Otsiti mõrva süüdlast. Üks inimene avastas, et tapja on tema, kuigi ta tegi seda kogemata. Ta oli juba varem mitu inimest ära tapnud ja mitmel silma välja löönud. Kui ta nüüd ennast ka uues loos süüdlaseks tunnistas, siis hoiatasin teda, et siin on pealtkuulamisaparaadid. Arvasin, et võibolla ta ei taha ennast üles anda. Aga et minu enda jutust pealtkuulamisaparaadiga aru ei saadaks, siis rääkisin huuli avamata. Võibolla ikkagi saadi aru. Teised hakkasid ka rääkima huuli avamata. Osast jutust sain aru, osast ei saanud. Süüdlane läks ja andis ennast siiski üles. Aga sealt ruumist, kus ta seda tegi, tuli välja uurija, kes ütles, et sellega ei ole asi veel lahendatud. Nüüd sain aru, et tegemist on kriminulliga, kus lõpuks selgub, et süüdlane on ikkagi keegi teine. Jäin huviga ootama, millise pöörde uurimise käik võtab. Ise poleks ma kuidagi osanud seda edasi viia.
Rääkisin edasi uudise, et Eesti malemeistrivõistlustel juhib tiibetlane, kes on ainult 8-aastane. Ütlesin, et tal on 3 punkti 4-st. Ema arvas, et seda pole kuigi palju. Vastasin, et ikkagi rohkem kui teistel. Mina ei osanud selle 8-aastasega võrreldes üldse malet mängida. Ta oli andnud ajalehele intervjuu, kus ta rääkis samuti nagu täiskasvanu. Minu toas oli üks poiss, kes küsis, kas ma olen ajalugu õppinud. Vastasin, et olen õppinud ajalugu 5 aastat bakalaureuseõppes ja 5 aastat magistrantuuris, kokku 10 aastat. Küsisin vastu, kas ma olen selle poisiga varem kohtunud. Kui ta oma nime ütles, siis jõudsin järeldusele, et olen. Ta oli mult juba ühel korral ülikoolis midagi küsinud, pärast seda olin järgi vaadanud, mis ta nimi on. Nägu ei olnud meelde jäänud, nimi oli. Sõitsime autoga läbi linna. Kõik autod kihutasid. See oli põnev. Juhid olid nii head, kes avariid ei tee. Aga selles ei saanud ette kindel olla, võibolla kihutades teevad ka. Läksin ühe jõe äärde. Seal sai osta kala ja kalapüügivahendeid, nii eesti kui ka võõrkeeles küsides. Jõgi oli väga madal, seetõttu läksin sinna sisse roomates. Minu söögitoru koht vajutas jõe põhja vao. Roomasin vastaskaldani, sest jõgi ei läinudki sügavamaks. Puutusin vastaskalda ära, siis pöörasin ringi. Hakkasin tagasi roomama mööda enda jäetud vagu. Aga jõe keskel olles kaotasin nii vao kui ka vastaskalda silmist. Niimoodi võib minna halvasti, võib risti üle jõe roomamise asemel hakata roomama piki jõge. Aga jõudsin siiski õnnelikult sellesse kohta, kust olin vette läinud.
Kritiseeriti president Bushi, kes oli otsustanud Ameerikale miljard dollarit laenu võtta. Seda oli liiga palju. Aga Bush jättis tagasimaksmise kohustuse järgmistele presidentidele ning võttis saadud raha enda palgaks. Klaus näitas raamatut, kus liikumisse "Ei Euroopa Liidule" kuuluv Eesti naine astus välja Bushi vastu. Ei tea, kust see raamat koju oli sattunud. Naine ütles, et läheb meelt avaldama Bushi vastase loosungiga, mis sellest et ta välja vilistatakse, ta teeb otsa lahti. Kahtlesin, kas keegi üldse hakkab teda välja vilistama. Klaus näitas raamatu viimastelt lehekülgedelt, et sinna on kirjutatud: "Esimesed sellised seltsimehed Eestis, Lätis ja Leedus on:", järgnes iga riigi kohta üks nimi. Eesti seltsimehe nimi oli Ylga Ylve. See oli vene nimi, justkui oleks tegemist venelaste liikumisega. Aga võibolla see ei olnud ka vene nimi, oleneb, kas tuli hääldada Olga või Elga. Läti seltsimehe nimi oli Päivi Maivinen. See oli soome nimi. Võibolla oli tegemist liivlasega. Kuigi Liivimaa on Soomest kaugemal kui Eesti. Aga lõuna-eesti keel on soome keelele sarnasem kui põhja-eesti keel, siis võib liivi keel ka olla. Lätlastele oleks vist solvav, kui neile öelda, et nende hulgas on liivlane. Mõtlesin saata Helinale e-maili.
teisipäev, aprill 01, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar