Maja kahes linnas

Enne sõitu pidin suruma Tallinna naislinnapea kätt. Seda Tallinna-Tartu maantee avamise puhul. Maanteele sai valli ehitada nii pikuti kui ka risti. Meie olime väikse liivavalli ehitanud risti. Läksin koos ühe vennaga jalgratta ja ratastooliga sõitma. Teel oli inimesi, kelle vahel tuli sõita nagu slaalomis. Jõudsime Ustavi maja juurde. Varem oli trepp Ustavi korterisse viinud ainult maja tagumiselt küljelt, aga nüüd oli esiküljele ehitatud lisatrepp. Läksime uuest trepist Ustavi sauna. Ustavi vend küsis, kus see saun asub. Vastasin, et Tallinnas. Ustavi vend ütles, et maja ise asub ju Tartus. Seega pidi see ulatuma ühest linnast teise.

Olime Meelval. Liigutasin külmutuskapi alumist kangi. Meil oli söögiks keedetud mune, mille pidime Tartusse kaasa võtma. Ema ütles, et munad enam kaua ei seisa. Vastasin, et ma võin need kiiresti ära süia. Rääkisin, et võibolla on külmutuskapp liiga sooja režiimi peale läinud. Ma olin pannud küll kangi sellisesse asendisse tagasi, millest ma ta leidsin, aga võibolla oli kang juba enne mind soojal režiimil. Tartus küsis Pille mult, kas minu raamatust võib "Loomingu" feministlikus numbris kirjutada. Pillel oli palutud mult seda küsida. Vastasin, et minu raamatutest võib küll kirjutada. Isa õpetas, et ma pean viisakamalt vastama, muidu ei kirjutatagi. Mina mõtlesin, et kirjutada soovija nagunii ei tea, kas Pille annab minu vastuse edasi täpselt või sõnastab ümber.

Lugesin, et minu luulekogu ei ilmunud selle pealkirja all, mis mina panin, vaid keegi oli pealkirja rõvedamaks muutnud. Mõtlesin, et nüüd ma pean vist nõudma tiraaži hävitamist. Hakkasin siiski uudist koos Klausiga televiisori otsingu abil kontrollima. Selgus, et tegelikult ei ilmunudki rõveda pealkirja all raamat, vaid üks spordinaiskond tegi endale särgid, millel oli minu raamatu tiitelleht minu nime ja muudetud pealkirjaga. Tahtsin siiski pöörduda A. Rubeni poole, et tema on minust kirjutanud, kas tema teab, kas minu nime all on hiljuti mõni raamat ilmunud. Kõndisin mööda ühe võõra riigi linna tänavat. Linnas olid eraldi kolme rahvuse trammiliinid. Üks neist rahvustest oli eestlased. Jõudsin puusepatöökoja ukseni. Mõtlesin, et kui ma Eriku üles leian, siis ütlen talle, et puusepa töökojast ma ei hakanud teda otsima, sest olin kindel, et puusepana ta ikka ei tööta. Jõudsin poodi, kus müüjaks oli A. Rubeni vend. Küsisin talt, kuidas A. Rubenit leida. Mulle juhatati kätte, et otsitava korter on samas majas. Seal korteris tuli mulle vastu teenija. Teenija helistas A. Rubenile, kes ise nähtavale ei ilmunud, vaid õpetas mind telefoni teel. Ta rääkis, et siin linnas on pood, kuhu viimasel ajal tulevad müügile kõik maailmas välja antavad uued eestikeelsed raamatud, minu raamatu võimalikku ilmumist tuleks kontrollida sealt poest. Poe aadressi ta ei öelnud. Seda läksin küsima juba tema vennalt. Nimetatud vend ütleski poe aadressi ja lisas, et teine eesti kirjanduse pood, mis on küll halvem, asub samal Tartu maanteel, kus meiegi. Ta ütles maja numbri. Tänavale minnes otsustasin minna sinna lähemasse poodi. See asus üsna lähedal. Mõtlesin, et tegelikult võiks see asuda kuskil tänava kaugemas osas, siis oleks mul võõras linnas suur seiklemine.