Rongi sisenedes pidi ümber riietuma

Vanasti oli selline komme, et rongi sisenedes pidid inimesed ümber riietuma. Teenindajad panid seljast võetud riided kottidesse. Suuremate riiete jaoks ei kasutatud suuremaid kotte. Väljusime rongist ja läksime majja, mille keskel oli torn. Üks poiss hakkas ronima mööda torni välisküljel olevat treppi, et saada kätte varandust. Trepiastmed olid väga pisikesed, nii et seal oli peaaegu võimatu ronida. Aga ta ronis ikkagi. Kui ta oli jõudnud juba üsna kõrgele, kukkus ta alla. Võimalik, et surnuks. Sellest hoolimata alustas ronimist järgmine poiss. Ka tema kukkus alla, aga uued ronijad olid juba platsis. Mina olin poistest ainuke, kes ei olnud nõus ronima. Nii pidin mina ainukesena ellu jääma. Ei roninud ka naisisikud. Mõtlesin, kuidas ehitajad üldse sealt tipust alla tagasi said. Võibolla on torni sisemuses parem trepp suuremate astmetega. Aga üks poiss, kellel õnnestus ronida torni tippu ja alla tagasi, tuli ja ütles, et kõik sai läbi uuritud, torni sisemuses paremat treppi ei ole.

Tavaliselt minu blogi ei kommenteerita, aga täna tuli mitu kommentaari kõige värskemale sissekandele ja veel rohkem ühele natuke vanemale. Kõige värskemat sissekannet hakkasid kataloogikasutajad lugema sellepärast, et ma kasutasin pealkirjas sõna "blogid". Kirjutasin sissekandes, et Koidula elas rohkem kui sada aastat tagasi. Kommentaare avades mõtlesin, et võibolla on kommentaariks kirjutatud, et Koidula sündis rohkem kui sada aastat tagasi, aga suri vähem kui saja aasta eest. Sellist kommentaari siiski ei olnud. Kirjutati hoopis, et kõige tähtsamad on minu unenäod, sealhulgas päevased unenäod, muul pole tähtsust. Kommenteerija kasutas sõna "kurat" aga ma ei hakanud kommentaari ära kustutama. Tõnu läks redeliga Paide maja teise korruse aknast sisse. Mina pidin järele minema, aga kartsin redeli otsast maha kukkuda. Läksin siiski, sisenedes aknast hästi ettevaatlikult - minnes tuppa kõhuli pea ees, oma raskuse mõjul ennast redelilt tuppa langetades. Kui toas olin, siis mõtlesin, et olin kartnud ainult redelilt maha kukkumist, aga ei olnud tulnud meelde karta redeli ümberminekut. Järgmisest ronimisest oli oodata, et hakkan ka seda kartma. Maja juurde tuli Martin. Ta võttis redeliotsa kätte nagu teivashüppaja, toetas teise otsa vastu maad, hüppas akna juurde, põrkas tagasi ja maandus viga saamata jalgadele. Arvasin, et ta teeb kohe uue sellise hüppe ja maja võib sellest lagunema hakata. Aga uuel hüppe tegi ta hoopis ilma redelita, maandus akna all oleval karniisil ja astus siis tuppa sisse. Tavalised inimesed saavad selliseid ülitäpseid liigutusi teha, sest nad hindavad vahemaid ja liigutusi instinktide abil. Aga mina ei saa, sest mina mõtlen. Istusime ümber laua ja sõime. Minuni jõudis morsikann. Kallasin klaasi täis, pannes klaasi ka sidruni. Isa ütles, et meil on tasse ka. Vastasin, et ma ei näe neid. Enne lause lõpetamist siiski nägin, et laual on kohvitasse. Aga ei olnud morsitasse. Isa ütles, et ma nii palju ei jooks. Arvatavasti ütles ta seda sellepärast, et pidime varsti Tartusse tagasi sõitma hakkama ja enne sõitu pole hea palju vedelikku tarvitada. Hakati kätte andma kingitusi. Igale poisile andis kingituse kätte erinev tüdruk. Poisid tänu avaldamiseks laskusid istukile, nii et jalad olid üksteise suhtes 180 kraadise nurga all sirgelt välja sirutatud. Seda nimetati kraapsu tegemiseks. Üks poiss piirdus kummardamisega. Talle öeldi, et daamile kummardamata jätta oleks ebaviisakas. Tüdrukud andsid kingitusi kätte umbes samasuguses asendis. Nemad lisaks veel naeratasid, ühel liikus keel suus hästi kiiresti edasi-tagasi ja lõpuks ta pilgutas veel silmi. Ei olnud teada, kes millise kingituse välja on mõelnud. Neile poistele, kellest oli oodata, et nad tobedusi ei tee, kingitusi ei olnud. Kui mind oleks kutsustud kingitust vastu võtma, siis ma oleksin öelnud, et ma ei soovi kingitust. Tegelikult, kui selle oleks kätte saanud ilma tseremooniata, siis mind oleks huvitanud, mida mulle kingitakse.