Pontšikud

Rääkisin emale, et kohe kui ma "Eesti Päevalehe" koomiksijoonistajana tööle hakkasin, avaldas "Postimehe" naiskoomiksijoonistaja oma koomiksis mulle suunatud küsimuse, kas pontšikuid veel saab. See tuli sellest, et esimeses enda koomiksis olin ma joonistanud hästi ilusaid pontšikuid. Hakkasin vaatama koomiksiraamatut. Seda raamatut vaadates lugesin ma rohkem teksti, nii et joonistuse vaatamiseks ei jäänud aega. Siiri luges seda minu kõrvalt. Ta luges minust aeglasemalt. Ma ei teadnud, kas keerata lehte siis, kui mul endal loetud saab, või oodata Siirit järele.

Mul oli kokkupõrge ühe pätiga. Tema nimi tundus viitavat sellele, et ta mängib draakoni varianti, sest nimes olid tähed, mis tundusid vihjavat käikudele d6 ja g6. Ähvardasime üksteise võrgulehti üle võtta. Ähvardasin, et asutan temavastase organisatsiooni. Mõtlesin seejärel, et tegelikult oleks see sisuliselt uue kamba asutamine. Minu toas vahetati läbipõlenud lambipirni. Keerasin samal ajal esikulambist ka pirni välja. Aga mitte sellepärast, et see pirn ka läbi oleks olnud, vaid lihtsalt vaatamiseks. Pärast vaatamist kruvisin ta sisse tagasi.