Lukuülesanne

Kõndisin läbi Austraalia kõrbe. Kahel pool silmapiiril paistsid mäed, mille juures kõrbe ei olnud. Aga ma ei teadnud, kui kaua võtab aega ühtedest mägedest teisteni kõndimine. Hakkasin leidma söödavat varandust. Leiukohtade juures kohtusin teiste inimestega, kellega ma koos edasi läksin. Olime loodususulised. Mul ei olnud riideid seljas. Puid oli nii palju langetatud, et varsti jõudsime lagedale. Seal oli riides inimesi. Ma ei tahtnud ennast riides inimestele ilma riieteta näidata. Läksin koos oma kaaslastega ühte pikka hoonesse, mis ei olnud veel päris valmis. Kaaslased lõhkusid haamriga seinu. Hoone teise otsa jõudes märkasime seal ehitajaid. Et nad meile lõhkumise eest midagi ei teeks, hakkasime tagasi põgenema. Meile kõndis vastu peokülalisi, kellele ma ennast jällegi ilma riieteta näidata ei tahtnud.

Ootasin kesklinnas bussi, et kooli sõita. Mõtlesin lõpuks ümber, et nii lühikest maad ei ole mõtet bussiga sõita, sest kool oli kirjanduse majas. Läksingi sinna jala. Seal koostati kirjanike malematši võistkondi. Võistkondadesse oli paigutatud juba üsna palju mängijaid, aga mõned kohad olid veel vabad. Mõtlesin, et panen ennast kirja ainult juhul, kui ilma minuta võistkonda täis ei saa. Nägin mängijate hulgas Jevini nime. Ütlesin, et ärge laske tal enne mängida, kui ta võla tagasi maksab. Selgus, et Jevin kuulis seda, sest ta ütles mu selja tagant, et küll ta kunagi tagasi maksab.

Kohtusin Raekoja platsil Sergoga. Läksime koos edasi. Ühest majast tuli välja Kulbok. Ta saatis listi kirja, et keegi tahtis temaga kokku saada, ennast äratuntavaks pidi see isik tegema kahe tikutopsi abil, nüüd on need tikutopsid Kulboki käes. Seda inimest, kellega ta kohtuma pidi, polnud näha. Võibolla tahtis Kulbok oma kirja abil seda inimest leida. Aga võibolla tahtis ta mulle märku anda, et kordus sarnane lugu nagu minuga, sest kui mina ja Kulbok pidime kokku saama, siis tundsime ka üksteist esemete abil ära.

Ajalehes oli laiemateemalise artikli keskel arvustatud mõne lausega minu unenäoraamatut. Oli öeldud, et seda tuleb juba tähele panna (erinevalt minu eelmistest raamatutest), aga mitte veel liiga palju tähele panna. Raamatu headus sõltuvat sellest, kui palju autor teeb tähelepanekuid. See raamat näitavat, et olen juba üsna palju tähelepanekuid tegema hakanud.

Võtsin üle pika aja kätte füüsika käsiraamatu, et lahendada sealt uuesti ülesandeid, mida olin lahendanud viimases klassis käies. Esimest ülesannet mul tol korral ei olnudki õnnestunud lahendada. Nüüd tahtsin teha hoolsamalt. Ma ei olnud seda varem ära lahendanud sellepärast, et selles kasutati sõna "deklinatsioon", mille tähendust ma ei teadnud ja ei olnud kuskilt leidnud. Ülesanne põhines tõenäosusteoorial. Mõtlesin, et kuigi ma tõenäosusteooriat ei usu, võiksin selle nüüd selgeks õppida, sest mõnes kohas seda siiski saab rakendada. Nüüd sain aru, et deklinatsioon on sama mis jagamine. Tegemist oli lihtsalt halva tõlkega. Jagamistehte abil pidi luku lahti saama. Võibolla sellepärast oligi koolimajas vahepeal hakatud sissepääsuna kasutama teist ust, et seda lukku ei olnud keegi siiamaani lahti teha osanud. Viimases klassis käies mulle oli tulnud isegi mõte avada see viilimise abil. Aga võibolla oli ülesanne siiski vahepeal palju kordi ära lahendatud, aga uute lahendajate jaoks keerati lukk iga kord kinni tagasi.