Ajalehemüümise mõju

Istusin potil mitme inimese nähes. Sealt läksin teatrisse lavale. Mulle räägiti, et see on selline teater, kus inimesed peavad saama seda, mida nad tahavad. See tähendas, et kõik võisid laval viibida ja meelepäraseid sööke ja jooke tarvitada. Lugesime peast ette luuleridu, mille refrään kõlas umbes nagu: "Kõik see on nii". Oli ilus ja kurb.

Mängisin iseenda vastu kabet. Korraga oli nii palju löömisvõimalusi, et tundus, et eelmisel käigul on löömiskohustus tähele panemata jäänud. Kõigist nuppudest ei saanud kindlalt aru, kumma poole omad nad on, sest nad olid vahepealset värvi. Aga mängisin edasi ja lõin neid.

Televiisoris näidati voodis lamavat naist. Tema nägu nõretas üleni higist. Ta võttis endal ülakeha paljaks, aga pani riided kohe selga tagasi. Ilmselt selleks, et need varsti jälle seljast võtta. Rohkem ma ei vaadanud. Hakkasin vaatama uut "Vikerkaart". Selle kaanel oli pilt, mille nimes sisaldusid sõnad "paljad rinnad". See oli sinna pandud ilmselt läbimüügi suurendamiseks. Arvasin, et tänavusel suvel läheb selline riietus lõplikult moodi. See oli esimene "Vikerkaare" number, milles oli pilt igal leheküljel. Paljudel neist oli paljaid inimesi, mistõttu ma lehitsesin ajakirja kiiresti, sest viibisin teiste inimestega ühes toas. Ma ei vaadanud muid pilte ka pikemalt. Lugesin õhukest raamatut vaimuhaiguste kohta. Eespool oli juba peatükk skisofreenia kohta. Tagapool tuli sellest haigusest uuesti juttu, sest seal tuli peatükk vaimuhaigete tahtest. Kirjeldati ühe mehe elu. Ta oli käinud lapsena seakarjas. Täiskasvanud polnud lubanud tal sea haiget kohta naabritele näidata. Ilmselt tuli sellele riie peale panna. Oli kirjutatud, kuidas mõjus see, et mees töötas ajalehemüüjana. Arvasin, et lause lõppeb sellega, et seetõttu polnud haigusel tema tööle mõju. Aga oli kirjutatud hoopis, et hullus avaldus isegi sellise töö juures. Selle mehe naine olevat mehe osasid haiguslikke mõtteid uskuma jäänud ja seetõttu meest kõrgemini hinnanud. Neid haiguslikke mõtteid nimetati tangensiaalseks mõtlemiseks. See oli juba teine skisofreeniast rääkiv õhuke raamat, mille ma läbi lugesin. Kui mul raamat läbi sai, ei teadnud ma, kuhu seda panna. Panin oma toa riiulisse teiste raamatute peale. Läksime magama. Magasin vendadega samas toas. Mõtlesin voodis, et üks skisofreeniahaige oli nii intelligentne, et suutis oma haigusele täiesti erapooletult vaadata. Mina olen ka üsna intelligentne. Hommikul pidin kooli minema, aga ei teadnud, milliste ainete asjad kaasa võtta, sest mul ei olnud alanud veerandi tunniplaani. Oli tõenäoline, et seda polegi muudetud. Mul jäi magama minnes rohi võtmata. Lõpuks tõusin voodist, et seda võtma minna. Liikuda oli nii raske, et ma polnud kindel, kas ma ikka ärkasin või unenägu jätkub ja laman tegelikult voodis. Köögis nägin ema. Küsisin talt, kas ma tulin kööki ja kas tema on köögis. Algul arvasin, et läheneb juba hommik, aga kell oli siiski alles umbes pool kaks öösel. Olin maganud umbes poolteist tundi. Mul oli alumine huul suureks paistetanud. Oletasin, et see tuleb sellest, et viimase tableti toimeaeg sai läbi. Aga see võis tulla ka sellest, et olin hajameelselt siiki ka enne magamaminekut rohtu võtnud ning koguni topeltannuse. Riskisin siiski nüüd veel ühe tableti võtta. Paistetuse leevendamiseks sõin ka lauale jäänud toitu, aga paistetanud huulega oli raske süia.