Pisarad silmas

Mõtlesin Helinale helistada, et ta mulle kirja saadaks. Lähenes aprilli keskkoht, aga paks lumi oli maha sadanud. Et talvel ei olnud lund olnud, siis oli oodata, et nüüd on suvi läbi lumi maas. See oleks tundunud õudne. Kui kliima muutub selliseks, et lumi hakkab maha sadama ja sulama suvalistel hetkedel, siis ei saa ükski vili valmida.

Oli inglise keele tund. Loeti harjutust. Tahtsin mõelda hoopis teistest asjadest, aga pingutusega sundisin ennast jälgima, kus järg on. Mind küsiti viimasena. Isegi nii hilja, et teisi pidi enne seda korduvalt küsitud olema. Hääldasin sõna "fool" kohal "fuul". Õpetaja ütles, et seda sõna me ei tarvita. Arvasin, et sellepärast, et tegemist on ebaviisaka sõnaga. Võibolla oleme me juba liiga vanad, et seda sõna tarvitada, samas kui nooremates klassides veel võis. Õpetaja lisas, et tuleb hääldada "fool". Järeldasin, et olin häälduse valesti meelde jätnud. Edasi luges õpetaja minuga kooris. Vist sellepärast, et ma tegin sõnade vahel liiga suuri pause. Pärast vaatasin sõnaraamatust, et sõna "fool" on kahes tähenduses, kummalgi erinev hääldus. Siis oli selles harjutuses lihtsalt tegemist viisakama variandiga, mida ma varem ei tundnud. Õpetaja ei olnud hakanud mulle selle tähendust ütlema, sest eeldas, et võibolla ma tean.

Elasime uuesti Kaunase puiesteel. Eelmise korraga võrreldes oli siin halvemaks läinud, et hoovis ja selle ümber tiirutas suur ketist lahtine koer. Kõndisime vendadega õues ringi. Kui see koer lähenes, läksin iga kord trepikoja ukse taha. Nii võis koeral kujuneda välja tingitud refleks, et kuna ma lähen ära, siis tulebki mind ära ajada. Kui olin keldris, tulid sinna võõrad mehed. Tahtsin kohe teise väljapääsu kaudu põgeneda. Aga meenutasin, et vanasti julgesin küll võõrastega korraga keldris olla ja midagi ei juhtunud.

Üks väike laps rääkis eesti-inglise segakeeles, sest oli televiisorist mõlemat keelt kuulnud. Öeldi, et lapse keel on õudne. Püüdsime tal segakeele kasutamist keelata. Kõndisin mööda kitsast teed, mille keskel saeti laudu. Arvasin, et minu möödumise hetkeks saagimine katkestatakse. Korraks katkestatigi, aga enne kui ma mööda jõudsin, hakati saagimisega uuesti pihta. Saag läks isegi mulle korraks pihta. Võibolla puudutas mind siiski mõni saagija kehaosa, mitte saag. Ma unustasin oma postkasti parooli. Kirjutasin sellest Raunale. Pärast tuli parool jälle meelde ja saatsin Raunale uue kirja. Raun küsis vastuseks, et kuidas ma parooli kätte tagasi sain. Vastasin, et isa võttis Ansipiga ühendust. Kõndisin mööda väikeste majadega tänavaid. Üks autor oli avaldanud raamatu, kus oli selliste tänavate kirjeldusi. Keegi, kes oli selle autori suhtes kriitiline, oli öelnud, et eesti kirjanikud kirjutavadki selliseid raamatuid. Mulle ilmutati pühakirja. Pühakirja ilmutamise ajal võib kergesti tunduda, et puudutad käega teist magajat või et keegi puudutab sind. Istusin laua ääres ühe pühakirja osa autori kõrval. Ta pidas ennast nii tähtsaks, et tegi märkuse, et ma ei peaks tema poole imestunud pilguga vaatama. Ta tegi seda märkust kolm korda. Mõtlesin, et inimesed suhtlevad ainult omavanustega. Kui ma tunnen mõnda perekonda, siis sellest perekonnast tunnen kõige paremini alati seda, kes on mulle vanuselt kõige lähedasem. Erand on ainult Helina, kes on must palju noorem. Sellepärast võib inimestele nalja teha, et ma Helinaga kirju vahetama hakkasin. Kui minu poole pöördub järgmine inimene sooviga, et ma talle kirju saatma hakkaks, siis vastan, et ootan enne kuu aega, kas Helina mulle veel kirjutab. Olime ühe vana mehe matustel. Et surnu oli nii vana, siis olid matuselised lõbusas meeleolus. Ainult minul tulid pisarad silma. Püüdsin seda varjata.