Ameerika sõjalaev

Lugesin ühte raamatut. Hakkas tunduma, et see on naljaraamat. Isa ütles, et V. Beekman astus täna Kirjanike Liidu esimehe kohalt tagasi. Vastasin, et ma just loen Beekmani raamatut, aga selles ei ole vist asi, sest ta ei tea seda. Kui ta just ei lugenud minu blogist tema raamatu teemalist unenägu. Sõitsin rattaga. Üle takistuse oli keeruline sõita. Isa ja Toomas vaidlesid. Isa ütles Toomale, et ta ei räägiks nii soliidse häälega. Kaitsesin Toomast, et igaüks võib rääkida sellise häälega nagu ise tahab, sest erinevatele inimestele meeldivad erinevad hääled. Isa küsis, mitme lapsega ma kasvatuslikult seotud olen, see on üks suur viletsus. Vastasin, et mina tunnen ennast hästi. Isa läks ära. Saabus üks tüdruk, kes ütles, et ta ei tea, kas ta peab kohtuma rahandusministri või kaubandusministriga. Ütlesin, et kaubandusminister olen mina. Tahtsin öelda mõlema ministri perekonnanime, aga need ei tulnud meelde. Rahandusministri oma varsti siiski umbes tuli. Tüdruk ütles, et ta peab ikka rahandusministri juurde minema. Rahandusminister tuli oma ruumist koridori ja ütles, mis ta nimi tegelikult on. Olin mõne häälikuga eksinud. Isa tuli tagasi. Rääkisin talle nüüd, et olen kasvatuslikult seotud vähemalt 36 lapsega, sest minu klassis oli 36 õpilast. Ütlesin, et küsimus, mitut last ma kasvatan, tuleneb ilmselt ühest minu unenäost. Karjusin, et ma praegu ei kasvata enam lapsi, vaid täiskasvanuid, mis on raskem, sest täiskasvanud ei kuula sõna.

Tuli juttu Ameerika koloniseerimisest. Rääkisin, et sõna "kalkun" tuleb sõnadest "Kalkuta kana", sest varem arvati, et Ameerika on India. Oudekki ütles, et seda lugu rääkis neile H. Moora. Vastasin, et H. Moora ei saanud seda Oudekkile rääkida, sest oli Oudekki sündimise ajaks juba surnud. Selle peale küsis Oudekki, mis mu vanaisa nimi oli. Vastasin, et H. Ligi. Oudekki ütles, et õigus, seda rääkis H. Ligi. Mina ei olnud lugu kuulnud mitte vanaisa käest, vaid ülikooli loengus.

Olin inglise keele tunnis. Üks poiss vastas. Ta tegi palju hääldusvigu. Ma ei olnud rahul, et peale eesti keelde tõlkimise kontrollitakse ka inglise keele hääldamist. Kui õpetaja oleks mulle öelnud, et ma vist kodus hääldamist ei õpi, siis oleksin vastanud, et seda ma jah ei õpi. Olime kooli riidehoius. Tüdrukud arutasid, kes neist millist meest jälgima hakkab. Ma olin juba 40-aastane, seetõttu oli minu ümbermõõt suureks läinud. Aga klassivendade ümbermõõt oli veel suurem. Nemad olid jälle minust lühemad. Võibolla siiski kaalusid rohkem. Olime Ameerika sõjalaevas, mis pidas lahingut. Arutati, kas saata osa mehi langevarju abil tekile. Öeldi, et kui seda Ameerika sõjalaevades lahingu ajal tehtud on, siis on alati tekileminejad surma saanud. Seetõttu sel korral kedagi ei saadetud. Kui lahing juba meie võiduga lõppenud oli, siis siiski läksime, et astuda edasi kaldale. Kaldal olid vastas kohalikud naised. Nad jagati laevalt tulnud meeste vahel ära. Üks mees oli juba valinud välja valge naise, aga saatsin ta selle juurest ainukese neegrinaise juurde edasi, sest mees oli varem ise öelnud, et kõige rohkem meeldivad talle neegrinaised.

Suvitasime ühes talus. Sinna tõi auto meie posti. Seda oli tohutult palju. Sama auto tõi ka raamatuid. Vaatasin, et täna on autol kastis teistsugused raamatud kui eile. Autojuht ütles, et kui ühed raamatud on läbi loetud, võib järgmised laenata. See oli mulle halb üllatus, sest eile olin võtnud raamatuid teadmisega, et saan need päriseks. Ehk autojuht siiski sõnastas halvasti ja raamatuid sai ikkagi päriseks. Ma ei hakanud küsima. Kirjutasin huvi pärast üles talu voolumõõtja kahe järjestikuse päeva näidud. Kui ma muutuse ette lugesin, siis ütles perenaine, et me peame õhtuti varem magama minema, sest suure elektriarve korral läheb meil seal elamise eest arve poole võrra suuremaks. Kahetsesin, et olin vaatluse tulemusest rääkinud, sest ilma selleta poleks perenaisel tulnud pähe sellist juttu ajama hakata. Tema pidi hommikuti vara tõusma, et lehma lüpsta. Seepärast tundus talle meie eluviis ebanormaalne. Aga elekter väga palju ei maksa. Kodus jätab isa ühest toast teise kõndides tühjas toas lambi põlema. Sain teada ka koduse voolumõõtja näidu muudu. Seal oli meil tööle jäänud ainult külmutuskapp, aga elektrikulu oli tervelt kuuendik siin talus kulunust. Pidime varsti ära sõitma. Enne seda läksin üle tee, kus kasvasid marjad. Need vist ei olnud naabertalu omad. Ehmatusega märkasin, et ma ei tunne ära, kas need on maasikad või vaarikad. Igaks juhuks korjasin pihku ainult osa marju. Enne sööma hakkamist läksin küsisin emalt, ega need mürgimarjad ei ole. Teadsin, et lõhnavat vaarikat ei tohi süia. Ema oletas, et olen korjanud sellist liiki marju, mida kasutatakse kala püüdmisel - seega peaks need mürgised olema, et nad kala surmaksid. Mina arvasin omalt poolt, et kala püüdmiseks ei pea mari mürgine olema, vaid peab kala konksu otsa meelitama, seega on söödav just parem. Riskisin ühe marja suhu panna, rohkem mitte. Marjal oli imelik maitse.

Külastasin S. Kingsepa blogi. Ma ei leidnud võimalust sealt lahkumiseks ilma brauserit kinni panemata. Lamasin oma trepikoja ees maas. Naabrid läksid mööda ja ütlesid, et aeg oleks liigutama hakata, tegelikult olen ma selles talus, kus ma voolumõõtja näitu vaatasin. Püüdsingi selle peale liikumisvõimet tagasi saada. Kõigepealt veeretasin ennast mõned korrad ringiratast, seejärel ajasin vaevaliselt istukile. Lugesin "Postimehest" F. de Siversi artiklit. Seal oli riiginimesid lühendatud. Türgi asemel oli kirjutatud T. Ma ei saanud aru, mida tähendab lühend KU. Ütlesin, et riiginimed võiks ikka pikalt välja kirjutada. Autor vaidles mulle vastu. Lõpuks jõudsin oletusele, et KU võib olla Kurdistan ja Uiguuria.