Hunt, kes neelas Punamütsikese

Hunt vaatab peeglisse. Tal on peas Punamütsikese müts. Hunt leiab, et see sobib talle hästi.
Punamütsike küsib Hundi kõhust:
"Millal ma juba välja saan?"
"Ei saa sa kuskile," vastab Hunt.
Punamütsike käratab:
"Aga ma tahan!" Ta virutab vastu soolikaseina tugeva jalahoobi.
Hunt jõuab järeldusele, et kui Punamütsike niimoodi taguma hakkab, siis on parem ta välja lasta. Hunt ütleb:
"Tegelikult laseksin su välja, aga ma ei oska. Nii et ole seal rahulikult, ma vähemalt tahan sind välja lasta."
"Ei ole rahulik! Ei ole rahulik! Ei ole!" hüiab Punamütsike ja annab veel kolm jalahoopi.
"Aga kuidas ma saan su välja lasta? Kas sa oskad nõu anda?" küsib Hunt.
"Aja sõrmed kurku, siis oksendad mu välja," ütleb Punamütsike.
"Aga sõrmed on ju koos sinuga kõhus. Minul sõrmi ei ole," ei saa Hunt aru.
Punamütsike virutab kaks korda jalaga, siis vastab:
"Aja siis midagi muud kurku."
Hunt ajab kurku mõned pliiatsid ja oksendabki Punamütsikese välja.
"Kas sa mütsi ka tagasi tahad?" küsib Hunt.
Vastuse asemel võtab Punamütsike ise Hundi peast mütsi ja paneb endale pähe. Seejärel pistab ta jooksu, et Hunt teda uuesti ära ei sööks.
Maitsev kõhutäis, aga halva iseloomuga, mõtleb Hunt. Teine kord peab vist enne allaneelamist maha murdma, järeldab ta.
Nüüd küsib Hundi kõhust Vanaema:
"Kas mina välja ei saagi?"
"See on juba liig!" hüiab Hunt, kes oli Vanaema unustanud.
Aga Vanaema jalad on halvatud, tema ei saa jalaga taguda ja jäetakse seepärast kõhtu edasi. Pealegi on ta juba nii sügaval kõhus, et Hunt teda välja oksendada ei oskagi.