Sakslaste teooria

Lamasin venna voodis. Ta tahtis magama minna, aga ma olin tal ees. Varsti olin siiski oma voodis. Kohus pidi arutama küsimusi, kas linnade maa on eraomand või kuulub linnale. Kohus otsustas, et võimalik, et seal on ka eramaad olnud, aga see ei lähe arvesse, sest brošüüris ei ole seda öeldud. Seega võis alata ehitamine. Ehitati kahjulikke seadmeid. Mulle ei meeldinud, et neid ehitati minu lähedusse.

Gaasipliidil põles tuli. Keerasin gaasi kinni. Aga tuli ei kustunud. Nähtavasti oli kraan rikki läinud. Isa arvas, et ma keerasin liiga nõrgalt. Ta keeras ise. Hetkeks tuli kustus, aga kohe süttis uuesti. Et põlemata gaas tuppa ei pääseks, panime tule ka teistele pliidiaukudele ja pliidi külgserva praole. Hakkas süttima ka puust mööbel, mida tuli kustutada. Kui ma äravoolupotile kustutamiseks vett kallasin, lagunes see temperatuurikontrasti tõttu ära. Mööbel põles jälle, samuti ühe inimese jalas olevad püksid. Kõik peale minu olid rahulikud, ainult mina püüdsin kõike kustutada. Püüdsin teistele selgitada, et paanikaks on põhjust.

Mõtlesin enne hommikut välja riimilist luuletust. Luuletuses kirjutasin vihikusse luuletust ja vihik sai juba täis; oli tuisk; uisk otsis libedust, aga leidis karedust. Läksime Lossi mäest alla. Hoiatasin teisi, et nad liiga suurt hoogu sisse ei võtaks, sest mägi on libe, mistõttu on raske pidama saada. Lumi oli nii vedel, et sellest ei saanud hästi kuuli teha. Mul tekkis suur tahtmine lund maitsta, aga hoidsin ennast tagasi. Vend maitses. Raekoja platsil hakkas üks vene poiss minuga rääkima. Ütlesin talle paar korda, et ma ei saa aru. Lõpuks ütlesin, et ta räägiks eesti keeles. Nüüd ütleski ta eesti keeles, et ta otsib ravikassat. Ma ei osanud talle teed juhatada. Aga paistis, et ta teadis ise, et see on kuskil siinsamas, ainult ta ei teadnud, millises majas täpselt. Kõndisin edasi. Kohtusin ülikooli tseremoonias osalejatega, sealhulgas S. Vahtrega. Neil olid kostüümid seljas. Liikusin tseremooniale vastupidises suunas. Läksin söömaajale, kus enamus rahvast istus suuremas toas, aga mina koos rea inimestega väiksemas. Ema küsis midagi minult teed küsinud venelase hulluse kohta. Vastasin, et töövõime kaotuse võivad põhjustada väga erinevad haigused, tegemist ei pruugi olla mingi hullusega. Minu lauda paistsid inimesed siiski istuvat selle alusel, et nad olid psüühiliselt haiged. Loeti üles kõik, kes kohalviibijatest psüühiliselt haiged ei ole. Need olid võimuesindajad. Nähtavasti arvati, et võimuesindajal ei saa sellist haigust olla, aga minu arvates sai.

Lugesin saksakeelset raamatut. Seal oli püütud tõestada, et Euroopa vanima asustusega koobastes olid elanud tegelikult sakslaste eelkäijad, sest nende koobaste sisemus sarnanes hilisematele saksa kirikutele. Sellist teooriat pooldasid ainult sakslased. Olin isa toas. Isa rääkis seal ajalooajakirja toimetajaga, mida ta ajaloolaste seisukohtade erinevuste kohta välja on uurinud. Isa kirjutas ühe riba peale "Eesti ajaloo mõttelugu". Sellest paistis tulevat uus sari lisaks "Eesti mõtteloole". Ma ei olnud viimasel ajal viitsinud enam ajakirjadele kaastöid saata. Aga kui toimetuse liige minuga sõbralikult räägib või tellimuse esitab, siis võin seda jälle teha. Ma ei viitsinud isa juttu rohkem kuulata ja läksin teise tuppa.

Räägiti, et üks mees hakkab oma naisest lahku minema. Selle mehe vend oli seda soovitanud, pakkudes uueks naiseks oma tütart. Mehe vend oli põhjendanud soovitust sellega, et mehe esimene laps tuli nigel. Läksin selle laguneva perekonna ühetoalisse korterisse. Põrandal mängis laps mängukaruga. Ütlesin talle: "Sa ei saa sellest karust jagu." Laps vastas: "Saan küll!"