Rääkisin emale mälestusi

Meenutasin juhtumit, kui rääkisime Soome linnade nimedest ja minu vanem õde kuuldes, et seal on linnad Turu-Pori, sai väga vihaseks, sest ta ei uskunud. Ema ütles, et mina pidin siis ju päris pisike olema, see juhtus üle-eelmises korteris. Mina vaidlesin vastu, et mitte üle-eelmises, vaid eelmises. Lisasin, et praeguses korteris see vast ei olnud, sest siin nii jaburaid asju ei räägitud. Ema arvas, et õde sai hiljem juba suuremaks ja vaatas ise kaarti.

Selle peale meenutasin, et kui õues mängiti mängu "Kolme musketäri" teemal, siis naaber Piret rääkis, et talle kuulub Prantsusmaal krahvkond. Minu õde mõtles seejärel Prantsusmaa kaardil ise välja krahvkonna piirid ja küsis minu käest, kas nii suured võivad olla. Seda mälestust kuuldes ema imestas, et kuidas õde sai minu käest nõu küsida, mina pidin tol ajal tema jaoks tita olema.

Rääkisin järgmise mälestuse, et siis pidas õde mind küll titaks, kui naaber Leino tegi ettepaneku laevukesi ujutama hakata. Läksime Leino ja õega kolmekesi Leino korterist laevukesi tooma. Õde ja Leino arutasid, kas minu kätte ka mõni laevuke anda. Õde ütles: "Vaatame, mis ta sellega teeb." Seda kohta kuuldes hakkas ema naerma.

Meenutasin edasi, et hiljem võidi halvustada juba vastupidistel põhjustel. Ükskord oli Jaama tänava majades uputus, sealt pumbati tohutult pikkade voolikutega vett Emajõkke. Jäin bussi ootama, aga selgus, et Pikal tänaval oli liiklus seisma pandud ja bussid sellesse peatusesse ei tulnudki. Jäin kooli hiljaks. Õpetaja küsis, miks ma hilinesin. Vastasin, et uputus oli. Õpetaja küsis: "Kas sul laevuke ka kaasas oli?" Tegelikult viisin kooli vanapaberit. Ema arvas, et õpetaja võibolla väga ei halvustanudki, vaid arvas, et iga õige poiss võtab vee juurde laevukese kaasa.