Täna hommikul aknast välja vaadates on nähtavus sama halb kui suvel lehtede vahelt, sest okstele on langenud nii palju lund. Ema protesteeris sõna "halb" vastu, sest pidas vaatepilti nii ilusaks. Ta avaldas kartust, et varsti puhub tuul lume okstelt maha. Mina ütlesin, et kui ei puhu, võivad oksad murduma hakata.
Ärkasin jälle vara. Täna oli haruldane juhtum, et magamaminekueelsest valmistumisest hoolimata ei tulnud unenägudest peaaegu midagi meelde. Lõpuks meenus ainult see, et unenäos sõitsin linnaliini bussiga, kus oli üks tuttav naine, kellega me algul üksteist hästi ära ei tundnud. Unenägude puudus ilmselt siiski ei näita teooria paikapidamatust, vaid on tingitud sellest, et ma ei ole juba nädal aega päris terve. Terviseprobleemid ei tähenda minu meelest raamatu ilmumisega seotud stressi, vaid on seotud külmetuse ja nakkusega. Aga külmetasin arvatavasti siiski sel ajal, kui hakkasin külma käes vennale oma raamatu illustratsioone näitama.
laupäev, veebruar 28, 2009
reede, veebruar 27, 2009
Ahne vanker
Täna oli turniiril mõtlemisaeg 10 minutit. Osavõtjaid oli 12 ja mängiti ringsüsteemis. Esimeseks tuli Raidväli, teiseks sama arvu punktidega Ivainen, kolmas oli Abram. Mina läksin mängima ainult sellepärast, et ärkasin hommikul oodatust varem. Tulin teise poolde 4,5 punktiga.
Eelmisel reedel ma ei osalenud, aga osavõtjaid oli samuti 12. Võitis samuti Raidväli, teine oli Seljodkin, kolmas Harujõe.
Tänastes mängudes ma esimeses voorus võitsin Abramit, teises kaotasin Raidväljale, kolmandas Tättele, neljandas Ivainenile, viiendas viigistasin Metsojaga, kuuendas Puisiga, seistsmendas võitsin Põvvatit, kaheksandas kaotasin Kääbile, üheksandas viigistasin Ojastega, kümnendas kaotasin Partsile, üheteistkümnendas võitsin Seljodkinit.
Partii Runnel-Abram oli selline:
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 Rf6 6. Le2 g6 7. c3 Og7 8. d4 cd 9. cd 0-0 10. Rc3 Rb6 11. Og5 h6 12. Oh4 Vc8 13. Vac1 a6 14. Vfd1 Kh7 15. e5 Rd5 16. Rd5 Vc1 17. Rf6+ ef 18. Vc1 g5 19. ef Lf6 20. Le4+ Lg6 21. Lb7 gh 22. Lb6 h3 23. g3 Le4 24. Rh4 Of6 25. Lc6 Lc6 26. Vc6 Oh4 27. gh Vg8+ 28. Kf1 Vg2 29. Vc3 Vh2 (Sellest käigust on tingitud sissekande pealkiri.) 30. Vg3 f5 31. b4 f4 32. Vg1 f3 33. a4 Vg2 34. Vg2 fg+ 35. Kg1 Kg6 36. b5 ab 37. ab Kf5 38. b6 Ke4 39. b7 Kd4 40. b8L Ke5 41. Lh8+ Ke4 42. Lh6 d5 43. Le3+ alistus.
Eelmisel reedel ma ei osalenud, aga osavõtjaid oli samuti 12. Võitis samuti Raidväli, teine oli Seljodkin, kolmas Harujõe.
Tänastes mängudes ma esimeses voorus võitsin Abramit, teises kaotasin Raidväljale, kolmandas Tättele, neljandas Ivainenile, viiendas viigistasin Metsojaga, kuuendas Puisiga, seistsmendas võitsin Põvvatit, kaheksandas kaotasin Kääbile, üheksandas viigistasin Ojastega, kümnendas kaotasin Partsile, üheteistkümnendas võitsin Seljodkinit.
Partii Runnel-Abram oli selline:
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 Rf6 6. Le2 g6 7. c3 Og7 8. d4 cd 9. cd 0-0 10. Rc3 Rb6 11. Og5 h6 12. Oh4 Vc8 13. Vac1 a6 14. Vfd1 Kh7 15. e5 Rd5 16. Rd5 Vc1 17. Rf6+ ef 18. Vc1 g5 19. ef Lf6 20. Le4+ Lg6 21. Lb7 gh 22. Lb6 h3 23. g3 Le4 24. Rh4 Of6 25. Lc6 Lc6 26. Vc6 Oh4 27. gh Vg8+ 28. Kf1 Vg2 29. Vc3 Vh2 (Sellest käigust on tingitud sissekande pealkiri.) 30. Vg3 f5 31. b4 f4 32. Vg1 f3 33. a4 Vg2 34. Vg2 fg+ 35. Kg1 Kg6 36. b5 ab 37. ab Kf5 38. b6 Ke4 39. b7 Kd4 40. b8L Ke5 41. Lh8+ Ke4 42. Lh6 d5 43. Le3+ alistus.
Toetage piparkookide valmistamist
Olime Paide köögis. Vaatasin kraanikausi põhjas olevat auku. See oli kaev, kust vett võeti. Ütlesin, et ei tea, kui sügav see on. Ta tundus olevat üsna sügav, aga kogu sügavus ei paistnud silmale ära. Vastati, et see koosneb rohkem kui kolmest torust. Pakkusin, et toru on meetri pikkune. Täpsustati, et veel pikem.
Ühes riigis oli suur tulekahju. Kõik oli mattunud suitsu ja inimesed põgenesid. Nad kaebasid, et kes tooks küll nende looduskaitsealale endised ajad tagasi. Leeke polnud näha, aga üks eriti kuuma punkti astunud inimene suri. Teised jäid tulekahjust hoolimata ellu. Panin tähele, et näen järjest selgemalt, suits on hajunud. See oli vinduv tulekahju.
Lamasin voodis. Esikus saadeti ühte kodust lahkujat. Kui uks oli lahkuja järel sulgunud, oli saatja veel esikus. Tegin silmad lahti ja nägin saatja silma, mis algul vaatas ukse poole ja seejärel pöördus minu poole. Panin ruttu silmad kinni tagasi. Mulle see vahejuhtum ei meeldinud, sest ma teadsin, et kui üks inimene näeb kellegi silma enda poole vaatamas, siis näeb vaataja omakorda vaadatava silma enda poole vaatamas. Ma ei teadnud, kas see oli ema või Pille silm. Hüüdsin: "Pange see lollakas uks vahelt kinni!" Pille oli ukse sulgemise vastu, aga ema sulgeski.
Oli vaja otsustada, mille jaoks Kultuurkapitalilt raha taotleda. Mõtlesin taotleda munatopsi ostmiseks. Selleks tuli saata näidiseks Kultuurkapitalile juba olemasolev munatops koos selle sees oleva asjaga. Aga kuna seda poleks tagasi saanud, tuli taotleda raha kahe munatopsi jaoks, et vana asendada ja uus lisaks saada. Märkasin, et oleksin peaaegu ära saatnud sinise munatopsi, mis oli minu lemmik munatops ja mida oli ainult üks. Otsustasin selle asendada valgega. Kui Henn küsis, mille jaoks ma raha taotlen, siis vastasin, et piparkoogivormide jaoks. Piparkookide tegemine on loominguline tegevus, nii et selle toetamine pidi kuuluma Kultuurkapitali pädevusse. Aga mõtlesin, et kui ma kirjutan taotlusesse "piparkoogivormide jaoks", siis arvatakse, et ma tahan saada raha lihtsalt jõuluhooajal ära elamiseks. Seetõttu tuli kirjutada "piparkookide valmistamiseks". Varem oli jagatud raha arvutite ostmiseks, piparkoogivormid olid samasugune loomingulise töö abivahend, aga nende jaoks raha eraldamine oleks olnud esmakordne. Sellele oleks läinud väike summa. Lehitsesin "Sirpi". Seal oli Ustavi venna raamatu reklaam, mida avaldati mitu nädalat järjest. Varem oli sama moodi reklaamitud Ustavi enda raamatut. Oli olnud ka juttu, et minu raamatut hakatakse varsti reklaamima, aga ma ei teadnud, kas see pidi tähendama samasugust mitmes "Sirbi" numbris avaldatavat teadet. Mõtlesin, et on imelik, kui inimesed ostavad raamatu just selle põhjal, et on ajalehes reklaami näinud, kui raamatupoes näevad nad palju muid raamatuid ka. Aga siiski, kui inimene poleks reklaami näinud, ei pruugiks ta reklaamitavat raamatut poes märgata. Ajalehes oli ühe artikli juures Freudi pilt ja seal kirjutati ühe preemia määramisest. Ustav ütles, et on tobe, kui kirjutatakse Freudi nimega seotud preemiatest. Saunas oli Ustav rääkinud, et kliimasoojenemise teooria unustatakse sama moodi nagu psühhoanalüüs. Minu arvates ei olnud psühhoanalüüsi veel unustatud.
Ühes riigis oli suur tulekahju. Kõik oli mattunud suitsu ja inimesed põgenesid. Nad kaebasid, et kes tooks küll nende looduskaitsealale endised ajad tagasi. Leeke polnud näha, aga üks eriti kuuma punkti astunud inimene suri. Teised jäid tulekahjust hoolimata ellu. Panin tähele, et näen järjest selgemalt, suits on hajunud. See oli vinduv tulekahju.
Lamasin voodis. Esikus saadeti ühte kodust lahkujat. Kui uks oli lahkuja järel sulgunud, oli saatja veel esikus. Tegin silmad lahti ja nägin saatja silma, mis algul vaatas ukse poole ja seejärel pöördus minu poole. Panin ruttu silmad kinni tagasi. Mulle see vahejuhtum ei meeldinud, sest ma teadsin, et kui üks inimene näeb kellegi silma enda poole vaatamas, siis näeb vaataja omakorda vaadatava silma enda poole vaatamas. Ma ei teadnud, kas see oli ema või Pille silm. Hüüdsin: "Pange see lollakas uks vahelt kinni!" Pille oli ukse sulgemise vastu, aga ema sulgeski.
Oli vaja otsustada, mille jaoks Kultuurkapitalilt raha taotleda. Mõtlesin taotleda munatopsi ostmiseks. Selleks tuli saata näidiseks Kultuurkapitalile juba olemasolev munatops koos selle sees oleva asjaga. Aga kuna seda poleks tagasi saanud, tuli taotleda raha kahe munatopsi jaoks, et vana asendada ja uus lisaks saada. Märkasin, et oleksin peaaegu ära saatnud sinise munatopsi, mis oli minu lemmik munatops ja mida oli ainult üks. Otsustasin selle asendada valgega. Kui Henn küsis, mille jaoks ma raha taotlen, siis vastasin, et piparkoogivormide jaoks. Piparkookide tegemine on loominguline tegevus, nii et selle toetamine pidi kuuluma Kultuurkapitali pädevusse. Aga mõtlesin, et kui ma kirjutan taotlusesse "piparkoogivormide jaoks", siis arvatakse, et ma tahan saada raha lihtsalt jõuluhooajal ära elamiseks. Seetõttu tuli kirjutada "piparkookide valmistamiseks". Varem oli jagatud raha arvutite ostmiseks, piparkoogivormid olid samasugune loomingulise töö abivahend, aga nende jaoks raha eraldamine oleks olnud esmakordne. Sellele oleks läinud väike summa. Lehitsesin "Sirpi". Seal oli Ustavi venna raamatu reklaam, mida avaldati mitu nädalat järjest. Varem oli sama moodi reklaamitud Ustavi enda raamatut. Oli olnud ka juttu, et minu raamatut hakatakse varsti reklaamima, aga ma ei teadnud, kas see pidi tähendama samasugust mitmes "Sirbi" numbris avaldatavat teadet. Mõtlesin, et on imelik, kui inimesed ostavad raamatu just selle põhjal, et on ajalehes reklaami näinud, kui raamatupoes näevad nad palju muid raamatuid ka. Aga siiski, kui inimene poleks reklaami näinud, ei pruugiks ta reklaamitavat raamatut poes märgata. Ajalehes oli ühe artikli juures Freudi pilt ja seal kirjutati ühe preemia määramisest. Ustav ütles, et on tobe, kui kirjutatakse Freudi nimega seotud preemiatest. Saunas oli Ustav rääkinud, et kliimasoojenemise teooria unustatakse sama moodi nagu psühhoanalüüs. Minu arvates ei olnud psühhoanalüüsi veel unustatud.
neljapäev, veebruar 26, 2009
Saksa okupatsioon vaidlustatud
"Tuna" eelmise aasta kolmandast numbrist võib lugeda:
"Eero Medijainen Tartu Ülikoolist tõstatas oma ettekandes pealkirjaga "Eesti iseseisvuse algus" mitmeid küsimusi, mida Eesti ajalooteaduses sageli ei püstitata. /.../ Medijaineni väitel ei ole korrektne käsitleda Eesti vallutamist Saksamaa poolt 1918. aastal okupatsioonina, sest Eesti ei osalenud sõjas Saksamaa vastu ei de facto ega de iure."
Tegelikult oli nii, et Eesti riik kuulutati välja, sakslased seda ei tunnustanud, tõid oma sõjaväe sisse ja asusid Päästekomitee liikmeid represseerima. Kui sõjalist jõudu kasutati, siis on see sama hea, kui sõda oleks toimunud. Saksamaa ei kuulutanud Eestile sõda, sest Eesti tunnustamise asemel otsustas selle vallutada. Eesti jättis Saksamaale sõja kuulutamata, kuid mitte lähtuvalt strateegilisest eesmärgist saada Saksamaa osaks, vaid taktikaliste kaalutluste tõttu, arvestades Saksa sõjaväe tugevust.
Saksamaa seisukohalt vaadates on asi veel selgem. Saksamaa sõdis Venemaaga, sõjalised kokkupõrked toimusid ja enda arvates okupeeris Saksamaa ühe Venemaa osa.
Okupatsiooni mõiste kasutamise vastu võiks vaielda mõni juriidilisi riukaid otsiv advokaat kohtuprotsessil, kuid ajaloolased peaksid uurima asjade tegelikku olemust ja ei pea kasutama sõnu tingimata samas tähenduses, mis juristid. Eriti kui teada, et ajaloo jooksul on õigus teinud läbi suuri muutusi.
Samas "Tuna" numbris ühes teises artiklis kirjutatakse Elmar Schifferist, kes aastal 1936 muutis perekonnanime Sihvreks. Aga tema edasisest elust kirjutades kasutab artikli autor endiselt nime Schiffer. Võibolla teeb ta seda kergema loetavuse huvides, eelistades vanemat nime sellepärast, et põhiteema on vanem eluperiood. Tuglase puhul kasutatakse Tuglase nime vahel ka noorusest rääkides, kui ta veel Tuglas ei olnud. Kuid teades praegusel ajal eestlaste hulgas valitsevat rahvustunde nõrgenemist, võib kahtlustada ka, et "Tuna" autorile tundus saksapärane nimi lihtsalt peenem.
Selles artiklis on tähelepanuväärne veel, et on tsiteeritud vana ajalehte, kus öeldakse, et Mahno mehed pidasid kinni juudi välimusega inimesi, käskisid öelda "Arbus" ja raskuste korral r-i hääldamisel lasid maha. Mina tean, et juutidel on piisavalt nimesid, mis r-i sisaldavad, alates riigi nimest.
"Eero Medijainen Tartu Ülikoolist tõstatas oma ettekandes pealkirjaga "Eesti iseseisvuse algus" mitmeid küsimusi, mida Eesti ajalooteaduses sageli ei püstitata. /.../ Medijaineni väitel ei ole korrektne käsitleda Eesti vallutamist Saksamaa poolt 1918. aastal okupatsioonina, sest Eesti ei osalenud sõjas Saksamaa vastu ei de facto ega de iure."
Tegelikult oli nii, et Eesti riik kuulutati välja, sakslased seda ei tunnustanud, tõid oma sõjaväe sisse ja asusid Päästekomitee liikmeid represseerima. Kui sõjalist jõudu kasutati, siis on see sama hea, kui sõda oleks toimunud. Saksamaa ei kuulutanud Eestile sõda, sest Eesti tunnustamise asemel otsustas selle vallutada. Eesti jättis Saksamaale sõja kuulutamata, kuid mitte lähtuvalt strateegilisest eesmärgist saada Saksamaa osaks, vaid taktikaliste kaalutluste tõttu, arvestades Saksa sõjaväe tugevust.
Saksamaa seisukohalt vaadates on asi veel selgem. Saksamaa sõdis Venemaaga, sõjalised kokkupõrked toimusid ja enda arvates okupeeris Saksamaa ühe Venemaa osa.
Okupatsiooni mõiste kasutamise vastu võiks vaielda mõni juriidilisi riukaid otsiv advokaat kohtuprotsessil, kuid ajaloolased peaksid uurima asjade tegelikku olemust ja ei pea kasutama sõnu tingimata samas tähenduses, mis juristid. Eriti kui teada, et ajaloo jooksul on õigus teinud läbi suuri muutusi.
Samas "Tuna" numbris ühes teises artiklis kirjutatakse Elmar Schifferist, kes aastal 1936 muutis perekonnanime Sihvreks. Aga tema edasisest elust kirjutades kasutab artikli autor endiselt nime Schiffer. Võibolla teeb ta seda kergema loetavuse huvides, eelistades vanemat nime sellepärast, et põhiteema on vanem eluperiood. Tuglase puhul kasutatakse Tuglase nime vahel ka noorusest rääkides, kui ta veel Tuglas ei olnud. Kuid teades praegusel ajal eestlaste hulgas valitsevat rahvustunde nõrgenemist, võib kahtlustada ka, et "Tuna" autorile tundus saksapärane nimi lihtsalt peenem.
Selles artiklis on tähelepanuväärne veel, et on tsiteeritud vana ajalehte, kus öeldakse, et Mahno mehed pidasid kinni juudi välimusega inimesi, käskisid öelda "Arbus" ja raskuste korral r-i hääldamisel lasid maha. Mina tean, et juutidel on piisavalt nimesid, mis r-i sisaldavad, alates riigi nimest.
Räägiti iseloomudest
Seisime peenarde juures. Räägiti sugulaste iseloomudest. Osadel oli väga hea iseloom, osad tahtsid kogu aeg teisi kiusata. Nad kiusasid ka praegu. Olime ühes toas. Saime vanemaks. Need, kes jõudsid 90. eluaastatesse, ütlesid, et nad rohkem ei jõua, ja läksid nurka surema.
Lugesin Helina kirjutisi. Olin rääkinud, et ta üldse kirju ei saada, aga tegelikult ta kirjutas lihtsalt teisel kujul. Ühel päeval oli ta kirjutanud koguni neli korda, ja selle päeva asju ma lugesingi. Helina kirjutas sellest, kuidas ta oli arvutiga malet mänginud. Ta nimetas valge ja musta neljandat käiku. Seejärel lisas ta, mis olid teine ja kolmas käik, aga esimese käigu jättis nimetamata, nagu peaks see niigi selge olema. Lõppmängu kohta kirjutas ta, et seal oli arvuti viiki pakkunud. Helina oli sellega rahul, sest ta ei viitsivat lipuga etturite vastu võitu otsida. Kui Klaus tuli üle õla vaatama, mida ma loen, katsin selle ruttu kinni. Võibolla kõiki tekste ma poleks katnud, aga vähemalt Helina kirju ei tahtnud ma näidata.
Lugesin Helina kirjutisi. Olin rääkinud, et ta üldse kirju ei saada, aga tegelikult ta kirjutas lihtsalt teisel kujul. Ühel päeval oli ta kirjutanud koguni neli korda, ja selle päeva asju ma lugesingi. Helina kirjutas sellest, kuidas ta oli arvutiga malet mänginud. Ta nimetas valge ja musta neljandat käiku. Seejärel lisas ta, mis olid teine ja kolmas käik, aga esimese käigu jättis nimetamata, nagu peaks see niigi selge olema. Lõppmängu kohta kirjutas ta, et seal oli arvuti viiki pakkunud. Helina oli sellega rahul, sest ta ei viitsivat lipuga etturite vastu võitu otsida. Kui Klaus tuli üle õla vaatama, mida ma loen, katsin selle ruttu kinni. Võibolla kõiki tekste ma poleks katnud, aga vähemalt Helina kirju ei tahtnud ma näidata.
kolmapäev, veebruar 25, 2009
Romaan nüüd ka võrgus
Minu lühiromaan "Viimsed päevad" on nüüdsest kättesaadav ka võrgust. Ainult et millegipärast pandi võrku paberraamatuga võrreldes lõpuni toimetamata variant. Ja võrguversioonis puuduvad illustratsioonid ja samas sõnastuses järelsõna. Kes otsib, see mõned tutvustavad sõnad P. Bristolilt siiski leiab.
Uuendused blogis
Eile õhtul otsustasin, et blogi külgribale tuleb lisada siltide register. Kuidas seda teha, selle väljamõtlemiseks kulus mitu tundi. Selgus, et registri lisamiseks tuleb muuta kogu blogi kujundust, sest mul oli seni kasutusel vana tüüp, mida oleks saanud täiendada ainult html-koodi kirjutades. Varem silti klikkides nägi ainult viimaseid selle sildiga sissekandeid, nüüd näeb kõiki.
Eile hommikul lisasin blogile esimese pildi. Teise pildi lisasin kodulehekülje joonistamise alalehele, kus varem joonistusi ei olnud.
Eile hommikul lisasin blogile esimese pildi. Teise pildi lisasin kodulehekülje joonistamise alalehele, kus varem joonistusi ei olnud.
teisipäev, veebruar 24, 2009
Holokaustijaatamine Venemaa moodi
Venemaa minister Sergei Šoigu tegi ettepaneku kuulutada niinimetatud Suure Isamaasõja võidu eitamine kriminaalkuriteoks. Seaduse vastuvõtmise järel ei võiks enam karistamatult Venemaa pinnale siseneda väidetavalt sellisel eitaval seisukohal olevad välisriikide presidendid. Võidu eitamise alla kuuluks ka monumentide mahavõtmine. Pikemalt saab lugeda siit.
Pidulik hetk
Üks mees saatis kirja, kus pahandas, et miks kasutatakse sõna iseseisvuspäev, kui õige on vabariigi aastapäev. Mina teadsin, et ametlik nimi on iseseisvuspäev, kuigi minu poolest võib kasutada ka mitteametlikku nimetust. Kontrollisin nüüd "Riigi Teatajast" üle, mis seaduses õigupoolest kirjas on. Selgus, et seal on toodud mõlemad variandid:
"PÜHADE JA TÄHTPÄEVADE SEADUS
Vastu võetud 27.01.1998. a seadusega (RT I 1998, 13, 162), jõustunud 23.02.1998.
§ 1. Rahvuspüha
Rahvuspüha ja puhkepäev on:
24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev."
Kas enne aastat 1998 ka ametlik nimetus fikseeritud oli, seda ma ei tea.
Juba eile lasti raadios Elmar järjest kümme isamaalist laulu. Kõigi lauljate hääled pole küll ühe ilusad, aga sõnad olid kõigil ilusad. Minu meelest ei peaks selliseid laule varuma mitte ainult pidulikeks hetkedeks, vaid võiks lasta aastaringselt. Lõputu arv on igapäevaseid laule, milles on rida: "meil hea on olla koos". Mulle meeldib rohkem, kui "Justament" laulab: "oma rahvaga mul meeldib olla koos", sest siis on selge, et ei mõelda mitte ainult laulja perekonda või ühte perekonnaliikmetest. Kui isamaalised laulud sagedamini kõlaksid, siis oleks vast vähem kodumaa mahajätmisi ja võõrkeele kuritarvitamisi, aidataks rahvuskaaslasi parema meelega.
"PÜHADE JA TÄHTPÄEVADE SEADUS
Vastu võetud 27.01.1998. a seadusega (RT I 1998, 13, 162), jõustunud 23.02.1998.
§ 1. Rahvuspüha
Rahvuspüha ja puhkepäev on:
24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev."
Kas enne aastat 1998 ka ametlik nimetus fikseeritud oli, seda ma ei tea.
Juba eile lasti raadios Elmar järjest kümme isamaalist laulu. Kõigi lauljate hääled pole küll ühe ilusad, aga sõnad olid kõigil ilusad. Minu meelest ei peaks selliseid laule varuma mitte ainult pidulikeks hetkedeks, vaid võiks lasta aastaringselt. Lõputu arv on igapäevaseid laule, milles on rida: "meil hea on olla koos". Mulle meeldib rohkem, kui "Justament" laulab: "oma rahvaga mul meeldib olla koos", sest siis on selge, et ei mõelda mitte ainult laulja perekonda või ühte perekonnaliikmetest. Kui isamaalised laulud sagedamini kõlaksid, siis oleks vast vähem kodumaa mahajätmisi ja võõrkeele kuritarvitamisi, aidataks rahvuskaaslasi parema meelega.
Traat värava kõrval
Mängisin malet. Lõppseisus olid minu mõlemad vankrid g-liinil, vastase kuningas h-liinil ja ma andsin igal käigul kuningale tuld. Kuulutasin mängu viigiks. Rei küsis, kas ma tean, et sellises seisus üks mees lõi hoopis vanrkiga etturi ja kaotas, sest vastasel avanes võimalus vahele käia. Vastasin, et ma tean ja ma olen vist ise ka nii mänginud.
Öeldi, et eile sündis Hennul tütar. Seega sündis ta samal nädalal kui Tõnu poeg. Lastele pidi edaspidi tähtsaks saama, et neil on samal nädalal sünnipäev. Varem oli ennustatud, et Hennul sünnib ka poeg, mitte tütar.
Vaatasin oma vana märkmikku. Olin sinna lapsena luuletusi kirjutanud. Ühes luuletuses ütlesin, et enda kirjutatud luuletused on väga kehvad. Kui ma vanemaks sain, olid nad paremaks muutunud. Igaüks ei viitsi nii pikalt harjutada. Olin sellesse märkmikusse ka õppimist kirjutanud, mis näitas, et millalgi oli see mul koolis kaasas olnud. Olime Paides. Autovärava kõrval oli püsti traat, mis võis möödakäijaid vigastada. Selle ärahoidmiseks painutasin teda. Korraks mõtlesin, et võibolla seda ei tohi teha, sest võibolla kasutatakse traati värava sulgemiseks. Aga nii see vist siiski ei olnud. Olime Tartu kesklinnas. Maja külge oli pandud kivitahvel isa luuletustega. Mul oli seda raske vaadata, kui isa luuletusi pandi kivitahvlile, aga minu omi mitte. Tegelikult üks meesõpetaja kasutas minu luuletusi. Praegu ta laulis laulu, mis ei olnud minu sõnadega. Küsisin, kuidas nii, kui tavaliselt laulab ta minu sõnadega laule.
Öeldi, et eile sündis Hennul tütar. Seega sündis ta samal nädalal kui Tõnu poeg. Lastele pidi edaspidi tähtsaks saama, et neil on samal nädalal sünnipäev. Varem oli ennustatud, et Hennul sünnib ka poeg, mitte tütar.
Vaatasin oma vana märkmikku. Olin sinna lapsena luuletusi kirjutanud. Ühes luuletuses ütlesin, et enda kirjutatud luuletused on väga kehvad. Kui ma vanemaks sain, olid nad paremaks muutunud. Igaüks ei viitsi nii pikalt harjutada. Olin sellesse märkmikusse ka õppimist kirjutanud, mis näitas, et millalgi oli see mul koolis kaasas olnud. Olime Paides. Autovärava kõrval oli püsti traat, mis võis möödakäijaid vigastada. Selle ärahoidmiseks painutasin teda. Korraks mõtlesin, et võibolla seda ei tohi teha, sest võibolla kasutatakse traati värava sulgemiseks. Aga nii see vist siiski ei olnud. Olime Tartu kesklinnas. Maja külge oli pandud kivitahvel isa luuletustega. Mul oli seda raske vaadata, kui isa luuletusi pandi kivitahvlile, aga minu omi mitte. Tegelikult üks meesõpetaja kasutas minu luuletusi. Praegu ta laulis laulu, mis ei olnud minu sõnadega. Küsisin, kuidas nii, kui tavaliselt laulab ta minu sõnadega laule.
Raamatu "Viimsed päevad" reklaam
Simo Runnel. Viimsed päevad
ISBN 978-9985-9596-6-4
kirjastus Iseseisvus
72 lk
hind 70 krooni
Raamat Eesti elust enne 1. maid 2004, Euroopa Liitu astumise eel.
Tegevus on absurdihõnguline ja tervemõistuslikult lahates võimatu. Et magistritöö juhendaja istub ühtäkki jutustaja magamistoas või et külas on Stalini perekond, pole imelik, aga kõik see toimub enamasti siis, kui jutustaja üles tõuseb, mitte siis, kui ta und näeb. "Tõusen" tähendab tavainimese keeli, et "lõpetab unenägemise". Runnelil see nii ei ole. Tõelised uned alles pärast ärkamist algavadki.
Olukorrad on jutustaja jaoks läbivalt kahtlased. Kõikuval pinnal püsiv või õigupoolest lakkamatult kreeni kiskuv maailm on igasuguse eksistentsialistliku proosa ning mõistagi ka Simo Runneli kaubamärk.
esmaspäev, veebruar 23, 2009
Palavik ja unenägude pikkus
Lugesin unenägude teemalisest raamatust, et kellelgi olid palaviku ajal väga pikad unenäod. Minul palavik lühendab unenägusid. Eile õhtul läksin magama väikse palavikuga ja täna hommikul ärgates ei mäletanud ühtegi unenägu. Pingutusega õnnestus küll kolm unenägu meelde tuletada, aga need olid suhteliselt lühikesed. Olin üllatunud, et üleskirjutus niigi palju ridu tuli.
Helistasin autorile
Jälgisime ülevaadet sellest, kus paiknes Eesti riigi loomise perioodil milline eestlaste väeosa. Sel teemal oli üks üliõpilane uurimistöö kirjutanud. Tahtsime seda arvutist avada, aga arvuti teatas, et see on mälust kustumas. Vahepeal oli olnud selline periood, kus kõik asjad taheti panna arvutisse, aga arvutid ei olnud veel piisavalt arenenud. Teised läksid eemale. Mina sain selle töö siiski lahti, aga ei hakanud teisi tagasi kutsuma, vaid hävitasin selle.
Olime vee ääres. Mõtlesin, et kui ma ujuma hakkan, siis kõik näevad, kui halvasti ma ujun. Aga pean seda siiski tegema, sest kui ma vees niisama seisaks, siis arvataks, et ma ei oska üldse ujuda. Veeääres oli suur tõstekang, mis läks kellegi käes veerema. Inimesed põgenesid eest, aga enne kangi seismajäämist jäi üks inimene sellele siiski alla. Ta jäi liikumatult kangi külge lamama. Tundus, et tema pealuu on purustatud. Kartsin, et kang võib uuesti veerema minna, seetõttu ei läinud ma vette ujumiseks ettenähtud kohas, kus enamus läks. Läksin teiselt poolt ujumissilda. Peale minu läks seal vette ainult kaks lühikest küürus poissi. Nad ujusid kaugele, aga tulid siiski tagasi.
Toimetasin koos emaga ajalooraamatut. Helistasin Laarile, et emale tema peatükk ei meeldi, sest seal on ainult faktid ja pole järeldusi. Laar vastas, et peatüki alguses on faktid, aga tagapool tulevad järeldused. Nii kaugele ei olnud me veel lugenud. Küsisin üle, kas alguses on faktid ja taga üldistus. Laar vastas jah. Lõpetasin kõne. Olin rahul, et olin ühe korra autorile helistanud ka. Aga mõtlesin, et raamatu lugeja ei hakka peatükki lugema nii nagu autor, vaid sama moodi nagu toimetajad. Seetõttu tuleks vist peatüki avalehekülje servale lisada märkus, et lugeja oleks kannatlik. Vaatasin teksti. Ütlesin, et tähed on ka poolikud.
Olime vee ääres. Mõtlesin, et kui ma ujuma hakkan, siis kõik näevad, kui halvasti ma ujun. Aga pean seda siiski tegema, sest kui ma vees niisama seisaks, siis arvataks, et ma ei oska üldse ujuda. Veeääres oli suur tõstekang, mis läks kellegi käes veerema. Inimesed põgenesid eest, aga enne kangi seismajäämist jäi üks inimene sellele siiski alla. Ta jäi liikumatult kangi külge lamama. Tundus, et tema pealuu on purustatud. Kartsin, et kang võib uuesti veerema minna, seetõttu ei läinud ma vette ujumiseks ettenähtud kohas, kus enamus läks. Läksin teiselt poolt ujumissilda. Peale minu läks seal vette ainult kaks lühikest küürus poissi. Nad ujusid kaugele, aga tulid siiski tagasi.
Toimetasin koos emaga ajalooraamatut. Helistasin Laarile, et emale tema peatükk ei meeldi, sest seal on ainult faktid ja pole järeldusi. Laar vastas, et peatüki alguses on faktid, aga tagapool tulevad järeldused. Nii kaugele ei olnud me veel lugenud. Küsisin üle, kas alguses on faktid ja taga üldistus. Laar vastas jah. Lõpetasin kõne. Olin rahul, et olin ühe korra autorile helistanud ka. Aga mõtlesin, et raamatu lugeja ei hakka peatükki lugema nii nagu autor, vaid sama moodi nagu toimetajad. Seetõttu tuleks vist peatüki avalehekülje servale lisada märkus, et lugeja oleks kannatlik. Vaatasin teksti. Ütlesin, et tähed on ka poolikud.
pühapäev, veebruar 22, 2009
Instruktor
Mängisime reketimängu. Vastase arvates läksid kõik minu löögid piiridest välja, aga tegelikult polnud piire kokku lepitud. Ema nägi võõraid lapsi lahtise akna peal ronimas ja läks neid hoiatama. Läksin kaasa. Öeldi, et asjad on ohtlikud, sest suuri tulekahjusid esineb päriselt rohkem kui unenägudes. Minu unenägudes oli neid küll palju. Koolis vaadati televiisorist suusavõistlusi. Enamus inimesi vaatas ühes ruumis, aga mina jäin vaatama teise ruumi, kus ei olnud segajaid. Oli siiski oodata, et varsti tullakse seal ka ette. Läksin sauna. Leiliruumis oli mitu pinki üksteise taga. Mina istusin keskmisele pingile. Sauna saabus lisaks meestele üks naine, kes töötas seal instruktorina. Naine istus tagumisele pingile. Kui ta kõnetas eespingil istuvat meest, kukkus see peaga vastu põrandat. Naine vaatas ta pea üle. Ta ütles, et suured peapõrutused saavad alati alguse väiksest laubapõrutusest, mis hakkab süvenema. See, kelle pea oli põrutatud, olin mina.
laupäev, veebruar 21, 2009
Abivalemid
Istusin koolitunnis bioloogia klassis. Õpetaja ütles, et nüüd kordame matemaatika abivalemeid. Ta seletas, et abivalemid on võetud kasutusele sellepärast, et osade arvutuste puhul tulevad need ilmsiks, teiste puhul pole vastavaid andmeid antud ja nii tuleb kasutada varasemaid kogemusi. Seda kordasime lõpueksamite jaoks. Seni olin mõelnud, et mina lõpueksamitele ei lähe, aga nüüd mõtlesin ümber, et siiski lähen. Kui võtta endale eesmärk, siis on võimalik kõik selgeks õppida. Otsisin õpiku registrist kaua, millisel leheküljel kirjutatakse abivalemitest, aga ei leidnud. Mul hakkas suus esihammas logisema. Läksin sülitasin selle wc kraanikaussi. See ei olnud piimahammas, sest tal olid pikad juured. Luukiht oli all ja õhuke, peal oli lihataoline mass. Ütlesin, et mul on mingi haigus, et hammas suust tuli. Kohe tuli teine hammas veel, millel oli samasugune ehitus. Mõtlesin, et kui midagi aktiivselt teha, siis saavutab palju rohkem. Seetõttu hakkasin koridoris üles-alla hüppama.
Kirjutan ajalehes
Tänases "Postimehe" lisas "Ak" ilmub minult artikkel Ilmar Talve teemal. Toimetuse pandud pealkirjas on käänatud Tontsi, mina olen käänanud Tontsu.
reede, veebruar 20, 2009
Ilmub minu neljas raamat
Ilmumas on minu neljas raamat. Selleks on lühiromaan "Viimsed päevad". See ilmub oranžis sarjas kirjastuse Iseseisvus väljaandel. Raamatu teemaks on 2003. aasta sündmused. Raamatus on autori illustratsioonid ja P. Bristoli järelsõna. Väljaandmist on toetanud Tartu Kultuurkapital.
Luuletus etteantud sõnaga
Kõndisin koos emaga läbi metsa. Oli äike. Mina kaitsesin ennast välgu eest puude abil, kuigi puule liiga lähedale ka ei tohtinud minna. Emal oli vihmavari. Ta ütles, et üks lind lasi sellele midagi peale. Küsisin, kuidas emaga see alati juhtub. Läksime rongipeatusesse. Raudtee oli tehtud kaherealiseks ja korraga tulid rongid mõlemal real. Vaatasin, et rööpad jooksevad kokku, seetõttu ütlesin, et üks rong sõidab vist teisele sisse. Aga siis vaatasin, et nii see ei lähe, ja parandasin, et ei sõida. Rongis rääkis piletikontroll, et mõned tahavad õnnetusi pealt näha, et ise päästa saaks. Isa näitas Tartusse jõudes, millise joonega ta meie raamaturiiuleid lõikab, et osa raamatuid ära visata. Hakkasin mõtlema, et raamatut "kodusõjast ja välisriikide interventsioonist" võib mul veel töö käigus vaja minna. Ütlesin, et kui meil oleks Kivisildniku raamat, siis selle tahaks ma ära visata, aga kui meil oleks Lenini teoseid, siis need ma tahaks alles hoida, sest neid võib vaja minna. Majas oli suur saal. Otsustati, et sinna raamatuid ei panda, sest Bristol oli tahtnud, et sinna pallimänguplats tehtaks. Mina mõtlesin, et seal ei ole hea palli mängida, sest põrand on kaldus. Aga asi oleks parem, kui teha ühe suure mänguplatsi asemel mitu väikest, mis on saaliga risti, siis on kalle väiksem. Põgenesime kurjade vaimude eest. Öeldi, et tuleb kontrollida, ega Sander meile vastu ei tööta. Meenutasin, et kui me vanasti sõda mängisime, olid algul kõik kõigi vastu. Aga nüüd olid kõik tüdrukud ühel poolel ja tegelesid humanitaarerialadega, kõik poisid teisel poole, tegeledes reaalaladega.
Jürgen I. korraldas kohtumisi inimestega, kus ta võttis neilt intervjuu ja lasi neil ühte kaustikusse kirjutada. Käes oli kord kohtuda minuga. Kirjutasin talle kaustikusse luuletuse. Tema tahtis, et ma kirjutaks teise veel. Ta andis tingimuse, et luuletus peab sisaldama sõna "rusikas". Mõtlesin luuletuse välja:
Jumal viimselpäeval nuhtleb
rusikaga patuseid.
Seni hingi hauas hoiti,
peeti neile matuseid.
Mina mõtlen, kas ma ikka
Jumalat kord vääriks -
leitud on mind juba ammu
porilombi äärest.
Kaalusin, kas mitte kirjutada kolmandas reas "kehi-hingi". Otsustasin, et pealkirjaks ei pane ma "Rusikas", vaid "Viimnepäev". Pealkirja alla kirjutan, et sõna "rusikas" oli ette antud, et ei arvataks, et ma muidu sellise luuletuse oleks kirjutanud. Otsisin kohta, kuhu luuletus ära mahuks ja kus ta oleks ühtlasi minu eelmise luuletuse järel. Natuke vaba ruumi oli eelmise luuletuse pöördel. Istusin toolil. Vaatasin, et minu jalgade juurest möödub kass, kes kannab midagi hambus. Hüüdsin, et veeti kassi jalga ja vedajaks oli veel kass.
Jürgen I. korraldas kohtumisi inimestega, kus ta võttis neilt intervjuu ja lasi neil ühte kaustikusse kirjutada. Käes oli kord kohtuda minuga. Kirjutasin talle kaustikusse luuletuse. Tema tahtis, et ma kirjutaks teise veel. Ta andis tingimuse, et luuletus peab sisaldama sõna "rusikas". Mõtlesin luuletuse välja:
Jumal viimselpäeval nuhtleb
rusikaga patuseid.
Seni hingi hauas hoiti,
peeti neile matuseid.
Mina mõtlen, kas ma ikka
Jumalat kord vääriks -
leitud on mind juba ammu
porilombi äärest.
Kaalusin, kas mitte kirjutada kolmandas reas "kehi-hingi". Otsustasin, et pealkirjaks ei pane ma "Rusikas", vaid "Viimnepäev". Pealkirja alla kirjutan, et sõna "rusikas" oli ette antud, et ei arvataks, et ma muidu sellise luuletuse oleks kirjutanud. Otsisin kohta, kuhu luuletus ära mahuks ja kus ta oleks ühtlasi minu eelmise luuletuse järel. Natuke vaba ruumi oli eelmise luuletuse pöördel. Istusin toolil. Vaatasin, et minu jalgade juurest möödub kass, kes kannab midagi hambus. Hüüdsin, et veeti kassi jalga ja vedajaks oli veel kass.
neljapäev, veebruar 19, 2009
Lossi tutvustamine
Mulle oli antud ülesanne panna plastmassist mängupüstol ühe inimese meelekohale ja vajutada päästikule. Tegin selle teoks. Lõin selle inimese nime otsingumootorisse ja sain teada, et ta on surnud. Järelikult olin mina ta tapnud. Ema seda veel ei teadnud ja ütles, et ülesanne ongi täidetud. Ta vajutas ise ka selle relva päästikule. Kõlas uus lask ja ema ütles imestunult, et mis, siit tuli midagi välja. Lamasin voodis ja mõtlesin, et juhul kui ma kedagi tapsin, ei saa ma seda teadagi, sest ei hakka uudiseid lugema. Aga Klaus luges võrgust uudiseid ja tuli mulle ütlema, et teda tahetakse tapmises süüdlaseks teha. Mina ütlesin, et see on lavastus. Klaus oli nõus. Panime tähele, et meile kingitud plastmassist mängupüstol on vahetatud märkamatult ehtsa metallist automaatrelva vastu. Henn seda ei uskunud ja lõgistas päästikut, et näidata, et midagi ei juhtu. Aga Klaus ütles, et päästikule vajutades tulistab sõelapõhjaks. Ta vajutaski päästikule, mille peale tulistamismehhanism hakkas tööle. Õnneks ei olnud laskemoona sees. Nüüd ei teadnud, kas püüda seotust inimese surmaga varjata või püüda ära seletada, milles tegelikult asi oli. Ärkasin üles. Läksin korrapäratute tantsivate sammudega suurde tuppa äratuskella vaatama. See oli kuus hommikul. Seejärel suundusin wc-sse. Koridoris tuli mulle vastu isa, kes läks alles magama. Wc-s tekkis mul kahtlus, et võibolla on see unenägu.
Lehitsesin uuesti Dumas' musketäride raamatut. Selle keskel algas uus osa, millel oli vähem kui lehekülje pikkune sissejuhatus. Selles oli öeldud, et algas Prantsusmaa sõda Inglismaa vastu ja Prantsusmaa kutsus endale liitlaseks Saksamaa. Mäletasin, et esimest korda seda raamatut lugedes sellesse kohta jõudes rõõmustasin, et lõpuks ometi sõda. Toas, kus ma praegu raamatut lehitsesin, oli ka Henn. Ta rääkis, et üks naine oli talle öelnud, et kui nõusid pesta, siis tuleb lõpetades veel eraldi käed ära pesta, enne kui raamatu kätte võtta võib. Hennule tundus see imelik, aga mina vastasin, et muidugi, peaasi, et raamatut ei määriks. Henn ütles: "Selge." Ma tegin kogemata ise kuivatamata kätega raamatu märjaks. Vaatasime selle raamatu kohta filmi. Seal tutvustati parajasti lossi ruume. Üks naine tegi hirmunult tot-tot. Üks mees vastas irooniliselt sama häälitsusega. Teadsin raamatust, et kui vangile kong kätte näidatakse, ilmub akna taha maskiga nägu, mis naise hirmu ära kasutades teeb omakorda tot-tot, nii et naine saab šoki. Aga filmis sellist kohta ei tulnudki. Maskikandjat pidi ilmselt asendama irooniline mehehääl.
Vaatasin spordikoolis hiljutiste turniiride tabeleid. Ühel turniiril olin reitingu üles mänginud ja kohe järgmisel oli see jälle alla läinud. Turniiritabelis olid osade osavõtjate reitingud, aga minu oma oli nii madal, et seda polnud kirja pandud. Tabelid rippusid stendil ja stendi kõrval seisis üks väike poiss, kes mängis nööpnõelaga. Klaus oli öelnud, et spordikoolis valitseb selline õhkkond, et tema ei saa seal malet mängida. Ka minul ajas selle väikse poisi käitumine mänguoskuse ära. Pidi algama ühe turniiri uus voor. Mäng pidi toimuma koolipinkidel. Kuna teised olid paremad kohad juba ära võtnud, jäi minul üle istuda põrandaastangu kohta. Seal oli laud liiga kõrgel. Olin kodus vannitoas ja minu seest tuli palju verd. Sellepärast ma olingi siis juba eile vannipõhjas punaseid täppe märganud. Püüdsin vannituba verest veega puhastada, aga sellele tööle ei tahtnud lõppu tulla.
Sisenesin teatrihoonesse. Otseteed loenguruumi seal vist ei olnud, aga olin varem käinud ringiga teed, mida ma umbkaudu mäletasin. Asusin seda mööda kõndima. Teel oli valvelaud, mille taga istus kaks naist. Üks neist karjus: "Vaevalt tehakse uks lahti, kui juba on inimesed platsis. Minge minema!" Ilmselt olin tulnud liiga vara. Vastasin vaikse häälega, et aga siis jään ma loengusse hiljaks. Keerasin ringi ja läksin hoonest välja, et otsida, kas selle teisel küljel ei ole sobivamat sissepääsu. Ärkasin oma voodis, aga ei teinud silmi lahti. Voodi kõrval oli isa, kes mulle küsimusi esitama hakkas. Ta küsis, millise ansambli kontserdile ma ei pääsenud. Vastasin, et tahtsin hoopis loengusse minna. Kui olin kolm selleteemalist küsimust ära vastanud, esitas isa kaks küsimust, mis olid teemast mööda. Neile ma ei vastanud.
Lehitsesin uuesti Dumas' musketäride raamatut. Selle keskel algas uus osa, millel oli vähem kui lehekülje pikkune sissejuhatus. Selles oli öeldud, et algas Prantsusmaa sõda Inglismaa vastu ja Prantsusmaa kutsus endale liitlaseks Saksamaa. Mäletasin, et esimest korda seda raamatut lugedes sellesse kohta jõudes rõõmustasin, et lõpuks ometi sõda. Toas, kus ma praegu raamatut lehitsesin, oli ka Henn. Ta rääkis, et üks naine oli talle öelnud, et kui nõusid pesta, siis tuleb lõpetades veel eraldi käed ära pesta, enne kui raamatu kätte võtta võib. Hennule tundus see imelik, aga mina vastasin, et muidugi, peaasi, et raamatut ei määriks. Henn ütles: "Selge." Ma tegin kogemata ise kuivatamata kätega raamatu märjaks. Vaatasime selle raamatu kohta filmi. Seal tutvustati parajasti lossi ruume. Üks naine tegi hirmunult tot-tot. Üks mees vastas irooniliselt sama häälitsusega. Teadsin raamatust, et kui vangile kong kätte näidatakse, ilmub akna taha maskiga nägu, mis naise hirmu ära kasutades teeb omakorda tot-tot, nii et naine saab šoki. Aga filmis sellist kohta ei tulnudki. Maskikandjat pidi ilmselt asendama irooniline mehehääl.
Vaatasin spordikoolis hiljutiste turniiride tabeleid. Ühel turniiril olin reitingu üles mänginud ja kohe järgmisel oli see jälle alla läinud. Turniiritabelis olid osade osavõtjate reitingud, aga minu oma oli nii madal, et seda polnud kirja pandud. Tabelid rippusid stendil ja stendi kõrval seisis üks väike poiss, kes mängis nööpnõelaga. Klaus oli öelnud, et spordikoolis valitseb selline õhkkond, et tema ei saa seal malet mängida. Ka minul ajas selle väikse poisi käitumine mänguoskuse ära. Pidi algama ühe turniiri uus voor. Mäng pidi toimuma koolipinkidel. Kuna teised olid paremad kohad juba ära võtnud, jäi minul üle istuda põrandaastangu kohta. Seal oli laud liiga kõrgel. Olin kodus vannitoas ja minu seest tuli palju verd. Sellepärast ma olingi siis juba eile vannipõhjas punaseid täppe märganud. Püüdsin vannituba verest veega puhastada, aga sellele tööle ei tahtnud lõppu tulla.
Sisenesin teatrihoonesse. Otseteed loenguruumi seal vist ei olnud, aga olin varem käinud ringiga teed, mida ma umbkaudu mäletasin. Asusin seda mööda kõndima. Teel oli valvelaud, mille taga istus kaks naist. Üks neist karjus: "Vaevalt tehakse uks lahti, kui juba on inimesed platsis. Minge minema!" Ilmselt olin tulnud liiga vara. Vastasin vaikse häälega, et aga siis jään ma loengusse hiljaks. Keerasin ringi ja läksin hoonest välja, et otsida, kas selle teisel küljel ei ole sobivamat sissepääsu. Ärkasin oma voodis, aga ei teinud silmi lahti. Voodi kõrval oli isa, kes mulle küsimusi esitama hakkas. Ta küsis, millise ansambli kontserdile ma ei pääsenud. Vastasin, et tahtsin hoopis loengusse minna. Kui olin kolm selleteemalist küsimust ära vastanud, esitas isa kaks küsimust, mis olid teemast mööda. Neile ma ei vastanud.
kolmapäev, veebruar 18, 2009
Kujutlus ja tegelikkus
Helina oli oma blogi külgriba uuendanud. Sõnad, mis varem olid inglise keeles, olid nüüd eesti keeles. Lisatud oli kaks kõrvutiolevat linki, millest vasakpoolne käis surma-aasta ja parempoolne sünniaasta kohta. Surma-aastat ma ei tahtnud vaadata, aga klikkisin sünniaastat. Selle all kirjutas Helina, et kui ta saab jooksuvõistlusel teise koha, siis ei jää see tal meelde. Vaatasin siiski ka surma-aastat. Mingeid konkreetseid aastaarve polnud tegelikult toodud, aga Helina arvestas, et kõik inimesed peavad sünni ja surma läbi tegema. Ma oleks tahtnud, et ta oleks mõelnud, et ta elab igavesti. Lugesin ühest maleväljaandest, et varem toodi igal pool diagrammi selle kohta, kuidas Fischer moodustas avangus pika etturiketi, tulistas etturite vahelt odaga ja kuidas üle kolme käigu ette ei nähtud. Öeldud oli veel, et mida vanema malepartiiga on tegemist, seda raskem on sellest aru saada, sest inimeste mõtlemine aja jooksul muutub.
Suvitasime Meelva talus, mis kuulus ühele teisele perele. Ütlesin peremehele, et mul kaal kõigub väga kiiresti - ühel kaalumisel oli 10 kilo juurde tulnud, järgmisel 10 kilo vähemaks jäänud. Mõtlesin, et miks ma seda ütlesin. Peremees sai nüüd küsida, et kust ma tema talust nii suure kaalu leidsin, millega inimest kaaluda. Tal oli kaal ainult väiksemate asjade jaoks. Joonistasin pilte. Rääkisin, et ma näen pilti valmiskujul juba enne selle valmis joonistamist. Nii võib segi minna, mida ma olen juba joonistanud ja mida mitte, mistõttu teised võivad minu pilti näha palju kehvemana kui ma ise. Hakkasin nägema, mida ma tegelikult olin joonistanud. Senise kujutluse kõrval ei olnud see midagi. Ühte majja viidi uusi raamatuid.
Meenutasin oma tänaseid unenägusid. Mõtlesin, et mulle ei meeldiks kedagi musitada, aga endast lühemat sülle võtaks ma küll. Klassikokkutulekul oli osalenud üks võõras tüdruk, kes oli lollakas, mistõttu ta äratas poiste tähelepanu. Eriti Krister oli tema üle nalja teinud. Vähem arenenud inimesed vaatavad alati selle poole, kellest nad mõtlevad, nagu see tüdrukki. Aga kui mina kellegagi selg ees kokku põrkaksin, siis enne selja taha vaatamist ma kõnniks ühe tiiru. Mõtlesin, et klassikaaslaste kohta ei ole vist õige kirjutada poisid ja tüdrukud, kui nad on juba nii vanad. Aga kuna klassikokkutulekul nende abikaasasid ei olnud, siis võib neid siiski nii nimetada.
Suvitasime Meelva talus, mis kuulus ühele teisele perele. Ütlesin peremehele, et mul kaal kõigub väga kiiresti - ühel kaalumisel oli 10 kilo juurde tulnud, järgmisel 10 kilo vähemaks jäänud. Mõtlesin, et miks ma seda ütlesin. Peremees sai nüüd küsida, et kust ma tema talust nii suure kaalu leidsin, millega inimest kaaluda. Tal oli kaal ainult väiksemate asjade jaoks. Joonistasin pilte. Rääkisin, et ma näen pilti valmiskujul juba enne selle valmis joonistamist. Nii võib segi minna, mida ma olen juba joonistanud ja mida mitte, mistõttu teised võivad minu pilti näha palju kehvemana kui ma ise. Hakkasin nägema, mida ma tegelikult olin joonistanud. Senise kujutluse kõrval ei olnud see midagi. Ühte majja viidi uusi raamatuid.
Meenutasin oma tänaseid unenägusid. Mõtlesin, et mulle ei meeldiks kedagi musitada, aga endast lühemat sülle võtaks ma küll. Klassikokkutulekul oli osalenud üks võõras tüdruk, kes oli lollakas, mistõttu ta äratas poiste tähelepanu. Eriti Krister oli tema üle nalja teinud. Vähem arenenud inimesed vaatavad alati selle poole, kellest nad mõtlevad, nagu see tüdrukki. Aga kui mina kellegagi selg ees kokku põrkaksin, siis enne selja taha vaatamist ma kõnniks ühe tiiru. Mõtlesin, et klassikaaslaste kohta ei ole vist õige kirjutada poisid ja tüdrukud, kui nad on juba nii vanad. Aga kuna klassikokkutulekul nende abikaasasid ei olnud, siis võib neid siiski nii nimetada.
Viik kolme vähemetturiga
Eilse 13-minutilise mõtlemisajaga turniiri kohta riputan näidispartiiks üles S. Runnel - H. Reima. Eile ei tulnud kõik täpselt meelde, aga täna õnnestus loogiliselt tuletada. Ühe koha peal ei ole ma täpses käikude järjekorras kindel, aga mäng oli umbes selline:
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 Rc6 4. Ob5 d6 5. d4 ed 6. Rd4 Od7 7. Oc6 bc 8. Og5 Oe7 9. Lf3 Vb8 10. b3 0-0 11. Rf5 Of5 12. Lf5 d5 13. e5 Rd7 14. e6 Og5 15. ed Le7+ 16. Kd1 Of6 17. Kd2 Lc5 18. Ld3 Lf2+ 19. Kc1 Lg2 20. Kb2 Lg4 21. Vhg1 Ld7 22. Vaf1 Le6 23. Lf3 Oe5 24. Vg5 f6 25. Vh5 Oc3+ 26. Lc3 g6 27. Lg3 Le2 28. Vhf5 Vf7 (Võimalik, et enne käidi Le6.) 29. Vf2 Le6 30. Vh5 Vg7 31. Vg2 Kf7 32. Vh7 Vh7 (Parem Le5+, aga ajapuudus oli käes.) 33. Lg6+ Ke7 34. Lh7+ Kd6 35. Vg7 Le5+ 36. Kb1 Le1+ 37. Kb2 Le5+ 38. Kb1 viik.
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 Rc6 4. Ob5 d6 5. d4 ed 6. Rd4 Od7 7. Oc6 bc 8. Og5 Oe7 9. Lf3 Vb8 10. b3 0-0 11. Rf5 Of5 12. Lf5 d5 13. e5 Rd7 14. e6 Og5 15. ed Le7+ 16. Kd1 Of6 17. Kd2 Lc5 18. Ld3 Lf2+ 19. Kc1 Lg2 20. Kb2 Lg4 21. Vhg1 Ld7 22. Vaf1 Le6 23. Lf3 Oe5 24. Vg5 f6 25. Vh5 Oc3+ 26. Lc3 g6 27. Lg3 Le2 28. Vhf5 Vf7 (Võimalik, et enne käidi Le6.) 29. Vf2 Le6 30. Vh5 Vg7 31. Vg2 Kf7 32. Vh7 Vh7 (Parem Le5+, aga ajapuudus oli käes.) 33. Lg6+ Ke7 34. Lh7+ Kd6 35. Vg7 Le5+ 36. Kb1 Le1+ 37. Kb2 Le5+ 38. Kb1 viik.
teisipäev, veebruar 17, 2009
Turniir Kutsehariduskeskuses
Täna läksin turniirile selleks, et külastada veel ühte Tartu maja, kus ma varem polnud käinud. Kutsehariduskeskus asub minu jaoks linna kõige kaugemas otsas. Õnneks vaatasin enne teele asumist ainukese sinna tänavale viiva bussi sõiduaegu. Selgus, et see käib ainult üks kord tunnis. Oleks saanud sõita mõnda teise lähedasse peatusesse mõne teise bussiga, aga läksin jala. Võru tänava nurkadel olid postide otsas tänavasildid väljas, väljaarvatud just sellel tänavanurgal, kus mul oli vaja ära keerata. Seetõttu ei pidanud ma seda keeramiskohta tänavaks ja läksin mööda. Aga turniirile hiljaks ma siiski ei jäänud.
Mängima kogunes 14 osavõtjat, lisaks kabeturniiril osalejad. Males tehti 7 vooru. Esimeseks tuli Peebo, kes pidi loovutama ühe punkti Sprivulile. Sprivul oli teine ja Abram kolmas. Mina läksin mängima koduse soenduseta, mis andis jälle tunda, sain 3 punkti. See oli minu esimene turniir onuna.
Seisud olid mul veel halvemad kui tulemused, aga mind aitas kell. Esimeses voorus oli mul Seljodkini vastu vähemetturiga vankrilõppmäng. Ta pakkus viiki alles siis, kui aeg oli kukkunud, mistõttu ma ei võtnud vastu. Teises voorus viivitasin Reima vastu vangerdusega ja läksin selle asemel etturiga liiga kaugele. Kaotasin mitu etturit. Aga niiviisi jäid minu liinid vabaks ja sain initsiatiivi. Lõpus õnnestus ettureid tagasi korjata ja tegime käikude kordamisega viigi. Vastane sai mängida natuke enne lõppu tugevamalt ja lipud välja vahetada, aga selle nägemiseks oli tal liiga vähe mõtlemisaega. Kolmandas voorus mängisin Peeboga. Lõppmängus oli mul lipp ja ratsu lipu ja oda vastu, lisaks mõlemal etturid. Capablanca on kirjutanud et lipp koos ratsuga on tugevam. Mul tekkis ka konkreetse seisu juures võidulootus. Minu valitud plaan siiski kaotas, aga vastane nägi mulle võitvat jätku. Neljandas voorus Puisi vastu oli mul vankrilõppmängus kaks etturit vähem. Mulle tundus, et ühe etturi löömisega kaasneva vankrite vahetuse järel tuleb viik, aga tegelikult avanes vastasel võimalus lippu minna. Viiendas voorus mängisin Kurega. Ta sai juba avangus positsioonilise paremuse, sellest jõudsime lõppmängu vanker kuninga vastu, aga matti ei tulnud, sest mäng lõppes vastase aja kukkumise tõttu viigiga. Kuuendas voorus mängisin Padrikuga. See oli ainuke mäng, kus sain seisuparemuse, mis püsis mängu lõpuni. Võitsin ajaga. Seitsmendas voorus mängisin Partsiga. Tekkis segane seis, kus mul oli kolm etturit ratsu vastu. Lõpuks jätsin lipu ette.
Mängima kogunes 14 osavõtjat, lisaks kabeturniiril osalejad. Males tehti 7 vooru. Esimeseks tuli Peebo, kes pidi loovutama ühe punkti Sprivulile. Sprivul oli teine ja Abram kolmas. Mina läksin mängima koduse soenduseta, mis andis jälle tunda, sain 3 punkti. See oli minu esimene turniir onuna.
Seisud olid mul veel halvemad kui tulemused, aga mind aitas kell. Esimeses voorus oli mul Seljodkini vastu vähemetturiga vankrilõppmäng. Ta pakkus viiki alles siis, kui aeg oli kukkunud, mistõttu ma ei võtnud vastu. Teises voorus viivitasin Reima vastu vangerdusega ja läksin selle asemel etturiga liiga kaugele. Kaotasin mitu etturit. Aga niiviisi jäid minu liinid vabaks ja sain initsiatiivi. Lõpus õnnestus ettureid tagasi korjata ja tegime käikude kordamisega viigi. Vastane sai mängida natuke enne lõppu tugevamalt ja lipud välja vahetada, aga selle nägemiseks oli tal liiga vähe mõtlemisaega. Kolmandas voorus mängisin Peeboga. Lõppmängus oli mul lipp ja ratsu lipu ja oda vastu, lisaks mõlemal etturid. Capablanca on kirjutanud et lipp koos ratsuga on tugevam. Mul tekkis ka konkreetse seisu juures võidulootus. Minu valitud plaan siiski kaotas, aga vastane nägi mulle võitvat jätku. Neljandas voorus Puisi vastu oli mul vankrilõppmängus kaks etturit vähem. Mulle tundus, et ühe etturi löömisega kaasneva vankrite vahetuse järel tuleb viik, aga tegelikult avanes vastasel võimalus lippu minna. Viiendas voorus mängisin Kurega. Ta sai juba avangus positsioonilise paremuse, sellest jõudsime lõppmängu vanker kuninga vastu, aga matti ei tulnud, sest mäng lõppes vastase aja kukkumise tõttu viigiga. Kuuendas voorus mängisin Padrikuga. See oli ainuke mäng, kus sain seisuparemuse, mis püsis mängu lõpuni. Võitsin ajaga. Seitsmendas voorus mängisin Partsiga. Tekkis segane seis, kus mul oli kolm etturit ratsu vastu. Lõpuks jätsin lipu ette.
Uus peatus
Olime Paides ja pidime täna koju sõitma. Ei olnud veel teada, mis kell buss Tartusse läheb. Enne bussijaamast uurima minekut tahtsin süia. Selle ajaga võis buss juba ära minna. Aga oletasin, et ta läheb samal ajal, mis eelmine kord, siis oleks peale jõudnud. Ütlesin, et selle bussiga sõitsime siis, kui tulime Lääne-Eestist. Üks vend küsis, kas tema ka kaasas oli. Seletasin, et olen sel aastal Lääne-Eestis kaks korda käinud, üks kord kolmekesi ja teine kord kogu perega. Siiri ütles, et see bussiliin on juba 21 aastat käigus olnud. Paide vanaema ütles, et nüüd ei peatu see enam bussijaamas, vaid kaugemal. Sinna me ei osanud veel minna ja minek oleks kauem aega võtnud. Täiskasvanud ei tahtnud meid saatma tulla. Toomas hakkas nutma ja rääkis, et eelmine kord oli buss nii täis, et ta pidi trepil seisma ja jäi ukse vahele. Henn, kes oli ka tol korral trepil seisnud, hakkas ka nutma. Tol korral ma polnud märganud, et neil nii raske oli. Toomas tahtis uue peatuse asukohta küsida jututoast. Minu arvates võidi seal valetada. Jututoa avalehel olid tüdrukute pildid.
Oli keemia tund. Õpetaja kirjutas tahvlile valemeid, mida õpikus ei olnud. Mina vaatasin neid Sandri vihikust. Ma ei saanud midagi aru, seetõttu ei kirjutanud ma maha terveid valemeid, vaid ainult katkeid nendest. Valemist oli üksteise all mitu varianti, kahe poole vahel olid "on suurem kui või võrdne" ja "on väiksem kui või võrdne" või võrdusmärgid. Ma ei teadnud, mida tähendab võrdusmärgi ülemise kriipsu küljest alla suunduv pisike kriips. Üle valemite tõmmati pikad ülevalt alla kriipsud, et valemiosi üksteisest eraldada ja näidata, milline osa vastab millisele osale teises valemis. Sander küsis õpetajalt, kas ta saaks anda B tabelit. Selles olid B arvulised väärtused, mida arvutamisel kasutada. Üks poiss kommenteeris, et ainult Sandrit saab selline asi huvitada. Õpetaja andis ülesande vastata, millest sõltub õhutemperatuur. Märtsis pidavat see nii palju kõikuma, et selle mõõtmise asemel tuleb määrata vahemik, milles ta kõigub. Liis pidi püsti tõusma ja ta pakkus vastuseks, et õhutemperatuur sõltub kasvuhooneefektist. See oli vale vastus. Õiget vastust pidi tahvli juurde arvutama minema Krister. Ta hakkas kirjutama tahvlile metsikult keerulisi arvutusi, mis sisaldasid mitmeid tähelisi sümboleid. Tema ei arvutanud lõpuni, vaid jätkama läks Lauri K., kes arvutas sama keeruliselt. Ütlesin, et nad on kindlasti abituriendid, sest abituriendid on kõikidest teistest inimestest targemad. Kui vastus oli käes, küsis õpetaja, kas mina sain aru. Vastasin, et ei saanud. Enne tunni lõppu tuli seda kuulama üks teadlane, kes oli õpetaja tuttav. Kui tunni lõpul püsti tõusti, küsis keegi, kui palju imikud söövad. Vastuse teadasaamiseks hakati arvutama rindade ruumala. Koolisööklas istus minu lauda kolm võõrast, sealhulgas Raun oma naisega. Raun oli ise ammu koolieast väljas. Tänaval kõndides hakati meenutama luuletust Krauklisest. Läksime ühte wc-sse, kus iga selle luuletuse salmi lugemiseks oli erinev pott ja eri salme pidid lugema eri inimesed. Imestati, et viimase salmi lugemiseks on kehv pott ja eelviimase salmi pott on palju parem. Aga lahendus oli, et tuleb tarvitada kordamööda seda potti.
Oli keemia tund. Õpetaja kirjutas tahvlile valemeid, mida õpikus ei olnud. Mina vaatasin neid Sandri vihikust. Ma ei saanud midagi aru, seetõttu ei kirjutanud ma maha terveid valemeid, vaid ainult katkeid nendest. Valemist oli üksteise all mitu varianti, kahe poole vahel olid "on suurem kui või võrdne" ja "on väiksem kui või võrdne" või võrdusmärgid. Ma ei teadnud, mida tähendab võrdusmärgi ülemise kriipsu küljest alla suunduv pisike kriips. Üle valemite tõmmati pikad ülevalt alla kriipsud, et valemiosi üksteisest eraldada ja näidata, milline osa vastab millisele osale teises valemis. Sander küsis õpetajalt, kas ta saaks anda B tabelit. Selles olid B arvulised väärtused, mida arvutamisel kasutada. Üks poiss kommenteeris, et ainult Sandrit saab selline asi huvitada. Õpetaja andis ülesande vastata, millest sõltub õhutemperatuur. Märtsis pidavat see nii palju kõikuma, et selle mõõtmise asemel tuleb määrata vahemik, milles ta kõigub. Liis pidi püsti tõusma ja ta pakkus vastuseks, et õhutemperatuur sõltub kasvuhooneefektist. See oli vale vastus. Õiget vastust pidi tahvli juurde arvutama minema Krister. Ta hakkas kirjutama tahvlile metsikult keerulisi arvutusi, mis sisaldasid mitmeid tähelisi sümboleid. Tema ei arvutanud lõpuni, vaid jätkama läks Lauri K., kes arvutas sama keeruliselt. Ütlesin, et nad on kindlasti abituriendid, sest abituriendid on kõikidest teistest inimestest targemad. Kui vastus oli käes, küsis õpetaja, kas mina sain aru. Vastasin, et ei saanud. Enne tunni lõppu tuli seda kuulama üks teadlane, kes oli õpetaja tuttav. Kui tunni lõpul püsti tõusti, küsis keegi, kui palju imikud söövad. Vastuse teadasaamiseks hakati arvutama rindade ruumala. Koolisööklas istus minu lauda kolm võõrast, sealhulgas Raun oma naisega. Raun oli ise ammu koolieast väljas. Tänaval kõndides hakati meenutama luuletust Krauklisest. Läksime ühte wc-sse, kus iga selle luuletuse salmi lugemiseks oli erinev pott ja eri salme pidid lugema eri inimesed. Imestati, et viimase salmi lugemiseks on kehv pott ja eelviimase salmi pott on palju parem. Aga lahendus oli, et tuleb tarvitada kordamööda seda potti.
esmaspäev, veebruar 16, 2009
Blogi eripäradest
Blogis on sellepoolest palju parem kirjutada kui listis, et keegi pole veel ütlema tulnud, et ma kirjutaks teemast mööda. Või õigemini ükskord ühe teise blogi kommentaaridest lugesin, et kellegi arvates olin kirjutanud. Aga kuna ta ei seletanud oma mõtet lahti, siis ma ei tea, millist teemat ta silmas pidas. Võibolla hoopis teise blogi teemat, mida ma kommenteerisin.
Mulle pole päris selge, miks on mõnes blogis iga sissekande all kommentaarid, aga minu blogis enamuse all ei ole. Kui mul veel blogi ei olnud ja kirjutasin listidesse, siis mulle ikka vastati. Mõni kiitis, mõni sõimas, mõni sai listi aktiviseerimisest idee hoopis oma teemal kirjutada. Muidugi vaikus ongi parem kui sõim, nagu ma eelmises lõigus pooleldi juba ütlesin. Aga maailma kohta informatsiooni tahaks ka saada.
Üks erinevus on, et listidel oli kindel liikmeskond ja mitmekümnest inimesest kellelgi võis ikka tekkida mõte midagi vastata. Blogil millegipärast selget püsivat lugejaskonda välja kujunenud ei ole. Ja kes kõiki sissekandeid läbi ei loe, see ei saa üksikutest unenägudest ka aru.
Üks lugeja ütles ükskord, et ta loeb mind sellepärast harva, et ma kirjutan nii sageli. Üks ütles, et unenäod on liiga keerulised. Mõni on öelnud, et tahab lugeda paberilt, mitte võrgust. Üks ütles, et ta loeks siis sagedamini, kui ta mind harvem näeks. Üks ütles, et ta kardab lugeda, sest siin võib midagi hirmsat olla. Üks ütles, et kõik minu unenäod on ühesugused. Paljud räägivad sellest, et neil pole aega ühtegi asja lugeda. Mõni ütleb, et kirjalik suhtlus ei asenda näost-näkku rääkimist. Mõni loeks kindlasti, kui ma paneks pornograafilisi pealkirju, aga sellist kuulsust ei taha jälle mina omandada.
Vähemalt ise ma oma blogi loen. Kirjutist, mis on avalikkusele kättesaadav, loen suurema tõenäosusega kontrolliks üle, kui seda, mis seisab ainult mulle endale kättesaadavas vihikus. Ja kui teema on juba korra läbi kirjutatud, on seda mittelugejatega suulises vestluses kergem korrata. Ainult et suulises jutuajamises ei anta mulle nii pikalt sõna.
Mulle pole päris selge, miks on mõnes blogis iga sissekande all kommentaarid, aga minu blogis enamuse all ei ole. Kui mul veel blogi ei olnud ja kirjutasin listidesse, siis mulle ikka vastati. Mõni kiitis, mõni sõimas, mõni sai listi aktiviseerimisest idee hoopis oma teemal kirjutada. Muidugi vaikus ongi parem kui sõim, nagu ma eelmises lõigus pooleldi juba ütlesin. Aga maailma kohta informatsiooni tahaks ka saada.
Üks erinevus on, et listidel oli kindel liikmeskond ja mitmekümnest inimesest kellelgi võis ikka tekkida mõte midagi vastata. Blogil millegipärast selget püsivat lugejaskonda välja kujunenud ei ole. Ja kes kõiki sissekandeid läbi ei loe, see ei saa üksikutest unenägudest ka aru.
Üks lugeja ütles ükskord, et ta loeb mind sellepärast harva, et ma kirjutan nii sageli. Üks ütles, et unenäod on liiga keerulised. Mõni on öelnud, et tahab lugeda paberilt, mitte võrgust. Üks ütles, et ta loeks siis sagedamini, kui ta mind harvem näeks. Üks ütles, et ta kardab lugeda, sest siin võib midagi hirmsat olla. Üks ütles, et kõik minu unenäod on ühesugused. Paljud räägivad sellest, et neil pole aega ühtegi asja lugeda. Mõni ütleb, et kirjalik suhtlus ei asenda näost-näkku rääkimist. Mõni loeks kindlasti, kui ma paneks pornograafilisi pealkirju, aga sellist kuulsust ei taha jälle mina omandada.
Vähemalt ise ma oma blogi loen. Kirjutist, mis on avalikkusele kättesaadav, loen suurema tõenäosusega kontrolliks üle, kui seda, mis seisab ainult mulle endale kättesaadavas vihikus. Ja kui teema on juba korra läbi kirjutatud, on seda mittelugejatega suulises vestluses kergem korrata. Ainult et suulises jutuajamises ei anta mulle nii pikalt sõna.
Kirjandi arvustus
Kirjutasin Kristeri kirjandi kaitseks uue kirjandi. Algul mõtlesin, et kirjutan kolm joonelist lehekülge, aga siis kirjutasin neli. Koolis ma seda kohe õpetajale andma ei hakanud. Õpetaja ütles juba, et mitte keegi ei kirjutanud Kristeri kirjandi kohta arvustust. Siis teatasin, et mina kirjutasin. Ütlesin, et see on mustand. Õpetaja kirjutas peaaegu iga lause juurde numbri. Ütlesin, et ma ei saa aru, kas need on hinded või punktid. Ühtede korral oleks olnud parem suurem ja teise puhul väiksem number. Õpetaja vastas, et ma võin selle üle mõelda. Olin samale paberile ka joonistanud. Õpetaja küsis, kas ma joonistasin natuurist. Osa pildist oli tõesti natuurist - silmapiiril seisev udune maja ja katlamaja korsten. Ülejäänu olin siiski ise välja mõelnud.
Maalisin ümmargust asja. Kui valmis sain, võttis Tõnu selle oma kätte. Aga värv ei olnud veel igaltpoolt kuivanud ja osa värvi jäi Tõnu sõrmede külge. Kannatada saanud kohad pildist tuli uuesti üle värvida, aga nüüd ei pruukinud enam nii hea tulemus tulla. Inimesed olid valmistanud tehishiiri, kes olid nii tugevad, et võisid väikse rauatüki suureks õhupalliks puhuda. Öeldi, et kui tekib teine mõistuslik olend, siis saab selle suunata ainult kosmosesse, muidu võtab ta inimestelt võimu üle. Lamasin pimedas toas voodis. Jõllitasin pärani silmadega pimedusse, et kõik viirastused nähtavale ilmuksid. Hakkasidki moodustuma lõvid ja muu selline, kuigi nad ei muutunud teravaks.
Mul oli lahti arvutipostkast. Seal süttis parajasti Helina nime juures kollane tuluke. Olin arvanud, et Helina on oma tulukese lõplikult maha keeranud, aga nüüd hakkas paistma, et ta on lihtsalt viimasel ajal olnud postkastis minust varasemal kellaajal. Ma ei hakanud ootama, millal tuluke roheliseks muutub, vaid lahkusin enne postkastist. Arvuti oli mul lahti isa toas. Järgmiseks oli mul plaanis asuda selle arvutiga raamatute koostamise juurde. Mõtlesin, et täna ei hakka ma tekstide üle pikemalt mõtlema, vaid alustan kohe millegi arvutisse sisestamist. Ruumist olid lahkumas üks vend ja Pille. Mina toetasin kumbagi kätt mööblile ja hoidsin jalgu õhus kronksus. Ütlesin Pillele, et nüüd ma sain aru, et sellise tegevuse mõjul õhus hõljumise unenäod tekivadki. Pille läks ka ära ja jäin isa tuppa üksi. Vaatasin ringi, millise autori teksti võiks arvutisse sisestama hakata. Kõiki polnud mõtet sisestada, sest osadel olid raamatud juba ilmunud. Mul oli tegelikult kahe autori raamatu koostamine juba pooleli, tegin seda oma toas oma arvutiga, aga täna tahtsin vahelduseks isa arvutiga mõnda uut autorit nullist alustada, enne kui poolelioleva töö juurde tagasi pöördun. Ühele autorile oli kavandatud kolm köidet, millest ühe pealkiri oli "Usutlused" ja teistel olid teistsugused pealkirjad. Aga need võisid välja andmata ka jääda. Mul hakkas üks raamatuvirn käest põrandale libisema. Küsisin isalt, mida teha, et see nüüd ei kukuks. See kukkus ikkagi. Kui ma hakkasin teda põrandalt üles tõstma, läks selg vastu teist raamatuvirna ja see läks ka ümber. Hüüdsin uniseid silmi poolkinni hoides, et mulle see olukord üldse ei meeldi. Jagomägi rääkis kirjastuses, et osade raamatute käsikirjade väljatrükid ta hävitab. Olime järve ääres. Mina seisin kaldal ja kaks inimest olid vees. Üks neist ujus kaugele, teine kükitas kalda ääres vee alla. Ta jäi sinna nii kauaks, et ma kahtlustasin, et ta proovib ennast uputada. Hingamise asemel tegi ta vee all kukerpalle. Äkki kargas ta püsti ja tema suust tuli välja palju vett, lisaks veel okset või verd. Talt küsiti, mis juhtus. Ta vastaski, et ta tahtis teada saada, kas ta upub ära. Ma ei pidanud vajalikuks seda teemat arutada.
Maalisin ümmargust asja. Kui valmis sain, võttis Tõnu selle oma kätte. Aga värv ei olnud veel igaltpoolt kuivanud ja osa värvi jäi Tõnu sõrmede külge. Kannatada saanud kohad pildist tuli uuesti üle värvida, aga nüüd ei pruukinud enam nii hea tulemus tulla. Inimesed olid valmistanud tehishiiri, kes olid nii tugevad, et võisid väikse rauatüki suureks õhupalliks puhuda. Öeldi, et kui tekib teine mõistuslik olend, siis saab selle suunata ainult kosmosesse, muidu võtab ta inimestelt võimu üle. Lamasin pimedas toas voodis. Jõllitasin pärani silmadega pimedusse, et kõik viirastused nähtavale ilmuksid. Hakkasidki moodustuma lõvid ja muu selline, kuigi nad ei muutunud teravaks.
Mul oli lahti arvutipostkast. Seal süttis parajasti Helina nime juures kollane tuluke. Olin arvanud, et Helina on oma tulukese lõplikult maha keeranud, aga nüüd hakkas paistma, et ta on lihtsalt viimasel ajal olnud postkastis minust varasemal kellaajal. Ma ei hakanud ootama, millal tuluke roheliseks muutub, vaid lahkusin enne postkastist. Arvuti oli mul lahti isa toas. Järgmiseks oli mul plaanis asuda selle arvutiga raamatute koostamise juurde. Mõtlesin, et täna ei hakka ma tekstide üle pikemalt mõtlema, vaid alustan kohe millegi arvutisse sisestamist. Ruumist olid lahkumas üks vend ja Pille. Mina toetasin kumbagi kätt mööblile ja hoidsin jalgu õhus kronksus. Ütlesin Pillele, et nüüd ma sain aru, et sellise tegevuse mõjul õhus hõljumise unenäod tekivadki. Pille läks ka ära ja jäin isa tuppa üksi. Vaatasin ringi, millise autori teksti võiks arvutisse sisestama hakata. Kõiki polnud mõtet sisestada, sest osadel olid raamatud juba ilmunud. Mul oli tegelikult kahe autori raamatu koostamine juba pooleli, tegin seda oma toas oma arvutiga, aga täna tahtsin vahelduseks isa arvutiga mõnda uut autorit nullist alustada, enne kui poolelioleva töö juurde tagasi pöördun. Ühele autorile oli kavandatud kolm köidet, millest ühe pealkiri oli "Usutlused" ja teistel olid teistsugused pealkirjad. Aga need võisid välja andmata ka jääda. Mul hakkas üks raamatuvirn käest põrandale libisema. Küsisin isalt, mida teha, et see nüüd ei kukuks. See kukkus ikkagi. Kui ma hakkasin teda põrandalt üles tõstma, läks selg vastu teist raamatuvirna ja see läks ka ümber. Hüüdsin uniseid silmi poolkinni hoides, et mulle see olukord üldse ei meeldi. Jagomägi rääkis kirjastuses, et osade raamatute käsikirjade väljatrükid ta hävitab. Olime järve ääres. Mina seisin kaldal ja kaks inimest olid vees. Üks neist ujus kaugele, teine kükitas kalda ääres vee alla. Ta jäi sinna nii kauaks, et ma kahtlustasin, et ta proovib ennast uputada. Hingamise asemel tegi ta vee all kukerpalle. Äkki kargas ta püsti ja tema suust tuli välja palju vett, lisaks veel okset või verd. Talt küsiti, mis juhtus. Ta vastaski, et ta tahtis teada saada, kas ta upub ära. Ma ei pidanud vajalikuks seda teemat arutada.
pühapäev, veebruar 15, 2009
Võllanalja
Eilses "Postimehe" juhtkirjas tuntakse muret eestlaste emakeeleoskuse halvenemise pärast. Samast lehenumbrist leidsin naljaka pealkirja "Vahistati põlengutes kahtlustatav". Kas on siin tegemist mõne põlevate silmadega isikuga või hoopis enesesüütajaga? Keeleliselt õige oleks "Vahistati süütamistes kahtlustatav". Või kui see ära ei mahu, saaks panna midagi kolmandat. Tegelikult ei ole see sobiv koht nalja tegemiseks, sest jutt käib paljude inimeste surmast ja seejuures alles värsketest sündmustest.
Ootamatu sissekanne
Helina oli ootamatult oma blogis uue sissekande avaldanud. See oli läinud blogikataloogi edetabeli tippu. Sissekanne oli mõne lause pikkune. Viimane lause oli: "Mida teha elevandi londiga?" Juures oli foto meie Meelva talust, kus ma polnud ammu käinud. Fotolt selgus, et keegi on seal kõik segi peksnud. Õuele oli ehitatud onn. Selles elas võibolla Helina ise. Onni taga vaatas objektiivi suur kuri koer. Ütlesin, et see sarnaneb rohkem hundile. Küsisin Tõnult, kes selle foto tegi. Tõnu vastas, et tema. Küsisin, miks ta seda varem ei öelnud, sest olin pidanud fotot Helina tehtuks. Tõnu vastas, et ta ütles. Olime Meelval ja selle oli vallutanud suurte kurjade koerte kari. Peksin nad puulauaga minema. Mõtlesin, et võibolla oleks õigem lüia kirvega.
Buss pidi varsti tulema, aga kolm meie pere last kõndisid järjest kaugemale. Neile lähenes selja tagant politseiauto. Arvasin, et politsei tegeleb rahvusliku kasvatusega ja toob nad tagasi. Aga auto sõitis neist hoopis mööda, enne kui tagasi pööras. Kui pere koos oli, istusime ühes võõras toas. Meie pere jäi kodust ilma ja oli vaja saada uus. Naine, kes pidi meile selle andma, ütles, et väga head tuba ta meile ei anna, et me ennast liiga hästi ei tunneks. Soovitasin talle näkku sülitada. Öeldi, et sülitada on mõtet ainult siis, kui mõni ajakirjanik näeb. Osad vendadest ei tahtnudki majas elada, vaid eelistasid hulkumist. Toomas ütles, et ükskord taheti teda panna elama piripillide majja. Koomiksis ilmus uksele koletis, keda polnud selles koomiksis varem esinenud. Nagu teisedki selle koomiksi koletised, sõi ta teisi tegelasi. Väiksed loomad tormasid kohe tema juurde, et neid söödaks.
Ühel vennal sündis laps. Mõtlesin, et nüüd pean ma aastate kaupa iga hetk valvel olema, sest isegi viieaastasel lapsel ei ole veel mõistust. Laps toodi koju ja pandi suurde voodisse lamama. Ta hakkas ennast keerama, nii et ähvardas põrandale kukkuda. Küsisin, kas väiksed lapsed peavad lamama selili või külili. Laps tuli voodist välja ja selgus, et ta oskas juba elu esimesel päeval kõndida. Seega oli ta samasugune, nagu ühe laulu tegelane, kes sündimise päeval saapad jalga tõmbas. Laps sündis ka teisel vennal. Ka tema toodi koju. Mulle tundus, et sellel lapsel on närvid haiged.
Leidsin paksu keskkooli saksa keele õpiku. Kooliajal polnud me seda õpikut lõpuni läbi töötada jõudnud. Mul oli järjehoidja selles kohas vahel, kus me pooleli olime jäänud. Ütlesin, et nüüd ma hakkan seda õpikut edasi lugema. Klaus küsis, kas õpiku autor on üks tema õppejõud, kelle nime ta nimetas. Mina mäletasin autori nime veidi teistsugusena, kuigi sama algusega. Aga selgus, et nimi oli kaanel siiski see, mis Klaus oli pakkunud. Autoreid oli mitu. Olin sakas keele tunnis. Hakkasin õpikut lugema, vaadates tagant sõnu. Nende abil oli ka raske aru saada. Räägiti, et ühes keeles on olemas ütlus: "See ei ole hiina keel, see on ladina keel," mis tähendas, et ladina keel on veel keerulisem. Selgus, et saksa keelega on sama moodi. Otsisin pikalt ühe liitsõna teist poolt, aga ei leidnudki. Ma ei leidnud ei tekstis kasutatud aega ega ka mitte algvormi. Jäi üle vaadata paksemast sõnaraamatust. Hommikul läksin hotelli vannituppa. Panin ukse lukku. Istusin ilma riieteta seina ääres, kui sisenesid Ivo ja veel mitu inimest. Ivo tegi selle kohta halvustava märkuse, et mul riideid seljas ei ole. Vastasin, et ise ta tuleb sel ajal sisse, ja veel siis, kui uks on lukus ja aken ka kinni. Ivo ütles, et aga kõik uksed ei olnud lukus. Vannitoal oli kolm ust.
Raun oli saatnud mulle oma elektroonilise raamatu. Hakkasin seda arvutist lugema. Sissejuhatuses oli öeldud, et peategelane on Saatan, kes näeb välja nagu mina. See oli näidend. Kujundus oli punast värvi ja lugemist segasid üle ridade jooksvad punased jutid. Neid tuli järjest juurde, kuni lugemine muutus võimatuks. Seetõttu panin raamatuakna kinni. Seda tehes läks arvuti puruks, nii et igalt poolt hakkasid poollahtised tükid ripendama. Ma ei teadnud, kas see oligi selle raamatu eesmärk. Võibolla olin juba varem külastanud mõnda viirusega nakatatud lehekülge.
Buss pidi varsti tulema, aga kolm meie pere last kõndisid järjest kaugemale. Neile lähenes selja tagant politseiauto. Arvasin, et politsei tegeleb rahvusliku kasvatusega ja toob nad tagasi. Aga auto sõitis neist hoopis mööda, enne kui tagasi pööras. Kui pere koos oli, istusime ühes võõras toas. Meie pere jäi kodust ilma ja oli vaja saada uus. Naine, kes pidi meile selle andma, ütles, et väga head tuba ta meile ei anna, et me ennast liiga hästi ei tunneks. Soovitasin talle näkku sülitada. Öeldi, et sülitada on mõtet ainult siis, kui mõni ajakirjanik näeb. Osad vendadest ei tahtnudki majas elada, vaid eelistasid hulkumist. Toomas ütles, et ükskord taheti teda panna elama piripillide majja. Koomiksis ilmus uksele koletis, keda polnud selles koomiksis varem esinenud. Nagu teisedki selle koomiksi koletised, sõi ta teisi tegelasi. Väiksed loomad tormasid kohe tema juurde, et neid söödaks.
Ühel vennal sündis laps. Mõtlesin, et nüüd pean ma aastate kaupa iga hetk valvel olema, sest isegi viieaastasel lapsel ei ole veel mõistust. Laps toodi koju ja pandi suurde voodisse lamama. Ta hakkas ennast keerama, nii et ähvardas põrandale kukkuda. Küsisin, kas väiksed lapsed peavad lamama selili või külili. Laps tuli voodist välja ja selgus, et ta oskas juba elu esimesel päeval kõndida. Seega oli ta samasugune, nagu ühe laulu tegelane, kes sündimise päeval saapad jalga tõmbas. Laps sündis ka teisel vennal. Ka tema toodi koju. Mulle tundus, et sellel lapsel on närvid haiged.
Leidsin paksu keskkooli saksa keele õpiku. Kooliajal polnud me seda õpikut lõpuni läbi töötada jõudnud. Mul oli järjehoidja selles kohas vahel, kus me pooleli olime jäänud. Ütlesin, et nüüd ma hakkan seda õpikut edasi lugema. Klaus küsis, kas õpiku autor on üks tema õppejõud, kelle nime ta nimetas. Mina mäletasin autori nime veidi teistsugusena, kuigi sama algusega. Aga selgus, et nimi oli kaanel siiski see, mis Klaus oli pakkunud. Autoreid oli mitu. Olin sakas keele tunnis. Hakkasin õpikut lugema, vaadates tagant sõnu. Nende abil oli ka raske aru saada. Räägiti, et ühes keeles on olemas ütlus: "See ei ole hiina keel, see on ladina keel," mis tähendas, et ladina keel on veel keerulisem. Selgus, et saksa keelega on sama moodi. Otsisin pikalt ühe liitsõna teist poolt, aga ei leidnudki. Ma ei leidnud ei tekstis kasutatud aega ega ka mitte algvormi. Jäi üle vaadata paksemast sõnaraamatust. Hommikul läksin hotelli vannituppa. Panin ukse lukku. Istusin ilma riieteta seina ääres, kui sisenesid Ivo ja veel mitu inimest. Ivo tegi selle kohta halvustava märkuse, et mul riideid seljas ei ole. Vastasin, et ise ta tuleb sel ajal sisse, ja veel siis, kui uks on lukus ja aken ka kinni. Ivo ütles, et aga kõik uksed ei olnud lukus. Vannitoal oli kolm ust.
Raun oli saatnud mulle oma elektroonilise raamatu. Hakkasin seda arvutist lugema. Sissejuhatuses oli öeldud, et peategelane on Saatan, kes näeb välja nagu mina. See oli näidend. Kujundus oli punast värvi ja lugemist segasid üle ridade jooksvad punased jutid. Neid tuli järjest juurde, kuni lugemine muutus võimatuks. Seetõttu panin raamatuakna kinni. Seda tehes läks arvuti puruks, nii et igalt poolt hakkasid poollahtised tükid ripendama. Ma ei teadnud, kas see oligi selle raamatu eesmärk. Võibolla olin juba varem külastanud mõnda viirusega nakatatud lehekülge.
laupäev, veebruar 14, 2009
Jäätis läks katki
Televisioonis näidati, kuidas mindi Pärnu laulupeole. Grupp tüdrukuid seisis tänaval, skandeeris laulupeo tunnusteksti, mille viimane lause oli: "Paneme peo põlema," ja seejärel asusid nad teele laulupeo toimumiskohta. Sellist tüdrukutegruppi näidati iga Pärnu laulupeo ajal igal aastal. Nägime neid oma auto tagaaknast. Laulupidu toimus seoses jaanipäevaga. Pärnus tähistati jaanipäeva alati koos lätlastega. Mõtlesin, et suurem osa Pärnust asub vees. Jõudsime mere äärde ja ostsime jäätist. Mul läks jäätis käes katki, mõned väiksemad tükid kukkusid juba maha. Et kõik ei kukuks, hüüdsin, et mulle ruttu taldrik toodaks. See toodigi ja panin jäätise selle peale. Aga ümberringi võõrastel inimestel õnnestus küll neid vahvlijäätiseid ilma taldrikuta süia.
Tunti huvi, mis jumalat Uku Masing usub. Tema kirjutas, et Jumal lõi maailma selleks, et seda ise tarvitada. Sellest järeldas Masing, et inimene võib ka kogu maailma tarvitada, seega võib inimene teist inimest süia. Kui leidub inimsööjaid, olevat see hea, sest siis olevat maailm mitmekesisem. Mõtlesin, et ise inimsööjate kätte sattuda küll hea ei oleks. Mitmekesisuse pooldamine oli Masingu õpetuse põhielemente. Varem, kui ma tema raamatuid värskelt lugenud olin, oli see mul hästi meeles olnud ja olin seda Euroopa Liidu vastases propagandas kasutanud. Võtsin uue "Akadeemia" numbri. Kaanelt nägin, et selles kirjutab Oudekki. Ta kirjutas, et mõned ei ole ikka veel aru saanud, et ei ole nii, nagu kirjutas üks eesti luuletaja, kellel sõna "igavene" tähendas, et kõik kestab lõpmatuseni. Oudekki oli mures, et ei valmistuta maavarade lõppemise vastu. Mul läks juba meelest, kas see eesti luuletaja, keda ta nimetas, oli Juhan Liiv või Juhan Viiding. Vaatasime vendadega suurt šahti. Kõik meie asjad olid selles šahtis ja me tahtsime kõigest koopiad teha.
Läksin üle Toomemäe. Seal oli järsk tee, kust ei tohtinud kukkuda. Läksin ülikooli raamatukokku. Seal pidi algama minu magistritöö teistkordne kaitsmine. Ma ei olnud selleks valmistunud, aga tahtsin enne kaitsmise algust veel kokkuvõtte läbi lugeda. Õuest kostis hääli. Ütlesin, et mõni inimene võib siin maja ees päev läbi häält teha. Vastati, et mõni teeb just selleks akna lahti ja istub akna alla, et neid hääli kuulda. Olin ühes majas, kust teised läksid juba ära, aga mina jäin veel vaatama, kuidas Superhiir multifilmi lõpukaadreid joonistab. Ta joonistas lennuki, läks sellega lendama, aga tundus, et kukub kohe alla, otse suurde elumajja. Viimasel hetkel sai ta siiski juhtimise selgeks ja tõusis kõrgemale.
Tunti huvi, mis jumalat Uku Masing usub. Tema kirjutas, et Jumal lõi maailma selleks, et seda ise tarvitada. Sellest järeldas Masing, et inimene võib ka kogu maailma tarvitada, seega võib inimene teist inimest süia. Kui leidub inimsööjaid, olevat see hea, sest siis olevat maailm mitmekesisem. Mõtlesin, et ise inimsööjate kätte sattuda küll hea ei oleks. Mitmekesisuse pooldamine oli Masingu õpetuse põhielemente. Varem, kui ma tema raamatuid värskelt lugenud olin, oli see mul hästi meeles olnud ja olin seda Euroopa Liidu vastases propagandas kasutanud. Võtsin uue "Akadeemia" numbri. Kaanelt nägin, et selles kirjutab Oudekki. Ta kirjutas, et mõned ei ole ikka veel aru saanud, et ei ole nii, nagu kirjutas üks eesti luuletaja, kellel sõna "igavene" tähendas, et kõik kestab lõpmatuseni. Oudekki oli mures, et ei valmistuta maavarade lõppemise vastu. Mul läks juba meelest, kas see eesti luuletaja, keda ta nimetas, oli Juhan Liiv või Juhan Viiding. Vaatasime vendadega suurt šahti. Kõik meie asjad olid selles šahtis ja me tahtsime kõigest koopiad teha.
Läksin üle Toomemäe. Seal oli järsk tee, kust ei tohtinud kukkuda. Läksin ülikooli raamatukokku. Seal pidi algama minu magistritöö teistkordne kaitsmine. Ma ei olnud selleks valmistunud, aga tahtsin enne kaitsmise algust veel kokkuvõtte läbi lugeda. Õuest kostis hääli. Ütlesin, et mõni inimene võib siin maja ees päev läbi häält teha. Vastati, et mõni teeb just selleks akna lahti ja istub akna alla, et neid hääli kuulda. Olin ühes majas, kust teised läksid juba ära, aga mina jäin veel vaatama, kuidas Superhiir multifilmi lõpukaadreid joonistab. Ta joonistas lennuki, läks sellega lendama, aga tundus, et kukub kohe alla, otse suurde elumajja. Viimasel hetkel sai ta siiski juhtimise selgeks ja tõusis kõrgemale.
reede, veebruar 13, 2009
Armeenia eepos
Üks naine rääkis, et Armeenia eepose eestikeelne tõlge lõppeb ridadega:
Ja nad lähvad teiste seas,
sajas jalas, sajas reas.
Tõlkija olevat selle koha peal pikalt mõelnud, kas tõlkida "sajas jalas", sest inimesel on kaks jalga, mitte üks, nii et saja rea korral ei saaks jalgade arv sada olla. Mina soovitasin, et siis võiks panna "sajas sammus". Naine vastas, et sajas sammus tähendab seda, et nad kõik viiakse orjusesse.
Küsiti, kas keegi meist taimedelt proove võtab. Toomas pidi sellega tegelema, sest õppis bioloogiat. Toomas ütles, et läheb varsti Liviale külla. Vaatasin, mida meile söögiks pakutakse. Tegemist tundus olevat inimese jalaga. Ühel meist olid labajalad ära lõigatud. Ta kartis, et jalgade alles jäänud alumised otsad võivad hukka minna, nii et ta ei saa enam neile ka toetada. Mina arvasin, et see tuleb sellest, et otsad on peenikesed, aga jalad saaks vajaduse korral veel lühemaks lõigata, sest ülevaltpoolt on nad jämedamad ja niimoodi toetuspind suureneks.
Ja nad lähvad teiste seas,
sajas jalas, sajas reas.
Tõlkija olevat selle koha peal pikalt mõelnud, kas tõlkida "sajas jalas", sest inimesel on kaks jalga, mitte üks, nii et saja rea korral ei saaks jalgade arv sada olla. Mina soovitasin, et siis võiks panna "sajas sammus". Naine vastas, et sajas sammus tähendab seda, et nad kõik viiakse orjusesse.
Küsiti, kas keegi meist taimedelt proove võtab. Toomas pidi sellega tegelema, sest õppis bioloogiat. Toomas ütles, et läheb varsti Liviale külla. Vaatasin, mida meile söögiks pakutakse. Tegemist tundus olevat inimese jalaga. Ühel meist olid labajalad ära lõigatud. Ta kartis, et jalgade alles jäänud alumised otsad võivad hukka minna, nii et ta ei saa enam neile ka toetada. Mina arvasin, et see tuleb sellest, et otsad on peenikesed, aga jalad saaks vajaduse korral veel lühemaks lõigata, sest ülevaltpoolt on nad jämedamad ja niimoodi toetuspind suureneks.
Suurem turniir
Täna oli mul valida, kas minna I. Talve sünniaastapäeva üritusele või malet mängima. Valisin viimase. Täna oli see päev, kus mängijaid tuli ka veidi kaugematest maakondadest, nii et osavõtjaid oli 24. Esikohta jagasid Puis ja Sprivul, kellest viimane loobus auhinnast. Kolmas oli Abram. Mina oleks õige mängu korral võitnud vist kõik partiid, aga kogusin 7 mängust neli punkti.
Esimeses voorus mängisin A. Liivaga. Võitsin tänu sellele, et mul õnnestus panna lipuga kahvel vankrile ja odale. Teises voorus võitsin ajaga Seljodkinit. Ajapuuduses kaotas ta ka viguri seisus, kus mul oli kaks vankrit ja temal lipp. Kolmandas voorus mängisin Abramiga. Tal tekkis isoleeritud ettur, ma lõin selle, aga hiljem kaotasin viguri, kui vastane lõi ratsuga etturi b2, nii et minu ratsu c3 jäi ette. Neljandas voorus võitsin Ivaineni vastu kvaliteedi, aga seejärel mängisin seisu kiirelt maha ja kaotasin:
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 Rf6 6. Le2 g6 7. c3 Og7 8. d4 0-0 9. e5 de 10. de Rd5 11. e6 R7f6 12. ef+ Vf7 13. Rg5 Vf8 14. Le6+ (Parem Re6, aga mulle viirastus, et lipukäigu korral võidan terve vankri.) Kh8 15. Rf7+ Vf7 18. Lf7 Ld6 19. Vd1 (Õige tundub Ve1.) Le5 20. f4 Le2 21. Vf1 Vf8 22. Vf2 Le1 23. Vf1 Le4 24. Rd2 Le3+ 25. Kh1 Vf7 ja kuigi ma proovisin veel omakorda vastase lippu kinni püüda, see ei õnnestunud.
Neljanda vooru mängu lõppedes tundsin ennast väga unisena, aga varsti läks see üle. Viiendas voorus mängisin Kääbiga, seal oli mu seis vist vahepeal pisut halvem, sest vastane oleks saanud lüia oda ratsu eest, aga lõpuks nõustus ta vankrite vahetusega, mille järel võitsin enametturiga etturilõppmängu. Kuuendas voorus oli mul Raidvälja vastu initsiatiiv ja tal oli ajapuudus, aga tugeva oda sundimata väljavahetamise järel sain ma mati. Seitsmendas voorus oli mul võidetud etturilõppmäng Volperti vastu ja enne tema b2 seisva etturi lipuga hävitamist kukkus vastasel aeg.
Esimeses voorus mängisin A. Liivaga. Võitsin tänu sellele, et mul õnnestus panna lipuga kahvel vankrile ja odale. Teises voorus võitsin ajaga Seljodkinit. Ajapuuduses kaotas ta ka viguri seisus, kus mul oli kaks vankrit ja temal lipp. Kolmandas voorus mängisin Abramiga. Tal tekkis isoleeritud ettur, ma lõin selle, aga hiljem kaotasin viguri, kui vastane lõi ratsuga etturi b2, nii et minu ratsu c3 jäi ette. Neljandas voorus võitsin Ivaineni vastu kvaliteedi, aga seejärel mängisin seisu kiirelt maha ja kaotasin:
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 Rf6 6. Le2 g6 7. c3 Og7 8. d4 0-0 9. e5 de 10. de Rd5 11. e6 R7f6 12. ef+ Vf7 13. Rg5 Vf8 14. Le6+ (Parem Re6, aga mulle viirastus, et lipukäigu korral võidan terve vankri.) Kh8 15. Rf7+ Vf7 18. Lf7 Ld6 19. Vd1 (Õige tundub Ve1.) Le5 20. f4 Le2 21. Vf1 Vf8 22. Vf2 Le1 23. Vf1 Le4 24. Rd2 Le3+ 25. Kh1 Vf7 ja kuigi ma proovisin veel omakorda vastase lippu kinni püüda, see ei õnnestunud.
Neljanda vooru mängu lõppedes tundsin ennast väga unisena, aga varsti läks see üle. Viiendas voorus mängisin Kääbiga, seal oli mu seis vist vahepeal pisut halvem, sest vastane oleks saanud lüia oda ratsu eest, aga lõpuks nõustus ta vankrite vahetusega, mille järel võitsin enametturiga etturilõppmängu. Kuuendas voorus oli mul Raidvälja vastu initsiatiiv ja tal oli ajapuudus, aga tugeva oda sundimata väljavahetamise järel sain ma mati. Seitsmendas voorus oli mul võidetud etturilõppmäng Volperti vastu ja enne tema b2 seisva etturi lipuga hävitamist kukkus vastasel aeg.
neljapäev, veebruar 12, 2009
Kiidetakse rõvetsejat
Kunagi laulis Mihkel Raud ilusaid laule. Mul õnnestus paar tükki raadiost lindistada. Tegin seda sellest hoolimata, et need olid inglise keeles, aga mina pooldan rohkem emakeelset muusikat. Nüüd on sama isik avaldanud väga rõveda raamatu. Ma ei ole seda lugenud, ei kavatse seda teha ja soovitan ka kõigil teistel mitte lugeda. Aga ma olen näinud arvustusi. Erinevad arvustajad toovad välja erinevaid rõvedaid ja inimvaenulikke tsitaate. Minu arvates ei peaks endast lugupidav väljaanne laskuma selleni, et sellise teose kohta arvustuse avaldab. Või peaks see arvustus olema vähemalt äärmiselt kriitiline. Aga autorit hoopis kiidetakse selle eest, et ta on aus. See oleks justkui etteheide teistele, et nad on vähem ausad, nagu oleksid kõik inimesed nii rõvedad. Tegelikult ju ei ole. Väidetakse, et raamatu autor on ennast parandanud, saades üle alkoholismist. Asja võiks vaadata ka vastupidi, et avalikkuse ees on ilusate laulude esitamine asendunud rõvetsemisega.
Võtsin sahtlist pussnoa
Olin ühel saarel. Pidin sealt laevaga ära sõitma. Sadamasse kõndides vaatasin kella ja nägin, et kuigi laev on veel ees, on kell nii palju, et laev väljub enne minu peale jõudmist. Aga siis selgus, et pidin minema hoopis teisele laevale, mis peatus lähemal ja väljus hiljem, nii et oli võimalik jõuda. Tartus olime Sõpruse puiesteel ja Erik hakkas tõlkima. Mulle kaevati, et ta ei tõlgi nii hästi kui mina, sest ta tõlkis, nagu oleks Inglismaal nõukogude võim. Mina vastasin, et Erikul on väga hea sõnavara, aga tal võib olla raskusi lausete moodustamisega. Kõndisin mööda Euroopa kaarti. Selgus, et Inglismaa on kaugemal kui ma olin ette kujutanud. Venemaa oli väga suur. Läksime teatrisse, kus algas etendus. Lavale tuli mitu inimest, kellest igaüks andis teada, millised on ühe riigi probleemid. Viimasena teatati Inglismaa probleemidest. Sel ajal tegin ehmunud häält, vist sellepärast, et esinejal olid hirmuäratavad silmad. Ema ütles, et näidendi eesmärk on tegelikult aidata kaasa naiste iseseisvumisele. Hakkasin koju minema. Mulle kiirustas järele üks noor naine, et minuga koos minna. Lõin teda, sest ta polnud Helina. Selle peale läks ta must mööda ja kõndis edasi üksi. Mina pöördusin hoonesse tagasi. Nüüd läksin saali, kus toimus pidu. Teadsin, et keegi peol osalejatest on Helina, aga ma ei teadnud, kes täpselt.
Lugesin oma elektronmärkmiku ekraanilt Oudekki blogi. Oudekki kirjutas seal Merkelist. Minu pihta tundus vihjavat lause, et kahjuks noorem põlvkond ei ole Merkelist õigesti aru saanud. Veel oli kirjas, et noor autor oli segi ajanud mitme Merkeli ja ühe teise autori raamatu autorinime. Seda lugedes hakkasin naerma, sest teadsin, et tegemist ei ole kirjutaja veaga, vaid üks raamat on juba ühes varasemas teoses valele autorile omistatud. Edasi mõtlesin, et võibolla on Oudekkil siiski õigus, sest kui ta räägib mitmest erinevast raamatust, siis peab ta olema vaadanud kogu nimekirja. Iga kord, kui vennad lähemale tulid, peitsin elektronmärkmiku ära. Peitsin ta teki alla, sest lamasin voodis. Tõnule ja Hennule tegi nalja, et Klaus ütles, et ta läheb vara magama, et hommikul vara tõusta ja kohe lugema hakata. Mina ütlesin, et ükskord ma proovisin nii teha, aga ei saanud kuus tundi und ja magama jäädes ärkasin alles kell üks. Henn ütles, et vaatame, mis mul ekraanil on. Ta haaras elektronmärkmiku teki alt enda kätte. Lõin teda jalaga.
Isa ja ema olid minu toas. Isa võttis laualt Tooma vihiku, kuhu Toomas oli hakanud oma unenägusid üles kirjutama. Isa luges natuke ja ütles siis, et tema ei näinud nii rumalaid unenägusid isegi siis, kui ta noor oli. Lugesin, mida Tõnu oli kirjutanud. Ta kirjutas, et tuli mõttele, et iga kord, kui vana kodu lähedale suusatab, astub kodust läbi. Siis pidavat ta saama vaadata, milliseid h-tähega algavaid sõnu ma olen kasutanud. Ta arvas, et ma mõtlen ühe sõnaga Helinat. Sain aru, et Tõnu kirjutab samast unenäost, mille kohta mina olin mäletanud, et lugesin elektronmärkmiku ekraanilt Oudekki blogi; aga Tõnul oli unenägu teisiti meeles.
Istusin matemaatika tunnis ruumis 301. Ma ei viitsinud kaasa töötada. Aga lõpuks otsustasin, et kui ma vihikusse ei kirjuta, siis mõtlen vähemalt tahvlile kirjutajaga kaasa. Tahvlil lahendati lihtsaid ülesandeid, sest see oli unenägu nii vana aja kohta. Aga nägin, et unenäos ei lahendata matemaatikaülesannet üldse mõistuspäraselt. Oleks saanud enne sulgusid olevad arvud üksteisest lahutada või sulgude ees oleva arvu sulgudes olevatega läbi korrutada, aga selle asemel kirjutati lahendusse hoopis mingeid muid arve. Vähemalt oskasin mina oma peas tehted õigesti sooritada. Mõtlesin, et mis kummituslikult korduv olukord see on, et käime iga päev teist korda keskkoolis, see sarnaneb unenägudele. Siis sain aru, et need ongi unenäod, neid näen ainult mina ja teistel siin viibijatel selliseid unenägusid ei esinegi. Läksin klassist minema. Kõndisin koridoris järgmise tunni ruumi suunas mõnda aega Kati S-ga kõrvuti, sest mõlemad liikusid sama tempoga. Mõtlesin, et järgmises tunnis võiks tema kõrvale istuda. Aga otsustasin, et ma ei tee seda, muidu saab tema vanem õde sellest teada. Läksin suurde poodi. Ma polnud sellist ruumi ärkvel olles kunagi näinud. Mõtlesin, et kuigi ma hiljuti kahtlesin, et unenägemisest teadlik olles võiks unenägu parem olla kui mitte teadlik olles, on sellest unenäost küll see osa parem, kus ma teadlikuks sain. Võtsin ühest sahtlist pussnoa ja lõikasin sellega sahtli serva küljest puuriba lahti. Seejärel proovisin torgata sahtliseina auku, aga nuga ei tunginud sellest läbi. Järgmiseks lõikasin müüja käe pealt karvu, püüdes nahka mittte kriimustada. Panin pussi sahtlisse tagasi. Mõtlesin, et nüüdsest ma hakkangi tegema nii, et kui näen unes koolitundi, siis kõnnin sealt minema, et huvitavamaks läheks. Kuigi poodides käimine ei ole ka kõige targem tegevus. Mõttetut poeskäimist nimetatakse ostlemiseks. See tegevus tekkis seoses sellega, et tekkisid suured poed. Minu juurde tuli üks kursuseõde. Ta küsis, mis ma lapsele nimeks panin. Ilmselt oli ühel teisel kursuseõel laps sündinud ja mind peeti eksikombel lapse isaks. Kui ma oleksin selle teise kursuseõega kõrvuti istunud ja oleks küsima tuldud, mis me lapse nimeks panime, poleks ma midagi vastanud.
Lugesin oma elektronmärkmiku ekraanilt Oudekki blogi. Oudekki kirjutas seal Merkelist. Minu pihta tundus vihjavat lause, et kahjuks noorem põlvkond ei ole Merkelist õigesti aru saanud. Veel oli kirjas, et noor autor oli segi ajanud mitme Merkeli ja ühe teise autori raamatu autorinime. Seda lugedes hakkasin naerma, sest teadsin, et tegemist ei ole kirjutaja veaga, vaid üks raamat on juba ühes varasemas teoses valele autorile omistatud. Edasi mõtlesin, et võibolla on Oudekkil siiski õigus, sest kui ta räägib mitmest erinevast raamatust, siis peab ta olema vaadanud kogu nimekirja. Iga kord, kui vennad lähemale tulid, peitsin elektronmärkmiku ära. Peitsin ta teki alla, sest lamasin voodis. Tõnule ja Hennule tegi nalja, et Klaus ütles, et ta läheb vara magama, et hommikul vara tõusta ja kohe lugema hakata. Mina ütlesin, et ükskord ma proovisin nii teha, aga ei saanud kuus tundi und ja magama jäädes ärkasin alles kell üks. Henn ütles, et vaatame, mis mul ekraanil on. Ta haaras elektronmärkmiku teki alt enda kätte. Lõin teda jalaga.
Isa ja ema olid minu toas. Isa võttis laualt Tooma vihiku, kuhu Toomas oli hakanud oma unenägusid üles kirjutama. Isa luges natuke ja ütles siis, et tema ei näinud nii rumalaid unenägusid isegi siis, kui ta noor oli. Lugesin, mida Tõnu oli kirjutanud. Ta kirjutas, et tuli mõttele, et iga kord, kui vana kodu lähedale suusatab, astub kodust läbi. Siis pidavat ta saama vaadata, milliseid h-tähega algavaid sõnu ma olen kasutanud. Ta arvas, et ma mõtlen ühe sõnaga Helinat. Sain aru, et Tõnu kirjutab samast unenäost, mille kohta mina olin mäletanud, et lugesin elektronmärkmiku ekraanilt Oudekki blogi; aga Tõnul oli unenägu teisiti meeles.
Istusin matemaatika tunnis ruumis 301. Ma ei viitsinud kaasa töötada. Aga lõpuks otsustasin, et kui ma vihikusse ei kirjuta, siis mõtlen vähemalt tahvlile kirjutajaga kaasa. Tahvlil lahendati lihtsaid ülesandeid, sest see oli unenägu nii vana aja kohta. Aga nägin, et unenäos ei lahendata matemaatikaülesannet üldse mõistuspäraselt. Oleks saanud enne sulgusid olevad arvud üksteisest lahutada või sulgude ees oleva arvu sulgudes olevatega läbi korrutada, aga selle asemel kirjutati lahendusse hoopis mingeid muid arve. Vähemalt oskasin mina oma peas tehted õigesti sooritada. Mõtlesin, et mis kummituslikult korduv olukord see on, et käime iga päev teist korda keskkoolis, see sarnaneb unenägudele. Siis sain aru, et need ongi unenäod, neid näen ainult mina ja teistel siin viibijatel selliseid unenägusid ei esinegi. Läksin klassist minema. Kõndisin koridoris järgmise tunni ruumi suunas mõnda aega Kati S-ga kõrvuti, sest mõlemad liikusid sama tempoga. Mõtlesin, et järgmises tunnis võiks tema kõrvale istuda. Aga otsustasin, et ma ei tee seda, muidu saab tema vanem õde sellest teada. Läksin suurde poodi. Ma polnud sellist ruumi ärkvel olles kunagi näinud. Mõtlesin, et kuigi ma hiljuti kahtlesin, et unenägemisest teadlik olles võiks unenägu parem olla kui mitte teadlik olles, on sellest unenäost küll see osa parem, kus ma teadlikuks sain. Võtsin ühest sahtlist pussnoa ja lõikasin sellega sahtli serva küljest puuriba lahti. Seejärel proovisin torgata sahtliseina auku, aga nuga ei tunginud sellest läbi. Järgmiseks lõikasin müüja käe pealt karvu, püüdes nahka mittte kriimustada. Panin pussi sahtlisse tagasi. Mõtlesin, et nüüdsest ma hakkangi tegema nii, et kui näen unes koolitundi, siis kõnnin sealt minema, et huvitavamaks läheks. Kuigi poodides käimine ei ole ka kõige targem tegevus. Mõttetut poeskäimist nimetatakse ostlemiseks. See tegevus tekkis seoses sellega, et tekkisid suured poed. Minu juurde tuli üks kursuseõde. Ta küsis, mis ma lapsele nimeks panin. Ilmselt oli ühel teisel kursuseõel laps sündinud ja mind peeti eksikombel lapse isaks. Kui ma oleksin selle teise kursuseõega kõrvuti istunud ja oleks küsima tuldud, mis me lapse nimeks panime, poleks ma midagi vastanud.
kolmapäev, veebruar 11, 2009
Soenemisviisid
Mu toru kütab katlamaja
ja atmosfääri kütab suits.
Mul soe on olla kogu aja
ja lumi maha jääda võiks.
Külmkapp läks rikki, lund seal pole
ja pehmeks muutunud on või.
Kui toitki rikneb, on see kole,
ja külaline toitu tõi.
ja atmosfääri kütab suits.
Mul soe on olla kogu aja
ja lumi maha jääda võiks.
Külmkapp läks rikki, lund seal pole
ja pehmeks muutunud on või.
Kui toitki rikneb, on see kole,
ja külaline toitu tõi.
Nad läksid sõduritega kaasa
Ärkasin Paides. Toas oli mitu inimest. Teise voodi juurest hakkas üks minu suunas tulema. Hüüdsin, et Skandaal tuleb. Aknast oli näha, et naabrite juures on Vene sõjaväe autod. Öeldi, et nad ei ole seal hea pärast. Autod sõitsid sealt minema ja autos istuval ohvitseril oli punase triibuga müts peas. Seejärel tulid sõjaväelased meie majja. Põgenesin akna kaudu. Jooksin mööda tänavat kaugemale. Vaatasin korraks selja taha ja nägin, et kõik minuga koos majas olnud läksid sõduritega kaasa. Mind veel ei jälitatud. Aga seda võidi tegema hakata, seetõttu tahtsin ennast linna peale ära peita. Ma ei teadnud head peidukohta.
Mängisin Peeboga malet. Kui mõned käigud olid tehtud, ütlesin, et mul on parem seis. Peebo vastas, et võibolla. Mul oli avakäigu paremus. Varasemates partiides temaga olin lipud välja vahetanud ja tema oli võitnud, sest oskas paremini lõppmänge. Aga täna ma vältisin lippude vahetust. Kõik rasked vigurid koondusid liputiivale. Vastase mõlemad vankrid olid neljandal real ja minu omad c-liinil. Lipud olid kolmandal real. Lõin vastase vankri. Vastane tahtis tõsta nii enda kui ka minu nuppe, nii et ta saaks vankri tagasi. Aga ma näitasin, et ma mängin teisiti. Vankrit tagasi võtma hakates jäi ta hoopis lipust ilma. Eemaldusin lauast ja oleksin tahtnud Svenile öelda, et võitsin Peebot. See oli mul esimene kord teda võita. Vaatasin selle avangu kohta raamatust teooriat. Raamatus oli öeldud, et see on halb avang. Oli variante erinevates suundades vangerdustega, aga mustal oli raske arendust lõpetada.
Mängisin Peeboga malet. Kui mõned käigud olid tehtud, ütlesin, et mul on parem seis. Peebo vastas, et võibolla. Mul oli avakäigu paremus. Varasemates partiides temaga olin lipud välja vahetanud ja tema oli võitnud, sest oskas paremini lõppmänge. Aga täna ma vältisin lippude vahetust. Kõik rasked vigurid koondusid liputiivale. Vastase mõlemad vankrid olid neljandal real ja minu omad c-liinil. Lipud olid kolmandal real. Lõin vastase vankri. Vastane tahtis tõsta nii enda kui ka minu nuppe, nii et ta saaks vankri tagasi. Aga ma näitasin, et ma mängin teisiti. Vankrit tagasi võtma hakates jäi ta hoopis lipust ilma. Eemaldusin lauast ja oleksin tahtnud Svenile öelda, et võitsin Peebot. See oli mul esimene kord teda võita. Vaatasin selle avangu kohta raamatust teooriat. Raamatus oli öeldud, et see on halb avang. Oli variante erinevates suundades vangerdustega, aga mustal oli raske arendust lõpetada.
teisipäev, veebruar 10, 2009
Unenägu ropu luuletusega
Tehti telesaadet. Kõigepealt olid saatetegijad meil kodus, seejärel sõitsid telemajja ja tahtsid, et me koos arvutiga neile järele läheksime. Oli varahommik. Ma ei olnud veel päris ärkvel, aga läksin appi. Rääkisin telemehega telefonis. Algul ütlesin, et ma ei saa rääkida, sest ei ole veel ärkvel, varsti teatasin, et nüüd olen natuke rohkem ärkvel. Telemees ütles, et kaasa tuleb võtta kõik arvutiosad. Hakkasin pereliikmetele korraldusi jagama, et nad kõlarid ka kaasa võtaks ja pikendusjuhtme ka. Teised pere liikmed läksid kõik telemajja, mina jäin üksi koju. Kui nad tagasi tulid, siis rääkisid, et saate algusesse otsustati tõsta see lõik, kus mina räägin, sest see sobib sinna kõige paremini. Minu arvates oleks algusesse sobinud siiski rohkem muusika. Ja ma kartsin, et kui mina räägin päris saate alguses, siis inimesed ei jõua nii kiiresti televiisoritki käima panna. Kirjutan Helinale, et mind näidatakse arvatavasti televiisoris, Helina hakkab väikse hilinemisega vaatama ja arvab, et mind on tegelikult välja lõigatud, kogu saade on isast. Mõtlesin välja luuletuse:
"Mis sa ütlesid?"
"Miss, sa ütle sitt!"
Mõtlesin, et nii roppu luuletust mul ei ole vaja blogisse kirja panna. Aga arvatavasti mõtleb kunagi keegi teine ka selle luuletuse välja, siis teatan, et mina mõtlesin varem. Tegin luuletuse pikemaks ja otsustasin kirjutada seetõttu kirjavahemärgid teisiti:
Mis sa ütlesid?
Miss, sa ütle: "Sitt!"
Mis sa ütleksid?
Mis sa ütleks, iid?
Märtsi iididega oli seotud ettekuulutus, et Caesar tapetakse. Ärkasin oma voodis. Voodist käpuli välja ronides märkasin, et põlv on üleni lillaka verega kaetud. Kartsin, et niimoodi võib jalg verest tühjaks joosta. Asja päästmiseks hakkasin minema vannituppa. Mõtlesin, et võibolla see on unenägu, siis ma võiks katsetada olukorra päästmist ärkamise abil. Aga otsustasin, et kõigepealt proovin siiski saada abi vannitoast.
"Mis sa ütlesid?"
"Miss, sa ütle sitt!"
Mõtlesin, et nii roppu luuletust mul ei ole vaja blogisse kirja panna. Aga arvatavasti mõtleb kunagi keegi teine ka selle luuletuse välja, siis teatan, et mina mõtlesin varem. Tegin luuletuse pikemaks ja otsustasin kirjutada seetõttu kirjavahemärgid teisiti:
Mis sa ütlesid?
Miss, sa ütle: "Sitt!"
Mis sa ütleksid?
Mis sa ütleks, iid?
Märtsi iididega oli seotud ettekuulutus, et Caesar tapetakse. Ärkasin oma voodis. Voodist käpuli välja ronides märkasin, et põlv on üleni lillaka verega kaetud. Kartsin, et niimoodi võib jalg verest tühjaks joosta. Asja päästmiseks hakkasin minema vannituppa. Mõtlesin, et võibolla see on unenägu, siis ma võiks katsetada olukorra päästmist ärkamise abil. Aga otsustasin, et kõigepealt proovin siiski saada abi vannitoast.
esmaspäev, veebruar 09, 2009
Kõik unustavad
Üks minu klassivend rääkis ükskord, et Jaapanis on palju selliseid inimesi, kes istuvad pargipinkidel ja mitte midagi ei tea, neile on seljale kirjutatud mingi märk, nad ei tea isegi oma nime, ainult seda märki. Kui mõni aeg hiljem sellele klassivennale seda juttu meenutasin, eitas ta kategooriliselt, et oleks midagi selletaolist rääkinud. Hiljem on ta oma mälu iseloomustanud veel selle kaudu, et tal on raskusi klassikaaslaste perekonnanimede meenutamisega. Aga koolis sai ta minust paremaid hindeid, sest õppis korralikumalt. Ülikoolis läks juba minul paremini, sest ma ei teinud õppimise kõrvalt tööd ja hakkasin ülikoolis korralikult õppima. Aga kõigi kaasüliõpilaste nimesid ma ise ka ei mäleta, sest õppisin ülikoolis ainet, mitte inimesi.
Seoses tänase kuupäevaga võiks kirjutada tegelikult teisest klassivennast. Ta kirjutas kuuendas klassis pika luuletuse, mille üle oli ise uhke ja mida ka kaasõpilased heaks pidasid, aga mille eest õpetaja hinde alla võttis. Klassivend kinkis paberi selle luuletuse tekstiga mulle. Mina seda eluaeg lugenud ei ole, sest paber kadus varsti isa asjade vahele. Aga sellele klassivennale hiljem oma luulekogu kinkides kirjutasin talle, et see on vastutasuks tema luuletuse eest. Tema kirjutas, et ei mäleta oma kuuenda klassi luuletust kuidagi. Minul oli see peas ja saatsin talle selle teksti kirjaga. Hiljem klassikokkutulekul küsisin, kas tal nüüd jäi luuletus meelde. Tal ei olnud ikka jäänud. Ja ta ei paistnud seda enam nii kõrgelt hindavat kui kirjutamise ajal, sest kui ma ütlesin, et kui ta maksab, siis võin selle talle uuesti ette lugeda, ütles ta, et ta ei maksa.
Sarnaselt klassivendadele unustavad asju ära klassiõed. Esimesel klassikokkutulekul lubas üks neist, et järgmine kord näen seal tehtud fotot. Kolmandal keskkooliklassi kokkutulekul tuletasin seda talle meelde. Tema ei mäletanud enam üldse, et oleks sellel klassikokkutulekul osalenud, kus kõnealune foto tehti. Ometi toimus kokkutulek tema enda korteris. Mina mäletan vist isegi toimumise kuupäeva.
Vahel tundub, et just mind unustatakse eriti kergelt ära. Ühe koolitunni lõpul küsis õpetaja, kas täna puudujaid oli. Seejärel nimetas ta nimepidi, et mind ei olnud näha. Ometi istusin sama koha peal, kus kõigis teistes selle aine tundides. Ja ma olin vist juba kõigist pikem, nii et oleksin pidanud eriti hästi välja paistma. Või tuleb hoopis öelda, et õpetajal tuli minu nimi esimesena meelde?
Seoses tänase kuupäevaga võiks kirjutada tegelikult teisest klassivennast. Ta kirjutas kuuendas klassis pika luuletuse, mille üle oli ise uhke ja mida ka kaasõpilased heaks pidasid, aga mille eest õpetaja hinde alla võttis. Klassivend kinkis paberi selle luuletuse tekstiga mulle. Mina seda eluaeg lugenud ei ole, sest paber kadus varsti isa asjade vahele. Aga sellele klassivennale hiljem oma luulekogu kinkides kirjutasin talle, et see on vastutasuks tema luuletuse eest. Tema kirjutas, et ei mäleta oma kuuenda klassi luuletust kuidagi. Minul oli see peas ja saatsin talle selle teksti kirjaga. Hiljem klassikokkutulekul küsisin, kas tal nüüd jäi luuletus meelde. Tal ei olnud ikka jäänud. Ja ta ei paistnud seda enam nii kõrgelt hindavat kui kirjutamise ajal, sest kui ma ütlesin, et kui ta maksab, siis võin selle talle uuesti ette lugeda, ütles ta, et ta ei maksa.
Sarnaselt klassivendadele unustavad asju ära klassiõed. Esimesel klassikokkutulekul lubas üks neist, et järgmine kord näen seal tehtud fotot. Kolmandal keskkooliklassi kokkutulekul tuletasin seda talle meelde. Tema ei mäletanud enam üldse, et oleks sellel klassikokkutulekul osalenud, kus kõnealune foto tehti. Ometi toimus kokkutulek tema enda korteris. Mina mäletan vist isegi toimumise kuupäeva.
Vahel tundub, et just mind unustatakse eriti kergelt ära. Ühe koolitunni lõpul küsis õpetaja, kas täna puudujaid oli. Seejärel nimetas ta nimepidi, et mind ei olnud näha. Ometi istusin sama koha peal, kus kõigis teistes selle aine tundides. Ja ma olin vist juba kõigist pikem, nii et oleksin pidanud eriti hästi välja paistma. Või tuleb hoopis öelda, et õpetajal tuli minu nimi esimesena meelde?
Põgenemiskatse
Ärkasin keset ööd ja mulle tuli meelde, et olin unustanud magama minnes rohu võtmata. Otsustasin selle tagantjärele ära võtta. Läksin seda ostma. Leti juures nägin, et mul on kotis juba kolm lehte neid tablette. Aga ütlesin müüjale, et kui ma juba siia tulin, siis ostan ühe lehe juurde. Varem olin võtnud kahte erinevat rohtu, millest teine tekitas und paremini. Teise rohu ärajätmisel allesjäänu algul und ei tekitanud, kuni ma ära harjusin. Pärast seda hakkas ta tekitama väga head und ja liigagi head enesetunnet.
Kooli külastas üks õppejõud, kes pidas siin loengu. Ta rääkis, et Päts püüdis juba aastal 1933 lennukiga Eestist põgeneda, aga Nõukogude piirivalve sundis ta tagasi pöörduma. Saksa piirivalve ei sekkunud, vaid ainult lindistas pealtkuulamisseadmega jutuajamise Nõukogude piirivalvega. Hiljem lasi Päts mingil moel selle lindi telefoni lugeda, et lindistada see jutt omakorda Eestis. Konspekteerisin iga sõna erineva asja peale, sealhulgas mööbliesemetele. Pärast loengu lõppu rääkisin oma kooli õpetajale, et sageli küsitakse, miks Päts 1940. aastal ei põgenenud, aga nüüd sain teada, et ta tegi põgenemiskatse juba aastal 1933 ära ja nägi, et see ei anna tulemusi. Taheti asutada laenuühistut. Üks oli juba asutatud, aga sama eestvedaja alustas kohe samasuguse asutuse uue nime all asutamist. Kogu raha oli juba juhtkonnale välja laenatud. Neid nimetati parteijuhtideks. Ma ei kavatsenud ühistuga liituda, aga olin asutamiskoosolekul kohal. Istusin liikumatult.
Kooli külastas üks õppejõud, kes pidas siin loengu. Ta rääkis, et Päts püüdis juba aastal 1933 lennukiga Eestist põgeneda, aga Nõukogude piirivalve sundis ta tagasi pöörduma. Saksa piirivalve ei sekkunud, vaid ainult lindistas pealtkuulamisseadmega jutuajamise Nõukogude piirivalvega. Hiljem lasi Päts mingil moel selle lindi telefoni lugeda, et lindistada see jutt omakorda Eestis. Konspekteerisin iga sõna erineva asja peale, sealhulgas mööbliesemetele. Pärast loengu lõppu rääkisin oma kooli õpetajale, et sageli küsitakse, miks Päts 1940. aastal ei põgenenud, aga nüüd sain teada, et ta tegi põgenemiskatse juba aastal 1933 ära ja nägi, et see ei anna tulemusi. Taheti asutada laenuühistut. Üks oli juba asutatud, aga sama eestvedaja alustas kohe samasuguse asutuse uue nime all asutamist. Kogu raha oli juba juhtkonnale välja laenatud. Neid nimetati parteijuhtideks. Ma ei kavatsenud ühistuga liituda, aga olin asutamiskoosolekul kohal. Istusin liikumatult.
pühapäev, veebruar 08, 2009
Täisnurga mõõtmine
Klaus küsis, kuidas saab teha kindlaks, kas tegemist on täisnurgaga. Vastasin, et selleks tuleb mõne teise täisnurkse asjaga mõõta. Ja selleks, et teha kindlaks, kas see teine asi on täisnurkne, tuleb vaadata, kas neli sellist asja kokku panduna moodustavad ringi. Klaus tahtis mööblil servad maha tahuda, et moodustuks täisnurgad. Mina olin vastu. Hõljusin toas ringi. Mõtlesin, et tavaliselt sellises olukorras tuleb lõpuks välja, et tegemist on unenäoga. Edasi mõtlesin, et kui selline olukord on, siis on tegelikult kindel, et praegu on ka unenägu. Minu lauale oli püstitatud suurmehe ausammas. Ja kõrval raamaturiiulis oli palju maleraamatuid, justkui oleks need selle suurmehe omad. Ma ei teadnud, kas juhul kui me korterit vahetame, peavad järgmised korteri omanikud ausammast säilitama või peame selle uude korterisse kaasa võtma. Ema ja mõned vennad hakkasid väljuma. Henn virutas enne seda puust malelaua pihta jalaga, nii et malelaud läks katki. Sain vihaseks ja küsisin Hennult, kas ta lõhkus selle meelega ära. Henn vastas, et mitte meelega. Sellisel juhul olin nõus talle andestama. Helina kirjutas paberile pika tähenduseta tähtede ja numbrite kombinatsiooni, öeldes, et see on tema uus e-maili aadress ja et ma nüüdsest sellel kirjutaksin. Et sellist aadressi polnud võimalik meelde jätta, siis vastasin, et ma kirjutan siiski vanal aadressil edasi. Helina ütles, et siis hakkab ta oma sõpradega selles piirkonnas käima. Mina lisasin, et kui ta ei taha, siis ta ei pea lugema. Tegelikult arvasin, et ta peab lugema.
Ühes ajakirjas ilmus mitme lehekülje pikkune malenurk. Tahtsin selle välja tõmmata, et Peedule kaasa võtta, kuigi Peedul juba mõned maleajakirja numbrid olid. Kui teised Peedule minema hakkasid, siis olin valmis nendega kaasa minema, justkui sellepärast, et Tartusse ei jää ühtegi söögitegijat. Vaatasin, et ma ei saagi kogu malenurka välja tõmmata, sest enne ajakirja keskkohta ja pärast seda oli malenurgale eraldatud erinev arv lehekülgi. Siis vaatasin, et sellest hoolimata saan kogu malenurga välja tõmmata, sest koos sellega tuleks ajakirjast välja veel ainult reklaami. Malenurk oligi selleks ajakirja keskele paigutatud, et seda saaks välja tõmmata. Nii mina kui ka Klaus olime koostanud ühe artiklikogu. Mina olin lisanud saatesõna, Klaus mitte. Öeldi, et Klausi artiklikogule vist unustati toetust küsida. Minu mälu järgi siiski küsiti ja oli saanud isegi vastuse, et raha antakse. Üks eestlane oli Teise maailmasõja ajal Soome sõjaväes. Sõja lõpul saadeti väeosa laiali ja selle liikmed pidid ise vaatama, mis nad edasi teevad. Eestlasel ei jäänud muud üle, kui põgeneda Rootsi. Mina ei tahtnud välismaale põgeneda, vaid eelistasin minna metsa. Kohtusin metsavennaga, kes metsa piiril põõsas valvet pidas. Tahtsin metsavendadega ühineda, aga tema sihtis mind püssiga. Ütlesin, et ta mind ei sihiks, näidates, et mul on ka püss. Möödus kaks naist. Metsast tuli välja kaks meest, kes olid samuti metsavennad. Metsavennad panid mulle köie kaela ja riputasid mind puu oksa külge. Aga sõlm oli valesti tehtud, mistõttu ma ei lämbunud. Öö saabudes magasin natuke. Ärgates harutasin kätega sõlme lahti. Metsavennad magasid põõsas. Tahtsin neile ära seletada, et olen nende poolt, aga neid oli ohtlik äratada, sest neil oli püss juures. Üks võimalus oli kõigepealt püss ära võtta, aga seda ma ka ei teinud, vaid hakkasin mööda maanteed metsast välja kõndima. Kartsin, et teeääres põõsas võib olla järgmine metsavendade vahipunkt, aga keegi mind siiski ei peatanud.
Ühes ajakirjas ilmus mitme lehekülje pikkune malenurk. Tahtsin selle välja tõmmata, et Peedule kaasa võtta, kuigi Peedul juba mõned maleajakirja numbrid olid. Kui teised Peedule minema hakkasid, siis olin valmis nendega kaasa minema, justkui sellepärast, et Tartusse ei jää ühtegi söögitegijat. Vaatasin, et ma ei saagi kogu malenurka välja tõmmata, sest enne ajakirja keskkohta ja pärast seda oli malenurgale eraldatud erinev arv lehekülgi. Siis vaatasin, et sellest hoolimata saan kogu malenurga välja tõmmata, sest koos sellega tuleks ajakirjast välja veel ainult reklaami. Malenurk oligi selleks ajakirja keskele paigutatud, et seda saaks välja tõmmata. Nii mina kui ka Klaus olime koostanud ühe artiklikogu. Mina olin lisanud saatesõna, Klaus mitte. Öeldi, et Klausi artiklikogule vist unustati toetust küsida. Minu mälu järgi siiski küsiti ja oli saanud isegi vastuse, et raha antakse. Üks eestlane oli Teise maailmasõja ajal Soome sõjaväes. Sõja lõpul saadeti väeosa laiali ja selle liikmed pidid ise vaatama, mis nad edasi teevad. Eestlasel ei jäänud muud üle, kui põgeneda Rootsi. Mina ei tahtnud välismaale põgeneda, vaid eelistasin minna metsa. Kohtusin metsavennaga, kes metsa piiril põõsas valvet pidas. Tahtsin metsavendadega ühineda, aga tema sihtis mind püssiga. Ütlesin, et ta mind ei sihiks, näidates, et mul on ka püss. Möödus kaks naist. Metsast tuli välja kaks meest, kes olid samuti metsavennad. Metsavennad panid mulle köie kaela ja riputasid mind puu oksa külge. Aga sõlm oli valesti tehtud, mistõttu ma ei lämbunud. Öö saabudes magasin natuke. Ärgates harutasin kätega sõlme lahti. Metsavennad magasid põõsas. Tahtsin neile ära seletada, et olen nende poolt, aga neid oli ohtlik äratada, sest neil oli püss juures. Üks võimalus oli kõigepealt püss ära võtta, aga seda ma ka ei teinud, vaid hakkasin mööda maanteed metsast välja kõndima. Kartsin, et teeääres põõsas võib olla järgmine metsavendade vahipunkt, aga keegi mind siiski ei peatanud.
laupäev, veebruar 07, 2009
Minu elu
Ma tahaks oma elust ülevaate saada,
kuid palju asju mähkub udusse.
Ma tahaks oma elu parandada,
kuid seda plaani riik ei rahasta.
Ma tahaks, et ma oleks olnud targem,
kui olin veidi noorem praegusest.
Kuid enne seda veelgi targem olin
ja seda aega ma ei unusta.
Mul juba ammu õpitud on pähe,
et ükskord oma elu parandan.
Ma täna enne magama ei lähe,
kui mälust kustub miski hirmutav.
kuid palju asju mähkub udusse.
Ma tahaks oma elu parandada,
kuid seda plaani riik ei rahasta.
Ma tahaks, et ma oleks olnud targem,
kui olin veidi noorem praegusest.
Kuid enne seda veelgi targem olin
ja seda aega ma ei unusta.
Mul juba ammu õpitud on pähe,
et ükskord oma elu parandan.
Ma täna enne magama ei lähe,
kui mälust kustub miski hirmutav.
Kolm Napoleoni
Kõndisin Kaunase puiesteele. Tänaval kõndivaid inimesi vaadates mõtlesin, et kogu aeg samas kohas olles on raske suhtumisi muuta, aga nüüd ma olen uues kohas. Läksin lasteaia territooriumile, kus oli üks kool. Küsisin ühelt lapselt, kas ta on poiss või tüdruk. Ta ütles, kumb ta on, aga oleks võinud arvata ka vastupidi. Tegelesin oma taskuarvutiga. Sellel oli nupp, mille abil sai ekraani peegliks muuta. Vajutasin seda nuppu, et vaadata oma peegelpilti. Kohta, kus ma olin, tulid üks selle kooli meesõpetaja ja mõned õpilased. Mind nähes küsis õpetaja, mida minusugused lollakad sealt koolist otsivad. Üks poiss rääkis, et öeldakse, et tööõpetuses ei ole vaja midagi vihikusse kirjutada, aga tema kirjutab vihikusse just tööõpetust. Läksin minema.
Kuulasin raadiot. Sealt tuli "Vaba Euroopa" saade. Kuigi Krister seal enam ei töötanud, teadustati, et järgmisena räägib Krister. Seega üksikuid kaastöid vanale töökohale ta siiski veel tegi. Prantsusmaal oli valitsenud kolm Napoleoni. Napoleon II hüüdnimi oli Napoleon Fasci. See polnud päris sama sõna, mis fašism, aga siiski selle sugulane. Ühe teooria järgi on fašism sama, mis bonapartism. Napoleon III oli toetanud kõigis maades rahvuslikku liikumist, sealhulgas muutnud Poola iseseisvaks ja aidanud Itaalial ühineda. Selles, kas Poola 19. sajandil iseseisvaks sai, ei olnud ma siiski päris kindel. Lugesin "Üldist ajalugu". Mõtlesin, et peaksin ise uue "Üldise ajaloo" kirjutama, millel oleks sama palju köiteid. Aga siis hakataks minu kirjutatut sama moodi kritiseerima. Pealegi loen ma aeglaselt, mistõttu mul oleks ajaloost nii põhjalikku ülevaadet raske koostada. Varem ilmunud "Üldist ajalugu" olin ülikooli jaoks lugenud ja õppejõud oli sellest vist aru saanud, sest pärast minu sõnavõttu oli ta seda raamatut kommenteerinud. Ta oli öelnud, et selle raamatu puudus on, et autor oskas küll saksa keelt, aga mitte prantsuse keelt. Prantsusmaa peatükis kirjutati, et vanu dokumente uurima hakates oli avastatud, et inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni vastuvõtmise poolt ei hääletanud tegelikult mitte ükski parlamendi liige, selle vastuvõtmine oli ainult parlamendi esimehe võltsing. Ja selle poolt, et ta parlamendi esimeheks saaks, ei olnud ka keegi hääletanud. Hiljem ilmunud raamatud polnud seda avastust jälle arvesse võtnud ja olid kirjutanud uuesti inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonist. Vaatasin vanu ajalehti. Seal oli kabenurk. Lugesin seda nuppe liigutamata, et lihtsalt näha, milliste märkide abil kabepartiisid üles kirjutatakse. Toodud oli palju järjestikuseid diagramme sama partii kohta, igasse diagrammi olid kirjutatud mõned käigud ja serval oli seisuhinnangu märk. Seisuhinnang muutus kiiresti, aga polnud selge, kas oleks saanud paremini mängida, et see ei muutuks. Ema ütles üle ukse, et neis ajalehtedes on kirjas, et on olemas kolm pensioniliiki, mida ära ei võeta, nii et mul ei ole vaja muretseda. Ta lisas, et ta ei arva, et mul seda liiki depressioon oleks. Küsisin, mis depressioon. Mul ei olnud enam mingit depressiooni. Otsisin lehest, millest ema oli rääkinud, aga ei leidnud.
Kõndisin ühe maja juurde. Selles majas oli Bristol, kes tahtis minuga rääkida. Lugesin kokku, et kuigi tänased unenäod tunduvad oodatust lühemad, on nad tegelikult 68 rida pikad. Kõndisin kahe pambuga mäe servale, et need mäest alla visata. Aga mäe all olid Bristol ja üks teine inimene, kes oleksid niimoodi pihta saada võinud. Ühe pambu sai visata, teine tuli ringiga viia. Kui olin kohale jõudnud, küsisin, millest ma õieti üritusel peetavas kõnes rääkima pean. Bristol seletas, et see on selline üritus, kus igaüks räägibki sellest, mis ise tahab, kõne teema jääb teistele üllatuseks. Mõtlesin, et niiviisi ei ole tingimata kõnet pidada vaja, vaid võib ka juttu ajada. Aga ilmselt oodati minult, et ma ühte raamatut esitleks. Bristol oli juba ühes teises raamatus kirjutanud, kuidas ma oma raamatut esitlema hakkan. Ta oli kirjutanud, et minu raamatus esineb hulgaliselt enda välja mõeldud nimesid. Sellele tahtsin vastu vaielda. See raamatu koht libises kinni ja pidin ta uuesti üles otsima. Seletasin, et mitte kõik need nimed ei ole minu välja mõeldud, osad on ka kellegi teise välja mõeldud. Üks Bristoli näiteks toodud nimedest oli Mirri, mis esines ühel skeemil ka üksinda. Ütlesin, et seda nime minu raamatus tegelikult üldse ei esine, kuigi blogis olen teda maininud. Lamasin kodus voodis. Ema ütles, et ma pean minema ööbima teise tuppa, sest meile tulevad väliskülalised, kes tuleb minu tuppa mahutada. Ma ei tahtnud teises toas magada. Ema ütles, et isa on öelnud, et vanasti tuli õnnelik olla, kui üldse ööbimiskoha leidis. Hüüdsin, et vanasti, aga mitte praegusel ajal. Mõtlesin, et oma toast lahkumine tekitab ärevust, mis on protest. Mul olid silmad kinni. Kuulsin, kuidas voodi kõrval võõras naisehääl midagi sosistas. Paistis, et üks väliskülalistest on juba kohale jõudnud.
Kuulasin raadiot. Sealt tuli "Vaba Euroopa" saade. Kuigi Krister seal enam ei töötanud, teadustati, et järgmisena räägib Krister. Seega üksikuid kaastöid vanale töökohale ta siiski veel tegi. Prantsusmaal oli valitsenud kolm Napoleoni. Napoleon II hüüdnimi oli Napoleon Fasci. See polnud päris sama sõna, mis fašism, aga siiski selle sugulane. Ühe teooria järgi on fašism sama, mis bonapartism. Napoleon III oli toetanud kõigis maades rahvuslikku liikumist, sealhulgas muutnud Poola iseseisvaks ja aidanud Itaalial ühineda. Selles, kas Poola 19. sajandil iseseisvaks sai, ei olnud ma siiski päris kindel. Lugesin "Üldist ajalugu". Mõtlesin, et peaksin ise uue "Üldise ajaloo" kirjutama, millel oleks sama palju köiteid. Aga siis hakataks minu kirjutatut sama moodi kritiseerima. Pealegi loen ma aeglaselt, mistõttu mul oleks ajaloost nii põhjalikku ülevaadet raske koostada. Varem ilmunud "Üldist ajalugu" olin ülikooli jaoks lugenud ja õppejõud oli sellest vist aru saanud, sest pärast minu sõnavõttu oli ta seda raamatut kommenteerinud. Ta oli öelnud, et selle raamatu puudus on, et autor oskas küll saksa keelt, aga mitte prantsuse keelt. Prantsusmaa peatükis kirjutati, et vanu dokumente uurima hakates oli avastatud, et inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni vastuvõtmise poolt ei hääletanud tegelikult mitte ükski parlamendi liige, selle vastuvõtmine oli ainult parlamendi esimehe võltsing. Ja selle poolt, et ta parlamendi esimeheks saaks, ei olnud ka keegi hääletanud. Hiljem ilmunud raamatud polnud seda avastust jälle arvesse võtnud ja olid kirjutanud uuesti inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonist. Vaatasin vanu ajalehti. Seal oli kabenurk. Lugesin seda nuppe liigutamata, et lihtsalt näha, milliste märkide abil kabepartiisid üles kirjutatakse. Toodud oli palju järjestikuseid diagramme sama partii kohta, igasse diagrammi olid kirjutatud mõned käigud ja serval oli seisuhinnangu märk. Seisuhinnang muutus kiiresti, aga polnud selge, kas oleks saanud paremini mängida, et see ei muutuks. Ema ütles üle ukse, et neis ajalehtedes on kirjas, et on olemas kolm pensioniliiki, mida ära ei võeta, nii et mul ei ole vaja muretseda. Ta lisas, et ta ei arva, et mul seda liiki depressioon oleks. Küsisin, mis depressioon. Mul ei olnud enam mingit depressiooni. Otsisin lehest, millest ema oli rääkinud, aga ei leidnud.
Kõndisin ühe maja juurde. Selles majas oli Bristol, kes tahtis minuga rääkida. Lugesin kokku, et kuigi tänased unenäod tunduvad oodatust lühemad, on nad tegelikult 68 rida pikad. Kõndisin kahe pambuga mäe servale, et need mäest alla visata. Aga mäe all olid Bristol ja üks teine inimene, kes oleksid niimoodi pihta saada võinud. Ühe pambu sai visata, teine tuli ringiga viia. Kui olin kohale jõudnud, küsisin, millest ma õieti üritusel peetavas kõnes rääkima pean. Bristol seletas, et see on selline üritus, kus igaüks räägibki sellest, mis ise tahab, kõne teema jääb teistele üllatuseks. Mõtlesin, et niiviisi ei ole tingimata kõnet pidada vaja, vaid võib ka juttu ajada. Aga ilmselt oodati minult, et ma ühte raamatut esitleks. Bristol oli juba ühes teises raamatus kirjutanud, kuidas ma oma raamatut esitlema hakkan. Ta oli kirjutanud, et minu raamatus esineb hulgaliselt enda välja mõeldud nimesid. Sellele tahtsin vastu vaielda. See raamatu koht libises kinni ja pidin ta uuesti üles otsima. Seletasin, et mitte kõik need nimed ei ole minu välja mõeldud, osad on ka kellegi teise välja mõeldud. Üks Bristoli näiteks toodud nimedest oli Mirri, mis esines ühel skeemil ka üksinda. Ütlesin, et seda nime minu raamatus tegelikult üldse ei esine, kuigi blogis olen teda maininud. Lamasin kodus voodis. Ema ütles, et ma pean minema ööbima teise tuppa, sest meile tulevad väliskülalised, kes tuleb minu tuppa mahutada. Ma ei tahtnud teises toas magada. Ema ütles, et isa on öelnud, et vanasti tuli õnnelik olla, kui üldse ööbimiskoha leidis. Hüüdsin, et vanasti, aga mitte praegusel ajal. Mõtlesin, et oma toast lahkumine tekitab ärevust, mis on protest. Mul olid silmad kinni. Kuulsin, kuidas voodi kõrval võõras naisehääl midagi sosistas. Paistis, et üks väliskülalistest on juba kohale jõudnud.
reede, veebruar 06, 2009
Saarmas
Kõndisin läbi metsa. Kuulsin jõe poolt ühte poissi appi hüüdmas. Ma ei teadnud, kas ta vajas päriselt abi või tegi nalja. Kui ma oleks talle appi läinud, siis oleksin rongist maha jäänud. Poiss hüüdis appi edasi. Jõudsin otsusele, et kui ta oleks uppumas, siis ta oleks selle ajaga juba uppunud, seetõttu jätkasin kõndimist senises suunas. Sisenesin majja, kus inimese suurune saarmas andis kahele minu vennale tundi. Aknast nägin, et selle maja suunas tuleb ka ema. Läksime koos saarmaga rongipeatusesse. Sellel saarmal oli kombeks, et kui ta loengupidamise lõpetab, siis paneb ta kõikidele kuulajatele hinded, igaühele erineva. See kord ütles ta, et paneb viie mulle. Olin kogu aeg valvel, et ta hammastega minu varbast ei näksaks.
Tulemus paranes
Tänasel turniiril oli 14 osavõtjat ja 7 vooru. Võitis Särgava 5,5 punktiga. (Viigistas Seljodkini, Volperti ja Metsojaga.) 4,5 punkti kogusid Volpert ja Metsoja. Järgnes suurem hulk mängijaid 4 punktiga, nende hulgas mina. Tulemuse paranemisele võrreldes eelmise nädalaga aitas kaasa see, et eile tund aega treenisin. Kuna mõne nädala eest analüüsitavate variantide üles kirjutamine hajutas tähelepanu ja ei andnud turniiril nii head kohta, siis nüüd ma sellest loobusin.
Esimeses voorus mängisin Puisiga. Enne turniiri algust olin mänginud välku, alustasin esimest kiirpartiid samas tempos, panin viguri ette ja kaotasin. Teises voorus Viikmaa vastu arvestasin ajakontrolliga juba paremini. Sellest hoolimata kaotasin etturi. Aga vastane pani viguri puhtalt ette. Seejärel läks ta vankriga lööma teist etturit, aga vanker jäi äärele kinni ja läks varsti kaotsi. Ajapuudusest hoolimata jõudsin mati lauale panna. Kolmandas voorus mängisin Seljodkiniga. Vankrilõppmängus oli tal ettureid rohkem, aga aeg kukkumas, mistõttu leppisime viiki. Neljandas voorus mängisin Marjakuga. Teravas seisus panin lipu ette, aga vastane ei märganud seda kohe lüia, vaid puutus vale nuppu, nii et ette oleks jäänud tema lipp. Enne käigu sooritamist ta märkas seda, aga ma nõudsin puudutatud etturi löömist. Küsisin kohtunikult üle, et võib nõuda. Vastane hakkas paluma, et ma talle punkti annaks, muidu tal pole ühtegi. Nõustusin tegema viigi. Viiendas voorus mängisin Metsojaga. Jõudsin paremasse lõppmängu, aga ajapuuduses lasin selle viiki. Kuuendas voorus oli vastaseks Abram, kes paljude kuude järel jälle mängima tuli. Vahepeal sai ta enametturi, aga lõpuks jõudsime seisu, kus minul oli vanker ja temal kaks etturit, neist üks eelviimasel real. Enne kella kukkumist pakkus ta viiki, mille ma vastu võtsin. Seitsmendas voorus mängisin Tättega. Tekkis käikude kordamise koht, ma pakkusin viiki, aga vastane tahtis auhinda saada, lükkas pakkumise tagasi, loobus käikude kordamisest ja võitsin mina.
Esimeses voorus mängisin Puisiga. Enne turniiri algust olin mänginud välku, alustasin esimest kiirpartiid samas tempos, panin viguri ette ja kaotasin. Teises voorus Viikmaa vastu arvestasin ajakontrolliga juba paremini. Sellest hoolimata kaotasin etturi. Aga vastane pani viguri puhtalt ette. Seejärel läks ta vankriga lööma teist etturit, aga vanker jäi äärele kinni ja läks varsti kaotsi. Ajapuudusest hoolimata jõudsin mati lauale panna. Kolmandas voorus mängisin Seljodkiniga. Vankrilõppmängus oli tal ettureid rohkem, aga aeg kukkumas, mistõttu leppisime viiki. Neljandas voorus mängisin Marjakuga. Teravas seisus panin lipu ette, aga vastane ei märganud seda kohe lüia, vaid puutus vale nuppu, nii et ette oleks jäänud tema lipp. Enne käigu sooritamist ta märkas seda, aga ma nõudsin puudutatud etturi löömist. Küsisin kohtunikult üle, et võib nõuda. Vastane hakkas paluma, et ma talle punkti annaks, muidu tal pole ühtegi. Nõustusin tegema viigi. Viiendas voorus mängisin Metsojaga. Jõudsin paremasse lõppmängu, aga ajapuuduses lasin selle viiki. Kuuendas voorus oli vastaseks Abram, kes paljude kuude järel jälle mängima tuli. Vahepeal sai ta enametturi, aga lõpuks jõudsime seisu, kus minul oli vanker ja temal kaks etturit, neist üks eelviimasel real. Enne kella kukkumist pakkus ta viiki, mille ma vastu võtsin. Seitsmendas voorus mängisin Tättega. Tekkis käikude kordamise koht, ma pakkusin viiki, aga vastane tahtis auhinda saada, lükkas pakkumise tagasi, loobus käikude kordamisest ja võitsin mina.
neljapäev, veebruar 05, 2009
Uus hinne
Küsisin muusikaõpetuse õpetajalt, kas muusikaõpetuses võib jutustada. Ta vastas, et ei või, see mul kontrolltöös valesti oligi. Ta andis selle tagasi ja olin saanud selle eest kahe. Protesteerisin, et kirjutasin sama moodi nagu alati, varem olen saanud viisi. Laulmise eest olen saanud kolmesid, aga nootide tundmise eest viisi. Järgmiseks läksin inglise keele tundi. Kuna hakkasime teist korda keskkooli lõpetama, andis õpetaja Kalme mulle blanketi ja ütles, et sinna tuleb kirjutada aastahinded ja eksamihinded. Mul ei olnud mingit tahtmist lõpueksameid uuesti tegema hakata, sest need poleks mul läinud nii hästi kui eelmine kord. Ütlesin, et ma kolm aastat tagasi juba täitsin sellise blanketi. Kalme andis järele, et siis ei ole vaja. Helen rääkis, et välismaal elamise ajal kaotas ta äikse tõttu õppimisvõime. Välismaal oli ta õppinud merenduskoolis.
Istusin ruumis Tulvistega kahekesi. Mul oli lahti minu blogi. Viimases blogisissekandes oli üks malediagramm ja eelviimases mitu. Need olid külastajavaenulikud, sest neile hiirenoolega peale minnes hakkasid nad liikuma. Laual oli raamat Vabadussõja kohta. Ojaste võttis selle ja hakkas lehitsema, et vaadata, kas laenata. Ta keeras lehti lõhkuvate liigutustega, sest metsas elamise tõttu polnud ta õppinud raamatutega ümber käima. Raamatu vahel oli minu raha. Mind süüdistati, et olen selle varastanud, aga ma vaidlesin vastu. Oli õhtu ja läksime magama. Poistest ja tüdrukutest pidi üks magama põrandal. Hommikul pidime laagrist koju sõitma. Mul ei tahtnud uni ära minna. Enne ärkamist mõtlesin, kus ma tegelikult olla võin. Kõige tõenäolisem oli, et Paides.
Istusin ruumis Tulvistega kahekesi. Mul oli lahti minu blogi. Viimases blogisissekandes oli üks malediagramm ja eelviimases mitu. Need olid külastajavaenulikud, sest neile hiirenoolega peale minnes hakkasid nad liikuma. Laual oli raamat Vabadussõja kohta. Ojaste võttis selle ja hakkas lehitsema, et vaadata, kas laenata. Ta keeras lehti lõhkuvate liigutustega, sest metsas elamise tõttu polnud ta õppinud raamatutega ümber käima. Raamatu vahel oli minu raha. Mind süüdistati, et olen selle varastanud, aga ma vaidlesin vastu. Oli õhtu ja läksime magama. Poistest ja tüdrukutest pidi üks magama põrandal. Hommikul pidime laagrist koju sõitma. Mul ei tahtnud uni ära minna. Enne ärkamist mõtlesin, kus ma tegelikult olla võin. Kõige tõenäolisem oli, et Paides.
kolmapäev, veebruar 04, 2009
Kaval vanamees
Olin vanglas ja minust kõrgemal korrusel oli üks kaval vanamees. Ta andis mulle ülesande, et ma lõhkaks esimesel korrusel pommi. Kui plahvatus käis, siis selgus, et vanamehe eesmärk oli, et plahvatusel vabanev aine ühineks ühe teise esimesel korrusel leiduva ainega, nii et selle tagajärjel toimuks suurem plahvatus. Mulle oli hakanud meeldima detailne mõtlemine raamatu põhjal, saatsin mõtlemise tulemusi üles vanamehele ja tema kasutas seda mulle järjest uute ülesannete andmiseks. Minu vanglasoleku teemat kasutati ajalehe koomiksis, kus tegelased samuti vanglasse sattusid. Aga koomiks jõudis sündmustest ette, nii et tegelased vabanesid, kui mina vangis edasi olin. Aga varsti pidin ka mina vabanema.
Kaks venda väljusid, et minna reisile. Mina lugesin sel ajal oma kaustikut. Meil oli üks külaline. Ema ütles, et mina reisin kõige harvem, aga olen reisimisest kõige rohkem kirjutanud. Vastasin, et absoluutselt kõigil teemadel kirjutatakse. Kirikuõpetaja ütles, et ta peab matma kahte Simo-nimelist, aga ta ei tea, kumb neist mina võin olla. Mõtlesin selle üle, mis usu vaimulik mind matab. Pidin ühe vana naise koju saatma. Tee peal küsis ta mult, mis asi on naturalism. Vastasin, et naturalism on rõveduste kirjeldamine, näiteks kui kirjutatakse väljaheidetest. Sõna naturalism tähendab looduslähedus. Loodus on natuura. Kui vanainimene oli koju saadetud, läksin hambaarsti juurde tagasi. Ütlesin, et pärast esihambale krooni panemist tuleb selle lahtisulatamisega vist oodata. Arst kinnitas, et mul on õigus. Aga ta märkas krooniga hamba kõrval alles kasvavas hambas auku, mida ta puurima hakkas. Ta ütles, et see on väga sügav auk. Panin silmad kinni. Puurimisele ei tahtnud lõppu tulla. Mõtlesin, et võibolla arst hajameelsusest unustab puurimist lõpetada.
Kaks venda väljusid, et minna reisile. Mina lugesin sel ajal oma kaustikut. Meil oli üks külaline. Ema ütles, et mina reisin kõige harvem, aga olen reisimisest kõige rohkem kirjutanud. Vastasin, et absoluutselt kõigil teemadel kirjutatakse. Kirikuõpetaja ütles, et ta peab matma kahte Simo-nimelist, aga ta ei tea, kumb neist mina võin olla. Mõtlesin selle üle, mis usu vaimulik mind matab. Pidin ühe vana naise koju saatma. Tee peal küsis ta mult, mis asi on naturalism. Vastasin, et naturalism on rõveduste kirjeldamine, näiteks kui kirjutatakse väljaheidetest. Sõna naturalism tähendab looduslähedus. Loodus on natuura. Kui vanainimene oli koju saadetud, läksin hambaarsti juurde tagasi. Ütlesin, et pärast esihambale krooni panemist tuleb selle lahtisulatamisega vist oodata. Arst kinnitas, et mul on õigus. Aga ta märkas krooniga hamba kõrval alles kasvavas hambas auku, mida ta puurima hakkas. Ta ütles, et see on väga sügav auk. Panin silmad kinni. Puurimisele ei tahtnud lõppu tulla. Mõtlesin, et võibolla arst hajameelsusest unustab puurimist lõpetada.
teisipäev, veebruar 03, 2009
Ohtlik keel
Mõtlesin kirjutada oma blogisse, et keele kohta on olemas muidki teooriaid kui Oudekki kasutatav. Mulle meeldib näiteks Sapiri-Whorfi hüpotees. See on õudne, mis iirlastega juhtus. Nad läksid üle inglise keelele, nüüd tahavad oma keelt tagasi, aga ei jaksa seda selgeks õppida. Inglise keelele läksid nad üle sellepärast, et inglise keeles on lühemad sõnad kui iiri keeles. Kõik Briti saarte rahvad läksid üle inglise keelele. Inglise keel on kõigile teistele keeltele ohtlik.
Tänaval olid lauad, millest iga taga oli üks eksamineerija. Läksin ühe laua juurde ja küsisin, mis eksameid selle juures anda saab. Samuti järjekorras seisev Erik vastas, et 12. klassi eksameid. Küsisin, kas me käime praegu 12. klassis, siis on need eksamid ju lõpueksamid. Eksamil näidati fotot, kus igas reas seisis üks klass. 12. klassi oli ainult üks, teisi mitu paralleeli. Eksami andja pidi nägude järgi ära arvama, millises reas on milline klass. 12. klassi näod olid teistest vanemad. Peale keskkooliklasside oli pildil ka 9. klass, mille näod olid teistest palju nooremad.
Mult küsiti, kas mul on oma raamatu käsikirja parandusi. Vastasin, et palju õ-kriipse on puudu. Küsiti, miks ma seda varem ei öelnud. Vastasin, et ma olen sellele varem ka tähelepanu juhtinud, aga vahepeal ma ei lugenud iga kord käsikirja läbi. Nüüd olid raamatu leheküljed juba trükitud ja jäi üle nad kokku kleepida. Võibolla tuli õ-kriipsud pastakaga juurde joonistada. Üks võimalus, et ma olin ise kirjutanud õ-de asemel o-sid. Teine võimalus, et trükikoja masinal olid õ-kriipsud maha kulunud. Vaatasin, milline on välja tulnud kaas. Olin sellele ise pildi joonistanud, aga kirjastuses oli minu kujund jagatud kaheks eraldi kujundiks, mis kokku moodustasid uue ja koledama kujundi.
Öeldi, et vene koolides tahetakse hakata õpetama rohkem ajalugu ja kehalist kasvatust. Kehalise kasvatuse lisatunnid ei ole kõigile kohustuslikud, aga soovijad saavad võtta kohustuslikust kaks korda rohkem tunde. Vastasin, et see ei saa käia Eesti vene koolide kohta, vaid peab käima Venemaa koolide kohta. Ajalugu ei hakata seal rohkem õppima mitte selleks, et saada teada ajalooline tõde ja meid mõista, vaid hakatakse õppima Venemaa ajalugu, mis on propaganda. Ja kehalist kasvatust õpitakse selleks, et oskaks relva hoida. Ema, keegi vendadest ja Kadri tulid minu raamatu esitluselt, kus ma ise ei käinud. Kadri ütles, et ma oleks pidanud kuulma, mida seal räägiti. Vastasin, et ma ei taha kuulda.
Tänaval olid lauad, millest iga taga oli üks eksamineerija. Läksin ühe laua juurde ja küsisin, mis eksameid selle juures anda saab. Samuti järjekorras seisev Erik vastas, et 12. klassi eksameid. Küsisin, kas me käime praegu 12. klassis, siis on need eksamid ju lõpueksamid. Eksamil näidati fotot, kus igas reas seisis üks klass. 12. klassi oli ainult üks, teisi mitu paralleeli. Eksami andja pidi nägude järgi ära arvama, millises reas on milline klass. 12. klassi näod olid teistest vanemad. Peale keskkooliklasside oli pildil ka 9. klass, mille näod olid teistest palju nooremad.
Mult küsiti, kas mul on oma raamatu käsikirja parandusi. Vastasin, et palju õ-kriipse on puudu. Küsiti, miks ma seda varem ei öelnud. Vastasin, et ma olen sellele varem ka tähelepanu juhtinud, aga vahepeal ma ei lugenud iga kord käsikirja läbi. Nüüd olid raamatu leheküljed juba trükitud ja jäi üle nad kokku kleepida. Võibolla tuli õ-kriipsud pastakaga juurde joonistada. Üks võimalus, et ma olin ise kirjutanud õ-de asemel o-sid. Teine võimalus, et trükikoja masinal olid õ-kriipsud maha kulunud. Vaatasin, milline on välja tulnud kaas. Olin sellele ise pildi joonistanud, aga kirjastuses oli minu kujund jagatud kaheks eraldi kujundiks, mis kokku moodustasid uue ja koledama kujundi.
Öeldi, et vene koolides tahetakse hakata õpetama rohkem ajalugu ja kehalist kasvatust. Kehalise kasvatuse lisatunnid ei ole kõigile kohustuslikud, aga soovijad saavad võtta kohustuslikust kaks korda rohkem tunde. Vastasin, et see ei saa käia Eesti vene koolide kohta, vaid peab käima Venemaa koolide kohta. Ajalugu ei hakata seal rohkem õppima mitte selleks, et saada teada ajalooline tõde ja meid mõista, vaid hakatakse õppima Venemaa ajalugu, mis on propaganda. Ja kehalist kasvatust õpitakse selleks, et oskaks relva hoida. Ema, keegi vendadest ja Kadri tulid minu raamatu esitluselt, kus ma ise ei käinud. Kadri ütles, et ma oleks pidanud kuulma, mida seal räägiti. Vastasin, et ma ei taha kuulda.
esmaspäev, veebruar 02, 2009
Ununenud ajakiri
Hommikul oli näha, et Putin oli pannud seinale sildi "ÖÖTONTIDE KARI". Sellest järeldas enamus inimesi, et tal on plaanis lähematel päevadel tuumasõda alustada. Aga mõned tegid järelduse, et sõda ei tule, sest nende meelest viitas sõna "kari" sellele, et asi otsustatakse demokraatlikult. Ukraina riigijuht tahtis ühe väiksema riigi juhti köögiaknast alla visata, aga ma keelasin. Ukraina riigijuht oli Venemaa käsilane. Ta edastas mulle Putini kutse riikidevahelisele nõupidamisele. Ma ei olnud nõus minema. Üks naine ütles, et ta tahaks kohe Putinile lõpu peale teha. Tuumasõda pidi tulema vist sel juhul, kui Venemaal ei lubata ühte riiki vallutada. Võibolla tahtis Putin taastada tervet Nõukogude Liitu. Tuumasõja alustajaks võis saada ka NATO, sest nimetatud organisatsioon oli teatanud, et ta ei ole nõus pidama ühtegi sõda peale tuumasõja. Sõjaväelastele võis maailma hävitamine tunduda oma kodanike orjuse hädaohust päästmisena, nagu on enesetapjaid, kes tapavad terve perekonna. Minu arvates ei olnud inimestel õigust teisi loomaliike hävitada. Aga vähemalt oleks ma teada saanud, kuidas suremine käib. Ma ei teadnud, kas tuleb kiire või aeglane surm. Televisiooni uudistesaates öeldi, et kätte on jõudnud tsivilisatsiooni viimased päevad. Lasti leinamuusikat ja näidati kroonikakaadreid. Tänavatele kogunes inimesi. Osad läksid koju, et surra kodus, teised eelistasid surra seal, kus nad parasjagu viibivad. Inimesed olid vapustatud isegi võimalusest, et Putin tahab sellise asjaga ainult hirmutada. Mina ei olnud nii masendunud kui teised. Leidsin, et Putinil on päris hea huumorimeel. Arvasin, et viimasel hetkel Putini lähikondsed kõrvaldavad ta, nagu viimase Rooma keisri kukutas ihukaitsja ja on tehtud selletaolisi filme. Filmide eeskujul võidigi sellele mõttele tulla. Tahtsin midagi juua, aga ei leidnud majast midagi peale õli. Kallasingi endale klaasi õli. Aga siis otsustasin, et kui muud ei ole, siis õli ma ka jooma ei hakka. Putini ette viidi üks kirjanik. Kirjanik ütles, et teda huvitavad käimasolevad sündmused ainult kirjanduslikust vaatenurgast. Mina võtsin Putiniga kohtuma minnes kaasa plastmassist mängukaru, et see Putini samasuguse karuga kokku lüia.
Olin koolimaja kolmanda korruse koridoris. Vaatasin oma vanu päevikuid. Ühe kaante vahelt leidsin enda tehtud ajakirja "Boko" numbreid. Ma ei mäletanudki, et ma sellist ajakirja oleksin teinud, kuigi mäletasin vanemaid ajakirju. See kinnitas, et vanemad mälestused säilivad paremini. Selle ajakirja numbrid olid osalt terved ja osalt poolikud vihikud. Vanemad numbrid olid ilmselt terved ja uuemad paberi kokkuhoidmiseks poolikud, sest kodus ei olnud sahtlis tühje vihikuid piiramatult. Vanematel ajakirjadel, mida ma ei olnud unustanud, oli ilmunud vähem numbreid. Klaus tõmbas ühe vihiku kaanele diagonaalkriipsu. Sain vihaseks. Aga ema seletas ära, et Klaus tegi seda voltimisülesande lahendamiseks. Andsin siis teistele päris voltimisvihiku, kus oli vahel voltimispabereid. Aga ütlesin, et mulle ei meeldi diagonaalkriips sellepärast, et ma tean, mis tähenduses neid koolis kasutatakse - asjade mahatõmbamiseks. Sel ajal, kui teised voltisid, lugesin mina oma vanu pabereid. Kuigi üldiselt olen ma oma käekirjast alati aru saanud, olid need paberid kirjutatud sellise numbriga klassis, mille ajal minu käekiri oli halvem kui enne ja pärast, nii et väga raske oli aru saada. Ühest kohast lugesin välja, et olin kirjutanud, et harjutan nüüd kiiremat kirjutamist, edasi ei saanud aga millestki aru. Päevikusse olin kirjutanud sellest, kuidas meie klass kohtus joodikuga. Sellise sündmuse olemasolu meenutamine ajas mind naerma ja naersin tükk aega. Joodik oli rääkinud, et ta tarvitab kaks korda vähem alkoholi kui varem, aga meil soovitas üldse mitte tarvitada.
Olin koolimaja kolmanda korruse koridoris. Vaatasin oma vanu päevikuid. Ühe kaante vahelt leidsin enda tehtud ajakirja "Boko" numbreid. Ma ei mäletanudki, et ma sellist ajakirja oleksin teinud, kuigi mäletasin vanemaid ajakirju. See kinnitas, et vanemad mälestused säilivad paremini. Selle ajakirja numbrid olid osalt terved ja osalt poolikud vihikud. Vanemad numbrid olid ilmselt terved ja uuemad paberi kokkuhoidmiseks poolikud, sest kodus ei olnud sahtlis tühje vihikuid piiramatult. Vanematel ajakirjadel, mida ma ei olnud unustanud, oli ilmunud vähem numbreid. Klaus tõmbas ühe vihiku kaanele diagonaalkriipsu. Sain vihaseks. Aga ema seletas ära, et Klaus tegi seda voltimisülesande lahendamiseks. Andsin siis teistele päris voltimisvihiku, kus oli vahel voltimispabereid. Aga ütlesin, et mulle ei meeldi diagonaalkriips sellepärast, et ma tean, mis tähenduses neid koolis kasutatakse - asjade mahatõmbamiseks. Sel ajal, kui teised voltisid, lugesin mina oma vanu pabereid. Kuigi üldiselt olen ma oma käekirjast alati aru saanud, olid need paberid kirjutatud sellise numbriga klassis, mille ajal minu käekiri oli halvem kui enne ja pärast, nii et väga raske oli aru saada. Ühest kohast lugesin välja, et olin kirjutanud, et harjutan nüüd kiiremat kirjutamist, edasi ei saanud aga millestki aru. Päevikusse olin kirjutanud sellest, kuidas meie klass kohtus joodikuga. Sellise sündmuse olemasolu meenutamine ajas mind naerma ja naersin tükk aega. Joodik oli rääkinud, et ta tarvitab kaks korda vähem alkoholi kui varem, aga meil soovitas üldse mitte tarvitada.
pühapäev, veebruar 01, 2009
Täiendasin teooriat
Minu koduleheküljel oli alaleht unenäoteooriaga vananenud, nüüd kirjutasin sinna vahele ka viimaste aastate avastustest.
Veesammas
Ühes raamatus oli antud ülevaade vanaaegsetest usunditest. Oli kirjutatud, et neil usunditel ei olnud mitte ainult pühad esemed, vaid ka oma õpetus. Ühe usu liikmetel oli oma veesammas. Äkki hakkas selles veetase langema. See kuulutas õnnetust. Hakkasime vett purkidesse varuma. Varasemate veekatkestuste ajaks oli ema pannud vett ka ämbritesse, aga seda me polnud jõudnud enne vee tagasitulekut ära tarvitada.
Mängisin malet. Kasutasin uut võimalust, et laua serval saab käia ühel lisaliinil. See oli f-liin. Mulle hakkas male veel rohkem meeldima kui varem, sest üheski mängus ei saanud mul halvasti minna. Läksime Kitsa tänava trepist alla ja sealt voolas ka veenire, mis koosnes malepartiidest ja mäe alumisse otsa jõudes hargnes mitmeks. Ojaste oli avaldanud maleklubi ajalehes kaks oma kaotuspartiid. Ühe oma partii oli ta avaldanud juba eelmises numbris, aga see oli ära tuhmunud. See, kes oma partii oli avaldanud, oli Sven. Kõigepealt oli ta avaldanud fotoseeria, kuidas ta vaidles ühe vene poisiga, kes arvas, et Sveni partiisid ei hakka keegi põhjalikult analüüsima. Selleks, et siiski hakkaks, oli Sven pannud fotode alla ühe oma partii teksti.
Kaardil oli näidatud nooltega germaanlaste liikumist. Ütlesin, et tuleb välja, et nad on pärit Indo-Hiinast. Lisasin, et sealt on pärit tegelikult kõik rahvad. Indo-Hiinas oli nooli tihedamalt, Euroopasse jõudes nad ei olnud enam nii palju tiirutanud. Vanasti oli Eesti alal elanud kaks rahvast, aga keegi ei mäletanud, kumb neist oli germaanlased. Soendasin pannil toitu. Unustasin kuumuse kauaks alla. Aga kui märkasin kuumuse kinni keerata, siis midagi kõrbema ei olnud läinud, väljaarvatud veidi kotletid. Tõnu vaatas, et ma olen pooled kartulid pudiks teinud, aga tegelikult olid seal pooles kapsad. Liisa oli kirjutanud postkaardile 8-realise luuletuse, mille pealkiri oli "Hando sai aru!" Toomas ärkas üles ja ütles naerdes, et ta nägi unes ühte luuletust. Ta luges selle ette:
Lumi sajab
nagu ikka.
Helbeid langeb
põmdi, mütsti,
põmdi, mütsti.
Mängisin malet. Kasutasin uut võimalust, et laua serval saab käia ühel lisaliinil. See oli f-liin. Mulle hakkas male veel rohkem meeldima kui varem, sest üheski mängus ei saanud mul halvasti minna. Läksime Kitsa tänava trepist alla ja sealt voolas ka veenire, mis koosnes malepartiidest ja mäe alumisse otsa jõudes hargnes mitmeks. Ojaste oli avaldanud maleklubi ajalehes kaks oma kaotuspartiid. Ühe oma partii oli ta avaldanud juba eelmises numbris, aga see oli ära tuhmunud. See, kes oma partii oli avaldanud, oli Sven. Kõigepealt oli ta avaldanud fotoseeria, kuidas ta vaidles ühe vene poisiga, kes arvas, et Sveni partiisid ei hakka keegi põhjalikult analüüsima. Selleks, et siiski hakkaks, oli Sven pannud fotode alla ühe oma partii teksti.
Kaardil oli näidatud nooltega germaanlaste liikumist. Ütlesin, et tuleb välja, et nad on pärit Indo-Hiinast. Lisasin, et sealt on pärit tegelikult kõik rahvad. Indo-Hiinas oli nooli tihedamalt, Euroopasse jõudes nad ei olnud enam nii palju tiirutanud. Vanasti oli Eesti alal elanud kaks rahvast, aga keegi ei mäletanud, kumb neist oli germaanlased. Soendasin pannil toitu. Unustasin kuumuse kauaks alla. Aga kui märkasin kuumuse kinni keerata, siis midagi kõrbema ei olnud läinud, väljaarvatud veidi kotletid. Tõnu vaatas, et ma olen pooled kartulid pudiks teinud, aga tegelikult olid seal pooles kapsad. Liisa oli kirjutanud postkaardile 8-realise luuletuse, mille pealkiri oli "Hando sai aru!" Toomas ärkas üles ja ütles naerdes, et ta nägi unes ühte luuletust. Ta luges selle ette:
Lumi sajab
nagu ikka.
Helbeid langeb
põmdi, mütsti,
põmdi, mütsti.
Tellimine:
Postitused (Atom)
