Kas hakata Inglismaa kuningaks?

Arvuti pakkus mulle valikut hakata Inglismaa kuningaks. Valisin selle võimaluse. Nüüd öeldi mulle, et pean Inglise kuningannaga abielluma. Pulmad pidid toimuma juba järgmisel päeval. Ma ei tahtnud Inglismaale minna. Aga Inglise ajakirjandus pööras sündmusele juba suurt tähelepanu. Mulle öeldi, et ma pean kohale minema või enesetapu tegema. Käskisin sellise möla lõpetada. Ma ei tahtnud minna tähelepanu keskpunkti. Eelistasin Tartu idülli, jätkata oma rahulikku elu ja vahetada Helinaga kirju.

Saatsin kirju kõigile Simo-nimelistele. Kui ma noorem olin, ei tundnud ma peale enda ühtegi selle nime kandjat, aga nüüd teadsin neid juba mitmeid. Nendega kirjade vahetamine sai alguse sellest, et vahel saadeti neile mõeldud e-maile ekslikult minu aadressil. Seda, miks ma saadan kirju sama eesnimega inimestele, põhjendasin sellega, et sama nime kandjatel on midagi ühist, aga ma ei taha saata kirju sama perekonnanime kandjatele, sest nendega saan füüsiliselt kokku. Sama eesnime kandjatega ei saa.

Seisime kaubamaja ees bussipeatuses ja ootasime bussi. Erik ja Krister ajasid minust paari sammu kaugusel juttu. Lõpuks ütles Erik mulle, et hakkame jala minema, bussi vist ei tule. Kahtlesin, kas see on õige mõte. Mida kauem me oleme oodanud, seda suuremaks muutub tõenäosus, et buss tuleb. Hakkasime siiski minema. Erik tahtis minna pikemat teed. Küsisin, kas ta tahab minna kaarsillast. Seda ta tahtiski. Seal võis olla pätte, sest seal ei sõitnud autosid, millest pätitegusid pealt oleks nähtud. Üks õppejõud ütles, et ta on ainult üks kord meest tänaval karjumas näinud. Imestasin, sest minu peale oli korduvalt karjutud. Erik valis ülikooli hoones sellise tee, kust ei olnud läbipääsu. Aga ta tekitas ennast seejärel teise kohta ja läks uuesti.