjused on seotud karmaga ja mingite nõidade raamatute järgi põhjustavad skisofreeniat liiga suured soovid ja vähene füüsiline aktiivsus. Eelmiste elude kohta ei oska ma midagi öelda, sest neid ma ei mäleta. Aga kui neid oli, siis vaevalt ma eelmises elus olin täiesti teistsugune kui praeguses. Suuri soove mul on küll olnud nagu igal inimesel, aga ma pole olnud eriti õnnetu nende täitumata jäämise pärast. Pigem pean ennast vähenõudlikuks. Midagi füüsilist olen ka alati teinud. Ehk ei ole ma siin ise siiski kõige sobivam näide. Aga psühhiaatriahaiglas olin samas palatis mehega, kes harrastas kõiki spordialasid, seda küllaltki edukalt, sest ta oli oma tulemuste üle uhke.

Ja ei saa öelda, et ma ennast oma haiguse pärast väga halvasti tunneks. On küll ka raskemaid hetki ja perioode, aga päris terveks saada ma vist ei tahagi. Kui vahepeal natuke hallutsinatsioone kuulda ja asjade vahel rohkem seoseid leida, teeb see elu huvitavamaks. Arvan, et tänu haigusele on mul suurem fantaasia ja parem iseloom.

Kas ma käisin halvas koolis?

Lugesin ühest blogist "eliitkoolide" vastast sissekannet. Ise õppisin Tartu 2. keskkoolis ehk praeguses MHG-s, seega just ühes sellistest koolidest. Kas ma peaksin seda kahetsema?

Loetud blogisissekandes toodi välja argument, et kui ühte klassi koondada 30 juhieeldustega õpilast, siis tuleb nende hulgast ainult üks juht, sest teised ei koge edu. Seda ma ei usu. Meie koolis peeti ennast edukaks juba ainuüksi selle läbi, et käidi just selles koolis. Teati, et meie koolist saab ülikooli sisse suurem protsent lõpetajaid kui muudest koolidest. Liikusid jutud, et meie koolist halva õppeedukuse tõttu välja langenud on uues koolis klassi parimad õpilased. Pealegi ei koosne inimese tutvuskond ainult klassikaaslastest, vaid ka perekonnast, sugulastest, naabritest, trennikaaslastest, hiljem ülikoolikaaslastest ja töökaaslastest.

Loetud blogis oli teiseks argumendiks, et paremate õpilaste ühte kooli koondamine vaesestab teisi koole. Kui spordiga tegelevad õpilased erinevate koolide vahel ära jagada, pidavat see andma kõigi koolide õpilastele eeskuju spordiga tegeleda. Tegelikult võib juhtuda, et üks teistest erinev õpilane võtab hoopis enamuselt halba eeskuju. Või kui satub üks õppimist hindav õpilane seda vähem hindavasse seltskonda, võidakse teda koguni kiusama hakata.

Minu võimed ei ole ehk kõige suuremad ja enne viimast klassi ma koolitööd ka väga tähtsaks ei pidanud. Aga mul oli kodus tavalisest rohkem raamatuid, mistõttu ma olin palju lugenud. Arvan, et tehti õigesti, kui mind pandi kooli, kus oli rohkem minuga mingilgi määral sarnaseid inimesi.

Kas ma ei kasuta mõistust?

Mulle soovitati, et ma võiks unenägude asemel midagi muud kirjutama hakata, sest inimene peab kasutama mõistust, näiteks leiutama raadio. Tegelikult ma mõistust kasutan. Et näha rohkem unenägusid, püian ma päeval rohkem mõelda ja rohkem informatsiooni vastu võtta. Unenägu on ise ka mõtlemine. Ärgates pingutan mälu, et unenäod meelde jätta, parandades niiviisi arvatavasti mälu ka muude asjade suhtes. Unenägusid üles kirjutades otsin ilusamat ja arusaadavamat sõnastust ning uurin õigekirja. Niiviisi parandan arvatavasti ka muude asjade sõnastamise oskust. Mõtlen ka sellest, milliseid kohti kirjutamata jätta. See, et ma kirjutan üles unenägusid, ei tähenda, et ma muid asju ei kirjutaks. See, et ma midagi kirjutan, ei näita, et ma ei teeks muid mõtlemist nõudvaid asju.

Pontšikud

Rääkisin emale, et kohe kui ma "Eesti Päevalehe" koomiksijoonistajana tööle hakkasin, avaldas "Postimehe" naiskoomiksijoonistaja oma koomiksis mulle suunatud küsimuse, kas pontšikuid veel saab. See tuli sellest, et esimeses enda koomiksis olin ma joonistanud hästi ilusaid pontšikuid. Hakkasin vaatama koomiksiraamatut. Seda raamatut vaadates lugesin ma rohkem teksti, nii et joonistuse vaatamiseks ei jäänud aega. Siiri luges seda minu kõrvalt. Ta luges minust aeglasemalt. Ma ei teadnud, kas keerata lehte siis, kui mul endal loetud saab, või oodata Siirit järele.

Mul oli kokkupõrge ühe pätiga. Tema nimi tundus viitavat sellele, et ta mängib draakoni varianti, sest nimes olid tähed, mis tundusid vihjavat käikudele d6 ja g6. Ähvardasime üksteise võrgulehti üle võtta. Ähvardasin, et asutan temavastase organisatsiooni. Mõtlesin seejärel, et tegelikult oleks see sisuliselt uue kamba asutamine. Minu toas vahetati läbipõlenud lambipirni. Keerasin samal ajal esikulambist ka pirni välja. Aga mitte sellepärast, et see pirn ka läbi oleks olnud, vaid lihtsalt vaatamiseks. Pärast vaatamist kruvisin ta sisse tagasi.

Tähelepanekute vahetamine

Kui ma täna väljast tulin, küsiti mult, mis on minu tähelepanekud maailma kohta. Vastasin, et peab mõtlema. Varsti lisasin, et üks tähelepanek on see, et kuigi naabermaja on viiekorruseline, on sellel vihmaveetorud. Selle peale öeldi, et meie majal on ka vihmaveetorud, aga seespool. Läbi trepikoja jooksvad mustad torud olevatki vihmaveetorud.

Osalen konkursil

Avastasin ennast tänavusel Eesti ajaveebide konkursil konkureerimast kolmes kategoorias - "kirjandus ja luule", "minu elu" ning "ühiskond ja poliitika". Kes minu kandidatuurid üles seadis, ei ole mulle teada.

Riiulist sai hekk

Hoovis algas tund. Ma ei olnud rahul, et minu lähedale istus poiss, kes võis haiget teha. Õpetaja käskis kirjutada etteütlust. Tegin iga sõna kirjutamisel parandusi. Õpetaja hoiatas, et kuigi kirjutada tuleb ainult kaks lauset, pean ma need õigeks ajaks valmis saama. Vaidlesin õpetajaga kogu kirjutamise aja. Ma ei saanud lauseid nõutud ajaks valmis.

Ajalehes oli pealkiri "Maletreening?". Artikkel ja fotod teatasid, et Tallinna abilinnapeaks olev malesuurmeister esines kontserdil pesuväel, tehes koos ühe naisega midagi maadluse sarnast. Seda ei peetud sobimatuks talle kui suurmeistrile, vaid kui abilinnapeale. Mõtlesin, et kontserti saaks anda nii, et esinejad mingeid liigutusi ei teeks, see oleks ilusam. Aga siis hakkaks võibolla vaatajatel igav. Olin sõitnud maleturniirile. Kolm väikest poissi kõõlusid akna peal. Ütlesin neile, et nad sealt ära tuleksid, et nad aknast välja ei hüppaks. Sellepeale tõusid nad aknalauale püsti ja hakkasidki hüppeks valmistuma. Ütlesin, et ma poleks vist pidanud seda üldse mainima. Aga hüpates nad viga ei paistnud saavat, sest me olime esimesel korrusel. Kaks poissi jooksid pärast hüpet minema, kolmas jäi maha istuma ja paistis hakkavat kokku kukkuma. Ta ütles selgituseks, et üks minu klassivend süstis talle narkootikumi. Vastasin, et see kalssivend on öelnud, et tal on aids.

Laual oli väiksed käärid ja väike nuga. Minust väiksem poiss tahtis mind nendega torgata. Ütlesin, et nendega ei tohi torgata. Lisasin, et millegagi ei tohi torgata. Hakkasime sööma. Isa pahandas, et laud ei ole kaetud nii nagu Vanas Testamendis. Ütlesin isale, et tal on väga halb iseloom.

Vaatasin raamaturiiulit. Olin kunagi "Keeles ja Kirjanduses" artikli avaldanud. Ma polnud kunagi selle inimesega kohtunud, kellest ma artiklis kirjutasin. Kui oleksin kohtunud, siis oleksin öelnud, et ma olen nõus, et minu artikkel oli halb, aga ma panin lootused selle peale, et seda ei avaldata. Riiulis paistsid olevat need raamatud tagumisse serva pandud, mida ma teiste eest varjata tahtsin. Vaatasime hekkide rida. Hekkide vahel pidime vastupanu osutama. Aga hekkide kasvades muutusid nende vahed kitsamaks, nii et polnud kindel, kas me tulevikus veel sinna ära mahume. Kõige tagumisse vahesse ehk oleks mahtunud. Kui olime kõigist hekkidest möödunud, tuli käänaku tagant kihutav auto. Astusin tal teelt eest.

Tiitlite tõlkimine

Ladinakeelset sõna "dux" tõlgitakse eesti keelde nii "juht" kui ka "hertsog". "Dux" itaalia keelde tõlgituna kõlab "duce", mis oli Mussolini tiitel ja on tõlgitud "juht" või on tõlkimata jäetud. Aga kes tõlgiks Mussolini hertsogiks? Eesti-itaalia sõnaraamat ütleb, et hertsog on itaalia keeles "duca", seega üks täht erineb.

Sakslaste teooria

Lamasin venna voodis. Ta tahtis magama minna, aga ma olin tal ees. Varsti olin siiski oma voodis. Kohus pidi arutama küsimusi, kas linnade maa on eraomand või kuulub linnale. Kohus otsustas, et võimalik, et seal on ka eramaad olnud, aga see ei lähe arvesse, sest brošüüris ei ole seda öeldud. Seega võis alata ehitamine. Ehitati kahjulikke seadmeid. Mulle ei meeldinud, et neid ehitati minu lähedusse.

Gaasipliidil põles tuli. Keerasin gaasi kinni. Aga tuli ei kustunud. Nähtavasti oli kraan rikki läinud. Isa arvas, et ma keerasin liiga nõrgalt. Ta keeras ise. Hetkeks tuli kustus, aga kohe süttis uuesti. Et põlemata gaas tuppa ei pääseks, panime tule ka teistele pliidiaukudele ja pliidi külgserva praole. Hakkas süttima ka puust mööbel, mida tuli kustutada. Kui ma äravoolupotile kustutamiseks vett kallasin, lagunes see temperatuurikontrasti tõttu ära. Mööbel põles jälle, samuti ühe inimese jalas olevad püksid. Kõik peale minu olid rahulikud, ainult mina püüdsin kõike kustutada. Püüdsin teistele selgitada, et paanikaks on põhjust.

Mõtlesin enne hommikut välja riimilist luuletust. Luuletuses kirjutasin vihikusse luuletust ja vihik sai juba täis; oli tuisk; uisk otsis libedust, aga leidis karedust. Läksime Lossi mäest alla. Hoiatasin teisi, et nad liiga suurt hoogu sisse ei võtaks, sest mägi on libe, mistõttu on raske pidama saada. Lumi oli nii vedel, et sellest ei saanud hästi kuuli teha. Mul tekkis suur tahtmine lund maitsta, aga hoidsin ennast tagasi. Vend maitses. Raekoja platsil hakkas üks vene poiss minuga rääkima. Ütlesin talle paar korda, et ma ei saa aru. Lõpuks ütlesin, et ta räägiks eesti keeles. Nüüd ütleski ta eesti keeles, et ta otsib ravikassat. Ma ei osanud talle teed juhatada. Aga paistis, et ta teadis ise, et see on kuskil siinsamas, ainult ta ei teadnud, millises majas täpselt. Kõndisin edasi. Kohtusin ülikooli tseremoonias osalejatega, sealhulgas S. Vahtrega. Neil olid kostüümid seljas. Liikusin tseremooniale vastupidises suunas. Läksin söömaajale, kus enamus rahvast istus suuremas toas, aga mina koos rea inimestega väiksemas. Ema küsis midagi minult teed küsinud venelase hulluse kohta. Vastasin, et töövõime kaotuse võivad põhjustada väga erinevad haigused, tegemist ei pruugi olla mingi hullusega. Minu lauda paistsid inimesed siiski istuvat selle alusel, et nad olid psüühiliselt haiged. Loeti üles kõik, kes kohalviibijatest psüühiliselt haiged ei ole. Need olid võimuesindajad. Nähtavasti arvati, et võimuesindajal ei saa sellist haigust olla, aga minu arvates sai.

Lugesin saksakeelset raamatut. Seal oli püütud tõestada, et Euroopa vanima asustusega koobastes olid elanud tegelikult sakslaste eelkäijad, sest nende koobaste sisemus sarnanes hilisematele saksa kirikutele. Sellist teooriat pooldasid ainult sakslased. Olin isa toas. Isa rääkis seal ajalooajakirja toimetajaga, mida ta ajaloolaste seisukohtade erinevuste kohta välja on uurinud. Isa kirjutas ühe riba peale "Eesti ajaloo mõttelugu". Sellest paistis tulevat uus sari lisaks "Eesti mõtteloole". Ma ei olnud viimasel ajal viitsinud enam ajakirjadele kaastöid saata. Aga kui toimetuse liige minuga sõbralikult räägib või tellimuse esitab, siis võin seda jälle teha. Ma ei viitsinud isa juttu rohkem kuulata ja läksin teise tuppa.

Räägiti, et üks mees hakkab oma naisest lahku minema. Selle mehe vend oli seda soovitanud, pakkudes uueks naiseks oma tütart. Mehe vend oli põhjendanud soovitust sellega, et mehe esimene laps tuli nigel. Läksin selle laguneva perekonna ühetoalisse korterisse. Põrandal mängis laps mängukaruga. Ütlesin talle: "Sa ei saa sellest karust jagu." Laps vastas: "Saan küll!"

Jeltsin ei naernud

"Akadeemias" avaldati ühe kommunisti artikkel unenägudest. Autor ise oli kommunismi eest omakohtu korras maha lastud. Aga artikli järgi otsustades ta nii halb inimene ei olnud, et seda teha oleks tulnud. Kui ta väga halb inimene oleks olnud, poleks artiklit "Akadeemias" avaldama hakatud. Artiklis oli öeldud, et järjest rohkem üliõpilasi jätab ülikooli pooleli juba õpingute keskel, mitte seoses lõputööga. See muutvat õppejõudusid irooniliseks. Poolelijätjad ise mõtlevat, et nad on head õppijad, aga tegelikult oskavat nad vaid asju pähe õppida, mitte uurimistööd kirjutada. Mõtlesin, et mina oskan mõlemat. Joone all oli artikli trükki toimetaja kirjutanud märkuse, mis on nende poolelijätmiste tegelik põhjus. Mõtlesin juba enne märkuse lõpuni lugemist, et põhjus on see, et looduslik valik on rikutud ja nüüd jäävad nõrgemad ka ellu. Lugedes nägin, et päris seda öeldud ei olnud, aga sarnane põhjus ikkagi. Samas numbris tagapool oli artikkel teiselt autorilt, kes kirjutas, et kommunistid olid ka osalt Eesti patrioodid. Kommunistide võimu vastu võitlejad võitluse käigus lõhkusid asju. Kommunistid jälle mõtlesid, et nad võitlevad märatsejate vastu. Nõukogude Liidus toimus parajasti riigipöördekatse. Seetõttu hakkasime põgenema. Riigipööre pidi mõne päevaga läbi kukkuma, siis pidime saama varsti tagasi pöörduda. Üks vend läks tee kõrvale jääd lõhkudes ujuma, teine läks ujuma jää alla ja pidi hingamiseks lõhkuma jääd altpoolt. Põgenesime vanglahoonesse. Kongi seinale olid välja riputatud vanglaeeskirjad, aga neid me ei kavatsenud täita. Äkki tuli kongi uksele Gorbatšov, kes tulistas meid naerugaasiga. Kõik kongis olijad hakkasid naerma, väljaarvatud kaks meest. Üks neist oli Jeltsin ja teine Lennart Meri. Ei Gorbatšovi, Jeltsinit ega Merd ei olnud keegi meist siin varem märganud. Jeltsin suutis naermisest hoiduda võibolla tahtejõu abil, aga võibolla ka tänu sellele, et ta tulistas enda kõrval oleva akna kahe lasuga puruks, nii et ta sai värsket õhku. Aknaklaasi oleks saanud tulistada ka nii, et selle sisse oleks tekkinud ainult kaks väikest auku, aga Jeltsin oli õppinud tulistades tervet klaasi purustama. Meri ei hakanud naerma sellepärast, et ta hakkas hingama läbi teki, nii et naerugaas ei pääsenud ka tema juures mõjule. Jeltsin oli algul üks Eesti juhte, aga suundus edasi Venemaad juhtima. Kui Jeltsin oli seotud Eestiga, siis teine Venemaa juhtidest Hasbulatov oli samuti vähemusrahvuse esindaja.

Mõtlesin minna turule oma raamatuid müüma. Ostan kõiki kolme raamatut kirjastusest kaks eksemplari ja panen kirjastuse hinnale viis krooni juurde. Võibolla viimast raamatut võtan turule kaasa ka kolm eksemplari, sest seda on kodus kaks tükki. Võibolla saab kõik müüki pandav kiiresti otsa. Aga võibolla peab turul istuma päev läbi, nii et suurem osa ajast ei müü ma midagi. Tegelikult turg ei ole raamatute müümiseks kõige sobivam koht, sest kõrval müiakse toitu ja raamatud võivad toiduga kokku saada. Siis võiks minna müüma hoopis Kaubahalli ukse taha. Kõigepealt tuleb vist poe omanikelt müümiseks luba küsida. Aga kui luba küsima minna, siis seda just ei anta. Võiks ise müümise asemel pakkuda raamatuid müüki Anne toidupoodi, sest mõnesid raamatuid nad müüvad. Kui ma oma raamatud ise kohale toimetan, võetakse need arvatavasti müüki.

Tuli rääkida vanaisast

Ühel üritusel tuli rääkida vanaisast. Olin selle jaoks kõne valmis kirjutanud. Esimesena rääkis isa. Järgmisena oleksin seda teha võinud mina, aga küsiti hoopis, kes sõna soovib. Mina märku ei andnud; oli neid, kes andsid. Nii võis juhtuda, et enne tuleb lõppsõna, kui mina rääkima hakkan. Kui ma siiski kõnet pidama hakkasin, ei rääkinud ma kõike, mis ma kirjutanud olin. Lõpetades andsin kõne teksti isa kätte, et tema ülejäänu rääkida saaks. Läksin koju ja heitsin magama. Hommikul tuli sealt ürituselt koju ema, isa jäi veel sinna. Ema küsis, kuhu ma kõne panin. Vastasin, et andsin isa kätte. Ema ütles, et isa hakkas minu kõne lugedes nutma.

Olime saanud endale hiljuti trükitud atlase. Selles olid toodud erinevate maade nüüdisaegsed kaardid ja samadel lehekülgedel samade maade ajaloolised kaardid. Kaartide koostaja oli kaartidele märkinud lisaks olemasolevatele riikidele ka neid riike, mis võiks olemas olla. Sellega ta õhutas separatismi. Osalt oli tegemist autonoomsete piirkondadega. Kurdistani nimi oli trükitud üle Türgi, Iraagi ja Iraani piiride. Iraanis oli selle all rohkem maad kui Iraagis. Türgist võttis kurdide ala enda alla väga suure osa. Muinas-Eestis oli enamasti igal linnal oma riik, aga Tallinn ja Paldiski olid samas riigis. Ma olin raamatus valesti tõlkinud, nagu oleks Paldiski asutatud hilisemal ajal. Tegelikult oleks tulnud tõlkida, et hilisemal ajal nimetati asula ümber Paldiskiks.

Üks mees korrutas laulu "Ma olen siin, olen loomulik blondiin" sõnu. See hakkas teistele närvidele käima. Blondiin oli antud juhul valge kuningatiiva ettur, mis oli küllaltki kaugele kuninga ette nihutatud. Sõnade korrutaja oli mustadega mängija. Ta hakkas valge seisu lõhkuma. See ei läinud tal siiski nii kergelt, nagu ta oli lootnud. Olin selle laulu sõnad kirjutanud oma blogisse sildi all "luuletus". Nüüd võidi arvata, et ma olen need sõnad ise välja mõelnud. Teise laulu sõnadele, kus oli juttu "naesterahvast" olin pannud küll sildi "laulusõnad". Selle teise laulu puhul olin ka ära märkinud, mitu rida on originaalist ja mitu rida mu enda väljamõeldud. Ema tahtis näha, mida ma blogis kirjutanud olen. Näitasin seda oma arvutist.

Porikärbse rumalus

Teised mängisid ühte mängu. Üks mängija lahkus mängust, mistõttu mängu lülitumise võimalust pakuti mulle. Ma tahtsingi erinevaid mänge mängida, kuigi ma neid ise välja ei mõelnud. Mängisime mustade nõudega. Aga siis tulid naabrid, kes tahtsid neid nõusid pesema hakata. Mäng tuli katkestada. Läksin kuuri. See oli täis ämblikuvõrke. Need kudunud suured ämblikud tundusid ohtlikud ja võisidki seda olla. Seisin kuuri kõrval, kui tuli porikärbes. Porikärbes on väga rumal loom. Selle kompenseerimiseks taotleb ta erapooletust.

Sõitsin bussis. Üks sõitja tahtis osta bussijuhilt piletit, aga juht ei müünud, vaid küsis enda sõidu ajal segamise eest raha. Politsei kahjustas viimasel ajal oma mainet rea halbade tegudega. Üks oli see pileti müümata jätmine, teine kraana maja peale kukkumine. Õnneks polnud sel hetkel majas inimesi sees. Maletajad olid pahased, et üks erilist liiki pensioni saav maletaja on nii suurte privileegidega, et Tartu linn maksab tema taksosõidu Tartust Viljandisse võistlustele kinni. Läksin üle silla. Pea kohal olid okupatsiooniväed. Nad tulistasid mind. Või ei tulistanud, aga viskasid midagi säraküünla taolist pähe. Läksin väiksesse poodi. Seal pisteti mulle kohe üks kaup pihku. Vaatasin, et seda kaupa on suuremates pakendites ka müügil. Oleksin parema meelega ostnud suurema pakendiga. Kaalusin ümbervahetamist. Aga otsustasin siiski, et kui mulle väike pakend juba pihku pisteti, siis ei hakka ma enam teist võtma. Püüdsin poes liikuda vaikselt, sest üks helilooja kirjutas seal muusikat. Ta lõi laiali sirutatud kätega selle muusika takti.

Kirjutasin kesklinna tänaval blogisissekande, mille esimesed laused ilmusid maja küljes olevale tabloole. Et see oli lühike sissekanne, siis tal rohkem lauseid ei olnudki. Kõndisin eemale, nägin Aljošat ja palusin tal tablool olevaid lauseid lugeda, kuna need laused rääkisid jalanõudest ja toidust, millega Aljošal ka tegemist oli.

Kooli lõpetamise puhul ütles üks õpetaja mulle, et kui ma tahan, siis võin ma osaleda töökohtadele suunamises. Mõtlesin, et võiks tõesti osaleda, sest praegune töö ei ole korralik ja teist on raske otsida. Aga ma ei saa praegust tööd pooleli jätta, siis peaksin seda osalise koormusega edasi tegema. Tegelikult ma ikka ei taha, et mind kuskile suunatakse, sest võidakse suunata Tartust välja, aga sinna ma minna ei taha. Mõtlesin, et pärast kooli lõpetamist jään koolimaja juurde edasi tolknema. Aga varsti ma sinna siiski enam üldse ei läinud. Kohtusin Peebuga, kes juhatas mind üritusele, kus töökohtadele ei suunatud, aga neid pakuti valimiseks. Läksin sinna. Seal oli eriti uksepoolses reas palju klassikaaslasi. Teistest eespool istus Erik. Küsisin, kas tema kõrvale võib istuda. Ta näitas, et koht on kinni, seal on kellegi kott. Istusin nii hoopis keskmisse ritta, kus oli vähem rahvast. Siis saabus üks naine, kes tõi paberid tööpakkumistega. Ta pani need ühele tühjale eespoolsele lauale, mille juurde kõik neid vaatama suundusid. Helen ütles mulle, mis kuupäevast päevad lõplikult pikaks lähevad. Valgemat aega on aastas umbes kolm kuud. Mõtlesin, et võiksin hakata tööle lasteaiakasvatajana. Aga seda tööd ma parem ei vali, sest ma ei tea, mis vanuses lapsi millised ohud ähvardavad. Võiksin hakata tööle nooremate klasside ajalooõpetajana. Alguses ma ei teaks, kui palju õpilased ainet vastu võtta suudavad. Aga ma teeks selle katseliselt kindlaks. Kuid mul oleks ebamugav klassi ees seista. Võiksin hakata hoopis kirjandusõpetajaks. Oma raamatuid ma õpilastel lugeda ei käseks. Aga kui ma käseks neil oma valikul luuletusi pähe õppida, siis nad valiksid ise minu luuletusi. Kirjandusõpetajana hakkaksin välja andma kooli ajalehte. Selles oleks mul ohtlik Euroopa Liidu vastaseid artikleid avaldada, sest niiviisi võiks ma õpetajakohast ilma jääda. Aga selliseid artikleid avaldaks ma varjunime all.

Maja kahes linnas

Enne sõitu pidin suruma Tallinna naislinnapea kätt. Seda Tallinna-Tartu maantee avamise puhul. Maanteele sai valli ehitada nii pikuti kui ka risti. Meie olime väikse liivavalli ehitanud risti. Läksin koos ühe vennaga jalgratta ja ratastooliga sõitma. Teel oli inimesi, kelle vahel tuli sõita nagu slaalomis. Jõudsime Ustavi maja juurde. Varem oli trepp Ustavi korterisse viinud ainult maja tagumiselt küljelt, aga nüüd oli esiküljele ehitatud lisatrepp. Läksime uuest trepist Ustavi sauna. Ustavi vend küsis, kus see saun asub. Vastasin, et Tallinnas. Ustavi vend ütles, et maja ise asub ju Tartus. Seega pidi see ulatuma ühest linnast teise.

Olime Meelval. Liigutasin külmutuskapi alumist kangi. Meil oli söögiks keedetud mune, mille pidime Tartusse kaasa võtma. Ema ütles, et munad enam kaua ei seisa. Vastasin, et ma võin need kiiresti ära süia. Rääkisin, et võibolla on külmutuskapp liiga sooja režiimi peale läinud. Ma olin pannud küll kangi sellisesse asendisse tagasi, millest ma ta leidsin, aga võibolla oli kang juba enne mind soojal režiimil. Tartus küsis Pille mult, kas minu raamatust võib "Loomingu" feministlikus numbris kirjutada. Pillel oli palutud mult seda küsida. Vastasin, et minu raamatutest võib küll kirjutada. Isa õpetas, et ma pean viisakamalt vastama, muidu ei kirjutatagi. Mina mõtlesin, et kirjutada soovija nagunii ei tea, kas Pille annab minu vastuse edasi täpselt või sõnastab ümber.

Lugesin, et minu luulekogu ei ilmunud selle pealkirja all, mis mina panin, vaid keegi oli pealkirja rõvedamaks muutnud. Mõtlesin, et nüüd ma pean vist nõudma tiraaži hävitamist. Hakkasin siiski uudist koos Klausiga televiisori otsingu abil kontrollima. Selgus, et tegelikult ei ilmunudki rõveda pealkirja all raamat, vaid üks spordinaiskond tegi endale särgid, millel oli minu raamatu tiitelleht minu nime ja muudetud pealkirjaga. Tahtsin siiski pöörduda A. Rubeni poole, et tema on minust kirjutanud, kas tema teab, kas minu nime all on hiljuti mõni raamat ilmunud. Kõndisin mööda ühe võõra riigi linna tänavat. Linnas olid eraldi kolme rahvuse trammiliinid. Üks neist rahvustest oli eestlased. Jõudsin puusepatöökoja ukseni. Mõtlesin, et kui ma Eriku üles leian, siis ütlen talle, et puusepa töökojast ma ei hakanud teda otsima, sest olin kindel, et puusepana ta ikka ei tööta. Jõudsin poodi, kus müüjaks oli A. Rubeni vend. Küsisin talt, kuidas A. Rubenit leida. Mulle juhatati kätte, et otsitava korter on samas majas. Seal korteris tuli mulle vastu teenija. Teenija helistas A. Rubenile, kes ise nähtavale ei ilmunud, vaid õpetas mind telefoni teel. Ta rääkis, et siin linnas on pood, kuhu viimasel ajal tulevad müügile kõik maailmas välja antavad uued eestikeelsed raamatud, minu raamatu võimalikku ilmumist tuleks kontrollida sealt poest. Poe aadressi ta ei öelnud. Seda läksin küsima juba tema vennalt. Nimetatud vend ütleski poe aadressi ja lisas, et teine eesti kirjanduse pood, mis on küll halvem, asub samal Tartu maanteel, kus meiegi. Ta ütles maja numbri. Tänavale minnes otsustasin minna sinna lähemasse poodi. See asus üsna lähedal. Mõtlesin, et tegelikult võiks see asuda kuskil tänava kaugemas osas, siis oleks mul võõras linnas suur seiklemine.

Klassivanema valimised

Saime informatsiooni Itaalia ja Eesti poliitikute kohta. Eriti vastuoluline poliitik oli olnud Teemant. Hakati valima klassivanemat. Klassivanem tavaliselt midagi ei tee, aga oluline on, kes kui palju hääli saab. Kõigepealt hakati hääletama Hennu ja Toomast. Esimesena pidid käe tõstma Hennu toetajad. Tõusid vaid üksikud käed. Henn muutus süngeks. Ütlesin talle lohutuseks, et ega ma Tooma poolt ka ei hääleta. Teistega paistis umbes sama moodi olevat, nii et kumbki kandidaat ei saanud palju hääli. Järgmiseks hääletati Klausi ja Tõnu. Kõige rohkem hääli oli oodata Tõnule, aga mina hääletasin Klausi poolt. Paistis, et minu hääl ei läinud arvesse, sest käsi ei olnud kõrgel õigel hetkel. Lahkusin klassiruumist. Fuajees seistes nägin, kuidas trepist tuli korraga alla hulk õpetajaid. Kui üks õpetaja oleks avaldanud soovi minuga abielluda, siis ma oleksin keeldunud.

Kõrvuti oli hulk väikseid lette, kust müüdi toitu. Seisin sabas koos emaga, aga kaupa tahtsime osta kumbki eraldi. Mina tahtsin osta kooki. Ema soovitas mul osta kolm tükki. Mina eelistasin osta neli. Ühe leti taga müüs Veljo. Pärast raha maksmist kontrollisin, ega teised ostjad mult rahakotti ära ei varastanud. See oli alles. Tagasisaadud raha ma rahakotti ei pannud.

Pisarad silmas

Mõtlesin Helinale helistada, et ta mulle kirja saadaks. Lähenes aprilli keskkoht, aga paks lumi oli maha sadanud. Et talvel ei olnud lund olnud, siis oli oodata, et nüüd on suvi läbi lumi maas. See oleks tundunud õudne. Kui kliima muutub selliseks, et lumi hakkab maha sadama ja sulama suvalistel hetkedel, siis ei saa ükski vili valmida.

Oli inglise keele tund. Loeti harjutust. Tahtsin mõelda hoopis teistest asjadest, aga pingutusega sundisin ennast jälgima, kus järg on. Mind küsiti viimasena. Isegi nii hilja, et teisi pidi enne seda korduvalt küsitud olema. Hääldasin sõna "fool" kohal "fuul". Õpetaja ütles, et seda sõna me ei tarvita. Arvasin, et sellepärast, et tegemist on ebaviisaka sõnaga. Võibolla oleme me juba liiga vanad, et seda sõna tarvitada, samas kui nooremates klassides veel võis. Õpetaja lisas, et tuleb hääldada "fool". Järeldasin, et olin häälduse valesti meelde jätnud. Edasi luges õpetaja minuga kooris. Vist sellepärast, et ma tegin sõnade vahel liiga suuri pause. Pärast vaatasin sõnaraamatust, et sõna "fool" on kahes tähenduses, kummalgi erinev hääldus. Siis oli selles harjutuses lihtsalt tegemist viisakama variandiga, mida ma varem ei tundnud. Õpetaja ei olnud hakanud mulle selle tähendust ütlema, sest eeldas, et võibolla ma tean.

Elasime uuesti Kaunase puiesteel. Eelmise korraga võrreldes oli siin halvemaks läinud, et hoovis ja selle ümber tiirutas suur ketist lahtine koer. Kõndisime vendadega õues ringi. Kui see koer lähenes, läksin iga kord trepikoja ukse taha. Nii võis koeral kujuneda välja tingitud refleks, et kuna ma lähen ära, siis tulebki mind ära ajada. Kui olin keldris, tulid sinna võõrad mehed. Tahtsin kohe teise väljapääsu kaudu põgeneda. Aga meenutasin, et vanasti julgesin küll võõrastega korraga keldris olla ja midagi ei juhtunud.

Üks väike laps rääkis eesti-inglise segakeeles, sest oli televiisorist mõlemat keelt kuulnud. Öeldi, et lapse keel on õudne. Püüdsime tal segakeele kasutamist keelata. Kõndisin mööda kitsast teed, mille keskel saeti laudu. Arvasin, et minu möödumise hetkeks saagimine katkestatakse. Korraks katkestatigi, aga enne kui ma mööda jõudsin, hakati saagimisega uuesti pihta. Saag läks isegi mulle korraks pihta. Võibolla puudutas mind siiski mõni saagija kehaosa, mitte saag. Ma unustasin oma postkasti parooli. Kirjutasin sellest Raunale. Pärast tuli parool jälle meelde ja saatsin Raunale uue kirja. Raun küsis vastuseks, et kuidas ma parooli kätte tagasi sain. Vastasin, et isa võttis Ansipiga ühendust. Kõndisin mööda väikeste majadega tänavaid. Üks autor oli avaldanud raamatu, kus oli selliste tänavate kirjeldusi. Keegi, kes oli selle autori suhtes kriitiline, oli öelnud, et eesti kirjanikud kirjutavadki selliseid raamatuid. Mulle ilmutati pühakirja. Pühakirja ilmutamise ajal võib kergesti tunduda, et puudutad käega teist magajat või et keegi puudutab sind. Istusin laua ääres ühe pühakirja osa autori kõrval. Ta pidas ennast nii tähtsaks, et tegi märkuse, et ma ei peaks tema poole imestunud pilguga vaatama. Ta tegi seda märkust kolm korda. Mõtlesin, et inimesed suhtlevad ainult omavanustega. Kui ma tunnen mõnda perekonda, siis sellest perekonnast tunnen kõige paremini alati seda, kes on mulle vanuselt kõige lähedasem. Erand on ainult Helina, kes on must palju noorem. Sellepärast võib inimestele nalja teha, et ma Helinaga kirju vahetama hakkasin. Kui minu poole pöördub järgmine inimene sooviga, et ma talle kirju saatma hakkaks, siis vastan, et ootan enne kuu aega, kas Helina mulle veel kirjutab. Olime ühe vana mehe matustel. Et surnu oli nii vana, siis olid matuselised lõbusas meeleolus. Ainult minul tulid pisarad silma. Püüdsin seda varjata.

Moskva Käsilane

Eestis hakkab ilmuma ajaleht "Moskva Käsilane". Selles ilmub juhtkiri "Moskva käsilased ei ole meie". See ilmub lehe kolmandas numbris. Juhtkiri algab sellest, et seda taheti panna juba teise numbrisse, aga peatoimetaja tahtis seda tingimata ise valmis kirjutada ja ei saanud, sest tal läks äratuskell rikki. Juhtkirja teine lõik ütleb, et lehe esimese numbri ilmumise järel hakkasid liikuma kuuldused, et lehte teevadki Moskva käsilased. Tegelikult püütakse selles lehes hoopis käsilasi paljastada. Esimesena paljastatakse, et Moskva saadik on kindlasti Moskva käsilane. Järgmisena paljastatakse, et konkureerivad ajalehed on ka Moskva käpa all, neid ei tasu lugeda.

Ajalehemüümise mõju

Istusin potil mitme inimese nähes. Sealt läksin teatrisse lavale. Mulle räägiti, et see on selline teater, kus inimesed peavad saama seda, mida nad tahavad. See tähendas, et kõik võisid laval viibida ja meelepäraseid sööke ja jooke tarvitada. Lugesime peast ette luuleridu, mille refrään kõlas umbes nagu: "Kõik see on nii". Oli ilus ja kurb.

Mängisin iseenda vastu kabet. Korraga oli nii palju löömisvõimalusi, et tundus, et eelmisel käigul on löömiskohustus tähele panemata jäänud. Kõigist nuppudest ei saanud kindlalt aru, kumma poole omad nad on, sest nad olid vahepealset värvi. Aga mängisin edasi ja lõin neid.

Televiisoris näidati voodis lamavat naist. Tema nägu nõretas üleni higist. Ta võttis endal ülakeha paljaks, aga pani riided kohe selga tagasi. Ilmselt selleks, et need varsti jälle seljast võtta. Rohkem ma ei vaadanud. Hakkasin vaatama uut "Vikerkaart". Selle kaanel oli pilt, mille nimes sisaldusid sõnad "paljad rinnad". See oli sinna pandud ilmselt läbimüügi suurendamiseks. Arvasin, et tänavusel suvel läheb selline riietus lõplikult moodi. See oli esimene "Vikerkaare" number, milles oli pilt igal leheküljel. Paljudel neist oli paljaid inimesi, mistõttu ma lehitsesin ajakirja kiiresti, sest viibisin teiste inimestega ühes toas. Ma ei vaadanud muid pilte ka pikemalt. Lugesin õhukest raamatut vaimuhaiguste kohta. Eespool oli juba peatükk skisofreenia kohta. Tagapool tuli sellest haigusest uuesti juttu, sest seal tuli peatükk vaimuhaigete tahtest. Kirjeldati ühe mehe elu. Ta oli käinud lapsena seakarjas. Täiskasvanud polnud lubanud tal sea haiget kohta naabritele näidata. Ilmselt tuli sellele riie peale panna. Oli kirjutatud, kuidas mõjus see, et mees töötas ajalehemüüjana. Arvasin, et lause lõppeb sellega, et seetõttu polnud haigusel tema tööle mõju. Aga oli kirjutatud hoopis, et hullus avaldus isegi sellise töö juures. Selle mehe naine olevat mehe osasid haiguslikke mõtteid uskuma jäänud ja seetõttu meest kõrgemini hinnanud. Neid haiguslikke mõtteid nimetati tangensiaalseks mõtlemiseks. See oli juba teine skisofreeniast rääkiv õhuke raamat, mille ma läbi lugesin. Kui mul raamat läbi sai, ei teadnud ma, kuhu seda panna. Panin oma toa riiulisse teiste raamatute peale. Läksime magama. Magasin vendadega samas toas. Mõtlesin voodis, et üks skisofreeniahaige oli nii intelligentne, et suutis oma haigusele täiesti erapooletult vaadata. Mina olen ka üsna intelligentne. Hommikul pidin kooli minema, aga ei teadnud, milliste ainete asjad kaasa võtta, sest mul ei olnud alanud veerandi tunniplaani. Oli tõenäoline, et seda polegi muudetud. Mul jäi magama minnes rohi võtmata. Lõpuks tõusin voodist, et seda võtma minna. Liikuda oli nii raske, et ma polnud kindel, kas ma ikka ärkasin või unenägu jätkub ja laman tegelikult voodis. Köögis nägin ema. Küsisin talt, kas ma tulin kööki ja kas tema on köögis. Algul arvasin, et läheneb juba hommik, aga kell oli siiski alles umbes pool kaks öösel. Olin maganud umbes poolteist tundi. Mul oli alumine huul suureks paistetanud. Oletasin, et see tuleb sellest, et viimase tableti toimeaeg sai läbi. Aga see võis tulla ka sellest, et olin hajameelselt siiki ka enne magamaminekut rohtu võtnud ning koguni topeltannuse. Riskisin siiski nüüd veel ühe tableti võtta. Paistetuse leevendamiseks sõin ka lauale jäänud toitu, aga paistetanud huulega oli raske süia.

Hunt, kes neelas Punamütsikese

Hunt vaatab peeglisse. Tal on peas Punamütsikese müts. Hunt leiab, et see sobib talle hästi.
Punamütsike küsib Hundi kõhust:
"Millal ma juba välja saan?"
"Ei saa sa kuskile," vastab Hunt.
Punamütsike käratab:
"Aga ma tahan!" Ta virutab vastu soolikaseina tugeva jalahoobi.
Hunt jõuab järeldusele, et kui Punamütsike niimoodi taguma hakkab, siis on parem ta välja lasta. Hunt ütleb:
"Tegelikult laseksin su välja, aga ma ei oska. Nii et ole seal rahulikult, ma vähemalt tahan sind välja lasta."
"Ei ole rahulik! Ei ole rahulik! Ei ole!" hüiab Punamütsike ja annab veel kolm jalahoopi.
"Aga kuidas ma saan su välja lasta? Kas sa oskad nõu anda?" küsib Hunt.
"Aja sõrmed kurku, siis oksendad mu välja," ütleb Punamütsike.
"Aga sõrmed on ju koos sinuga kõhus. Minul sõrmi ei ole," ei saa Hunt aru.
Punamütsike virutab kaks korda jalaga, siis vastab:
"Aja siis midagi muud kurku."
Hunt ajab kurku mõned pliiatsid ja oksendabki Punamütsikese välja.
"Kas sa mütsi ka tagasi tahad?" küsib Hunt.
Vastuse asemel võtab Punamütsike ise Hundi peast mütsi ja paneb endale pähe. Seejärel pistab ta jooksu, et Hunt teda uuesti ära ei sööks.
Maitsev kõhutäis, aga halva iseloomuga, mõtleb Hunt. Teine kord peab vist enne allaneelamist maha murdma, järeldab ta.
Nüüd küsib Hundi kõhust Vanaema:
"Kas mina välja ei saagi?"
"See on juba liig!" hüiab Hunt, kes oli Vanaema unustanud.
Aga Vanaema jalad on halvatud, tema ei saa jalaga taguda ja jäetakse seepärast kõhtu edasi. Pealegi on ta juba nii sügaval kõhus, et Hunt teda välja oksendada ei oskagi.

Tegin kätega märke

Isa ei lubanud mul kasutada küsisõna "kuna", sest see olevat keeleliselt vigane. Ma ei saanud keelust aru, sest olin seda sõna kogu aeg kasutanud. Kui Stalin magas, tõusid grusiinid tema vastu üles. Nad viskasid sagu kraanikaussi, aga et toru umbe ei läheks, tõstsid kulbiga prügikasti edasi. Mõtlesin mängida neljaratsuavangut käiguga g3.

Seinal oli arvutiekraan. Istusin eemal ja tegin kätega märke, millise võrgulehekülje arvuti avama peab. Ta sai märkidest üsna hästi aru, aga mitte täielikult. Kui tal tekkis oletus, mida ma mõtlen, pakkus ta ise mõne variandi välja. Ütlesin, et kurttummad saaksid minu märkidest aru. Tahtsime avada E-kaubamaja võrgulehekülge, aga seda oli arvutile keeruline öelda, sest oli vaja nelja haruga E-d. Arvuti arvas, et jutt käib Euroopa Liidust. Ta tegi lahti maailmakaardi, millel liikus rahulikus tempos palju olendeid ja esemeid. See oli kaart Euroopa Liidu vastase kampaania ajast, kui maailm veel rõõmus oli. Kaardil oli esiplaanil Aafrika. Tuli mõte, et suure E asemel võiks õhku kirjutada väikse e, sest sellel pole tavalisest erinevat kirjapilti vaja. Järgmisel käskluse andmise katsel avas arvuti kosmosepildi, sest ta sai jõulisest liigutusest aru, nagu oleksin ma väljendanud soovi kuskile ära minna.

Olin kanali ääres. Jää oli sulama hakanud, aga kanal oli veel kaetud õhukeste jäätükkidega. Neid nimetati laamadeks. Lükkasin ühe laama teise alla. See lõi terve kanali lainetama.

Üks loom kaevas kaks auku, kuhu teine pidi käpad sisse panema, et kukerpalli lasta. Augud olid üksteisest meelega nii kaugel, et tegelikult teine loom mõlemasse korraga käppa panema ei ulatanud. Enda kukerpalli jaoks kaevas esimene loom väiksema vahega augud. Klaus jätkas eepost sellega, et rahvas tõstis mässukära. Ütlesin, et ta kirjutab uut eepost ju vana eepose põhjal, aga kõik ei ole vana lugenud. Klaus vastas, et ta peaks vana eepose teksti kõrvale võtma.

Newtoni otsingud

Newton ei otsi midagi muud
kui pähekopsavat õunapuud.
Lootusrikas on Newtoni meel,
et avastab täna midagi veel.

Õunapuu õitseb, sest kevad on veel.
Ehk kopsab pähe ta sügise eel.
Kui teatavaks tehakse avastus uus,
on näritud õunatükk ammuli suus.

Ameerika sõjalaev

Lugesin ühte raamatut. Hakkas tunduma, et see on naljaraamat. Isa ütles, et V. Beekman astus täna Kirjanike Liidu esimehe kohalt tagasi. Vastasin, et ma just loen Beekmani raamatut, aga selles ei ole vist asi, sest ta ei tea seda. Kui ta just ei lugenud minu blogist tema raamatu teemalist unenägu. Sõitsin rattaga. Üle takistuse oli keeruline sõita. Isa ja Toomas vaidlesid. Isa ütles Toomale, et ta ei räägiks nii soliidse häälega. Kaitsesin Toomast, et igaüks võib rääkida sellise häälega nagu ise tahab, sest erinevatele inimestele meeldivad erinevad hääled. Isa küsis, mitme lapsega ma kasvatuslikult seotud olen, see on üks suur viletsus. Vastasin, et mina tunnen ennast hästi. Isa läks ära. Saabus üks tüdruk, kes ütles, et ta ei tea, kas ta peab kohtuma rahandusministri või kaubandusministriga. Ütlesin, et kaubandusminister olen mina. Tahtsin öelda mõlema ministri perekonnanime, aga need ei tulnud meelde. Rahandusministri oma varsti siiski umbes tuli. Tüdruk ütles, et ta peab ikka rahandusministri juurde minema. Rahandusminister tuli oma ruumist koridori ja ütles, mis ta nimi tegelikult on. Olin mõne häälikuga eksinud. Isa tuli tagasi. Rääkisin talle nüüd, et olen kasvatuslikult seotud vähemalt 36 lapsega, sest minu klassis oli 36 õpilast. Ütlesin, et küsimus, mitut last ma kasvatan, tuleneb ilmselt ühest minu unenäost. Karjusin, et ma praegu ei kasvata enam lapsi, vaid täiskasvanuid, mis on raskem, sest täiskasvanud ei kuula sõna.

Tuli juttu Ameerika koloniseerimisest. Rääkisin, et sõna "kalkun" tuleb sõnadest "Kalkuta kana", sest varem arvati, et Ameerika on India. Oudekki ütles, et seda lugu rääkis neile H. Moora. Vastasin, et H. Moora ei saanud seda Oudekkile rääkida, sest oli Oudekki sündimise ajaks juba surnud. Selle peale küsis Oudekki, mis mu vanaisa nimi oli. Vastasin, et H. Ligi. Oudekki ütles, et õigus, seda rääkis H. Ligi. Mina ei olnud lugu kuulnud mitte vanaisa käest, vaid ülikooli loengus.

Olin inglise keele tunnis. Üks poiss vastas. Ta tegi palju hääldusvigu. Ma ei olnud rahul, et peale eesti keelde tõlkimise kontrollitakse ka inglise keele hääldamist. Kui õpetaja oleks mulle öelnud, et ma vist kodus hääldamist ei õpi, siis oleksin vastanud, et seda ma jah ei õpi. Olime kooli riidehoius. Tüdrukud arutasid, kes neist millist meest jälgima hakkab. Ma olin juba 40-aastane, seetõttu oli minu ümbermõõt suureks läinud. Aga klassivendade ümbermõõt oli veel suurem. Nemad olid jälle minust lühemad. Võibolla siiski kaalusid rohkem. Olime Ameerika sõjalaevas, mis pidas lahingut. Arutati, kas saata osa mehi langevarju abil tekile. Öeldi, et kui seda Ameerika sõjalaevades lahingu ajal tehtud on, siis on alati tekileminejad surma saanud. Seetõttu sel korral kedagi ei saadetud. Kui lahing juba meie võiduga lõppenud oli, siis siiski läksime, et astuda edasi kaldale. Kaldal olid vastas kohalikud naised. Nad jagati laevalt tulnud meeste vahel ära. Üks mees oli juba valinud välja valge naise, aga saatsin ta selle juurest ainukese neegrinaise juurde edasi, sest mees oli varem ise öelnud, et kõige rohkem meeldivad talle neegrinaised.

Suvitasime ühes talus. Sinna tõi auto meie posti. Seda oli tohutult palju. Sama auto tõi ka raamatuid. Vaatasin, et täna on autol kastis teistsugused raamatud kui eile. Autojuht ütles, et kui ühed raamatud on läbi loetud, võib järgmised laenata. See oli mulle halb üllatus, sest eile olin võtnud raamatuid teadmisega, et saan need päriseks. Ehk autojuht siiski sõnastas halvasti ja raamatuid sai ikkagi päriseks. Ma ei hakanud küsima. Kirjutasin huvi pärast üles talu voolumõõtja kahe järjestikuse päeva näidud. Kui ma muutuse ette lugesin, siis ütles perenaine, et me peame õhtuti varem magama minema, sest suure elektriarve korral läheb meil seal elamise eest arve poole võrra suuremaks. Kahetsesin, et olin vaatluse tulemusest rääkinud, sest ilma selleta poleks perenaisel tulnud pähe sellist juttu ajama hakata. Tema pidi hommikuti vara tõusma, et lehma lüpsta. Seepärast tundus talle meie eluviis ebanormaalne. Aga elekter väga palju ei maksa. Kodus jätab isa ühest toast teise kõndides tühjas toas lambi põlema. Sain teada ka koduse voolumõõtja näidu muudu. Seal oli meil tööle jäänud ainult külmutuskapp, aga elektrikulu oli tervelt kuuendik siin talus kulunust. Pidime varsti ära sõitma. Enne seda läksin üle tee, kus kasvasid marjad. Need vist ei olnud naabertalu omad. Ehmatusega märkasin, et ma ei tunne ära, kas need on maasikad või vaarikad. Igaks juhuks korjasin pihku ainult osa marju. Enne sööma hakkamist läksin küsisin emalt, ega need mürgimarjad ei ole. Teadsin, et lõhnavat vaarikat ei tohi süia. Ema oletas, et olen korjanud sellist liiki marju, mida kasutatakse kala püüdmisel - seega peaks need mürgised olema, et nad kala surmaksid. Mina arvasin omalt poolt, et kala püüdmiseks ei pea mari mürgine olema, vaid peab kala konksu otsa meelitama, seega on söödav just parem. Riskisin ühe marja suhu panna, rohkem mitte. Marjal oli imelik maitse.

Külastasin S. Kingsepa blogi. Ma ei leidnud võimalust sealt lahkumiseks ilma brauserit kinni panemata. Lamasin oma trepikoja ees maas. Naabrid läksid mööda ja ütlesid, et aeg oleks liigutama hakata, tegelikult olen ma selles talus, kus ma voolumõõtja näitu vaatasin. Püüdsingi selle peale liikumisvõimet tagasi saada. Kõigepealt veeretasin ennast mõned korrad ringiratast, seejärel ajasin vaevaliselt istukile. Lugesin "Postimehest" F. de Siversi artiklit. Seal oli riiginimesid lühendatud. Türgi asemel oli kirjutatud T. Ma ei saanud aru, mida tähendab lühend KU. Ütlesin, et riiginimed võiks ikka pikalt välja kirjutada. Autor vaidles mulle vastu. Lõpuks jõudsin oletusele, et KU võib olla Kurdistan ja Uiguuria.

Kaktus ei teadnud mu salajast nime

Kaktus ei teadnud mu salajast nime.
Seda ütlema mina ei läind.
Kaktus soos võib tunduda ime.
Kaktusepotiga seal olen käind.

Küsiti lilli ja kaktuse viisin.
Pakuti nimeks, et see on vist roos.
Okkad tal vähemalt küljes on mingid.
Mina ja kaktus tundmatud koos.

Kinniseotud mees

Leidsin tänavalt lamamast kinniseotud mehe. Ühed inimesed olid ta surma mõistnud ja kinni sidunud, et ta niiviisi surma ootama jääks. Aga mina sidusin ta lahti. Läksin ühte majja, kus tõukasin teise korruse aknast alla ühe lapse, sest ta oli tapjate kaasosaline. Kohe hakkasin tegu kahetsema. Kui ma inimesi aknast alla tõukan, siis ei saa ma öelda, et võitlen tapmiste vastu. Läksime õigeusu kirikusse. Mõtlesin, et võin küll sinna siseneda, sest lähen sinna nagu muuseumikülastaja. Vaimulik rääkis, et ta propageerib kõigi kirikute külastamist, ükskõik kas õigeusu või luteri usu.

Mõtlesin Helinale helistada, et mul tuleb 1. mail sünnipäev, siis ta võiks mulle külla tulla. Ta võib tulla ka mõnel muul kuupäeval. 1. mail tuleb vanaema õhtul, siis saaks Helina tulla hommikul mänge mängima. Vaatasin natuke aega telefonitoru. Siis otsustasin, et ma parem ei helista täna, vaid homme. Läksin oma tuppa. Seal oli potitaim ilmade soojaksmineku tõttu hiigelsuureks kasvanud ja jätkas üha kasvamist.

Mõtlesin, et võiks hakata harjutama reaalsete objektide täpset joonistamist. Praegu joonistasin paberile vaatamata kandilise kahe jalaga olendi. Kui ma paberile vaatasin, siis nägin, et jooned olid täiesti täpselt kokku sobitunud. Ütlesin Klausile, et kui ma teist korda peale vaatamata joonistada prooviksin, ei tuleks see enam nii täpselt välja. Tuppa astus ema. Küsisime talt, mida tema sellest pildist arvab. Ema vastusest oli näha, et ta küsimust üldse ei kuulanud. Vaatasin oma blogi vanade sissekannete pealkirju. Vahepeal olin mitu päeva järjest pannud pealkirju, milles oli liitsõna sõnaga "une". Selliseid pealkirju ei kliki keegi. Üks pealkiri äratas minus suuremat huvi. Tegin selle sissekande lahti. Seal oli luuletus. Luuletuses olin kasutanud sõna, mille tähendust ma enam ei mäletanud. Tahtsin seda entsüklopeediast järgi vaadata. Olin laulmisklassis. Riiulis oli kaks ENE köidet, aga kumbki neist ei hõlmanud tähestiku vajalikku osa. Märkasin, et riiulis on ka neli köidet Enekest. Otsisin seda nime sealt, aga nii õhukesse teatmeteosesse ei olnud seda pandud. Tahtsin rääkida, et Maria on öelnud, et ta ei kasuta kunagi ENE, vaid alati Enekest. Klassis oli veel kinniseid kappe, milles vajalik ENE köide võis olla. See võis olemas olla ka mõnes koolimaja teises ruumis ja kindlasti oli kodus. Iseasi, kas minna seda kaugemalt otsima või piirduda laulmisklassiga.

Kiirturniir 28 osavõtjaga

Eelmise nädala väikse turniiri jätsin vahele, täna oli mänguisu jälle tagasi tulnud. Mõtlemisaega oli täna 15 minutit. Noorematele kui 50-aastastele ei olnud täna auhindu ette nähtud, aga nad said osavõtumaksu tasumise korral kaasa mängida. Esimeseks tuli 5,5 punktiga 7 võimalikust K. Peebo. Tema puhul oli see siiski 6 võimalikust, sest esimeses voorus ta veel kaasa mängima ei hakanud. 2. oli V. Sprivul, 3. V. Kass, 4. V. Tiit ja 5. M. Arst, kõik 5 punktiga.

Mina kogusin 4 punkti ja sain 12. koha. Esimese mängu võitsin, teise viigistasin, kolmanda kaotasin, neljanda viigistasin, viienda võitsin, kuuenda kaotasin, seitsmenda võitsin.

Esimeses voorus oli oluline hetk see, kui püüdsin vastase ratsu väljal a7 kinni, sain selle käiguga Va8:a7 ära võtta, aga kuna minu oda oli b7, oleks vastane saanud käia Vc7 ja luua sidumise, millest ilma materjali tagasi andmata vist välja ei oleks tulnud. Vastane siiski märkas seda võimalust liiga hilja ja käis hoopis ratsu etturi tulle. Teises voorus võitsin avangus varakult etturi, kuid andsin selle hiljem tagasi ja viigi tõi lahkvärvi odade lõppmäng. Kolmandas voorus tekkis seis, kus õigesti mängimiseks pidi väga pikalt ette arvestama, aga ma ei arvestanud nii pikalt. Neljandas voorus lasin avangus liputulega puhtalt oda ära võtta, seejärel asusin siiski rünnakule, mille käigus korjasin järjest kolm etturit. Vastane jättis ette veel ratsu ja ütles ise valju häälega, et tegi vea, aga ma ei uskunud teda ja ei märganud ratsut maha võtta. Sain varsti ise kahvli, kaotades vankri ratsu eest. Kui minul oli veel peal üks vanker ning vastasel kaks, aga minul rohkem ettureid, hakkasin lippu minema. Vastane ei leidnud paremat kui tegi tulede abil viigi. Mind õpetati, et etturikäigu abil oleksin saanud tulistamist vältida ja püüda võidu peale mängida. Aga mul oli aega ka vähem. Viiendas voorus hakkasin kinnises seisus vastaselt nuppe ära võtma, kuni ta alistus. Kuuendas voorus mängisime segast avangut. Lootsin saavutada edu, sest rikkusin vastase vangerduse. Aga vabal liinil ühe paari vankrite vahetuse järel ei saanud mina sellelt liinilt sisse tungida, vastasele aga avanes võimalus avada teine liin ja see andis talle paremuse, mis viis lõpuks minu kaotuseni, võibolla küll täiendavate vigade tõttu. Viimases voorus mängisin sugulasega. Tekkis kinnine seis, kus avatud oli ainult a-liin. Et vastasel oli tsentris ratsu, minul selle vastu üsna liikumatu oda, oli vastasel ilmselt paremus. Aga vankri ja lipu vahetuse järel hakkas oda aegamööda liikuma, lõpuks õnnestus oda ratsu vastu välja vahetada ja tekkinud etturilõppmängu võitsin tänu vaba ääreetturi ja tsentrietturi kombinatsioonile.

Lukuülesanne

Kõndisin läbi Austraalia kõrbe. Kahel pool silmapiiril paistsid mäed, mille juures kõrbe ei olnud. Aga ma ei teadnud, kui kaua võtab aega ühtedest mägedest teisteni kõndimine. Hakkasin leidma söödavat varandust. Leiukohtade juures kohtusin teiste inimestega, kellega ma koos edasi läksin. Olime loodususulised. Mul ei olnud riideid seljas. Puid oli nii palju langetatud, et varsti jõudsime lagedale. Seal oli riides inimesi. Ma ei tahtnud ennast riides inimestele ilma riieteta näidata. Läksin koos oma kaaslastega ühte pikka hoonesse, mis ei olnud veel päris valmis. Kaaslased lõhkusid haamriga seinu. Hoone teise otsa jõudes märkasime seal ehitajaid. Et nad meile lõhkumise eest midagi ei teeks, hakkasime tagasi põgenema. Meile kõndis vastu peokülalisi, kellele ma ennast jällegi ilma riieteta näidata ei tahtnud.

Ootasin kesklinnas bussi, et kooli sõita. Mõtlesin lõpuks ümber, et nii lühikest maad ei ole mõtet bussiga sõita, sest kool oli kirjanduse majas. Läksingi sinna jala. Seal koostati kirjanike malematši võistkondi. Võistkondadesse oli paigutatud juba üsna palju mängijaid, aga mõned kohad olid veel vabad. Mõtlesin, et panen ennast kirja ainult juhul, kui ilma minuta võistkonda täis ei saa. Nägin mängijate hulgas Jevini nime. Ütlesin, et ärge laske tal enne mängida, kui ta võla tagasi maksab. Selgus, et Jevin kuulis seda, sest ta ütles mu selja tagant, et küll ta kunagi tagasi maksab.

Kohtusin Raekoja platsil Sergoga. Läksime koos edasi. Ühest majast tuli välja Kulbok. Ta saatis listi kirja, et keegi tahtis temaga kokku saada, ennast äratuntavaks pidi see isik tegema kahe tikutopsi abil, nüüd on need tikutopsid Kulboki käes. Seda inimest, kellega ta kohtuma pidi, polnud näha. Võibolla tahtis Kulbok oma kirja abil seda inimest leida. Aga võibolla tahtis ta mulle märku anda, et kordus sarnane lugu nagu minuga, sest kui mina ja Kulbok pidime kokku saama, siis tundsime ka üksteist esemete abil ära.

Ajalehes oli laiemateemalise artikli keskel arvustatud mõne lausega minu unenäoraamatut. Oli öeldud, et seda tuleb juba tähele panna (erinevalt minu eelmistest raamatutest), aga mitte veel liiga palju tähele panna. Raamatu headus sõltuvat sellest, kui palju autor teeb tähelepanekuid. See raamat näitavat, et olen juba üsna palju tähelepanekuid tegema hakanud.

Võtsin üle pika aja kätte füüsika käsiraamatu, et lahendada sealt uuesti ülesandeid, mida olin lahendanud viimases klassis käies. Esimest ülesannet mul tol korral ei olnudki õnnestunud lahendada. Nüüd tahtsin teha hoolsamalt. Ma ei olnud seda varem ära lahendanud sellepärast, et selles kasutati sõna "deklinatsioon", mille tähendust ma ei teadnud ja ei olnud kuskilt leidnud. Ülesanne põhines tõenäosusteoorial. Mõtlesin, et kuigi ma tõenäosusteooriat ei usu, võiksin selle nüüd selgeks õppida, sest mõnes kohas seda siiski saab rakendada. Nüüd sain aru, et deklinatsioon on sama mis jagamine. Tegemist oli lihtsalt halva tõlkega. Jagamistehte abil pidi luku lahti saama. Võibolla sellepärast oligi koolimajas vahepeal hakatud sissepääsuna kasutama teist ust, et seda lukku ei olnud keegi siiamaani lahti teha osanud. Viimases klassis käies mulle oli tulnud isegi mõte avada see viilimise abil. Aga võibolla oli ülesanne siiski vahepeal palju kordi ära lahendatud, aga uute lahendajate jaoks keerati lukk iga kord kinni tagasi.

Rääkisin emale mälestusi

Meenutasin juhtumit, kui rääkisime Soome linnade nimedest ja minu vanem õde kuuldes, et seal on linnad Turu-Pori, sai väga vihaseks, sest ta ei uskunud. Ema ütles, et mina pidin siis ju päris pisike olema, see juhtus üle-eelmises korteris. Mina vaidlesin vastu, et mitte üle-eelmises, vaid eelmises. Lisasin, et praeguses korteris see vast ei olnud, sest siin nii jaburaid asju ei räägitud. Ema arvas, et õde sai hiljem juba suuremaks ja vaatas ise kaarti.

Selle peale meenutasin, et kui õues mängiti mängu "Kolme musketäri" teemal, siis naaber Piret rääkis, et talle kuulub Prantsusmaal krahvkond. Minu õde mõtles seejärel Prantsusmaa kaardil ise välja krahvkonna piirid ja küsis minu käest, kas nii suured võivad olla. Seda mälestust kuuldes ema imestas, et kuidas õde sai minu käest nõu küsida, mina pidin tol ajal tema jaoks tita olema.

Rääkisin järgmise mälestuse, et siis pidas õde mind küll titaks, kui naaber Leino tegi ettepaneku laevukesi ujutama hakata. Läksime Leino ja õega kolmekesi Leino korterist laevukesi tooma. Õde ja Leino arutasid, kas minu kätte ka mõni laevuke anda. Õde ütles: "Vaatame, mis ta sellega teeb." Seda kohta kuuldes hakkas ema naerma.

Meenutasin edasi, et hiljem võidi halvustada juba vastupidistel põhjustel. Ükskord oli Jaama tänava majades uputus, sealt pumbati tohutult pikkade voolikutega vett Emajõkke. Jäin bussi ootama, aga selgus, et Pikal tänaval oli liiklus seisma pandud ja bussid sellesse peatusesse ei tulnudki. Jäin kooli hiljaks. Õpetaja küsis, miks ma hilinesin. Vastasin, et uputus oli. Õpetaja küsis: "Kas sul laevuke ka kaasas oli?" Tegelikult viisin kooli vanapaberit. Ema arvas, et õpetaja võibolla väga ei halvustanudki, vaid arvas, et iga õige poiss võtab vee juurde laevukese kaasa.

Kas hakata Inglismaa kuningaks?

Arvuti pakkus mulle valikut hakata Inglismaa kuningaks. Valisin selle võimaluse. Nüüd öeldi mulle, et pean Inglise kuningannaga abielluma. Pulmad pidid toimuma juba järgmisel päeval. Ma ei tahtnud Inglismaale minna. Aga Inglise ajakirjandus pööras sündmusele juba suurt tähelepanu. Mulle öeldi, et ma pean kohale minema või enesetapu tegema. Käskisin sellise möla lõpetada. Ma ei tahtnud minna tähelepanu keskpunkti. Eelistasin Tartu idülli, jätkata oma rahulikku elu ja vahetada Helinaga kirju.

Saatsin kirju kõigile Simo-nimelistele. Kui ma noorem olin, ei tundnud ma peale enda ühtegi selle nime kandjat, aga nüüd teadsin neid juba mitmeid. Nendega kirjade vahetamine sai alguse sellest, et vahel saadeti neile mõeldud e-maile ekslikult minu aadressil. Seda, miks ma saadan kirju sama eesnimega inimestele, põhjendasin sellega, et sama nime kandjatel on midagi ühist, aga ma ei taha saata kirju sama perekonnanime kandjatele, sest nendega saan füüsiliselt kokku. Sama eesnime kandjatega ei saa.

Seisime kaubamaja ees bussipeatuses ja ootasime bussi. Erik ja Krister ajasid minust paari sammu kaugusel juttu. Lõpuks ütles Erik mulle, et hakkame jala minema, bussi vist ei tule. Kahtlesin, kas see on õige mõte. Mida kauem me oleme oodanud, seda suuremaks muutub tõenäosus, et buss tuleb. Hakkasime siiski minema. Erik tahtis minna pikemat teed. Küsisin, kas ta tahab minna kaarsillast. Seda ta tahtiski. Seal võis olla pätte, sest seal ei sõitnud autosid, millest pätitegusid pealt oleks nähtud. Üks õppejõud ütles, et ta on ainult üks kord meest tänaval karjumas näinud. Imestasin, sest minu peale oli korduvalt karjutud. Erik valis ülikooli hoones sellise tee, kust ei olnud läbipääsu. Aga ta tekitas ennast seejärel teise kohta ja läks uuesti.

Uus raamat

Täna tuli trükikojast selline raamat, millesse kaks peatükki saksa keelest olen tõlkinud mina. Raamatu autor on Nikolai Maim, pealkiri "Mundoloogia". Koostaja on Kristin Strauss. Raamat ilmub "Eesti mõtteloo" sarjas.

Laulvad loomad

Küsisin, kui palju Aafrikas ja Indias veel leoparde elab. Toomas vastas, et leopardid elavad Makedoonias. Ütlesin, et olen Aafrika leopardidest lugenud. Toomas kordas, et leopardid elavad Makedoonias. Kontrollisin raamatust järele, et mul oli õigus. Toomas õpib ise bioloogiat, aga eksis sellises asjas. Tegelikult peab leopard põhjapool ka elada saama, sest on olemas lumeleopard. Ehk Toomas pidaski silmas, et lumeleopard elab Makedoonias. Raamatus oli kirjutatud, et leopardi jahiretke raadius on üle 5000 meetri. Kui ma selle ette lugesin, ütlesid isa ja ema, et muidugi. Mõtlesin, et jahiretke pikkuse teadasaamiseks tuleb vist raadius korrutada kahega, siis saab kätte diameetri. Edasi mõtlesin, et jahiretk peab olema hoopis ringjoone kujuline, siis tuleb selle pikkus välja arvutada pii abil. India on nii tihedalt asustatud, et seal ei saa nii pikki jahiretki enam ette võtta. Ehk saab rahvusparkide territooriumil. Inimene püiab säilitada mingi arvu kõigi liikide esindajaid. Sellepärast, et loom on lihasööja, ei hakata teda veel hävitama. Inimene sööb ise ka liha.

Elevandid mängisid palli, lüies seda üksteisele jalaga. Üks elevant lõi pidevalt pallist mööda, teised said pihta. See noor elevant, kes mööda lõi, murdis ühel hetkel jala ja hakkas surema. Teised elevandid kogunesid tema ümber ja nutsid. Kuulasime vaalade laulu, mis sarnanes undamisele. Vaalad tekitavad lauldes ultraheli, aga see oli teisendatud inimestele kuuldavaks heliks. Seejärel kuulasime teises basseinis elavate liblikate ja meduusid laulu. See oli teistsugune, kõlades trillerdusena. Nemad tekitasid infraheli, aga see oli samuti inimestele kuuldavaks teisendatud. Kui üks liblikas tükkideks kisti, siis lõpetasid kõik nad laulmise ja hakkasid tegema hoopis vihast häält. Kelam oli kunagi rääkinud, et taimed hakkavad värisema, kui üks taimedest tükkideks kiskuda. Siis oli see jutt kahtlane tundunud. Aga ilmselt oli Kelam näinud taimede kohta samalaadset filmi nagu meie nüüd loomade kohta nägime. Enda nähtud filmi on kergem uskuda. Viimasena näidati meile suurt looma, kes ei olnud vees, vaid lendas vee kohal. Hakkasime kartma, et me ei pääse enam ohutult basseiniruumist välja. Aga siis öeldi, et see oli aprillinali. Saime siiski välja kõndida. Lootsin, et aprillinali oli ainult viimane loom, mitte kõik loomad, kelle laulu oli lastud.

Olin maleklassis. Rei ütles, et seal on maleautomaat nimega Simo ja see mängib ka täpselt nagu mina. Olin sellega mänginud ja see ajas tõesti seisud minu moodi kinni. Vastasin Reile, et ongi võimalik, et automaat programmeeriti minu mängu alusel. Maletajate hulgas on palju programmerijaid, kes seda teha võisid. Seda võis teha ka mõni välismaalane, sest mõned minu partiid on võrgust kättesaadavad. Lisasin, et tegelikult ei mängi ma alati sama avangut.

Oli matemaatika tund. Pidime hakkama lahendama võrrandeid. Vaatasin umbkaudu ära, et sulgude ees on miinusmärk, siis sulgudes olevad märgid muutuvad. Triin ja üks teine tüdruk pidid lahenduse tahvlile kirjutama. Aga nad ei võtnud märgi muutumist arvesse. Vedru ütles oma koha pealt, et jalaga löömine on suur solvang, käega löömine väike solvang, ülesande vastus näitab, et lüiakse käega või ei lööda üldse. Õpetaja küsis ühelt mehelt, mis vastus on. See vastas, et vastus on tahvlil. Õpetaja ütles, et tahvlil on vale vastus. Nüüd kõndis tahvli juurde palju õpilasi korraga, sest nad olid märganud, et selle ülesandega on asjad karmid.

Olin koolis. Üks mees kirjutas varjunime all, et ta oli kogu hingest Eesti iseseisvumise poolt, aga on kogu hingest ka kommunismi poolt. Ta rääkis, et koolides võiks endiselt olla punanurgad ja et ta peaks välja kuulutama uue iseseisvumise. Ta ütles, et Goethe on kirjutanud, et inimesed ütlevad, et neile ei meeldi, et sokk haiseb, aga see ütlemine sokilt haisu ära ei võta. Üks tita hakkas karjuma. Vaatasin sinnapoole. Selgus, et tita karjub sellepärast, et tema ema otsib hoolega tema riideid läbi. Küsisin, mis seal toimub, kas kommunismi rajamine. Teise keskkoolis käimise ajal tõid klassiõed alati oma lapsed kooli kaasa, sest neid ei olnud kuskile mujale jätta. Võibolla oli tegemist ka lootusega, et lapsed jätavad midagi tunnis õpetatavast meelde. Kui nad hiljem esimesse klassi lähevad, siis saab neile öelda, et nad on juba natuke koolis käinud. Minu selja taga istusid ühes pingis Tristan, Eero ja Jürna. Nad olid endiselt satanistid, nagu aastaid tagasigi. Nad avaldasid üksteisele halba mõju, kuni nad koos olid. Minu ees istus Kristjan G. Ta näitas mulle punast pliiatsit ja küsis, kas ma seda endale tahan. Kui olin sellele küsimusele vastanud, siis ütles tema, et ta ei annagi mulle seda. Vastasin, et ma teadsin ette, et ta nii ütleb. Seejärel surus ta selle pliiatsi mulle sügavale ribide vahele. Ma ei takistanud seda, aga ütlesin Kristjanile, milline siga ta on.

Sõitsime riimsõnadega

Üks meist oli putukas. Oudekki ema avaldas imestust, et kui teistele inimestele piisab ühest kohtumisest Oudekkiga, siis Klaus oli hakanud tahtma temaga rohkem suhelda. Mina suhtusin Oudekkisse sama moodi nagu Klaus. Kellegagi oli Oudekki abielus. Sõitsin koos Klausiga maja ette kahe riimsõnaga. Seejärel proovisin sõita kolme riimsõnaga. Nii läksid asjad hoopis teisiti.

Toimetasin ühte teksti. Tegin sinna üksikuid parandusi, püüdes muuta keelt selgemaks ja kaasaegsemaks. Enne mind oli juba üksikuid parandusi tehtud. Võibolla oleks pidanud keegi pärast mind veel asja vaatama. Üks hoopis teise eriala mees vaatas kõrvalt raamatu vana trüki leheküljele, millel oli pliiatsiga tehtud parandusi, ja õpetas, mida seal veel parandada. Ma polnud järjega veel selle reani jõudnud, mille kohta õpetus käis. Töötasin Jagomäe arvutiga. Toomas õpetas, et ma tööd lõpetades seda arvutit kinni ei paneks, Jagomäe arvuti tuleb sulgeda erilisel viisil. Päev hakkas juba läbi saama. Tahtsin vaadata lõpuks oma blogi loendurit, sest ei olnud seda päev läbi teinud. Aga Jagomäe arvutiga ei tohtinud vist kõrvalisi võrgulehti külastada. Kirjastusest lahkumise järel kõndisin koos ühe vennaga mööda jõe äärt. Puhus tugev tuul. Ütlesin, et puu võib ära murduda. Jõe kohal kaldu kasvav puu murduski keskelt ära ja kukkus jõkke. Vend küsis, kuidas ma seda ette teadsin. Vastasin, et seda oli näha. Üks suusataja oli televiisoris rääkinud, et puude murdumine ei ole ohtlik, tuleb ainult vaadata, et eest ära saada. Iga puu puhul ei saanud eraldi uurima hakata, ega ta ei ole seest mäda ja seega murdumisohtlik.

Vaatasin unisena ühte malepartiid läbi. Ütlesin, et kui tahta malet mängida, siis peab kogu aeg treenima. Abram vastas, et peab küll. Mõtlesin, et teistel spordialadel tehakse ka trenni. Oli just lõppenud Teine maailmasõda. Räägiti, et prouad käivad arsti juures ja lasevad ennast pikalt uurida, kas nende juures on midagi ravida. Ütlesin selle peale, et praegu on arstidel ühe patsiendi kohta palju aega, sest osa inimesi on surma saanud ja osa välismaale põgenenud. Parandasin ennast, et praegu on just vähe aega, sest on palju haavatuid.

Võõrkeel eesti keele asemel

Lugesin ühest blogist, et selle omanik tahab lugeda Anne Franki päevikut. Millegipärast tõi ta raamatu pealkirja ära inglise keeles. Tegelikult on see raamat avaldatud ka eesti keeles. Ja originaal on hoopis hollandi keeles. Blogi omanik ei põhjendanud, miks ta tahab just inglise keeles lugeda.

Ise ostsin ma täna venekeelse "Tuna", sest uut eestikeelset numbrit ei olnud poes näha. Venekeelses numbris paistavad vähemalt osaliselt olevat samad artiklid, mida ma juba eesti keeles lugenud olen, aga ma tahan vaadata ka seda, kuidas need asjad vene keeles kõlavad.

Ma pole siiski rahul, kui "Ajaloolises Ajakirjas" avaldatakse ingliskeelseid artikleid, millest eesti keeles on olemas vaid lühike kokkuvõte. Eelmise aasta viimases numbris on see ühe autori puhul veel seletatav sellega, et ta on ise välismaalane. Aga teine ingliskeelne autor on minu teada puhas eestlane, kellega ma koos ülikoolis õppinud olen. Muidugi on eestlase ingliskeelne artikkel kergemini loetav kui välismaalase oma. See peaks tähendama, et tegelikult ei olegi tegemist puhta inglise keelega. Seda võib järeldada sellestki, et samas ajakirjas esineb keelevigu eestikeelseteski artiklites. Näiteks kirjutatakse numbri sissejuhatavas artiklis, et selle ajakirja tase on väga kõrge, aga samal leheküljel esinevad poolitusvead. Võibolla on minu sissekandes ka keelevigu, aga siin pole vähemalt vastupidist väidetud.

Hunt ja külalised

Pidin alustama malepartiid väikse tüdruku vastu. Ta tahtis juba minu kella käivitada. Mõtlesin, et käivitagu pealegi, mõtlemisaega on palju, tegemist on pika partiiga. Kõigepealt tuli algseis peale panna. Malenupud olid murenevatest küpsistest. Tegin ettepaneku, et asendame mõned nupud minu taskumalenuppude komplektist pärinevatega. Seejärel tahtsin juba rohkemaid asendada. Vahetasime välja kõik peale etturite. Algul panin taskumalenupud pikali, aga siis proovisin, kas neid mahub laua sees olevatesse aukudesse torkama. Mahtuski. Minu kell ei tohtinud siiski veel käia, sest nuppude pealepanek võttis nii palju aega, et mõtlemisaeg võis selle käigus ikkagi otsa saada.

Inimese aidsinakatumist oli näha sellest, et tal tuleb silmadest valget mäda. Nakatunud oli suur osa Aafrika riigijuhtidest. Nakkus oli kandunud edasi ilmselt seetõttu, et nad olid palju üksteise kätt surunud. Üks riigijuht oli juba surnud. Nende surma järel pidid võimu üle võtma nende pojad, kes olid juba ettevaatlikumad ja seetõttu aidsist puutumata.

Üks vendadest oli kokku puutunud ühe minu klassikaaslasega, kes oli mind meelde tuletanud. Ütlesin, et olen sellele klassikaaslasele e-maili saatnud, mul on palju e-maili aadresse kogutud. Vend küsis, millal ma oma klassikaaslasi viimati nägin. Vastasin, et ekskursioonil Hiiumaale, mis toimus kooli lõpetamise kümnenda aastapäeva puhul. Vend küsis, mis aastal see oli. Mõtlesin natuke ja siis vastasin, et kolm aastat tagasi. Seega oskasin kõik küsimused ära vastata. Magasin samas voodis Hennuga. Henn võttis kätte suure raamatu, mille abil ta pidi eksamiks õppima, aga ei viitsinud siiski õppima hakata. Lubasin, et peidan ennast tema eksami ajal laua alla ja hakkan ette ütlema. Magamistuppa saabus üks Pille klassiõde. Ta palus mul tervitada Pillet ja koduseid. Vastasin, et kodused on siinsamas. Pille klassiõde ütles, et kohe teeb ta minu voodi ka ära. Hüüdsin, et appi, seda ma ei taha. Tema jalg oli minu näo lähedal. Nuusutasin ta jalga. Ütlesin, et see on puhtaks pestud. Ta vastas, et see on pesemata ja haiseb. Ütlesin, et mina ei tunne. Hingasin vilinal möirates. Minu silmade ees kihutas tohutu hulk erinevat värvi täppe.

Panin selga pildiga T-särgi, mis oli natuke väike ja rebenenud. Särk oli ilus, aga seda oli imelik kanda. Mult olid raha laenanud kaks malemängijat. Üks oli seda vist laenanud teise laste nimel. Teise heaks laenanult ei saanud raha kohe tagasi nõuda, sest ta elas peamiselt välismaal. Aga põhilaenaja elas Tartus, kuid ei toonud ikkagi raha tagasi. Uksest astus sisse võõras poiss, kes tõi väiksesse kööki arvuti ja hakkas teist arvutit ära viima. Seda ma tal võtta ei lasknud, vaid viskasin ta välja. Tema enda toodud arvutit ma talle ka kaasa ei andnud, sest see oli nagunii kuskilt varastatud.

Lõppes kiirmaleturniir. Sellel oli 9 vooru. Mulle kirjutati tabelisse 3 punkti. Ütlesin, et punkte peaks olema 4, sest teises voorus väikse tüdrukuga mängitud partii tulemus on valesti märgitud. Siis nägin, et selle partii eest on mulle siiski võit märgitud, aga punkte sain ikkagi 3, sest kaotasin ühe hilisema partii, millest olin arvanud, et selle võitsin. Tulin tabelis viimasessse kolmandikku. Hakati selle kolmandiku paremaid autasustama. Konkureerisin peamiselt lastega. Esimesse kolmandikku tulijate mängud veel käisid. Hoidsin käes enda juuksekarvu. Üks väike poiss võttis need enda kätte, aga andis varsti tagasi. Küsisin, kas talle meeldiks kiilaks jääda. Ta hüüdis ei. Küsisin, et aga poolkiilaks. Ta ei tahtnud ka seda. Nüüd märkasin, et ta on juba poolkiilaks jääma hakanud. Ise ei paistnud ta seda märkavat. Ta rääkis, et ta peab teadma, mitu juuksekarva tal peas on, muidu hakkab ta neid üle lugema. Vaatasin laste kirjutatud luuletuste kogu. Kriitik võis öelda, et minu "Uneriik" on laste kirjutatud luuletustega sama madalal tasemel. Tegelikult olid lapsed kirjutanud oma luuletused minu raamatu eeskujul. Vaadatava raamatu sisekaanel olid uued pildid "Karupoeg Puhhi" tegelastest. Uue tegelasena oli lisandunud hunt. Neid, keda hunt kiusas, nimetati külalisteks. Üles nurka olid kunstnikud joonistanud ka ennast. Pildil vaatas naiskunstniku üks rind üle riideserva, kandis päikeseprille ja naeratas. Teine rind oli läbipaistva riide all ja magas, aga kandis samuti päikeseprille ja naeratas läbi une. Meeskunstnikul olid umbes sama suured rinnad, need olid mõlemad tõstetud üle särgi ääre, aga neil ei olnud nägu ja need olid teistsuguse kujuga.

Haige naeratus

Käis tund. Õpetaja kirjutas Arturile ja tema pinginaabrile klassipäevikusse kahe, sest nad ei joonistanud, vaid vaatasid üksteisele otsa ja rääkisid. Artur ütles, et tal on ükskõik, mis hindeid talle pannakse. Seda ütles ta nähtavasti sellepärast, et me käisime keskkoolis juba teist korda. Õpetaja kirjutas tahvlile laulusõnad. Meie pidime laulma. Õpetaja küsis, miks mina ei laula. Vastasin, et ma laulan mõttes. Kui tund läbi sai, siis mõtlesin, et kuigi mina olen ajaloofaktid paremini selgeks õppinud kui õpetaja, on temal tegelikult parem mõtlemise struktuur. Algas söögivahetund. Nüüd pidid kõik saama süia ilma raha maksmata, aga et oli õppeaasta algus, siis ei olnud ma veel välja selgitanud, kuidas endale söögikaart muretseda. Sander ütles, et tema läheb igatahes sööklasse, mis sellest, et tal söögikaarti pole. Mulle oli üllatuseks, et tema söömas käib. Kaua ei saanud sööklasse minekuga enam venitada, muidu oleks vahetund enne söömise lõpetamist läbi saanud. Läksingi sööklasse, et vaadata, kas mul lubatakse mõnda lauda istuda. Söökla oli juba üsna täis. Tüdruk, kes pidi söögikaarte kontrollima, hakkas minu kätt silitama.

Fotograaf oli koostanud enda tehtud fotodest fotoalbumi. Selles sisalduvate fotode autoriõigused oli ta meie vahel ära jaganud. Juba taheti osta ühe mulle antud autoriõigustega foto kasutamisluba. Fotol oli kujutatud kindluse mudelit, nii et seda sai kasutada sõjateema illustreerimiseks. Iga foto kasutamise õigus maksis nii palju, nagu oli vastava foto järjekorranumber. Fotograafil olid endal vist samuti autoriõigused alles, nii et teine sama suur summa tuli maksta veel talle. Viibisime Aafrika riigis, kus olid hiljuti toimunud suured tapatalgud. Kohtusime ühe tapatalgute osapooleks oleva rahva hulka kuuluvate meestega. Neil oli juba näost näha, et nad on tapmistega harjunud. Uksele tuli teise osapoolde kuuluv naine, kellel ei olnud riideid seljas, aga kelle keha oli üle värvitud. Ta kutsus rahuidee nimel neid mehi endaga koos sauna. Mehed ei läinud, sest nad olid veel vaenulikult meelestatud. Läksime koos selle naisega teise külla, kus oldi juba sõbralikumalt meelestatud. Väljaarvatud üks mees, kes esindas kolmandat kohalikku rahvast, hakkas noaga kallale tulema. Valge tulistas teda. Ta riskis ja ei tulistanud ründajat surnuks, vaid talle jalgadesse. Aga see tegi siiski rünnakule lõpu.

Üks vendadest oli toonud reisilt kaasa kellegi luuletuste käsikirja. Hakkasin seda vaatama. Seal olid luuletused toodud ära nii eesti kui ka vene keeles. Aga lugeda oli raske, sest lehed olid köidetud kokku ja köidetud serv oli neil liiga kitsas. Vend näitas ühte lehekülge ja ütles, et saab ju lugeda. Vastasin, et sellelt leheküljelt küll, sest seal on luuletused taandreaga, aga enamuselt lehekülgedelt mitte. Lugemiseks tuli köide lahti võtta. Üks vend oli toonud reisilt kaasa küünlajala, mis oli miniseelikus naise kujuline. Ta tõmbas seda nööridest. Ütlesin, et siin on vastuolu, sest küünal on talvine asi, aga paljad sääred suvised. Vend vastas, et tema vastuolu ei näe. Tuli veel juttu äärmuslaste luulest. Ütlesin, et äärmuslased ja üldse parempoolsed kirjutavadki palju luuletusi. Üks äärmuslane ajas vett maha. Pühkisin selle ära, et temast halba muljet ei jääks. Aga võibolla oli ta siiski halb inimene. Ütlesin, et Iseseisvusparteis on palju luuletajaid. Riiuli serval oli virn, mille moodustasid kõik nende avaldatud luulekogud. Poliitilisi raamatuid olid partei liikmed vähem kirjutanud. Läksin poesappa. Kuna sabas seisis juba üks tuttav, siis ei pidanud ma seisma saba lõppu, vaid võisin minna tema juurde. Kui saba oli läbitud, olimegi palatis sees. Lennart Meri ja üks teine kirjanik lamasid kõrvuti voodis. Nad naeratasid isegi haiglas. Hakkasin siiski kahtlema, kas haige inimene naeratab, võibolla kujutan asja valesti ette.

Muruplatsil kasvasid küll mõned võilillelehed, aga mitte ühtegi rohukõrt. See tuli vist põuast. Võilillelehed olid kasvanud enne põuda. Aga võibolla oli asi selles, et siin ei olnud viljakas pinnas. Liiva all oli siiski muld. Koorisin liivakihi pealt ära. Siis hakkas tunduma, et võibolla see pole pinnas, vaid kook. Seetõttu panin liiva või koogipuru tagasi. Tegin seda kõike läbi une. Mind püüti äratada. Tundsin, et mult tõmmatakse tekk pealt ära. Mul hakkas külm.

Rongi sisenedes pidi ümber riietuma

Vanasti oli selline komme, et rongi sisenedes pidid inimesed ümber riietuma. Teenindajad panid seljast võetud riided kottidesse. Suuremate riiete jaoks ei kasutatud suuremaid kotte. Väljusime rongist ja läksime majja, mille keskel oli torn. Üks poiss hakkas ronima mööda torni välisküljel olevat treppi, et saada kätte varandust. Trepiastmed olid väga pisikesed, nii et seal oli peaaegu võimatu ronida. Aga ta ronis ikkagi. Kui ta oli jõudnud juba üsna kõrgele, kukkus ta alla. Võimalik, et surnuks. Sellest hoolimata alustas ronimist järgmine poiss. Ka tema kukkus alla, aga uued ronijad olid juba platsis. Mina olin poistest ainuke, kes ei olnud nõus ronima. Nii pidin mina ainukesena ellu jääma. Ei roninud ka naisisikud. Mõtlesin, kuidas ehitajad üldse sealt tipust alla tagasi said. Võibolla on torni sisemuses parem trepp suuremate astmetega. Aga üks poiss, kellel õnnestus ronida torni tippu ja alla tagasi, tuli ja ütles, et kõik sai läbi uuritud, torni sisemuses paremat treppi ei ole.

Tavaliselt minu blogi ei kommenteerita, aga täna tuli mitu kommentaari kõige värskemale sissekandele ja veel rohkem ühele natuke vanemale. Kõige värskemat sissekannet hakkasid kataloogikasutajad lugema sellepärast, et ma kasutasin pealkirjas sõna "blogid". Kirjutasin sissekandes, et Koidula elas rohkem kui sada aastat tagasi. Kommentaare avades mõtlesin, et võibolla on kommentaariks kirjutatud, et Koidula sündis rohkem kui sada aastat tagasi, aga suri vähem kui saja aasta eest. Sellist kommentaari siiski ei olnud. Kirjutati hoopis, et kõige tähtsamad on minu unenäod, sealhulgas päevased unenäod, muul pole tähtsust. Kommenteerija kasutas sõna "kurat" aga ma ei hakanud kommentaari ära kustutama. Tõnu läks redeliga Paide maja teise korruse aknast sisse. Mina pidin järele minema, aga kartsin redeli otsast maha kukkuda. Läksin siiski, sisenedes aknast hästi ettevaatlikult - minnes tuppa kõhuli pea ees, oma raskuse mõjul ennast redelilt tuppa langetades. Kui toas olin, siis mõtlesin, et olin kartnud ainult redelilt maha kukkumist, aga ei olnud tulnud meelde karta redeli ümberminekut. Järgmisest ronimisest oli oodata, et hakkan ka seda kartma. Maja juurde tuli Martin. Ta võttis redeliotsa kätte nagu teivashüppaja, toetas teise otsa vastu maad, hüppas akna juurde, põrkas tagasi ja maandus viga saamata jalgadele. Arvasin, et ta teeb kohe uue sellise hüppe ja maja võib sellest lagunema hakata. Aga uuel hüppe tegi ta hoopis ilma redelita, maandus akna all oleval karniisil ja astus siis tuppa sisse. Tavalised inimesed saavad selliseid ülitäpseid liigutusi teha, sest nad hindavad vahemaid ja liigutusi instinktide abil. Aga mina ei saa, sest mina mõtlen. Istusime ümber laua ja sõime. Minuni jõudis morsikann. Kallasin klaasi täis, pannes klaasi ka sidruni. Isa ütles, et meil on tasse ka. Vastasin, et ma ei näe neid. Enne lause lõpetamist siiski nägin, et laual on kohvitasse. Aga ei olnud morsitasse. Isa ütles, et ma nii palju ei jooks. Arvatavasti ütles ta seda sellepärast, et pidime varsti Tartusse tagasi sõitma hakkama ja enne sõitu pole hea palju vedelikku tarvitada. Hakati kätte andma kingitusi. Igale poisile andis kingituse kätte erinev tüdruk. Poisid tänu avaldamiseks laskusid istukile, nii et jalad olid üksteise suhtes 180 kraadise nurga all sirgelt välja sirutatud. Seda nimetati kraapsu tegemiseks. Üks poiss piirdus kummardamisega. Talle öeldi, et daamile kummardamata jätta oleks ebaviisakas. Tüdrukud andsid kingitusi kätte umbes samasuguses asendis. Nemad lisaks veel naeratasid, ühel liikus keel suus hästi kiiresti edasi-tagasi ja lõpuks ta pilgutas veel silmi. Ei olnud teada, kes millise kingituse välja on mõelnud. Neile poistele, kellest oli oodata, et nad tobedusi ei tee, kingitusi ei olnud. Kui mind oleks kutsustud kingitust vastu võtma, siis ma oleksin öelnud, et ma ei soovi kingitust. Tegelikult, kui selle oleks kätte saanud ilma tseremooniata, siis mind oleks huvitanud, mida mulle kingitakse.

Kord lugesin keset suve

Ja mul ei olnud veel prille.
Ja lugesin värskes õhus.
Ja tunda polnud veel seda,
mis mind kunagi hiljem rõhus.

Ja raamatus juhtusid asjad,
mis paljuski eeskuju andsid.
Ja raamatu leheküljed
mind kaanest kaaneni kandsid.

Mees, kes rääkis hambapastadest

Üks mees küsis küsimusi hambapasta kohta. Ta küsis neid alati. Kui ta kellegagi tuttavaks sai, küsis ta esimese asjana: "Millist hambapastat sa kasutad?" Olin lugenud vanast ajakirjast, milliseid hambapasta-teemalisi küsimusi ta oli aastaid tagasi küsinud. Küsisin nüüd ühte sealt loetutest talt endalt. Küsimust kuuldes ta kohe erutus. Ta oli rääkinud, et juuksevärv sõltub sellest, millist hambapastat inimene kasutab. Mõtlesin, et see ei vasta tõele, sest olen hambapastasid vahetanud, aga juuksevärv ei ole muutunud, need on ikka sama värvi kui vendadel.

Üks naine väitis, et need, kes peavad Euroopa Liitu kuulumist ikka veel kahjulikuks, on hullumeelsed, Läänes võetakse iga teadustöö eelduseks, et Euroopa Liitu kuulumine on kasulik. Tahtsin talle vastu vaielda. Olin ise aidanud kirjutada ülikooli lõputööd euroskeptitsismi kohta. Pidin täna viima ülikooli koduse töö ühele õppejõule teise õppejõu palvel. Kommenteeriti, et teine õppejõud ei taha seda ise näha sellepärast, et tal on minust erinevad poliitilised vaated. Maalisin valgusfoori, mille kõik tuled olid helesinised. Palusin ühte vennanaist ühte fooritule natuke üle värvida. Kui ülikooli minnes vaatasin, mida ta oli teinud, siis ta oli värvinud üle kõik foorituled. Ja vist oli tema lisatud ka teine pildil olev foorisarnane objekt, ise ma seda vist ei maalinud. Kodune töö pidi olema Euroopa Liidu teemal. Naisõppejõud palus tõsta käed neil, kes on Euroopa Liitu kulumise poolt. Tõusid umbes pooled käed. Õppejõud kommenteeris, et mõned meist on väga äärmuslikud. Mõtlesin, kas tõsta käsi, kui küsitakse, kes on vastu, või jätta käsi kõige peale tõstmata. Aga uut küsimust ei tulnudki.

Pille rääkis, et ta tunneb ühte mööblivabrikanti. Kui ta selle nime nimetas, siis ütlesin, et kõnealune isik on hoopis malemängija. Pille hüüdis, et ma ei räägiks malemängijatest. Ta rääkis, et see mees kirjutab "Eesti Päevalehele" ontlikke juhtkirju. See oli mulle üllatuseks. Vaatasin uuesti suviseid "Eesti Päevalehe" numbreid. Juhtkirju avaldati seal anonüümselt lehekülje erinevates osades korraga. Osad juhtkirjad võisid tõesti selle mehe kirjutatud olla, sest neis oli korduvalt mainitud minu nime. Kui seda oli teinud see mees, siis ta ülehindas mind. Ühes juhtkirjas oli mainitud ka Klausi nime, keda see mees samuti tundis. Aga tema juhtkirjad ei olnud kõige kõrgemal tasemel. Sisenesin "Eesti Päevalehe" toimetuse ruumi tagauksest kapi tagant, et jutte salaja pealt kuulata. Keegi märkas krõbinat ja püüdis vaadata kapi taha, kuhu ta siiski ei näinud. Kui ma nüüd liikumatult olin, siis ta pidi jõudma arvamusele, nagu oleks krõbin tulnud teiselt poolt seina. Üks vend hakkas minema arsti juurde õhukeste riietega, kuigi ilm oli jahe. Varsti teates see mees, kellest mul Pillega juttu oli olnud, et vend on hulluks läinud, mida on näha sellest, et ta ei kõnni edasi, vaid seisab ukse juures ja suitsetab. Vend tegigi varsti sigaduse. Seejärel läks ta välismaale ja teatas sealt, et sigadus oli paratamatu.

Loomad mootorratastel

Lugesin ühte käsikirja. Seal oli kirjutatud, et saamaks aru väitest, et üks riik põhineb Platoni ja teine Aristotelese teostel, peab olema vastavad teosed läbi lugenud. Vaidlesin sellele vastu. Ütlesin, et ei ole neid teoseid lugenud, aga saan väitest ikkagi aru, et mõlemad riigid põhinevad filosoofial. Pealegi tean ka Platoni ja Aristotelese põhiseisukohti. Teatati, et on küll räägitud sebrade kinnipüüdmisest, aga Aafrikas käinud nägid oma silmaga, et sebrad on nii suured, et neid kinni püüda pole võimalik. Vaidlesin vastu, et kuigi on olemas suured sebrad, võib olla olemas ka väiksemaid sebrasid. Aga nüüd sain aru, miks Honkongi mänguloomade uuemas komplektis oli sebrasid ja mõnesid muid loomi suurendatud. Vanas komplektis olid kõik loomad ühesuured, aga uues komplektis oli arvestatud nende omavaheliste proportsioonidega. Kõndisime Aafrikas mööda metsavahelist teed. Seda nimetati peateeks, kuigi oleks võinud nimetada ka kitsaks rajaks. Nägime jooksmas sebrakarja, kus olid tõesti hiigelsuured loomad. Seejärel nägime karja mootorratastel sõitvaid lõvisid. Need gorillad olid varastanud mootorrattad inimestelt ja kasutasid neid inimestevastaseks võitluseks. Nad olid targad loomad, kes õppisid mootorrattasõidu selgeks ja õpetasid seda üksteisele. Üks väiksem loom ei võidelnud inimeste vastu, vaid tahtis inimestega liituda, sest leidis, et nende elu on väga põnev. Tee ääres kasvas Euroopast pärit taimeliike. Aga öeldi, et neid võibki näha ainult tee ääres, sügavamal metsas neid ei leidu. Pidasime pidu ühes suures ruumis. Ma ei riskinud majast väljuda, sest väljas oli Aafrika, see oli kiskjaid täis ja sinna minek oleks võinud lõppeda kurvalt. Aga võis siiski oodata, et uksest astub sisse keegi, kes on Aafrika elusalt ja tervelt läbinud. Kolme vaesemat maailmajagu nimetati idapoolseteks, kolme rikkamat läänepoolseteks. Sander tegi minu kohta kriitilise märkuse. Võtsin tal selle eest jalast kinni ja hoidsin seda mõnda aega õhus. Olin pannud koopa täis enda valmistatud liivaskulptuure. Nüüd ütles Bristol, et need on kokku varisenud. Oleksin pidanud skulptuurid ära põletama, siis poleks seda juhtunud. Aga Bristol lisas, et tugevamad on alles. Hakkasin neid vaatama. Seal olid tööõpetuse tunnis tehtud puust asjad. Kõige rohkem oli karpe ja nende tükke. Tapid ei tahtnud omavahel kokku sobida. Ma ei mäletanud enam, millised karbid olen ise teinud ja millised on prügikastist välja korjatud teiste nässuläinud karbid.

Läksin üle parkimisplatsi. Sinna oli tehtud vöötrada, aga oleks tundunud tobe täpselt mööda seda minna. Võisin trahvi saada. Ükskord ühes kohas juba sain. Olin tolles kohas varemgi politsei nina alla valesti läinud. Aga kui ma trahvi sain, ütles politsei, et sai samal päeval linnavalitsusest käsu trahve tegema hakata. Eesmärk võis olla linnaeelarve tulude suurendamine.