Kõik ei ole rämps

Koolis õpetatud ainetest on kõige paremini meeles vast matemaatika, väljaarvatud keskkooli ja üheksanda klassi osa. Kuna eesti keelt kasutan iga päev, on see ka suhteliselt hästi meeles, aga pidevalt tekib ka küsimusi, kuidas täpselt õige kirjapilt on. Ajalugu olen õppinud kõige rohkem aastaid, aga palju fakte ka ära unustanud. Ajalugu õppisin ülikoolis ainult üks aasta vähem kui oli minu eelneva koolitee pikkus. Ja pärast ülikooli lõpetamist olen ka ennast sel alal täiendanud. Täna olen lugenud blogisid, ilukirjandust ja ajalugu. Kõige pikemalt ajalugu, kuigi aeglasemas tempos kui muid asju. Listide kaudu tulnud kirju olen ka lugenud. Ise saatsin ühe kirja, aga mitte listi. Kõige rohkem on mind sõimatud poeesia listis. Eurolistis on palju vastu vaieldud, aga viisakamate sõnadega. Kui vastu ei vaielda, võib list välja surra. Kuna kõik inimesed milleski eksivad, ei ole põhjust vastu vaidlemata jätta. Ja kuna erinevad inimesed on õppinud erinevaid asju, saavad nad üksteist täiendada ka siis, kui see pole vaidlus. Kui listi liiga suure sagedusega kirju saadetakse, kirjutavad ajapuuduses inimesed sealt ennast välja. Mõnda listi on koondatud omavahel ka mingil muul alusel seotud inimesed, kes tõenäoliselt listist ei lahku. Aga nad võivad jätta kirju lugemata või hakata tegema kirjutamist piiravaid märkusi. Kuna mul on suur postkast, hoian enamuse kirju alles, aga kui pealkirjas on ropp sõna, kustutan siiski ära. Rämpskirjad kustutan samuti. Rämpskirjade hulka satub ka normaalsete inimeste kirju. Tavaliselt on tegemist selliste inimestega, kes saadavad kirju paljudele korraga, nii et keegi võib selle rämpsuks liigitada. Võibolla on minu kirjad ka liigitatud, sest ükskord läksid minu blogisissekannete koopiad rämpsu hulka. Mõnel inimesel on blogi ise ka ära kustutatud. Minu blogi oli vahepeal ka mingis mustas nimekirjas, nii et pidin iga sissekande avaldamiseks tähti ära tundma, kuni minu protesti peale see korraldus maha võeti. Algul ma ei teadnud, et selle vastu saab midagi ette võtta. Rämpskommentaare minu blogile tuligi ja osad neist on siiani kustutamata.

Huvitav sõnaraamat

Ajalehes kirjutati, et Venemaa teatas, et eile lõppes Tšetšeenia sõda, sest tšetšeenid löödi lahingus puruks. Ütlesin, et selle sõja lõppemisest olen kuulnud 200 korda ja alati nimetatakse lõppemise ajaks "eile" või "homme". Juures oli ka fotosid. Kirjutasin võrgukommentaari, et ma ei saa aru, miks tšetšeeni sõjaväelased laigulisi riideid kannavad, niimoodi on aru saada, et nad on sõjaväelased. Vastati, et ma lähen ise ka laigulistes riietes Tšetšeeniasse. Kirjutasin, et ei lähe, sest ma olen sõjaväeteenistusest vabastatud. Mõtlesin, et edaspidi on parem selle sõja teemal kommentaare varjunime all kirjutada. Üks tšetšeeni väejuht oli fotol väga õnneliku näoga. Kirjutati, et ta asub nüüd tööle Gruusia ministrina. Mõtlesin, et see võib õhutada Venemaad Gruusiat ründama. Minu võrgulehel olid fotod kõigi Venemaa vastu võitlevate endiste liiduvabariikide juhtidest. Varem oli seal olnud iga tšetšeeni väejuhi kohta eraldi foto, aga nüüd oli iga riigi kohta valitud ainult ühe juhi pilt. Televiisoris näidati Valgevene opositsiooni esindajat. Ta rääkis kaamerasse mask ees. Aga vihma sadas ja juttu lõpetades oli vihm juba ta maski maha pesnud, nii et nägu muutus äratuntavaks. Võibolla ta siiski ei tahtnud võimude eest oma isikut varjata, vaid maski abil nägu vihma eest kaitsta.

Kõndisin mööda pikka tänavat, mille ääres oli palju väikseid poode. Tekkis kahtlus, et jõudsin juba otsitava poeni, aga kuna see ei olnud kindel, läksin siiski edasi. Siis jõudsin poeni, mis tuli kindlasti otsitavast poest hiljem, nii et tuli tagasi keerata. Ütlesin raamatuleti müüjatele, et eelmine kord oli nende poel katus ka peal. Nad vastasid, et oli küll, aga nad võtsid selle ära. Mulle ei meeldinud, et minu raamatut müügil ei olnud. See oleks võinud ka lihtsalt otsa saada, aga asi oli selles, et seda polnud üldse müüki võetud. Läksin koju tagasi. Võrgu kaudu tuli Tõnuga juttu kahest arvust. Tõnu näitas, et neid saab kirjutada kahte moodi, teisel juhul jäetakse teine arv välja kirjutamata ja asendatakse punktiga. Tõnu kirjutas kahe arvu vahele murrujoone, aga mina võrdusmärgi. Võibolla murrujoon tähendas tegelikult ka, et mõlemale poole jäävad arvud on omavahel võrdsed. Kirjutasin arvud vihiku tagakaanele. Oudekki kirjutas oma vihikul sama nalja tagumisele sisekaanele. Nüüd võidi arvata, nagu oleksin mina kirjutanud Oudekki eeskujul. Pille ütles köögist lahkudes, et ma olen Arno. Sain vihaseks ja hüüdsin Pillele järele, et ta ei tea minu kohta midagi.

Meenutasin, et vanainimene oli palunud mul teda üle autotee aidata. Aitamise eest oli ta küsinud raha. Olin talle juba enne tee ületamist raha ära maksnud. Üle tee jõudes oli mul käes olnud see osa rahakotist võetud rahast, mida ma ei soovinud maksta. Vanainimene oli mul selle ka käest võtnud, justkui unustades, et on juba raha saanud. Seda oli olnud paar 100 või 500 kroonist. Raha väljapetmine oligi olnud aidata palumise eesmärk.

Mulle oli meelde jäänud üks saksakeelne lause. Muutsin seda natuke ja ütlesin saksa keeles lause, mis tähendas: "Ma tahaksin väga anda sulle si." Ema vastas sellele samuti saksa keeles lausega, mis tähendas: "Mulle meeldib väga mo." Küsisin, mida see mo tähendab. Siis taipasin, et see on minu nime teine pool. Vaatasin sõnaraamatusse, kus olid mõlema lause originaalid näitelausetena sama märksõna all ära toodud. Ärkasin üles ja tahtsin sõnaraamatust järele vaadata, kuidas need laused saksa keeles täpselt kõlasid. Aga enam ma neid ei leidnud. Ma ei mäletanud, mis märksõna all nad on. Tuli kõik lausetes sisalduvad sõnad ühekaupa välja otsida. Ükskord olin saksa-eesti sõnaraamatu kooli kaasa võtnud. Tristan oli seda ka lugenud ja öelnud, et seal on häid asju sees. Mina olin lugenud sõnaraamatut tunni ajal, selle asemel, et tegeleda õpetaja antud ülesannetega. Õpetaja polnud mind keelanud, sest arvas, et niimoodi õpin saksa keelt süvendatult. Tegelikult olin sõnaraamatust ainult meelelahutust otsinud.

Kaalika käsk

Kaalikate kuningas on kätte andnud käsu:
kaalikate koortki närida ei tasu,
sööge parem mulda, jooge peale vesi,
kaalikaid see vähemalt sisemiselt pesi.

Käsku täites määrime põskedele pori.
Tundub, et ma olen juba kaalikate ori.
Aga pori maha pesta võib ju voolav vesi.
Pori pole nõnda kleepuv, nagu oleks mesi.

Ainuke raamat

Meil oli tita, kes oli ainult pool aastat vana, aga oskas juba rääkida. Ta ütles, et mõned ei saa isegi seitsmeaastaselt esimesse klassi sisse, aga meie käime juba kahekümne viiendas. Vastasin, et esimene klass tuleb varem kui teine. Tal ei olnud veel arvude järjekord selge, mistõttu ta arvas, et õppimine algab kahekümne viiendast klassist.

Olin teinud märkmeid, mida kasutada doktoritöö kirjutamisel. Mul ei jäänud muud üle, kui kirjutada magistritööga samal teemal, ainult perioodi laiendades, sest kui oleksin teemat veidi muutnud, siis oleksin pidanud ka varem uuritud perioodi kohta kõike uuesti lugema, nii oleks ajast puudus tulnud. Aga doktoritöö jaoks ei tundunud senine teema kõige parem. Doktorieksami tegemiseks pidin märkmed üle lugema. Ma polnud veel doktorantuuri astunud. Henn ütles, et mõned saavad doktorikraadi niimoodi, et õppivad ära sellised märkmed nagu mina olen teinud, teevad nende kohta eksami ja doktoritööd ei peagi kirjutama, aga saavad hinde E. Vastasin, et mina sellist hinnet nagu E ei taha. Aga kui ma oleksin doktoritööd kaitsnud, oleks selle eest ka hinne pandud ja see oleks samuti võinud madal olla. Kaitsmisel öeldakse hinne ladina keeles. Nii võib juhtuda, et kukun läbi, aga ei saa hinde teatamisel sellest aru. Üks mees oli kirjutanud, et Etioopia kohta on eesti keeles ainult üks raamat, selle kirjutasid kaks vapsi, kes käisid Etioopias sellepärast, et see oli langenud Itaalia võimu alla. Nad olid fašistlikust riigikorrast vaimustuses. Ja seegi raamat olevat ilmunud alles siis, kui Etioopias korraldati olümpiamängud. Tõnu ronis mööda raamaturiiulit. Ütlesin, et ta seda ei teeks, muidu võib riiul ümber minna. Kui ta riiuli otsast maha tuli, hakkas see värisema. Hoidsin seda kinni, et ta ikkagi ümber ei kukuks. Ei olnud kindel, kas värisemine on ronimise tagajärg või on maavärin. Aga kui riiuli jalgu uurisin, siis nägin, et toapoolsetel jalgadel olid kõrgendused all olnud, ühelt oli see ära tulnud ja see oligi värisemise põhjus.

Koosseis laienes

Tänasel ülikooli maleklubi turniiril oli 18 osavõtjat. Kohale oli kutsutud ka suhteliselt palju vanemaid inimesi. Osad tahtsid mõtlemisaega 15 minutit, osad 5 minutit, lõpuks jäädi 10 juurde. Esikoha sai Metsalu, 2.-3. kohta jagasid Valner ja Lott.

Mina sain 7 mängust 3 punkti ehk -1 nagu eelminegi kord selles klubis. Esimeses voorus mängisin jälle Valneriga, seekord erinevalt eelmisest valgetega, aga kaotasin. Teises voorus kaotasin mustadega Reimale, kolmandas võitsin valgetega Silda, neljandas kaotasin mustadega ilmselt viigilises seisus ajaga Volpertile, viiendas võitsin valgetega Kasemaad, kuuendas mustadega Seljodkinit ja seitsmendas kaotasin valgetega Hinrikusele.

Partiid jäid meelde sellistena:

Runnel-Kasemaa
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rc6 4. d4 cd 5. Rd4 Od7 6. Rc6 bc 7. Oa4 Rf6 8. Rc3 e5 9. Og5 Oe7 10. Of6 Of6 11. Ld6 Le7 12. 0-0-0 Ld6 13. Vd6 Vc8 14. Vhd1 Vc7 15. Vd7 Vd7 16. Oc6 1:0

Seljodkin-Runnel
1. d4 Rf6 2. Rc3 d5 3. Og5 e6 4. e4 de 5. Re4 Oe7 6. Rf6 Of6 7. Of6 Lf6 8. Od3 0-0 9. Rf3 c5 10. c3 cd 11. cd Rc6 12. 0-0 Vd8 13. Lc2 h6 14. Vad1 Rd4 15. Rd4 Vd4 16. Vfe1 e5 17. Lc3 Of5 18. Of5 Vd1 19. Vd1 Lf5 20. Lc7 Vc8 21. Lb7 Lc2 22. Vf1 Vc7 23. Lb8+ Kh7 24. a4 Lc6 25. a5 Lb7 26. Ld8 Vd7 27. Le8 Ve7 28. La4 Lb2 29. Le4+ g6 30. a6 Ve6 31. La4 Le2 32. Va1 Vf6 33. Vf1 La6 ja varsti võitsin ajaga.

Volpert-Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. f3 d5 5. Og5 h6 4. Oh4 Oe7 5. c5 c6 6. b4 0-0 7. e3 Rbd7 8. f4 Re4 9. Re4 Oh4+ 10. Rg3 Rf6 11. Rf3 Re4 12. Rh4 Lh4 13. Lf3 Rg3 14. Lg3 Lg3 15. hg a5 16. b5 cb 17. Ob5 Vd8 18. Kd2 Od7 19. Vhb1 Oc6 20. Oc6 bc 21. Vb6 Vdc8 22. Vab1 Kh7 23. Kc2 Kg6 24. g4 h5 25. gh Kh5 26. Vb7 Kg6 27. g4 Vh8 28. g5 f6 29. gf Kf6 30. Vd1 Vab8 31. Vb8 Vb8 32. Vb1 Vh8 33. Vb6 Vh2+ 34. Kd3 Va2 35. Vc6 Va3+ 36. Ke2 Kf5 ja selles seisus kukkus mul aeg.

Kasutaja õigused

Sõitsime bussis. Ema seisis keskmise ukse juures. Üks mees sai vist millestki valesti aru ja hakkas vajutama ukse kohal olevat nuppu. Kartsin, et niimoodi läheb uks sõidu ajal lahti. Mehe probleem oli, et uks ei loendanud sisenejaid. Ta nimetas ema matemaatikuks. Pidime sõitma Narva-Jõesuu kaudu Narva ja sealt Rakverre. Vaatasin Virumaa maanteel aknast välja. Ütlesin, et siin on maa tasane ja madal, ma tunnen seda Vabadussõja maalidelt. Kuskil pidi kõrgemaid kohti ka olema, sest Teises maailmasõjas olid lahingud toimunud Sinimägedes. Jõudsime Narva-Jõesuusse. Seal pidime teise bussi peale ümber istuma. Ema leidis selle bussi kiiresti üles ja mina läksin tema kannul. Emal oli väga kiire reaktsioon, minul oleks otsimiseks palju rohkem aega läinud.

Helina oli mulle kirjade saatmise ära lõpetanud sellepärast, et vaatas, et ma ei istugi loengutes alati tema kõrval. Ma oleks istunud küll, kui oleksin ta ainult ära tundnud. Või siiski ei oleks, sest istumine oleks tähelepanu äratanud. Helina võibolla arvas, et ma hakkasin temaga sellepärast kirju vahetama, et olin teda ülikoolis näinud. Aga mulle tuli meelde, et kui ma kirju saatma hakkasin, ei olnud ma teda veel ühtegi korda näinud. Magasin oma voodis ja mul olid silmad kinni. Ema tuli ja rääkis, et ta tõi siia tuppa Pille asju hoiule, nüüd pole see enam ainult minu, vaid ka Pille tuba. Ta ütles, et kui ma näoga akna poole pööran, siis ma näen neid asju. Vastasin, et ma olen näoga akna poole. Teadsin seda sellest hoolimata, et mul olid silmad kinni. Uni oli üsna hõre, et ma sellest aru sain.

Tahtsin kirjutada blogisissekannet. Erinevalt varasematest kordadest ilmus kirjutamiskasti igasuguseid nooli ja käsklusi. Ette oli antud raam malelõppmängu kirjutamiseks, kuigi ma tahtsin praegu kirjutada hoopis muud. Käsklusi tuli ette ka järgmistel kirjutamiskatsetel. Ma leidsin ühe mooduse, kuidas neid maha võtta, aga see oli liiga raske. Teise arvuti taga hakkas üks vend sama probleemi üle kaebama. Ta arvas, et seal arvutis on keegi seadeid muutnud. Võis olla, et kaks arvutit on üksteist sisevõrgu kaudu mõjutanud, aga pidasin siiski tõenäolisemaks, et viga on internetileheküljel. Ütlesin, et see on Euroopa Liit. Pille lisas, et ülereguleeritud eurodirektiiv. Ütlesin, et selle saab maha võtta kasutaja õiguste alt. Tõnul tekkis seda kuuldes idee ja ta kirjutas "USER RIGHTS" all mulli sisse "EMPTY", mille järel kirjutamiskast pidi avamisel alati käskudest tühi olema. Kõndisime Paide aias. Mõtlesin, et Oldega mängides võitsin teda ära, aga järgmine kord ei võida. Läksime marju sööma. Seal oli liiga palju segavaid mesilasi. Eelmine kord neid ei olnud. Võibolla siiski olid, aga ma olin ära unustanud.

Kaotus ajapuuduses

Üleeilne mäng Runnel-Trohhelev oli vist selline:

1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 g6 4. 0-0 Og7 5. c3 Rf6 6. e5 Rd5 7. d4 cd 8. cd 0-0 9. Rc3 Rc3 10. bc d6 11. Of4 Og4 12. h3 de 13. Oc6 bc 14. Oe5 Oe5 15. hg Og7 16. Ve1 e6 17. Re5 Lc7 18. Lf3 c5 19. Vab1 Vab8 20. Rc6 Vb1 21. Vb1 cd 22. Rd4 Od4 23. cd Lc4 24. Lf6 a5 25. Ve1 a4 26. Ve3 Lc1+ 27. Kh2 Lc7+ 28. Kg1 Vc8 29. Vh3 Ld8 30. Ld8+ Vd8 31. Vd3 Kf8 32. Kf1 Ke7 33. Ke2 Kd6 34. Ke3 Vb8 35. Va3 Vb4 36. Vd3 Kd5 37. g3 Vb2 38. Vd2 Vb4 39. f4 Vc4 40. Vb2 Vc3+ 41. Ke2 Vg3 ja mul oli juba käik varem aeg kukkunud.

Vallandamine

"Postimehes" ilmus kommunismivastane artikkel. See oli kummaline, sest peatoimetaja oli endine kommunist. Peatoimetaja olin mina. Viibisin oma tööruumis. Töötaja, kellega ma ruumi jagasin, ähvardas mind kaks korda noaga. Ütlesin talle, et tuleb välja selgitada, miks ta nii tegi. Aparaadist hakkas kõlama ebainimlik naisehääl, mis kuulus lehe omaniku esindajale. Ta teatas, et mina ja kõik minuga samas ruumis viibijad on vallandatud. Ma saavat uuesti blogijaks. Blogi pidamine ilmselt oligi minu vallandamise põhjus. Ja noaga oli mind ähvardatud sellepärast, et see töötaja oli minu vastu üles ässitatud. Ainult et nüüd ta vallandati ise ka. Lahkusin kohe majast, et minna koju. Läbi linna minnes püüdsin kõike hästi tähele panna. Seal liikus juba Vene vägesid. Samas toimus ka üritus 1. detsembri mässule vastuhakkamise aastapäeva tähistamiseks. Mõtlesin, et koju jõudes kirjutan olukorra kohta kohe blogisissekande. Saadan selle kirjaga mitmetele inimestele ja lisan juurde, et kui minu blogi peaks kustutatama, siis võivad nad teksti ise levitada. Aga oma majja jõudes nägin, et see oli segi pekstud ja arvuti oli ära viidud. Minu naine oleks pidanud olema sel ajal kodus, aga teda ei olnud. Selle asemel oli kari võõraid lapsi. Mõnel neist oli nuga käes ja nad olid minu vastu üles ässitatud. Muidu nad ei olnud halvad ja püüdsin neid rahustada. Otsest korraldust mind noaga lüia ei olnud neile antud. Lõpuks tuli naine koju tagasi. Vahepeal oli ta vägisi kaasa viidud.

Kõndisin kesklinnas. Tahtsin minna ühte kohvikusse sööma. Kui vaatasin selle akent ja ust, tundus, et kohvik enam ei tegutse. Aga kui ust käega katsusin, siis see avanes. Selgus, et asutus oli siiski alles. Leti äärde jõudes ei jõudnud ma midagi küsida, vaid müüja soovitas mulle ise ühte toitu. Nõustusin selle ostma. Siis ta soovitas teist ja nõustusin ka sellega. Need olid vist küll sellised toidud, mida teised külastajad olid vähe tahtnud. Mina oleks tegelikult tahtnud süia kurki. Kui tahtsin paberrahaga maksta, sai see toiduseks. Püüdsin rahapabereid puhastada kõigepealt sõrmega ja seejärel keelega. Tegelikult ema oli hoiatanud, et raha on must asi ja võib pisikutega koos olla.

Olin muusikapoes. Ma polnud sellest varem kunagi midagi ostnud, aga nüüd küsisin kantrimuusika kassetti. Müüja andis mulle ühe omal valikul. Küsisin, et ta järgmiseks annaks sellise, millel on hea pealkiri. Ta andis kurva kantrimuusika kasseti. Kolmandaks küsisin midagi rõõmsamat. Kui olin kõigi kolme kasseti eest maksnud, märkasin, et need on liiga suured, et maki sisse panna. Need olid vana tüüpi maki kettad, aga vana tüüpi makki meil kodus ei olnud ja neid enam ei müüdud ka. Või olid need siiski veidi väiksemad. Vaatasin, et võibolla on ainult pakend suur. Aga kui pakendi avasin, tulid neist välja kolmandat tüüpi kassetid, mis olid küll vana tüüpi ketastest väiksemad, aga meie maki sisse panemiseks siiski liiga suured. Meie makis käisid kahe auguga kassetid, need olid kolme auguga. Aga kodus üks vend ütles, et neid saab arvuti külge ühendades siiski kuulata. Ta panigi ühe mängima. Hakkasime mitme vennaga kuulama. Kuulata oli võimalik ainult siis, kui samal ajal mängis ka raadio. Muusika asemel hakkas vahepeal kõlama ainult jutt. Algul arvasin, et see tuleb kassetilt, aga tuli raadiost. Kui muusika jätkus, ütlesin, et enda kokku lindistatud muusika on parem, sest siis on kõik laulud head, aga sellel lindil on kõik keskpärane. Üks vend oli sellega nõus.

Täna pidi algama kütteperiood. Vaatasin ajalehest pilti, kuidas kütteperioodi algul kaks toru omavahel ühendatakse. Mõtlesin, et nad vist kruvitakse üksteise sisse. Kui vaatasin aknast välja, oligi taevasse jõudnud parajast kaks sellist toru. Aga neid siiski ei hakatud üksteisesse kruvima, vaid nad kihutasid taevas paralleelselt. Nad ei toetunud kuskile, sest nad tulistati katlamajast välja sellise hooga, et ei saanud enne sihtpunkti jõudmist alla kukkuda. Samal ajal algas torudes solin. Lõpuks taipasin, et taeva all ei lenda torud, vaid katlamaja korstnast väljuv suits.

Kaotus ajaga

Eile mängitud kiirpartii Marksoo-Runnel oli umbes selline:

1. Rf3 d5 2. b3 Rc6 3. e3 Og4 4. Ob5 a6 5. Oc6 bc 6. d3 Rf6 7. Ob2 e6 8. Rbd2 Od6 9. h3 Of3 10. Rf3 0-0 11. 0-0 Ve8 12. Re5 Oe5 13. Oe5 Rd7 14. f4 f6 15. Ob2 Vb8 16. Lh5 Le7 17. g4 Lf7 18. Lf7+ Kf7 19. g5 f5 20. Vae1 g6 21. Vf2 e5 22. e4 de 23. de ef 24. Vf4 Kg8 25. Kf2 Ve4 26. Vfe4 fe 27. Ve4 Kf7 28. Vh4 Rf8 29. Vc4 Vb5 30. h4 c5 31. Oa3 Re6 32. Ob2 Ke7 33. Ve4 Va5 33. a4 ja ma ületasin kaotatud seisus aja.

Eelluure

Üks klassivend ütles mulle, et Kati P. kutsub mind homseks enda poole. Ta elas linna kaugemas otsas, kuhu ma ei osanud minna. Hakkasin juba täna ettevalmistusi tegema. Vaatasin linnakaarti, et mis bussiga sinna minna. Bussiliinid olid saanud numbrid vist selle järgi, millisest koolist nad mööda sõidavad. Osad bussiliinid olid tähistatud numbritega, teised sõnadega. Läksin jala selles suunas teele, et koht ära vaadata. Tuli minna mööda Jaama tänavat, mis sai alguse meie poolt jõge ja hargnes teisel pool jõge Võru maanteest. Märkasin kaardil, et see ei ole ainus tänav, mis Võru maanteest hargneb, vaid vahele jääb veel üks. Üks võimalus oli minna mööda Turu tänavat, kust olin käinud teistes selles suunas jäävates kohtades. Kui hakkasin juba Kati P. majale lähenema, tuli vastu keegi, kes tundus olevat Lauri N. Ütlesin talle, mis tänavale mind homseks peole kutsuti. Ma ei öelnud, kelle poole, aga sellest võis Lauri tänava nime järgi ise aru saada. Küsisin talt tema õppimise kohta. Ta ütles, et lõpetas sel kevadel keskkooli ära. Võibolla oli tegemist siiski võõra inimesega, sest ta oli kahtlaselt noor. See ei tähendanud, et tema käest ei oleks võinud informatsiooni saada. Selgus, et klassikaaslased on kogunenud juba täna siiasamma majja. Läksin sisse. Küsiti, kes mulle ütles, et täna siia kogunetakse. Vastasin, et mulle polegi seda öeldud, mind kutsuti hoopis homseks ja teise majja. Võibolla oligi tegemist kahe erineva üritusega, sest Kati P-d siin ei olnud. Öeldi, et koosoleku eesmärk on arutada klassi ajalehe väljaandma hakkamist. Mõtlesin, et ajalehe jaoks ei ole nii palju inimesi ega koosolekut vaja, mina kirjutan blogi üksi ja iga päev. Öeldi, et pooltel Tartu isadel on oma ajaleht ja nende kaudu nad kõige rohkem otsivad tööd.

Läksin oma tuppa. Leidsin sealt topsi kellegi pärnaõite ja neile valatud veega. Mul kukkus midagi topsi sisse, mis hakkas lahustuma. Püüdsin selle välja korjata. Panin mõned pärnaõied sellest topsist oma klaasi, et teed teha. Kuigi olin lahustuva asja vedeliku seest välja korjanud, oli endiselt näha, et veepinnalt tõuseb auru. Mõtlesin, et see on ikka ime küll, et sellist asja palja silmaga näha on. Kuigi seda peab näha olema, sest vahel on auru suures koguses. Läksin klaasi ja taldrikuga väiksesse kööki õhtust sööma. Enne mind oli seal juba isa. Sõin rahutute liigutustega ja varsti jätsin üldse söömise pooleli, et minna suurde tuppa. Mõtlesin, et varem ma olin uhke, et ma haige olen ja püüdsin veel haigemaks muutuda, aga nüüd on aeg terveks saada. Suures toas vaatasin ajalehte, kus oli avaldatud malepartii koos diagrammiga. Seal, kus diagrammi serval oleks pidanud olema b, oli hoopis s. Ka teisi tähti oli välja vahetatud. Artur ütles, et see on uus üleskirjutamisviis. Vastasin, et varem oli ka erinevaid kasutusel, näiteks numbritega. Mõtlesin, et uus meetod on vist klaveri eeskujul. Või on tegemist enamvähem järjestikuste tähestiku tähtedega. C oli välja jäetud sellepärast, et see on võõrtäht. Mõtlesin, et niimoodi on raske partiid järgi mängida, aga selle kirjutamisviisi peaks siiski sama kiiresti selgeks saama kui eelmise. Vaatasin nüüd, et seis on esitatud hoopis musta poolt vaadatuna, seega ei asenda s mitte b-d, vaid g-d.

Lugesin viimast "Tuna" numbrit. Kui ühe artikli läbi sain, hakkasin valima, millist järgmisena lugeda. Olin loobunud põhimõttest kõik järjest läbi lugeda. Valisin välja selle artikli, mis oli kõige lühem, sest selle saab ruttu läbi. Pealkirjas oli kasutatud mingit kummalist väljendit. Intervjueeritav rääkis, et ta läks õppima geenitehnoloogiat, sest ta sai teada, et sellel erialal on suur palk. Õppida soovijatest ei olnud üks sisse saanud, kes oli selle eriala spetsialist. Mõtlesin, et noored on kuulnud, et vanasti räägiti ülikooli sissesaamisest ja räägivad sellest ka enda puhul, aga tegelikult lävendipõhise vastuvõtu korral ei ole põhjust sissesaamisest rääkida, sest puudub konkurss. Sain lõpuks aru, et pealkirjas kasutatud kummaline väljend on ansambli nimi, millesse intervjuueritav kuulub. Seda polnud kuskil lahti seletatud, sest ta eeldas, et ansambel on kõigile tuttav, aga mina polnud sellest kuulnudki. Läksin alla Kitsa tänava trepist. Mul oli täna niigi raske kõndida ja see trepp veel omakorda eeldas lonkamist. Tänases ajalehes kiideti, et see trepp ehitati. Õigem oleks tegelikult olnud kõndida trepi kõrvalt munakive mööda, aga trepp justkui kohustas ennast kasutama. Trepi alumises otsas tuli minna läbi puukatuse alt. Minu jaoks oli see käik nii madal kui ka kitsas ja pidin ennast vastu laudu nühkima. Ei olnud arvestatud, et on olemas suuremaid inimesi. Sellise jõuga läbi pressimise tulemusel läks kõrval teine seadeldis ümber ja kukkus liikuva auto ette, nii et auto liikus inertsiga talle otsa. Võibolla sai auto mõlkida, aga väga suurt õnnetust ei juhtunud, sest varsti sõitis ta juba edasi.

Ratsulõppmäng

Kiirpartii Runnel-Kure oli umbes selline:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. 0-0 d6 5. d4 ed 6. Rd4 Od7 7. Oc6 Oc6 8. Rc6 bc 9. Rc3 Oe7 10. Ve1 h6 11. Of4 0-0 12. e5 de 14. Oe5 Od6 15. Og3 Vb8 16. b3 Og3 16. hg Ld1 17. Vad1 Vbd8 18. Vd8 Vd8 19. Ve7 Vd7 20. Vd7 Rd7 21. Re4 f6 22. Kf1 Kf7 23. Ke2 Ke6 24. Ke3 Ke5 25. g4 f5 26. gf Kf5 27. Rg3+ Kf6 28. Rh5+ Kg6 29. Rf4+ Kf5 30. Rd3 g5 31. Rb4 Rb8 32. c4 Ke5 33. Rd3+ Kf5 34. c5 Rd7 35. Kd4 a5 36. a4 h5 37. b4 ab 38. Rb4 Rb8 39. a5 g4 40. a6 Ra6 41. Ra6 h4 42. Ke3 h3 43. gh gh 44. Kf3 h2 45. Kg2 h1L+ 46. Kh1 Edasi läksid löömisele c-liini etturid. Musta etturi peatamiseks pidi valge kahima ratsu. Seejärel läks valge f-etturiga lippu ja ajapuudusest hoolimata pani mati.

Kivikesed ja täringud

Mängisin kiirmaleturniiril Peeboga. Nägin nuppe väga halvasti. Lõpuks taipasin, et malelaual on kaas peal. Kui selle ära võtsin, hakkasin hästi nägema, aga oli juba hilja ja kaotasin. See oli kolmanda vooru partii. Turniir toimus ühes koolimajas ja seda viisid läbi selle kooli õpetajad. Nad hakkasid teadustama järgmise vooru paare. Kuulsin, et mina mängin esimesel laual Särgavaga. Küsisin, kas see ikka saab nii olla, kui viimase mängu kaotasin. Naisõpetaja vastas, et otse loomulikult on Särgaval kolmest mängust kolm punkti, aga mina olen saanud ühe punkti ja mängin tagapool. Seega osales lihtsalt keegi, kelle nimi oli kõlalt minu omaga sarnane. Turniiril osalesid ebatavaliste osavõtjatena Klaus, Tõnu ja Oudekki. Oudekkit nägin ainult vilksamisi ja ei rääkinud temaga, aga võibolla Klaus ja Tõnu rääkisid. Turniir sai läbi. Olin saanud 7 mängust 3 punkti. Istusin pinginaaber Sandri kõrval ja vaatasime tulemuste tabelit. Klaus tuli minust natuke ettepoole, kuigi polnud paar aastat turniiridel osalenud. Läks täpselt nagu unenägudes. Osavõtjate nimesid oli tabelist raske lugeda, sest need polnud kirjutatud tähtedega, vaid eri värvi kivikestega ja erinevaid silmade arve näitavate täringutega. Ühe nime kohta ütlesin, et see on valesti kirjutatud. Oudekki oli saanud minuga võrdselt punkte, kuigi oli minust natuke tagapool. Ta võis nüüd mõelda, et tuli esimest korda turniirile ja sai kohe minuga võrdselt punkte. Aga ta võis mõelda ka vastupidi, et tulin temast ettepoole, sellest hoolimata, et tema on kõrgemalt haritud. Klaus, Tõnu ja Oudekki tulid turniirile ilmselt sellepärast, et täna olin avaldanud unenäo, kus mõtlesin turniirile kutsuda Kristeri ja öelda talle, et ta saab kindlasti mõned punktid. Nad tahtsid sellepeale vaadata, kui palju punkte nemad saavad. Tõnu oli tagumiste hulgas ja oli kogunud 1,5 punkti. Tõnu nimi oli teistest selgemalt kirjutatud, sest selleks oli kasutatud tema isikliku nätsusordi pakendit. Läksin ütlesin tänaval ühele võõrale mehele, et ta mind auto peale võtaks ja Peedule viiks. Seejärel läksin veel turniirisaali tagasi. See, kellega ma olin rääkimas käinud, oli Oudekki ema. Olin palunud tal mind oma auto peale võtta ja laenanud talt telefoni, et koju oma emale helistada, et temaga Peedule sõidu asjus kokku leppida. Aga võibolla Oudekki emal ei olnud aega Peedule sõita. Pealegi pidin kõigepealt kodus käima, et küsida oma emalt, kas ta ikka tuleb Peedule.

Odakahing ja vankrikahing

Tänasel malevõistlusel oli 16 osavõtjat ja 15 minutit mõtlemisaega. Esimesks tuli Peebo 6 punktiga 7-st, teiseks Trohhelev 5 punktiga ja kolmandaks Marksoo, kes sai samuti 5 punkti.

Mina kogusin punkte 3,5. Esimeses voorus kaotasin valgetega Trohhelevile, teises mustadega Ojastele, kolmandas jõudsin mustadega Ivaineni vastu kahe enametturiga vankrilõppmängu, aga lasin selle ajapuuduses viiki, neljandas võitsin valgetega M. Kure, viiendas kaotasin mustadega Marksoole, kuuendas võitsin valgetega Põvvatit ja seitsmendas jälle valgetega Šukist.

Mängud olid umbes sellised:

Runnel-Põvvat
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. Rd4 ed 5. d3 h6 6. 0-0 a6 7. Oc4 b5 8. Of7+ Kf7 9. Lh5+ g6 10. Ld5+ Nüüd on mul võiduseis, aga edasi mängides panin lipu ette. Seejärel pani omakorda lipu ette vastane. Lõppmängus oli mul vanker ja kaks etturit vastase oda ja kolme etturi vastu. Vastane oleks saanud minna lippu, aga selle asemel jättis etturi ette ja alistus.

Runnel-Šukis
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rge7 4. Rc3 d6 5. d4 ed 6. Rd4 Od7 7. 0-0 Rd4 8. Od7+ Ld7 9. Ld4 c5 10. La4 La4 11. Ra4 b5 12. Rc3 Vb8 13. Of4 Rg6 14. Og3 Oe7 15. Vad1 Re5 16. Rd5 f6 17. Re7 Ke7 18. Vd2 Vbd8 19. Vfd1 Vd7 20. Vd5 Vhd8 21. f3 Rc4 22. Kf2 g5 23. b3 Re5 24. h4 h6 25. hg hg 26. Vh1 Ke6 27. Vh6 Vc8 28. Oe5 de 29. Vd7 Kd7 30. Vf6 c4 31. Vf7+ Ke6 32. Va7 cb 33. cb Kd6 34. Kg3 Kc5 35. Kg4 Kd4 36. a4 ba 37. ba Vc2 38. g3 Ke3 39. Va5 Vf2 40. Ve5 Vf3 41. Vg5 Ke4 42. Ve5+ Ke5 43. Kf3 1:0

Parasiidid majades

Täna käis ema kastanimune korjamas, et nendega koisid tõrjuda. Paide vanaema ütles ükskord, et tal pole kunagi koisid olnud. See oli võimalik sellepärast, et ta elas väikses majas, kus ei olnud naabreid. Meie eelmises majas olid kogu aeg prussakad, siin majas algul ka, aga ühel hetkel kadusid ära ja pole tagasi tulnud. Ema seostas seda remondiga. Aga minu meelest kadusid nad enne remonti seoses mürgitamisega. Remondi ajal olevat praod kinni topitud, nii et ei saanud enam naabrite poolt tulla. Üks naaber oli rääkinud, et oli teise naabri korteris prussakaid näinud. Kunagi räägiti, et venelastel on komme, et kui kolivad uude kohta, siis võtavad tikutopsiga prussakaid kaasa, sest need toovat õnne. Prussakal ja tarakanil on vist mingi vahe. Neis majades, kus on prussakaid, ei pidavat olema lutikaid, sest prussakad söövad nad ära. Lutikaid ei ole meil kunagi olnud. Vana korteri juures üks naaber kartis lutikaid, sest tal oli palju raamatuid ja ta arvas, et lutikad lähevad raamatute vahele. Vaidlesin temaga korduvalt, kummal on kodus rohkem raamatuid. Nüüd peaks meil küll raamatuid rohkem olema, sest terve kirjastuse toodang tuleb koju tasuta. Üks mees hoiatas, et me võime laepaneeli alla lasta. Aga ma ei ole kuulnud, et seda raamatukogudes juhtunud oleks. Võibolla need ehitatakse vastupidavamad. Kui raamatukogudele ei tehta juurdeehitusi, võidakse minu teosed lõpuks maha kanda. Täna kirjutasin kaks luuletust paberile ja ei pruugi neid blogisse panna.

Linnade löömine

Mängisime ruudulisel paberil mängu, kus diagonaalis sai linnu lüia. Kui parajal kaugusel tuli järgmine linn, sai ka selle lüia. Hakkasime mängu lõpetama, aga vaatasin, et praegu saaks ühe käiguga lüia väga palju linnu. Enamus linnu olid joonistatud kõik ühesuguse suuruse ja kujuga, et neid ainult mugav lüia oleks. See tähendab, et nad olid ühe ruudu suurused ja kandilised. Aga oli ka linnu, mis olid nelja või kuue ruudu suurused ja välja joonistatud tornidega. Selliseid linnu lüia ei saanud, sest nii pikad käigud ei olnud lubatud.

Rääkisin, et males tuleks muuta löömisreegleid, muidu tekivad g-liinile topeltetturid. Sander küsis, kas ikka on vaja reegleid muuta. Nüüd jõudsin ka ise järeldusele, et topeltetturite tekke põhjus ei ole löömisreegel, sest vahel tekivad need ka liputiival. Lugesin juttu, kus ühele naisele andsid sugulased reisi ajaks midagi hoiule, aga sel ajal käis naise juures salaja üks mees. Kui sugulased reisilt tagasi tulid, küsisid nad hambapesutopsi tagasi. Vahepeal olid sinna ilmunud selle mehe hambahari ja hambapastatuub. Lastele meenus ka, et nad on selle mehe kodus sellist värvi hambaharja näinud, sest mees oli ka nende sugulane. Mees püüdis salaja põgeneda, aga lapsed ronisid vihmaveetoru mööda üles. Akent veel ei näidatud, aga võis oodata, et järgmisel hetkel põrkavad üles roniv laps ja põgenedes alla roniv mees kokku. Mehel õnnestus põgeneda Virumaale kaevandustööle. Raamatus oli ära toodud ka selle kaevanduse telefoninumber. Jutu lõpul ütles mees, et kaevanduses töötades sai ta terveks. Sellest, mida sugulased leitud hambaharjast arvasid, ei olnud rohkem juttu tehtud, sest tervele inimesele ei ole sellised asjad olulised. Naine oli selle üle muretsenud ainult sellepärast, et oli samuti haige. Kohtusin koolis Kristeriga. Sain teada, et varsti kaitseb ta Washingtoni ülikoolis doktorikraadi õigusteaduses. See oli praeguse aja komme, et üks kraadidest püüti omandada välismaal. Minul polnud kavas seda teha. Kodus mõtlesin, et pärast klassikaaslastega kohtumist muutun jälle kadedaks. Aga kadedus on hea, sest see õhutab uutele saavutustele. Tegelikult olen mina muudel aladel edukas, mul jäävad näiteks malepartiid meelde. Mõtlesin, et võiks Kristerit maleturniiridele kutsuda. Võiks talle öelda, et ta saab seal kindlasti mõne punkti. Võtsin kätte ristsõna ajakirja. Selle tagakaanel olid toodud ära õigesti lahendanute nimed. Kõiki lahendanuid see ei sisaldanud, sest ema oli ka lahendanud, aga polnud lahendust ära saatnud. Üks nimedest oli Adolf v. Paris. See tähendas Kristerit. Algul mõtlesin, et üks tema nimedest ongi Adolf, aga siis sain aru, et see on Hitleri järgi võetud varjunimi. Von tähendas seda, et Hitler oli Pariisi vallutanud ja endale võtnud. Mõtlesin öelda, et Krister kirjutab fašismivastaseid artikleid, aga samal ajal kasutab ise sellist nime. Selle nime näitamiseks oligi ajakiri nähtavasti loosimist tema kasuks kallutanud. Kaanel olid toodud ainult välja loositud lahendajate nimed, kes said auhinna. Ema ütles, et tuttavad nimetavad Kristerit paragrahviks. Vastasin, et paragrahvidest ei tea ta midagi. Vaatasin ühe ristsõnas sisalduva karikatuuri teksti. See oli pikk tekst, mis käis Vasakpartei kohta. Mõtlesin, et kuigi Vasakpartei saab valimistel vähe hääli, tunnevad inimesed seda võibolla ikkagi hästi. Oli mainitud ka Oudekkit kui Vasakpartei liiget. Oli öeldud, et hoolimata sellesse parteisse kuulumisest meeldivad talle "meie vennad" väga. Vanade ajalehtede pakkist torkas mulle silma üks number, sest selle esiküljel tundsin ära enda joonistuse. Ma ei saanud kohe aru, kas selle on isa toimetusele saatnud ja see on ära trükitud või olen ma ise ajalehe peale joonistanud. Isa tegi sellist häält, millest ma algul sain aru, et talle see pilt meeldib. Aga ta ütles hoopis, et ajalehe peale ei tohi joonistada, sest ajalehed tuleb alles hoida. Selle peale loopisin ajalehepaki laiali ja loopisin ka muid asju. Aga võibolla oli isa ikkagi ajalehe peale joonistamisest liigutatud.

Raamatuid karudest

Praegu oli taksopeatuses kõigi taksode katuselambile kirjutatud "takso". Vahepeal oli selline periood, kus selle asemel oli firma nimi. Firmasid oli mitmesuguseid. Nõukogude ajal oli olemas ainult riiklik taksofirma. Siis olid kõik taksod volgad. Tavalistel inimestel volgasid ei olnud. Eno Raud kirjutas lastejutu "Volga ja volga". Seda lugesin raamatust "Sipsikute juturaamat". Ei mäleta, mis aastal. "Naksitralle" lugesin esimese klassi ajal õhtuti pärast koolist tulekut. Nagu juba Reomäe mälestuste all kirjas oli, lugesin "Karu maja" veel varem. Praegu loen sarnase pealkirjaga raamatut "Karu süda", aga autor on teine ja see pole lasteraamat. "Karupoeg Puhh" loeti mulle ette. Üks kirjanik kirjutas raamatu, mille tegelased olid Marjamõmm, Meemõmm ja Kärbsemõmm. Kõige parem koht seal oli, et kui Marjamõmm ei viitsinud enam ise marju korjata, istus ta metsa alla maha ja ütles või laulis: "Mustikad, mustikad, tulge siia!" Mingis teises teoses oli juttu mäe Muhamedi juurde minekust. Kui ma noorem olin, öeldi muhameedlane, aga nüüd öeldakse moslem või muslim või midagi seesugust.

Hertsogi valdused

Üks vennanaine pidi täna sünnitama. Ta seisis veel püsti ja ma kartsin, et ta ei jõua õigeaegselt pikali heita. Meie läksime samas ruumis magama. Siis hakkas sünnitus pihta. Klaus tuli uksest sisse ja hakkas seda pealt vaatama. Teda keelati. Küsisin, kas Klaus on purjus. Tal tuli mõte pealt vaadata võibolla sellepärast, et olin hiljuti ühes unenäos ise kavatsenud seda teha, aga see oli ainult unenägu olnud. Sünnitus sai väga ruttu läbi. Ma ei hakanud veel täna last vaatama, jättes selle homseks. Kohaliku rahva esindaja sai teada, et ühele osseedi lapsele pandi tema eesnimi. Selle peale ta karjatas, sest see rahvas oli osseetidega vaenujalal. Kohalik ütles, et loodetavasti surid täna sündinud osseedi lapsed ära. Küsisin, kuidas ta räägib. Kohalik ütles, et ma ei mõista tema rahva kannatusi. Ruumipuudusel pidin magama kohalikuga sama diivani peal, aga sellel oli kitsas. Ruumi juurde tegemiseks lasin seljatoe alla. Üks vend hüüdis, et mis ma kolistan tema magamise ajal.

Üks poiss ütles enda kohta midagi halba. Soovitasin tal mitte nii öelda, sest iga lause on enesesisendus ja saab tõeks. Poiss vastas, et mina räägin enda kohta põhiliselt halba. Selgitasin, et halba räägin ma enda kohta ainult seoses nende valdkondadega, mis teda huvitavad, aga põhiliselt tegelen ma teiste valdkondadega. Toomas pakkus mulle ootamatult raha, öeldes, et maksab võla tagasi. Ma ei võtnud raha vastu ja ütlesin, et hoopis mina olen Toomale võlgu. Kui Toomas ei kuulnud, ütles üks maletaja, et üks süsteem on see, et kõik, mida pakutakse, vastu võtta. Leidsin, et see ei ole hea süsteem. "Kolme musketäri" tegelased põgenesid mööda maanteed jälitajate eest. Ühest piirist üle jõudes ütlesid nad, et rohkem pole vaja kiirustada, sest nüüd on nad hertsogi valdustes. Mõtlesin, et kas hoopis see tegelane ei olnud hertsog, kes neid jälitab. Tegelased ütlesid, et seda teed mööda on hea põgeneda, sest see on sama kõva nagu muld. Sellega nad pidasid vist silmas, et tavalistele teedele kogunevad suured lombid, mis liikumist takistavad, aga rohumaadel imbub kogu vihmavesi mulda.

Läbipaistev liiklusmärk

Vanemuise mäest üles kõndides panin tähele, et seal on läbipaistev liiklusmärk. See peaks kehtima ainult ühes suunas, aga paistab ka vastassuunas.

Kirjandusmuuseumis olin eile raamatu välja tellinud ja see oli toodud pappkarbis. Täna kasutasin sama raamatut edasi, aga karp oli vahepeal ära kadunud.

Kui kodust lahkusin, oli külas Tõnis. Koju tagasi jõudes oli ta ikka veel siin. Ta tegi minu nähes esimesed roomamisliigutused. Oma kodus oli juba varem roomanud. Roomama hakkab ta siis, kui tema ette natuke kaugemale panna mingi ese, mida ta kätte tahab saada. Korraks roomas ta ka tagurpidi.

Oli tuju lugeda ajaloo asemel ilukirjandust. Ettekäände selleks leidsin sellest, et tuli uus "Looming". Hiljem jõudsin ka ajalooni. Lugesin sellest perioodist, kui Riigikokku jäi ainult kolm suuremat erakonda. Hoolimata erakondade ühinemisest, käis nende populaarsus alla. Võibolla endiste vastaste ühinemine koguni vähendas rahva usaldust?

TÄIENDUS: Järgmisel päeval nägin, et ühelt poolt vaadates on märk läbi kriipsutatud ja et selliseid märke on mujal ka.

Meteoriidi valgus

Pidime minema inglise keele tundi. Öeldi, et tiivas ei saa tundi pidada, sest sinna kukkus Tunguusi meteoriit. Küsisin, kas vanasti või uuesti. Vastati, et see kukub jätkuvalt. Läksime teise kohta tundi. Seal oli Tunguusi meteoriidist kummaline valgus. Selle mõju all hakkasin sonima, pannes sonitava ja ilmutatava teksti vihikusse kirja. See oli tähenduseta ja seosetu jutt. Mulle näidati igasuguseid pilte. Pärast sõime kooli sööklas. Õpetajad istusid õpilastega samas lauas.

Oma kassettidele lindistasin muusikat, aga uudistesaadete lindistamiseks võtsin isa kasseti. Kleepisin kirjariba peale ja kirjutsin sellele "pilootprojekt". Siis leidsin, et see on tobe sõna, mistõttu rebisin riba uuesti küljest. Et lint liiga ruttu täis ei saaks, ei olnud sinna vaja lindistada saateid tervikuna, vaid võis ka üksikuid lõike saadetest. Aga kui hakata sobivat teemat ootama, jääb selle algus lindistamata. Kõigepealt kontrollisin, kas lindil midagi juba peal ei ole. Vajutasin mängimisnupu ja lindistamisnupu korraga alla. Kõlama hakkasid laste hääled. Ma ei saanud aru, kas need on meie pere lapsed või võõrad. Kartsin, et kui lindistamisnupp on all, siis mängimise ajal kustuvad hääled ühtlasi lindilt maha. Aga võis ka olla, et kui mängimisnupp on all, siis lindistatakse uuesti peale lindi enda hääli. Vajutasin nupud kinni. Ema protesteeris, et ta tahtis kuulata, ilusad hääled olid.

Otsisin ühte maja. Mul oli raske teed selle juurde meelde jätta, sest mul oli halb nägemismälu. Aga lõpuks taipasin, et tee on lihtne, see maja asub meie vana maja vastas. Seal tuli tund. Tunni ajal läksin veel välja ekslema. Õpetaja nägi aknast, et ma ei kõnni tagasi otseteed, vaid püian tagasi tulla sama teed, mille olin juba läbinud. Tundi tagasi jõudes küsisin õpetajalt, kas siin lähedal on üks asutus. Õpetaja vastas, et oleksin võinud sildi pealt lugeda. Kodus panin akna kinni, et üks väike tüdruk selle peale kõõluma ei läheks. Kirjutatud oli susiseva häälikuga lugu, et lätlased olid küsinud eestlastelt, kas nende kodumaa jääb idapoole. Võibolla nad ei mõelnud sellega, et kas Eesti on Lätist idas, vaid et kas küsitletavad elavad Ida-Eestis. See, kellelt oli küsitud, oli meil külas. Ta tõukas teise inimese kaugele.

Kahtlane teoloogia

19. septembri "Eesti Päevalehes" kirjutab Toomas Paul:

"Kosmoses ei ole korda ega mõtet, ei head ega kurja, ei eesmärki ega sihtpunkti."

Koolis õppisin, et kreeka keeles kosmos tähendab just korda. See võeti kasutusele vastandina vanemale mõistele kaos.

Minu arvates, kui kosmoses elab inimesi, kes on võimelised mõtlema, eesmärke võtma ja soovima head või kurja, siis on need asjad olemas, mida T. Paul puuduvat väidab.

Teoloogi kohta on T. Pauli kirjutised liiga demoraliseerivad niigi demoraliseerunud ühiskonnas.

Kalapüük tuumaplahvatusega

Ookeanis korraldati tuumaplahvatus, et tekiks sügav auk, kalad valguksid sinna ja oleks hea neid välja püüda. See ei olnud esimene selline tuumaplahvatus. Vaadati, et ookeandies enam ei olegi vett. Aga see tuli sellest, et plahvatuse ajal oli kogu vesi kogunenud ühte kohta. Varsti hakkas ta tagasi voolama ja võis isegi midagi üle ujutada, kuigi seda ei juhtunud. Arstid tõid välja arve, kuidas iga aasta suri järjest rohkem inimesi kiiritustõppe. Sada aastat tagasi olid need arvud palju väiksemad. Meil oli olnud üks kosmosest kukkunud kivi, mille olime andnud radiatsiooni mõõtjale. Tal oli selline töö, et pidi kogu aeg selliste esemetega kokku puutuma. Aga sellelt kivilt suurt radiatsiooni ei leitudki. Tartu kesklinnas oli see üldse suhteliselt madal, mis ei kehtinud aga äärelinna kohta. Üks bioloog nuttis ja ütles, et paneb ameti maha, sest pärast tuumaplahvatust ei näita looduse märgid enam midagi. Bioloogide mõõtmisjaamas teised bioloogid ka nutsid ja rääkisid, kui kohutavaid mõõtmistulemusi nad on saanud. Kuigi talved olid läinud soojemaks, ei olnud läinud suved, sest olukord sarnanes väiksele tuumatalvele. Tänaseks oli ennustatud sooja ilma, aga pärast tuumaplahvatust jäi see tulemata. Tuumaplahvatuste korraldajad olid täiesti vastutustundetud ja tahtsid ainult oma elu ära elada, pidamata tuleviku saabumist vajalikuks. Seevastu teised inimesed nagu mina olid vastutustundlikud.

Majas lähenes sõda. Üks naine ei viitsinud enam oma toas elada ja läks sõja ajaks ühistuppa. Mahajäetud toa ukse keerasin lukku. Pärast sõja lõppu pöördusime sinna tagasi. Ühe luulekogu all lombis oli väga mäda põhi. Sinna ei tohtinud üldse sisse astuda, muidu vajus üleni mutta. Üks mees koukis muda seest laibad välja ja sõi nad ära. Lootsin, et see mees meiega ühte ruumi ei tule, aga ta tuli siiski. Varsti pidime korrus madalamale minema. Toas elav mees, kes oli abielus, nägi ühte võõrast naist ja tegi talle ühe ettepaneku. Naine võttis ettepaneku vastu, aga varsti läks selle mehe juurest minema. Kui mees jälle oma naisega kohtus, ütles ta, et pruut jättis teda maha. Oma naine küsis, mida ta peab kuulma. Mees seletas ära, kuidas asi oli olnud, lisades, et nüüd on see möödas. Naine vastas, et nüüd on ta vaba. Pärast andis see mees koolis lastele tundi. Kui tuli jutuks see võõras naine, ütles mees muuhulgas, et ta oleks selle naisega peaaegu abiellunud. Tundus sobimatu, et mees tõi selliseid näiteid isiklikust elust. Aga ta küsis lastelt veel, mitut naist tänapäeva kultuur lubab pidada.

Kaotasin ära sae, mis oli meie korteriukse võti. Vaatasin aknast välja. Nägin, et üks vana naine tõi ühe sae prügikastide juurde. Proovisin sellega lukku keerata ja see õnnestus. See tähendas, et olin unustanud sae prügikastide juurde, vana naine oli seda laenanud ja nüüd tõi tagasi. Ta kirjutas, mille ta ära viskas, nimetades muuhulgas kasutatud saagi. Madis rääkis, et kui ta midagi valesti teeb, siis ta vabandab. Küsiti, mida ta silmas peab. Madis selgitas, et vabandab näiteks siis, kui ei saa mingisse kohta minna. Ta oli minu ees ka vabandanud. Olin viimasel ajal haige olnud, aga nüüd kraadisin ennast, et kraadiklaas näitab ainult 37,0, seega olen jälle terve. Kraadiklaasi otsa sõrmede vahel hoides hüppas jupp vedelikusambast püsti. Kraadiklaas oli ilmselt selleks selline tehtud, et kui on üks temperatuuridest, mis on kõik lubatud, siis täpset kriipsu ei näekski, vaid ainult siis, kui temperatuur on liiga kõrge või liiga madal. Mul olid materjalid Iiri parteide kohta. Jagasin need vendade vahel laiali, nii et igaüks neist liitus erineva parteiga. Ise liitusin kõige rahumeelsemaga. Jõin selle partei materjale tassist.

Kirjutasin pastakaga mällu

Pärast seda, kui hakkasin rohkem maletrenni tegema, on maleteemalised unenäod ära kadunud. Malet mängida saan ma nüüd kahes klubis, aga ei kavatse iga nädal mõlemas mängimas käima hakata, vaid üks nädal ühes ja teine nädal teises. Ajakasutuse plaan näeb ette pühapäeviti tõlkimisega tegelemist, aga täna tuli alustada plaanitust hilisemal kellaajal, sest unenägudest tuli täna pikemalt kirjutada, ärkasin hiljem ja tahtsin veel ilukirjandust ka lugeda. Lugedes tehtud märkmed on viimasel ajal kõik meelde jäänud. Loetu, mida ma üles ei märgi, jääb halvemini. Seega sarnaneb paberile üles kirjutamine mällu kirjutamisele. Ma ei kirjuta üles mitte ainult tsitaate ja refereeringuid, vaid ka omapoolseid mõtteid. Täna lugesin, et ühe raamatutegelase arvates on tundmine tähtsam kui mõistus, kuigi mõistus asub peas ja sellega kõrgemal. Seda kohta lugedes mõtlesin, et eesti keeles sõna "põhi" tähendab nii põhilist kui ka alumist. Ja varem olen kuulnud, et kõigi rahvaste arvates ei ole mõtlemisorganiks olnud pea. Kuna see raamatutegelane oli kauge maa elanik, siis tekkis kahtlus, kuidas ta tegelikult arvama pidi. Aga olen õppinud ka seda, et samal inimesel võib olla maailma olemuse kohta kaks teooriat korraga - teaduslik ja oma rahva kultuurist päritu - mis ei hakka teineteist segama. Seda võib võrrelda sellega, kui inimene tahab samaaegselt, et loodust kaitstaks ja et majandus kasvaks. Väidetavalt on majanduskasv paremate tehnoloogiate korral võimalik ka suurema looduse säästmise juures, aga minu meelest peaks kuskil ikkagi energia jäävuse seadus ette tulema.

Hein niitmata

Sõitsin Peedu ja Paide vahepealsesse kohta. Rongi aknast nägin, et sel aastal on igal pool hein niitmata jäänud, kuigi sügis on juba käes. Selles asulas, kuhu ma sõitsin, olime Helina naabrid. Nende maja juurest oli hein niidetud ja nad pidasid lehma. Ütlesin Helina isale, et ma võtsin hambapesutopsi, andes selle tagasi. Helina isa vastas, et mingit asja pole, aga ma ei kuulnud, mida. Võibolla ta ütles, et Helinat pole. Igatahes Helinat ei olnud kodus, kuigi alles eile olin teda siin näinud. Helina ema hüüdis: "Pille!" See oli iseloomulik, et mind ei hüütud. Hakkasin minema ajaleheputka juurde, et osta mõni ajaleht, kuigi osad olid niigi tellitud. Hakkas kõlama laul üksindusest. Proovisin, mis siis kõlama hakkab, kui mõtlen metsa jalutama minekule. Sinna oleks võinud minna koos Helinaga. Hakkas kõlama lõbus pulmamuusika. Mõtlesin, et muusika sõltub siiski minu tegevusest, kuigi minu tegevus ei pruugi muusikavalikut otseselt mõjutada, aga kokkusattumused tekivad sellest hoolimata. Läksin Pärnusse. Oudekki küsis, kas ma eelmine kord Pärnus käies sõitsin kaubamajja sisse. Vastasin, et ei sõitnud. Üks pere liige täpsustas, et ma käisin jala. Istusime ümber laua. Selles majas elas üks Pärnu tüdruk. Teda polnud kodus, küll aga oli tema ema. Hiljuti olin käinud ühes teises asulas majas, kus elas üks teine tüdruk. Pille ütles minu kohta midagi kriitilist. Läksin talle kallale ja ütlesin, et nüüd ma saan aru, miks osasid inimesi teiste ahistamises süüdistatakse.

Oudekki blogi kaks värskeimat sissekannet olid soomekeelsed ja need olid kopeeritud ühest Soome lehest. Kopeerisin sellest lehest need sissekanded ka oma blogisse. Ma ei saanud neist täpselt aru, aga ühes artiklis oli nimetatud jõuluvana ja näärisokku. Sellega tahtis Oudekki vist öelda, et koju ei tule kutsuda mitte jõuluvana, vaid näärisokk. Seetõttu kustutasin selle sissekande oma blogist ära. Teise jätsin esialgu alles. Aga lõpuks tuli mulle meelde, et mul on põhimõte, et panen ainult eestikeelseid pealkirju. Seetõttu kustutasin ära ka teise soomekeelse sissekande. Selle ajaga ei olnudki blogikataloogist neile sissekannetele lugejaid tulnud. Oleks võinud arvata, et see äratab tähelepanu, kui kahe erineva inimese blogides on täpselt sama pealkirjaga sissekanded. Aga inimesed olid ilmselt tähelepanematud ja arvasid, et tegemist ongi ühe ja sama isiku blogidega. Olin ühes linnas. Oudekkil oli selles linnas pood, mille ukse kohale ta oli pannud sildi oma ees- ja perekonnanimega. Vastasmajas oli minu pood minu ees- ja perekonnanimega. Algul ma ei pannud tähelegi, et nüüd tegin seda Oudekki eeskujul. Oudekki oli võtnud endale uue ees- ja perekonnanime. Ta ei kasutanud enam neid, mis Eestis. Selles linnas reklaamiti Oudekki ettekannet, et räägib Eesti esindaja, aga tegelikult ta polnud mingi tüüpiline Eesti esindaja. Mõtlesin, et ma ei saa töötada fotoateljees, sest mul võivad fotod udused välja tulla, mis kliente pahandaks. Võibolla oleks aidanud, kui panna fotoaparaat toolist kindlale kaugusele paika, aga siis võis ikkagi ka midagi valesti minna. Foto pealt oli näha, et Oudekki oli pea kiilaks ajanud ja selle peale mitu roosat laiku maalinud. Ta püüdis vist meelega kole välja näha. Tema blogis rippuv foto veel ei olnud selline. Värvisin lihavõttemuna paljude erinevate värvidega. Muna koor vajus kokku. Õpilane seletas, et see tähendab, et tema aju on kahanenud ja ta tahab noorelt surra. Õpetajad kaebasid, et õpilastel on väga väiksed teadmised. Teadmisi lisandus sellega, et ma vähendasin munakoorel valget pinda. Aga mõtlesin, et osa kohti võiks valgeks ka jätta, sest valge on ka värv.

Krister oli sõitnud tegema telereportaaži Hiina müürist. Oli imestatud, kuidas sai vaenulik rahvas üle müüri tungida, aga Krister näitas kohta, kus müür muutus sillaks, see laskus madalale vette ja kadus ära, nii et jupp maad müüri ei olnudki. Krister ütles, et selle koha peal on müüris sõlm. See tähendas, et kaks müürilõiku olid küll kohakuti, aga nende vahele jäi koridor, kust sai sisse tungida. Aga seda kohta vallutajad arvatavasti ei märganud, sest see oli ainult väike jupp mägikõrbes. Ühest kuristikust leidsime hiiglase. Teises kohas olid vibudega olendid, kes hakkasid Kristeri sisse nooli laskma, aga Krister pääses põgenema. Seal ei kasvanud üldse taimi, mistõttu Krister märkas lõpuks, et toit on otsas. Vanasti ei olnud niimoodi kõrbes ekseldud, vaid oli möödutud sellest kohast kiiresti mööda müüri mööda kulgevat teed. Ainult et müüri ehitajad olid pidanud ka selles piirkonnas viibima ja midagi sööma. Leidsime ühe järve. Järve vastaskaldal kasvasid rohelised puud. Meie pool kaldal oli paat, millega otsustasime puude juurde sõita, et seal süia. Paat oli vana ja rohtu kasvanud, nii et võis põhja minna, aga ei läinud. Vastaskaldal puude all olid siniste niudevöödega mehed.

Olin teinud ühte tööd, aga nüüd olid teised kõik segi paisanud. Olin jõudnud panna arvutis juba kõikidele tekstis esinevatele piltidele taandrea, aga nüüd olid pildid jälle tekstiga segamini. Pidin hakkama otsast peale, kusjuures teisel korral on inimene hooletum. Teksti algul tulid kõigepealt Marxi ja Stalini pildid. Rahvahääletuse eelne Euroopa Liidu teemaline üritus hakkas pihta. Kõigepealt esines lühikese sõnavõtuga üks naine, kes ei öelnud tähendusega lauseid, vaid "auh-auh, urr" ja muud sellist. Aga kui ta lõpetas, siis Otter kiitis, et kui kõik esineksid nii hästi, nagu see naine, siis oleks kindel, et enamus inimesi hääletaks Euroopa Liitu astumise vastu. Järgnes Otteri enda sõnavõtt. Ta rääkis, et Euroopa Liitu astunud riikides on väiksem viljasaak - sel aastal oli väike saak nii Rootsis, Austrias kui ka Bulgaarias. Mõtlesin, et see tuleb hoopis tänavusest ülemaailmsest põuast. Kasekamp hüüdis tagant pingist Otteri kohta, et ja selline inimene nõudis hiljuti valitsuse tagasiastumist. See tähendas, et Otter tahtis ise saada valitsusjuhiks. Pidi järgnema ka minu sõnavõtt. Imestasin, et enamus sõnavõtte on eurovastastelt.

Kohalikud valimised - väiksed lubadused

Ma ei kavatse küll venemeelse juhiga Keskerakonda valida, aga tsiteerin selle liikme Aadu Musta valimislubaduste artiklit 17. septembri "Tartu Postimehest":

"Miks mitte õppida nendegi ELi omavalitsuste kogemusest, kes ei talu vaikides viie kõrvuti kraanikausi nõuet väikepoodides või tööd hirmkalliks ajavaid nõudeid vanade hoonete ümberehitamisel?"

Samm edasi on ka see, kui mõni loll nõudmine kaotatakse ainult kodulinnas. Aga kui need on kehtestatud kogu Euroopa Liidus korraga, siis võiks ka kaotada Liidus tervikuna. Või kui teiste rahvaste jaoks ei tundu asi lollusena, siis kaotada ühes liikmesriigis tervikuna. Võib aru saada, et kohalikku omavalitsusse kandideerimise ajal räägitakse sellest, mida seal tegema hakatakse. Aga meeles tasub pidada sedagi, et kohalikel volikogudel on oluline osa presidendi valimisel. Seega võib volikogusse kandideerijatelt küsida ka, kes peaks olema ja millega tegelema Eesti president.

Muusikapulgad

Lugesin uut "Keelt ja Kirjandust". Seal oli kirjutatud Masingust. Tema suvilas oli olnud tulekahju. Seal oli läbi viidud mehhaniseerimine, suvila toetuseks oli just saadud raha, aga tulekahju järel ei saanud seda raha kasutada. Küsisin, kas raamatud põlesid ära. Ema vastas, et suvilas raamatuid ei olnud, aga mõned kirjad põlesid. Isa ütles, et igal pool tõstetakse seda esile, et Masingu suvila müüb hambapastat, sest see lõhnab äri järele. Ütlesin, et ühes artiklis oli öeldud, et Masing oli suur luuletaja, teoloog ja hambapastamüüja. Mul oli ajakiri ikka veel pooleli. Panin riiulisse raamatu sarjast "Romaan" teiste sama sarja raamatute kõrvale. Selles sarjas avaldati ainult eesti kirjanikke. Olime ookeanireisil. Klaus sõimas minu pilte ja mina vastu tema omi. Mul oli mitu kraadiklaasi, aga need läksid järjest katki, nii et piiritusesammas hakkas käes hoides väga kiiresti tõusma. See pidi tulema sellest, et klaastoru läks katki. Jõudsime kodumaale tagasi. Õukond otsustas troonipärija abiellumise. Abielupaari kohta öeldi: "Nad sündisid samal kuupäeval." Küsisin, kust selline naine leiti. Siis selgus, et troonipärija olen mina ja ma pean abielluma oma kaksikõega, sest me olime reisil kogu aeg kõrvuti. Kõndisime kõrvuti ka praegu. Mõtlesin, et õukond unustas ära, et õdedega ei abielluta, kuigi Vanas Egiptuses seda tehti. Need olid filmivõtted, kus ma troonipärijat mängisin. Režissöör oli jätnud mulle suure vabaduse ise otsustada, kuidas näidelda. Aga kuna ma ei tahtnud abielluda, siis käitusin passiivselt. Kõndisime pulmalauda. Võtsin tooli jõhkra liigutusega. Emale see ei meeldinud ja ta käskis selle stseeni uuesti mängida. Jõhkra liigutuse olin teinud selleks, et mängida iseennast. Läksime meie maja ette. Mulle tuli meelde öelda, et tean ajaloost, et õukondades on küll olnud jõhkra käitumisega inimesi. Nüüd otsustasin mängida tõesti ennast ja hakkasin toitu maapinnalt otse suuga sööma.

Olin avaldanud raamatu. Raamatus olin kirjutanud teiste hulgas Kristeri õest. Selle peale oli Kristeri õde avaldanud raamatu, kus kirjutas minust ja sellest, kuidas ta mind lapsena nägi. Minu tuppa oli toodud isa asju ja üks voodi oli neid täis laotud. Kartsin, et nüüd pean mõne vennaga samas voodis magama, sest kõigile neile vaba voodit enam ei jätkunud. Aga tuli meelde, et seda ohtu enam siiski ei ole, sest Tõnu ja Henn on korterist välja kolinud. Ainult et neile oleks võinud igaks juhuks voodid alles hoida, juhuks kui nad naistega tülli lähevad. Ühele raamatu tegelasele olin andnud nimeks Teele. Üks vend ütles, et ta ei tunne ühtegi sellenimelist inimest. Vastasin, et mina ka ei tunne. Toomas ja Henn kõndisid riiuli peal. Ütlesin, et nad alla tuleksid, muidu võib riiul ümber minna. Toomas hüppas riiuli otsast alla nii, et tema sõrmed said vigastada. Ütlesin, et need peaksid jälle ära paranema, ükskord minu sõrm sai vigastada ja paranes ära. Ta peab ainult traumapunkti minema. Toomas soovitas Hennul hüpata pea ees. Henn hüppaski peaaegu pea ees, aga maandus siiski kõhule.

Ema oli käinud Hispaanias. Seal oli räägitud Hispaania ajaloost. Oli öeldud, et ühest aastast jagunes Hispaania kaheks. Ma ei saanud aru, kas sellega mõeldi, et peale islamiusuliste riigi oli seal kaks kristlaste riiki või et Hispaania jagunes kristlikuks ja islamiusuliseks osaks, sest tegelikult oli seal riike kolm. Ema oli toonud Hispaaniast kaasa kaks muusikapulka. Muusikapulk oli sealsele idamaisele kultuurile omane nähtus, mis olid seal kasutusel kassettide asemel ja sarnanesid arvuti mälupulkadele. Ainult et neid ei pidanud mingi aparaadi sisse panema, vaid nad mängisid ise. Ma ei teadnud, kas mängimist vahepeal katkestades hakkab pulk järgmine kord mängima otsast peale või katkestuskohast, sest tal ei olnud reguleerimiseks nuppe küljes. Läksin mängiva pulgaga suurde tuppa ja ütlesin isale, et ta kuulaks ka türgi muusikat. Pulga seest ulatus välja taht, mis mängides tuli järjest pikemalt välja. Papi sisse tekkisid praod. Ütlesin, et pulk laguneb juba ära. Lisasin, et ma ei tea, kas laguneb pulk ise või tema ümbris. Isa lõikas papi ümbert ära. Selgus, et see oli siiski pakend. Pulk ise oli plastmasspinnaga.

Pealtnähtud mäng

Nagu juba märgitud, toimus päevakeskuses nädal tagasi 8 osavõtjaga turniir, mille võitis Trohhelev. Ta sai 5,5 punkti. Teine-kolmas olid Harujõe ja Arst 5 punktiga.

Täna oli osavõtjaid 12. Esimeseks tuli Ivainen 9 punktiga, teiseks Harujõe sama punktide arvuga ja kolmandaks Tätte 6,5 punktiga.

Mina kummalgi korral ei osalenud, aga täna vaatasin kahte viimast vooru pealt ja püüdsin seekord võõrast mängu meelde jätta. See on raskem kui oma mängu meeldejätmine, aga viimase vooru partii Kure-Ivainen algas umbes nii:

1. e4 e6 2. d4 d5 3. e5 c5 4. c3 cd 5. cd Ob4+ 6. Od2 Rc6 5. a3 Oa5 6. Ob5 Od7 7. b4 Ob6 8. Oe3 a6 9. Oc6 Oc6 10. Rf3 h6 11. 0-0 Re7 12. Rc3 Rf5 13. Ld2 0-0 14. Re2 Vc8 15. g4 Rh4 16. Rh4 Lh4 17. f3 f5 18. g5 hg 19. Og5 Lh5 20. Vac1 f4 21. Of4 Nüüd on valgel juba ettur rohkem, edasi kahis must veel f4 vankri oda eest ja valge võitis.

Ähvardtapjad

Olime läinud vabaõhu tantsuetendust vaatama. Mõtlesin küll, et tants on igav. Vaatasin puu otsast. Ühel korral olin kilomeetri kõrguselt puu otsast alla kukkunud, aga terveks jäänud. Ma ei vaadanud tantsijaid, vaid publikut. Nägin saabumas rühma inimesi, kellest üks oli Elerin. Siis seisis kogu rahvas mäel. Lauldi. Kandsin ette järjest igasuguseid riimis lauseid. Vahepeal hakkas üks teine rahvas eestlasi mäe pealt välja tõrjuma, aga eestlased said oma positsiooni tagasi.

Koolis tegi arst süstimisi. Üks poiss tuli süstimast ja kaebas, et arst torkas käe sisse augu ja seejärel pani mulda peale, niimoodi võib aidsi saada. Minu arvates võis niiviisi pigem teetanuse saada. Ütlesin sellele poisile, et tal on õigus protseduurist keelduda. Meie klass pidi minema ekskursioonile kirjandusmuuseumi. Ma olin seal juba varem korduvalt ekskursioonidel käinud. Läksin siiski teistega kaasa. Tänaval jäid äkki kõik seisma, sest olime jõudnud tundmatusse kohta. Lugesin sildilt, et see on Elva tänav. Ütlesin, et võime edasi minna küll, Elva tänav on Riia maanteega paralleelne, sest mõlemad linnad jäävad samasse suunda. Ta oli ainult umbtänav. Järgmine paralleeltänav oli Vanemuise tänav. Kirjandusmuuseum hakkas juba paistma. Ütlesin, et seal ta ongi. Läksime kodu poole ja möödusime maaliinide bussijaamast. Selgus, et see on vägivaldne piirkond. Politsei oli võtnud kasutusele registri "Ähvardtapjad", kuhu kanti need, kes kõigepealt ähvardasid ja seejärel tapsidki. Selles piirkonnas olid paljudel poistel pussid käes. Tapeti seoses spordialase kadedusega. Ma olin siit sageli mööda käinud, teadmata ohtu karta. Otsustasin, et riskin ka edaspidi, sest on vaja kindlas kohas käia. Kodus peitis üks poiss minu ranitsa ära. Otsisin seda igalt poolt, aga ei leidnud. Nägin Klausi käes rohelist ranitsat. Küsisin, kas see on tema või minu oma. See oli tema oma. Küsisin, et aga kas minu oma on ka roheline või sinine. Seni olin otsinud sinist ranitsat, võibolla ma polnud õiget märganud sellepärast, et ta oli teistsugust värvi. Ema hüüdis mind, aga ma ei läinud tema juurde. Läksin oma tuppa. Isa tuli mulle uksele järele ja ütles, et ta ju hoiatas, et Lääne kuuldes ei tohi mingile asjale vastupropagandat teha. Küsisin, millele. Isa ei seletanud.

Presidendi kõnest

Üleeilses "Postimehes" avaldatud kõnes ütles president Ilves muuhulgas järgmist:

"Selle asemel, et üha uusi seadusetekste kehtestada, oleks aeg lasta Eesti õiguskorral stabiliseeruda ja keskenduda olemasolevate seaduste analüüsile."

Väidetavalt on enamus seadusi üleeuroliidulise päritoluga. Kas siis poleks õigem rääkida Euroopa Liidu õiguskorra stabiliseerumise vajadusest? Või peaks Eesti täielikult loobuma omapoolsete seaduste väljatöötamisest? Või tuleks eelistada euroseaduste ülevõtmisele trahvide maksmist?

"Kui me alati leiame halva, tarbetu või mõttetu tegevuse õigustuseks pretsedendi mõnest Euroopa Liidu riigist, siis muutume peagi halvimate tavade kogumiks.

Eesti ei pea olema teistega võrdne vigade poolest. Eesti peab olema parem, Eesti saab olla parem."

Õige mõte. Aga mida teha siis, kui halb tava ei ole pärit mõnest üksikust liikmesriigist, vaid on kehtestatud Euroopa Liidus tervikuna kohustuslikuna? Kas ei peaks Eesti võtma Euroopa Liidu suhtes vastu samasugust suveräänsusdeklaratsiooni, nagu võttis ENSV 16. novembril 1988 Nõukogude Liidu suhtes?

Varem nähtud film

Sõitsime paadiga. Mind peeti muumitrolli sarnaseks, seetõttu oli mul täispuhutav muumitroll. Aga nüüd sai üks vendadest endale samasuguse. Minu muumitroll läks katki, nii et puhumisel hakkas õhku uuesti välja tulema. Proovisin seda nätsuga parandada, aga see ei aidanud, ainult määris. Olime toas ja televiisoris algas üks film. Filmi alguses läks üks mees naisele tööle vastu. Ta vaatas naise töökoha aknast sisse. Tüse naine, kellel oli tööl laps kaasas, vaatas vastu ja naeratas. Aga vahepeal pööras mees pilgu teise aknasse, mille taga oli tema teine naine. See oli noorem, tõsise näoga ja paljaste rindadega. Esimene naine ei teadnud, et mehel on ka teine naine, kuigi mõlemad naised töötasid samas majas. Mulle tuli meelde, et olen seda filmi juba varem kaks korda näinud. Edasi pidi tulema, et vanem naine saab mehe teisest naisest teada, samuti sellest, et mees on tapnud inimese. Selle koha peal pidi naine karjatama. Seetõttu ei tahtnud ma seda filmi vaadata. Ütlesin Klausile, et ma olen seda filmi juba kaks korda näinud ja olümpiamängude ajal nägi tema ka. Klaus vaidles vastu, et see on teine film, see on seda tüüpi filmide üldistus. Mõtlesin, et võibolla on praegu tõesti vanem film, aga kui filmid on üksteisele nii sarnased, ei pea seda ikkagi vaatama. Pöörasin pilgu ekraanilt ära, aga kõrvaga kuulsin televiisorist tulistamist. Selle järgi tundsin ära, et tegemist on siiski täpselt sama filmiga.

Buss sõitis mööda uut liini. Aga ta ei peatunud peatustes, vaid nende lähedal, sest peatused olid teise firma omad. Peale tulla soovivaid inimesi oli palju, aga kõik ei pruukinud bussi vales kohas peatumisel tähele panna. Kõndisin emaga ühe maja ees. Autotee ja maja vahele jäi hekk. Ütlesin, et lähme maja taha, siis oleme üks kord Kerstini maja taga käinud. Kaks naist võistlesid trekisõidus. Üks naistest võitis teist iga kord. See, kes algul taha jäi, pidi saama arendada suuremat kiirust, aga tagumine naine ükski kord mööda ei saanudki. Pärast võistlust läksid mõlemad naised kooli tüdrukute duširuumi. Nad said omavahel halvasti läbi, aga duširuumis olid neile eraldi kabiinid. See ei olnud õige, et täiskasvanud naised pidid kasutama laste duširuumi, aga koolimajas ainult kaks duširuumi oligi - poiste ja tüdrukute oma. Stardis seisis ilma lõõtsata buss lõõtsaga bussist tagapool joonel. Ütlesin, et ilma lõõtsata bussil on pikem tee sõita. Küsisin, et või arvestatakse võitjat tagumise, mitte esimese otsa finišisse jõudmise järgi. Vastati, et mõlema järgi. Küsisin, et kas võetakse siis keskmine. Sain läbi uue raamatu ja panin riiulisse. Nüüd olid kõik viimase kahe aasta jõuludeks ja sünnipäevadeks mulle kingitud ilukirjandusteosed riiulis kõrvuti. Lugesin, et tegelikult vallutasid eestlased 13. sajandil maa veel taanlaste käest tagasi, ainult et sellest ei ole üheski allikas kirjutatud. Ühes kohas on ainult mainitud, et eestlaste pealik võitis taanlasi ja asutas oma riigi. Teises kohas oli öeldud, et sakslased ja taanlased otsustasid seda riiki vallutama minna koos. Aga järgnevast sõjategevusest polnud midagi kirjutatud. Ütlesin, et eestlaste pealik oli teistest eestlastest vanem. Riigi kohta ütlesin, et siis ei alga Eesti riigi õiguslik järjepidevus 20. sajandist, vaid juba 13.-ndast.

Ülikooli maleklubi alustas

Täna peeti Tartu Ülikooli maleklubis hooaja esimene turniir ja üldkoosolek. Koosolekul tehti põhikirja muudatus, mille järgi liikmeteks võivad astuda ka ülikooliga mitte seotud isikud, kui nad pole silma paistnud ebaväärika käitumisega. Valiti uus juhatus ja kehtestati liikmemaksu suurus. Mittetöötavad üliõpilased on liikmemaksust vabastatud.

Turniiril oli 14 osavõtjat ja 10 minutit mõtlemisaega. Esimeseks tuli Valner, teiseks Sander ja kolmandaks Lott. Mina kogusin 2 punkti 5-st. Variante arvestada oli raskem kui päevakeskuses, aga ei oska kindlalt öelda, kas see tuli halvemast valgusest või peavalust. Esimeses voorus kaotasin Valnerile, teises Jakobsonile, kolmandas võitsin Lutsu, neljandas kaotasin Tulvale ja viiendas võitsin Aru.

Partii Runnel-Jakobson oli umbes selline:

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rc6 4. d4 cd 5. Rd4 Od7 6. Rc6 bc 7. Oa4 Rf6 8. Rc3 e6 9. 0-0 d5 10. ed cd 11. Ob3 Ob4 12. Lf3 0-0 13. Og5 Oe7 14. Vfe1 h6 15. Oh4 a5 16. a3 a4 17. Oa2 d4 18. Re4 Re4 19. Oe7 Le7 20. Le4 Lc5 21. Vad1 Ob5 22. Ld4 Lc2 23. Vd2 Lc6 24. Ved1 Vac8 25. Ld6 Ld6 26. Vd6 Vc2 27. V6d2 Vfc8 28. Vd8+ Vd8 29. Vd8+ Kh7 30. Ob1 Od3 31. Oc2 Nüüd peaks olema laual mulle võidetud seis, aga edasi mängides jätsin vankri puhtalt ette. Sai mängida ka 31. Vd3 Vc1+ 32. Vd1+

Küsitlused

Lamasin hommikul voodis. Kuulsin, kuidas naaber ütles oma korteris, et täna on esimene jaanuar, nüüd ta peab mitu päeva järjest ümbrikutele uusi marke panema. Algas tampimine, mis tähendaski uute markide kinnitamist. Asi oli selles, et uuest aastast vanad margid enam ei kehtinud. Tampimine jätkus monotoonselt ilma mingite pausideta. See tähendas, et uusi marke ei pandud käsitsi, vaid seda tegi masin. Tõnu pidi täna Inglismaale minema. Helina elas Inglismaal ja mulle oli öeldud, et ma Helina jaoks Tõnule kirja kaasa annaksin. Aga Tõnu nimetas kellaaega, millal ta väljub. Nii kiiresti poleks ma kirja valmis kirjutada jõudnud. Mõtlesin, et ma ei hakkagi veel Helinale sünnipäevaõnnitlust kirjutama, sest sünnipäev on tal alles märtsis ja võibolla ma tahan selle aja sees mitu korda kirjutada. Pealegi olin kõik varasemad kirjad saatnud postiga, nii et polnud põhjust, miks seekord oleks tingimata Tõnuga saatma pidanud. Täna oli Tõnu sünnipäev. Naaber tuli kommikarbiga teda ukse peale õnnitlema. Mind ei olnud ta kunagi õnnitlenud. Seejuures mina elasin veel siin, aga Tõnu enam mitte. Naaber ütles, et ta teab meie perest kahe poisi sünnikuupäevi. Mõtlesin, et oma sünnipäeval kirjutan blogisissekande pealkirjaga "Ärge õnnitlege mind sünnipäeva puhul". Selle alla kirjutan põhjenduse, et kui ühte inimest õnnitletakse, siis jäetakse keegi teine õnnitlemata ja see rikub ta tuju. Mõtlesin, et aga kui ennast õnnitletakse, siis see võib tuju parandada. Mulle üllatusena nimetas ema ühte naist ka minu austajaks. Aga see võis tulla sellest, et sellele naisele meeldisid üldse kõik meessoost isikud. Hakkasin voodis edasi-tagasi sõitma ja seejärel toas ringi lendama. Ühel tiirul lendasin akna ja kardina vahelt läbi. Mõtlesin, et ma pidin ju unenägudes ettevaatlik olema ja kõrgetest servadest eemale hoidma. Hakkasin tegema toa keskel väiksemaid tiire. Kui isa tuppa tuli ja mind lendamas nägi, küsis ta: "Mis jama see on?" Kuna mul oli sall kaelas, kontrollis isa, ega minu õhus hõljumise põhjus ei ole see, et ma oleksin salliga lakke riputatud. Hakkasin hoopis voodit mööda hüppama.

Lugesin ühte blogi. Seal oli üles riputatud üks küsitlus. Ma ei vastanud sellele, sest küsitlusele vastaja pidi ühtlasi märkima, kas ta on poiss või tüdruk. Ma ei teadnud, kas ma saan ennast poisiks nimetada või olen selleks liiga vana. Keegi oli kirjutanud kommentaari, et selles blogis ei ole mõtet küsitlusi üles riputada, sest eelmine kord oli ainult kümme vastajat. Veel kirjutas kommenteerija, et vastajatele auhinnaks lubatud raamat ei ole tänapäeval enam huvitav, parem oleks auhinnaks panna ühest naispoliitikust tehtud ainukesed aktifotod. Samas blogis oli ka teine küsitlus. Selle küsimuseks oli: "Kas teeme sel aastal Jepile lapse nähtavaks?" Sellele ma ei vastanud sellepärast, et ei teadnud, kes see Jepi on. Teiseks kartsin, et küsitlus on üles pandud eesmärgiga vastajatega ühendust võtta.

Lutt

Täna toodi Tõnis hoida ilma lutita. Ta nuttis tavalisest rohkem. Mind saadeti lutti ostma. Apteeker küsis, kui vanale lapsele. Vastasin, et talvel sündis. Apteeker ütles, et siis ta on aastane. Lutt maksis 36 krooni. Juhendile oli kirjutatud, et enne esimest kasutamist keeta. Tõnise vanaema ütles, et see on lollus, ega see lutipudeli lutt ei ole, teise asja juhend on peale kleebitud. Mina ütlesin, et hambaharja ei pea keetma. Andsin Tõnisele luti pesemise järel kätte. Ta pani seda suhu nii õietpidi kui ka tagurpidi. Ütlesin, et ega see kool ei ole, kus kõik asjad õietpidi peavad olema.

Pudrutaldrikud

Ema tahtis, et me läheksime maale tööd tegema. Mina ei tahtnud minna, muidu oleks kogu päev raisku läinud. Aga tahtsin näidata, et mingit tööd ma siiski teen. Seetõttu otsustasin pesta nõusid. Suure toa laual olid taldrikud, mida hakkasin kokku korjama. Ema hüüdis, et ma seda ei teeks, neist ei ole veel söödud. Nüüd nägin ka ise, et tegemist ei ole kasutatud mustade taldrikutega, vaid neisse olid alles mannapudru portsud söömiseks välja tõstetud. Olin kaks taldrikut juba üksteise sisse pannud, nüüd ma järgmisi kätte ei võtnud. Jäin rahulikuks, ei öelnud midagi ja läksin nende kahe taldrikuga kööki. Isa tuli mulle järele, et minuga pahandada. Võtsin tal ninast kinni. See paistis talle halvasti mõjuvat. Pärast magasin voodis ja hakkasin unenäos kõndima. Kõndisin rõduukseni ja siis pöörasin igaksjuhuks tagasi, et äkki kõnnin päriselt läbi une ja võin kõrgelt alla kukkuda.

Vaidlemise tipptase

A: Sa arvad, et sa oled kõigist targem, et sa kõigele vastu vaidled.
B: See ei ole vaidlemine!

Tõstuk

Meil oli külas üks joodik. Ta lamas minu voodis ja ema rääkis temaga. Joodik sõimas Ameerikat ja kiitis Venemaad. Talt võis mõne haiguse saada. Selle joodiku Venemaad kiitvatest juttudest tuli uudiseid igalt poolt. Võibolla teda ei olnudki üks, vaid mitu. Teda nimetati joodik Maneviks. Ta oli arvatavasti Venemaa palgal. Läksin Putini juurde. Ta elas teisel korrusel, kuhu pääses tõstukiga. Mul paluti tõstukis enne kaane peale panemist kägarasse tõmbuda ja sügavalt sisse hingata. Ilmselt pidi tõstukisse lastama vesi. Tõmbusin kägarasse nii, et mulle jääks sülle hingamiseks õhku. Hingasin kokkuhoidlikult, et mitte lämbuda. Pärast tõstukist väljumist mõtlesin, et võibolla vett sisse ei lastudki ja võibolla ei kästud kopsudesse õhuvaru tõmmata, vaid niisama sügavalt sisse-välja hingata. Teisel korrusel olid Putin, tema naine ja nende abilised. Putini naist ei tohtinud solvata, muidu võis Putin kurjaks saada. Putini abilised pidasid blogi, kuhu nad panid kõik minu kohta kirja. Nad rääkisid mulle, et nad on täppisteadlased ja neid väga huvitab, milleks minusuguse inimese haige aju võimeline on. Pärast lugesin kodus ajalehte. Seal hakati avaldama följetoni. Peategelase nimi oli J. Lombi nime paroodia, ainult eesnimi oli ära muudetud. Ma ei saanud aru, milles autori arvates selle tegelase sarnasus tõelise J. Lombiga seisneb. Näitasin pealkirjast seda nime Pillele. Ütlesin, et rohkem ei olegi vaja lugeda. Nüüd nägin, et muudetud on siiski ka perekonnanime, o-st on saanud ö. Ja märkasin, et see on juba selle följetoni teine osa. Esimese osa ilmumist ei olnud ma tähele pannud.

Parandus

Turniiri õige tabel on maleliidu koduleheküljel. See tabel, mida ma pärast turniiri lõppu kohapeal nägin, oli ilmselt seis enne viimast vooru. Valeandmed nüüdseks kustutatud.

Kaks mõtet

Mõtlesin, et järgmisele kirjasõbrale ma ainult kirjutan, hakkamata kokkusaamise võimalust üldse mainima, et kirjavahetus jälle ära ei lõppeks. Helinale mõtlesin kirjutada, et ta on öelnud küll, et ei saa kirjutada oma püsimatuse tõttu, aga kui ta ei kirjuta, siis mul on ikkagi tunne, et olen midagi valesti teinud ja enda kohta liiga palju asju välja lobisenud.

Jõudsin neljandale lauale

6. voor
Runnel-Võsu
1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 Ld6 4. d4 Rf6 5. Rf3 Og4 6. Oe2 a6 7. h3 Oh5 8. Oe3 Rc6 9. 0-0 0-0-0 10. Rg5 h6 11. Oh5 hg 12. Of7 g4 13. d5 gh 14. dc (Õige oli 14. Oe6+) hg 15. cb+ Kb8 16. Ld6 gfL+ 17. Vf1 ed 18. Og5 Kb7 19. Rd5 Vb8 20. Rf6 gf 21. Of6 Vh7 22. Od5+ c6 23. Og2 Vf7 24. Oc3 Og7 25. Og7 Vg7 26. f3 Kc7 27. b3 Vbg8 28. Vf2 d5 29. Kf1 Vh8 30. c4 dc 31. bc Kd6 32. f4 Kc5 33. f5 Vf7 34. Vf4 Vh5 35. Oe4 Vf6 36. Kg2 Vg4+ 37. Kf3 Vg1 38. Ke3 Vg3+ 39. Og3 Kb4 (Pärast arvas vastane, et võitnud oleks Kd6) 40. Kd4 Vg1 41. Ke5 Vh6 42. f6 Vg5+ 43. Vf5 Vg8 44. f7 Vf8 45. Vf6 Vh4 46. Oc6 Vc4 47. Od5 Vc5 48. Ke6 a5 49. Ke7 Vf7 50. Of7 a4 51. Vb6+ Ka5 (Viimane viga.) 52. Vb7 Vc3 53. Kd6 Vc8 54. Oe6 Vc3 55. Od5 Vc1 56. Oc6 Vc3 57. Vb5+ Ka6 58. Kc7 Va3 59. Vb6+ Ka5 60. Kb7 Va2 61. Vb5++

7. voor
Valner-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. Od3 Rc6 5. c3 Rf6 6. Of4 Og4 7. f3 Oh5 8. Re2 e6 9. 0-0 Oe7 10. Rd2 0-0 11. Ve1 Og6 12. Rf1 Od3 13. Ld3 Vc8 14. g4 Ve8 15. Rfg3 Rd7 16. Kg2 e5 17. de Rde5 18. Lb5 Ld7 19. Oe5 Re5 20. Ld7 Rd7 21. Vad1 Rb6 22. Rf4 Vcd8 23. Ve2 g5 Vde1 Kf8 25. Rf5 Of6 26. Rh5 Ve2+ 27. Ve2 Oh8 28. Rhg3 Of6 29. Kf2 d4 30. cd Od4+ 31. Rd4 Vd4 32. Rf5 Vd1 33. b3 f6 34. Ve6 Rd7 35. Ve7 h6 36. Ke2 Vd5 37. Vh7 Kg8 38. Vh6 Vc5 39. Vg6+ Kf7 40. Vg7+ Ke8 41. Rd6+ Kf8 42. Vd7 Vd5 43. Ke3 b6 44. Vf7+ Kg8 45. Vf6 Vc5 46. Re4 1:0

Turniiri keskmine päev

Täna mängiti kolm vooru mõtlemisajaga 1 tund ja 30 sekundit iga käigu eest. Pärast neljandat vooru oli mul veel Kanepiga võrdselt punkte ja ka viiendas voorus võidulootusi, aga mängisin seisu maha. Homme on veel kaks vooru.

3. voor
Runnel-Tobre
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 f6 6. d4 Og4 7. de Ld1 8. Vd1 Of3 9. gf ef 10. Og5 h6 11. Oh4 Od6 12. Rd2 b5 13. Rf1 Re7 14. Re3 g5 15. Og3 0-0 16. Kg2 Kh7 17. h4 gh 18. Oh4 Vg8 19. Kf1 Rg6 20. Og3 Rf4 21. Rf5 Vg6 22. Rd6 Vd6 23. Of4 ef 24. Vd6 cd 25. Vd1 Vd8 26. Vd4 d5 27. ed Vd5 28. Vd5 (Etturilõppmängu üleminek on kasulik mustale, sest tal on äärel vabaettur.) cd 29. Kg2 Kg6 30. Kh3 Kg5 31. c3 a5 32. a3 a4 33. Kg2 h5 (Selle etturiga ei ole mõtet edasi tulla.) 34. Kh3 h4 35. Kg2 Kf5 36. Kh3 Kg5 37. Kh2 Kf5 38. Kh3 Kg5 39. Kh2 Kf5 40. Kh3 Kg5 41. Kg2 Kf5 42. Kh3 Ke5 43. Kh4 d4 44. cd Kd4 45. Kg4 Kd3 46. Kf4 Kc2 47. Ke3 Kb2 48. f4 b4 49. f5 ba 50. f6 a2 51. f7 a1L 52. f8L La3+ (Pärast näidati, et must oleks võitnud Le1+ järel, aga ta oli ajapuuduses.) 53. La3+ Ka3 54. f4 Kb3 55. f5 a3 56. f6 a2 57. f7 a1L 58. f8L Le1+ 59. Kd4 viik.

4. voor
E. Tominga-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Rf3 Rgf6 6. Rf6+ Rf6 7. Oe3 Og4 8. h3 Oh5 9. Oc4 e6 10. 0-0 Oe7 11. Ve1 0-0 12. c3 Rd5 13. Vc1 Re3 14. fe Oh4 15. Vf1 Og3 16. Lc2 g5 17. Od3 f5 18. e4 g4 19. hg fg 20. Le2 gf 21. gf Lh4 22. Lg2 Of3 23. Vf3 Vf3 24. Vc2 Vd3 25. Vc1 Vaf8 26. Vf1 Vf1+ 27. Kf1 Lf4+ 0:1. Valgel jäi aega järele 51 ja mustal 40 minutit.

5. voor
Rauk-Runnel
1. d4 Rf6 2. Rf3 d5 3. c4 c6 4. Rc3 e6 5. e3 Rbd7 6. Oe3 dc 7. Oc4 b5 8. Od3 a6 9. e4 c5 10. e5 cd 11. Rb5 ab 12. ef Ob4+ (Teooria järgi on siin kõige tugevam Lb6.) 13. Kf1 (See on ilmselt viga, mis annab mustale paremuse.) Rf6 14. Lb3 La5 15. Rd4 Od7 16. Og5 Rd5 17. Oe4 0-0 18. Od5 ed 19. Ld5 Va7 20. Oe3 Vc7 21. Of4 Va7 22. Vc1 Ve8 (Pidi mängima La2.) 23. a3 Ve1+ (Arvatavasti otsustav viga.) 24. Ve1 Oe1 25. Rb3 Oe6 26. Le6 fe 27. Ra5 Oa5 28. Ke2 b4 29. a4 b3 30. Vc1 Ob6 31. Vc4 Oa5 32. Vc8+ Kf7 33. Vb8 e5 34. Oe3 Vc7 35. Vb3 Vc4 36. Vb7+ Kg6 37. b3 Vc2+ 38. Kd3 Vb2 39. Vb5 Oe1 40. a5 Va2 41. b4 Ob4 42. Vb4 Va5 43. Ke4 Kf6 44. Vb6+ Kf7 45. Vc6 Ke7 46. Vc5 Va4+ 47. Ke5 Vh4 48. Og5+ 1:0

Uusi turniiri algus

Mängupaika jõudmisel rääkis K. Sander kõigepealt, et Tartu Ülikooli maleklubi hakkab tegutsema järgmise nädala kolmapäeval. Nüüd võivad seal mängida ka ülikooliga mitte seotud inimesed. Mängupaigaks on kirjanduse maja krüpt. Kirjanduse majale tuleb maksta üüri, mistõttu otsitakse sponsorit.

Veel räägiti, et täna oli toimunud turniir ka päevakeskuses. Osavõtjaid oli olnud 8 ja esimeseks oli tulnud Trohhelev. Keegi hommikusel turniiril osalenutest Uusi mälestusturniirile ei tulnud.

Uusi turniirile kogunes ainult 26 osavõtjat, kellest mina olen paigutuselt 13. Kõige tugevam osavõtja on M. Kanep, kes esimeses voorus võitis Tulva, püüdes tema lipu tsentris lõksu. Mina mängisin ainukese reitinguta osavõtjaga. Ta läks avangulõksu, kuhu paljud teisedki algajad on läinud, jäi vigurist ilma, varsti eksisin mina ja andsin viguri tagasi, aga matt panna õnnestus siiski suhteliselt kiiresti. Teises voorus mängisin kuuenda paigutusega osavõtjaga. Minu seis jäi passiivseks, mistõttu kaotasin ratsulõppmängu minekul etturi ja partii.

Mõtlemisaega oli esimestes voorudes 30 minutit + 30 sekundit iga käigu eest, mistõttu käike ei pidanud veel üles kirjutama, aga mäletan partiisid sellistena:

1. voor
Runnel-Jürgenson
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Rf6 6. Re5 Od6 7. Rf3 Re4 8. Ve1 f5 9. d3 0-0 10. de fe 11. Ve4 Lf6 12. Ld4 Lg6 13. Rc3 Vf3 14. Of4 Oh3 15. Og3 Og3 16. hg Vc3 17. bc Of5 18. Ve7 Vc8 19. Vae1 Oc2 20. Ld7 Vf8 21. Ve8 Of5 22. Ld8 Ve8 23. Ve8+ Kf7 24. Le7++

2. voor
Metsalu-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. h4 h5 5. Od3 Od3 6. Ld3 e6 7. c3 Lb6 8. Rf3 La6 9. La6 Ra6 10. b4 Rc7 11. Rbd2 Re7 12. Rb3 b6 13. Ke2 Rf5 14. a4 a6 (Vastase arvates oli see viga, mis andis talle paremuse.) 15. a5 b5 16. Rc5 g6 17. Og5 Og7 18. Rh2 Rh6 19. Vag1 Vf8 20. Oh6 Oh6 21. g4 hg 22. Rg4 Og7 23. h5 gh 24. Vh5 Vh8 25. Vg5 Of8 26. Rf6 Ke7 27. Vg8 Vg8 28. Vg8 Re8 29. Rfd7 Rc7 30. f4 Oh6 31. Va8 Ra8 32. Kf3 Of8 33. Rf8 Kf8 34. Ra6 ja varsti ma alistusin.

Märgid tahvlile

Pidid toimuma Heueri matused. Nimetati nelja maletajat, kelle sinna võiks kutsuda. Ütlesin, et ta tundis rohkem maletajaid, ta ei elanud ainult Tartus. Matustel panin lugemiseks lauale kaks raamatut, millest üks oli Heueri kirjutatud. Mõtlesin öelda, et minu jaoks oli Heuer eelkõige kirjanik, mitte maletaja. Ta oli ainuke maletaja, kes kirjutas minust veel paremini. Üks mees alustas kõnega, mispuhul tekkis sahin. Pakkisin raamatud kotti tagasi. Võibolla seda poleks pidanud tegema, sest see tugevdas sahinat.

Oli inglise keele tund. Õpetaja kontrollis minu vihikut. Ta pidi nägema, et selle õppetüki kohta, mis juba mitu tundi tagasi lugeda anti, olen kirjutanud välja ainult üksikud sõnad algusest. Õpetaja naeris ja käskis tõsta käed kõigil, kes on seda peatükki lugenud. Kõik peale minu tõstsid käed. Õpetaja ütles, et ta oleks pidanud selle järgi aru saama, et ma pole lugenud, et ma ei teadnud, et kaks tegelast teevad pulmad. Ütlesin, et võibolla ma olen lugenud, ainult ma pole sõnu välja otsinud. Mul läheb kodus alati meelest, et midagi õppida anti. Mõtlesin, et peaksin püüdma selle edaspidi meelde jätta. Järgmine tund oli eesti keel. Selle õpetaja õpetas hieroglüüfe. Ta kutsus mind karistuseks tahvli ette, et mina hieroglüüfid teistele õppimiseks tahvlile kirjutaksin. Õpetaja ütles ette, mida kirjutada. Ühe koha peal ütlesin, et ma ei kuulnud, ma tõesti ei kuulnud. Mina kirjutasin klassi ees olevale tahvlile, õpetaja näitas klassi taga oleval tahvlil ette, mida kirjutada. Lõpuks lubati mul kohale tagasi minna. Nüüd ei teadnud, kuidas ma kodus õppida saan, kui olin kirjutanud tahvlile, mitte enda vihikusse. Klassi ees oleku ajal oli minu pinginaaber Sander nihkunud minu pingi poolde. Ta istus üks koht minust eespool, nii et sinna pinki ei saanud ma istuda. Tunni lõpus läksin klassist välja haigusest tuikudes. Lauri K. oli arst ja oleks pidanud aru saama, et mul on mingi haigus. Läksin tiivatrepi juurde. Olin blogis avaldanud unenägusid, et mul on kombeks trepist alla sõita, seetõttu võisid õpetajad nüüd mind takistama tulla. Aga trepi astmed olid ära vahetatud, nii et neid mööda sõita ei paistnudki enam saavat. Siiski sai. Sõitsin ühe jala peal, nii et olin vahepeal üleni õhus. Kõndisin läbi esimese korruse ja seejärel peatrepist üles. Vastu tuli üle ühe inimese, kes tundusid olevat klassikaaslased, aga kinldalt ei tundnud ma ära. Üks neist teretas mind.

Laagreid on mitmesuguseid

Kloogal oli Saksa ajal koonduslaager ja Nõukogude ajal pioneerilaager. Mina pole pioneerilaagris käinud, küll aga Võrumaal spordilaagris. Sinna läksin sellepärast, et käisin maletrennis, aga seal oli ka teiste trennide esindajaid ja tegeleti ka füüsiliste spordialadega. Ümber järve jooksu eest sain isegi diplomi. Muidu poleks saanud, aga osad võrkpallurid hakkasid streikima ja ei jooksnud. Kes jooksid, ei tahtnud ka väga pingutada, sest oli väga kuum ilm. Noorematel keelati jooksmine ära ja ühel jooksjal hakkas ninast verd tulema. Keegi oli kunagi võistelnud saunalaval istumises, kellel hakkas samuti nina verd jooksma. Ühel sugulasel hakkab aspiriini võtmisest. Veel hullem, et mõnel tekivad sellest sisemised verejooksud. Seetõttu arvatakse, et parem on võtta paratsetamooli, aga hiljuti suri just ühes riigis suur kari lapsi paratsetamooli mürgitusse. Tegemist oli küll praakpartiiga.

Õunasüdamete edasisöömine

Vaatasin oma käsitsi kirjutatud raamatut. Sinna oli lõppu ilmunud kaks lehekülge illustratsioone. Vennad kinnitasid, et need on Pille tehtud. Raamat pidi ju algselt just Pille eest salajane olema. Illustratsioonid olid siiski hästi õnnestunud ja minu kirjutatud sisuga hästi kooskõlas. Minu kaanepildil oli pisike kevademasin. Pille piltidel oli kujutatud, kuidas tegelased helikopteriga sõidavad. Sõitsime õhusõidukiga mööda taevaseid rööpaid. See oli uus liin üle Balti riikide. Sõitsime Eesti suunas. Mul tekkis kahtlus, et juht tahab meid meelega vastu maad surnuks sõita. Otsustasin, et ma parem ei vaata.

Kõndisime mööda tänavaid. Tee ääres kasvas õunapuid ja õunu oli kukkunud tee peale. Korjasin ühe näritud õuna üles ja sõin seda edasi. Linnas kasvanud õuntes võis küll palju raskemetalle olla. Mina sõin teiste õunasüdameid edasi ja isa sõi veel neid õunu edasi, mille mina olin lõpetanud. Kodus küsis Henn, kas ta peab võtma vanaisa püssi ja mind sellega maha laskma. Läksin selle voodi juurde, milles Henn lamas. Ütlesin, et võin talle õunu osta.

Lamasin kodus voodis ja olin koolis vene keele tunnis. Ühele klassivennale ütles õpetaja, et ta näeb, et sellel pole prille ees, selle järgi, et ta tunnis ei tööta. Minuga oli sama lugu. Õpetaja tuli tunni lõpul minu juurde ja küsis näha, milliseid töövihiku harjutusi ma tunnis tegin. Vastasin, et ma ei pannud midagi kirja, ma lahendasin neid ülesandeid mõttes. Mõtlesin, et kodus täidan kõigi töövihiku harjutuste lüngad korraga ära.

Lõppes minu teistkordne magistrieksam. Ant ütles, et nad arutavad, mis hinne panna, võibolla panevad B. See oleks olnud kõrgem hinne kui esimesel korral. Läksin koos eksamit vastu võtnud õppejõududega läbi kesklinna. Medijainen küsis mult, milliseid teooriaid eestlaste Läände põgenemise kohta ma olen lugenud. Vastasin, et ma pole selle kohta teooriaid lugenud, aga olen ise mõelnud, et Teises maailmasõjas põgenes Läände täpselt parasjagu eestlasi ja ka kodumaale jäi täpselt parasjagu. Mõtlesin, et võibolla oleks pidanud põgenema siiski veel mõned, kes kodumaale jäämisel hukati. Medijainen küsis mult ühe raamatu kohta, kas ma seda ei olegi veel lugenud. Olin selle raamatukogust välja tellinud, aga polnud järele läinud. Vastasin, et ametlikult ei ole. Läksime ruumi, kus pidi mulle magistridiplom kätte antama. Ruumis oli juba enne seda palju minust vanemaid inimesi. See oli vist teaduskonna nõukogu koosolek. Istusime maha. Mul olid tallad väga porised, seetõttu toetasin põrandale ainult kandadega, sest pori pidi varsti sulama hakkama.

Kas kustub?

Karta on, et tulevikku üleüldse pole,
sest et enne seda kustuda võib päike.
Minevikku unustanud ära ma ei ole.
Mäletan ma näiteks, kuidas olin väike.

Tulevikus võidakse korraldada matus,
kui on alles jäänud matvaid inimesi.
Seletage ära, kuidas üldse sattus
sellisesse ilma lapsi pisikesi.

Igavesse elusse usuvad küll mõned,
aga selle kirjeldus kõikjal lühikene.
Mineviku kohta pikemad on kõned,
selle kohta teave vähem tühikune.

Vanglast päästmine

Panin blogisissekandesse arve, aga seejärel ei näinud neid sissekandes olevat. Lõpuks märkasin, et olin pannud arvud mustas kirjas, mis ei paistnud tumedalt taustalt hästi välja. Muutsin musta kirja punaseks. Hakkasin sissekannetes olulisemaid kohti värvima. Põhitekst oli valge, olulisemad kohad tähistasin ühe teise värviga ja kõige olulisemad punasega. Mul oli üks rinnamärk. Läksin rääkisin Toomlale, et varem oli mul neid tuhandeid, aga ema viskas enamuse ära, nii et nüüd on järel ainult üks. Ema kartis, et nõelad võivad väikseid lapsi toragata. Siis tuli meelde, et tuhandeid oli neid hoopis Toomlal, kellele kõik parteid neid kinkisid. Parandasin, et varem oli mul neid 333. Toomla rääkis, et kui ta sai aru, et Nõukogude riigis pole võimalik poliitikaga tegeleda, otsustas ta just poliitikat õppima minna. Ta olevat võtnud eesmärgiks jõuda Kremli müüri tippu ja siis Nõukogude Liit laiali saata. Ütlesin, et selline eesmärk oli paljudel. Toomla vastas, et seda muidugi. Gorbatšov võibolla tegigi sellise plaani teoks, ainult et jättis selle enda teada. Kartsin, et ma olen Helinale kirjutanud vist ainult, et koolikirjandis ütlesin, et tahan saada bussijuhiks, aga Helina vist veel ei tea, et tegelikult tahtsin saada maailma valitsejaks. Toomla rääkis, et talt oli üks eurovastane küsinud, kas ta on vastane. Toomla oli vastanud, et ilma järele mõtlemata ei ole ta millegi vastu.

Ühes ruumis oli väljas näitus Pille ja teiste piltidest. Läksin ja vaatasin seda. Kui tahtsin lahkuda, ajasin kogemata jalaga pingi ümber, mis tõmbas seinalt maha terve rea pilte. Näituse ülespanijad ütlesid Pillele, et üks vanainimene tegi seda. Seega ei olnud neile oluline, et tegelikult tegin seda mina. Nagunii oli aeg Pille pildid maha võtta.

Üks mees oli vanglas ja järgmisel päeval pidi toimuma tema hukkamine. Aga akna taha ilmus üks teine mees, kes tahtis teda päästa. Ma ei teadnud, kuidas ta seda teeb. Võibolla kõrvaldab akna eest trellid. Aga ta andis hoopis trellide vahelt püstoli. Vang pidi vist kongiukse avamisel püstolist tulistades või sellega ähvardades murdma lahti tee vabadusse. Ainult et ta oleks pidanud võitlema üksinda paljude vastu. Kuid päästja ja tema kaaslaste tegevus veel sellega ei lõppenud. Päästja vahetas hukkamiskohal ära plakati ja kirjutas asemele, et hukata kavatsetakse Prantsusmaa troonipärija. Ta rääkis seda ka kõigile läheduses elavatele talupoegadele, et neid üles ässitada. Vanglas olin mina. Ma olin tõesti Prantsuse kuninga poeg, aga rohkem olin ma talupoeg ja tegelikult poleks mind ka päästmise korral arvatavasti võimule lastud. Päästja muutis ka minu joonistatud pilti. Ta lisas pildil mulle rinda ordenid. Tegelikult need olid seal koledamad kui minu joonistatud osa, aga oluline oli tähendus. Samuti joonistas ta mulle nina alla tihedad vuntsid. Keegi ütles seniste hõredamate kohta, et mõnel kasvavad sellised karvad igal pool. Päästja leidis, et peaasi on rahvas ära petta, sest kuninga päästmise järel rahvas nagunii kunagi kuningat ei näe ja ei saa pettusest teada.

Metssiga televisioonis

Täna nõustusin esimest korda Tõnise sülle võtma. Varem ma ei riskinud, sest ta oli liiga pisike. Aga nüüd ta vist minult sellist käitumist enam ei oodanud, sest ta hakkas röökima. Või läks tal kõht nii tühjaks, sest see oli otse enne tema söögiaega. Mina sõin lõunaks hapukapsast, kartulit ja liha. Tõnu ja Kadri tulid nüüd Tõnisele järele ja hakkasid sama toitu sööma. Selgus, et Tõnule pekk ei maitse. Mina mäletan, et kui me lapsed olime, siis ema ütles ühel korral, et mina ja Tõnu sööme pekki, aga Klaus ja Pille mitte. Vahel on pekk tõesti ebameeldiv, aga sagedamini hoopis taist maitsvam. Hapukapsaga sobib ta hästi, sest nad taskaalustavad üksteist. Kartulid olid hirmus pisikesed ja nad on Meelvalt toodud. Võibolla oleks nad muidu suuremaks kasvanud, aga metssead käisid neid rüüstamas. Henn on sea aastal sündinud ja ta nägi televiisorist metssiga enne kui kodusiga. Metssiga talle meeldis. Ta tahtis, et talle jõuludeks siga kingitaks. Kingitigi suur täispuhutav siga. Hennu mängukaru oli samuti roosa. Algul tahtsin seda karu endale saada, sest enne seda oli mul kaks karvast karu, aga muinasjutt oli kolmest karust. Kooli sisseastumiskatsetel oli vaja joonistada pilt enda valitud muinasjutu põhjal. Ema ja vanaema soovitasid joonistada kolmest karust. Hiljem esimesse klassi sissesaamise järel pidi esimeses joonistamistunnis joonistama muinasjuttu, kus oli piparkookidest maja. Ma ei suutnud otsustada, millist kohta sellest muinasjutust joonistama hakata, seetõttu tõmbasin tunni lõpuks ainult neli joont, mis pidid olema selle maja servad. Ükskord hiljem tuli maalida lõokest ja asendusõpetaja ütles minu maalitu kohta, et see on muinasjutu lõoke. Või oli siiski tegemist kuldnokaga. Vana korteri hoovis olid kuldnokapuurid. Seal lendasid akna taga naerukajakad, aga hiljem on linna ilmunud valge peaga kajakad. Viimastel aastatel elavad kirjanduse maja juures tiirud, kes õuel kõndijaid ründavad.

Kollasel paberil kiri

Avaldati raamatumüügi edetabel. Oskar Luts oli viimasel kohal. Ütlesin, et isegi Oskar Lutsu müüdi ainult sada eksemplari. Aga siis tuli välja, et see on mingi muu tabel. Ajalehes ilmus artikkel neurasteenia kohta. Ema jõudis seda lugedes järeldusele, et temal ja minul on see haigus. Ta ostis sellevastast rohtu. Keeldusin seda võtmast. Mõni päev hiljem ilmus artikkel haigusest nimega roidumus. Nüüd hakkas ema arvama, et meil on see haigus, ja ostis rohtu selle vastu. Keeldusin ka seda võtmast. Kapist leidsin ühe skisofreeniavastase rohu, mida ma polnud tarvitanud. Seda oleks võinud proovida. Aga mulle oli välja kirjutatud teist rohtu ja kaks korraga oleks ehk liiga palju olnud. Võibolla oli siiski kapist leitud rohi tõhusam. Istusin kirjutuslaua taga ja vaatasin aknast välja. Üks noor mees sõitis kõnniteel mootorrattaga. Talle kõndis vastu noor naine. Mees puudutas teda. Seepeale hakkas naine tal riideid seljast võtma. Vaatasin juba kirjutuslauale, aga siis pöörasin pilgu uuesti aknast välja, et näha, mis edasi saab. Naine võttis nii mehel kui ka endal kõik riided seljast ära. Seejärel olid nad natuke aega lume peal üksteise otsas pikali. Püsti tõustes ei pannud nad riideid selga, vaid läksid neid kaenlas hoides lähimasse trepikotta. Trepikoja ukse ees seisis üks vanamees. See naine pidi arvatavasti lõpuks aidsi saama. Ma ei teadnud, kes nad selle mehega üksteisele on. Võibolla nad olid täiesti võõrad, aga võis ka olla, et nad elasid koos. Arvatavasti olid nad lihtsalt naabrid.

Ema ütles, et märgid näitavad, et mul võibolla ei ole sahtlid korras. Keelasin tal neid korda tegema hakata. Ütlesin, et ta minu nime rohkem suhu ei võtaks. Läksin sahtlite juurde. Kartsin, et mingil hetkel võib ema neid ikkagi korda tegema hakata ja osa asju ära visata. Tegelikult mul olid sahtlid korras, aga neid avades ja sulgedes asjad sees liikusid, mis võis jätta korralageduse mulje. Ma ei teadnud, kas see ikka oleks hea, kui ema minu nime enam ühtegi korda ei tarvitaks. Aga ema kasutas minu nime negatiivses tähenduses, samal ajal kui Helina positiivses. Sahtlis oli teise klassi inglise keele vihik. Sinna oli õpetaja käskinud meil kirjutada kiri. Kuna esimeses klassis oli antud juba täpselt sama ülesanne, siis ei olnud ma hakanud uut kirja kirjutama, vaid olin selle esimese klassi vihikust välja lõiganud ja teise klassi vihikusse liiminud. See oli kollasel paberil. Teise klassi õpetaja oli seda parandanud ja pannud hindeks nelja. Tegelikult see oli esimese klassi õpilase kohta liiga hästi kirjutatud, nii et see polnudki arvatavasti minu, vaid ema kirjutatud. Vaatasin, et väljamõeldud kirjasõber, kellele kiri oli adresseeritud, kandis nime Hellin. Seega kuulutas juba see kiri ette, et hiljem hakkasin päriselt Helinaga kirju vahetama. Aga nüüd vaatasin, et polnud kirjutatud Hellin, vaid fellin. See tähendas inglise keeles kirjasõber. Kirjasõbrale olid välja mõeldud teine ees- ja perekonnanimi. See oli mehenimi. Tõnu oli just tagasi jõudnud Siberist, kus ta käis koos kahe minust vanema poisiga. Tõnu kirjutas, et laskis seal piisoni. Vahel võis juhtuda, et jahitav loom tuleb jahimehele kallale. Tõnu oli Siberist tagasi toonud salati. Sõin selle seest ühe puuvilja.

Elasime linna äärel

Täna tänaval kõndides tuletasin meelde luuletusi ja malepartiisid. Nõusid pestes meenutasin avanguteooriat. Nõusid polnud mulle palju jäetud. Panni panin ligunema, sest kohe poleks seda puhtaks saanud. Nõudepesuvahendit mina ei kasuta, kuigi seda koju ostetakse. Hiljuti tuli alumine naaber ütlema, et me laseks kraanist vett vaikselt, muidu tuleb temal kraanikausist solki sisse. Aga torulukksepp on öelnud vastupidi, et ummistused tulevad sellest, kui liiga vaikselt nõristada. Üks minu vend tahtis lapsena torulukksepaks saada. Mina arvasin lapsena, et on olemas selline amet nagu töömees, mille alla kuulusid näiteks ehitajad. Elasime linna äärel ja ehitamist nägime palju. Tulekahjusid oli seal ka palju. Ükskord läks põlema lasteaia õuel hoitav pigi, nii et leegid käisid kahekorruselise lasteaia katusest kõrgemale. Nüüd pandi meile koju kaks suitsuandurit. Ilma põhjuseta häiret need veel ei ole andnud. Keegi nõuab, et suitsunadurit iga nädal testitaks, aga üks mees ütles, et see on loll jutt. Testimise korral võib keegi arvata, et ongi tulekahju, ja infarkti saada. Ükskord kahtlustasin, et mul on infarkt, aga arsti poole ei pöördunud. Kellelgi oli päriselt infarkt, aga ise ta seda ei kahtlustanud.

Eessõna kirjutamine

Magasin hommikul kaua. Olin juba õhtul öelnud, et hommikul ärkan alles kell 11-12, aga tegelikult magasin veel paar tundi kauem. Pidin kirjutama Jansi raamatule eessõna. Mõtlesin, et kirjutan, et raamat on ilusas stiilis, paremas kui toimetaja oma. Kui lugeda iga lauset kaks korda, ei paista stiil välja, aga tervikut lugedes paistab. Mul oli jäänud lugeda veel raamatu vahele torgatud ajalehepaljundust, et seda eessõna kirjutamisel kasutada. Seal oli kirjas, et Jans oli lühikest aega riigivanem, milleks ta sai ühe kriisi ajal. Sellest ei olnud Jans ise mälestustes kirjutanud. Artikkel ütleski, et Jansil on selle koha peal mälukaotus. Riigivanemana olevat ta pidanud Riigikogus kõne, milles ütles, et Itaalias on alkoholi tarvitamine kriminaalkuritegu. Artikli autor lükkas Jansi väite ümber. Paljunduslehel oli Jansi kohta mitu artiklit. Teises artiklis öeldi, et ta siiski ei olnud riigivanem, vaid riigikantsler, mis oli madalam ametnikukoht, aga millega ta oli ühtlasi üks valitsuse ministritest. Lugesin seda Kaunase puiesteel pingil istudes. Läksin sinna igal hommikul. Kui mult oleks küsitud, mida ma seal teen, siis oleksin vastanud, et uue korteri juures ei tunne ma ennast kodus. Koju tagasi läksin jala. Kaalusin, kas sõita Sõpruse puiesteelt Kanali või Pärmivabriku peatusesse, aga loobusin sellest. Kodu lähedale jõudes hakkas unenägu ära lõppema. Ma ei näinud enam oma samme, aga lugesin need mõttes kokku, et koduni välja jõuda.

Kaks sünnipäeva

Täna tähistati ühendatult Tõnu ja Kadri sünnipäevi, mis tegelikult on teistel kuupäevadel. Sel ajal, kui lauda kaeti, jõudsin läbi lugeda terve esimese peatüki raamatust "Tom Sawyer". See oli mul vist juba kolmas kord selle looga tutvuda, sest kunagi loeti seda koolis ette ja hiljem jõudis raamat ka koju. Istusin laua otsas ukseaugus. Minu kõrvale istus Veljo, kes läks vara ära. Peol olid kohal ka mõlemad vennapojad. Tõnis oskas juba ise lutipudelit suus hoida. Kogu aeg ei hoidnud ta seda küll kätega. Kui tema uneaeg kätte jõudis, hakkas ta eriti metsikult siputama ja kriiskama. Joosep lamas kõrval vaiksemalt, hoidis varbaid peos ja vaatas Tõnise poole. Vahepeal siputasid mõlemad korraga kõvasti, kuni Joosep koju viidi. Tõnis jäi aegamööda unisemaks, aga uuris veel käes olevat mänguasja. Kui talt see käest ära võeti, jäi ta silmapilkselt magama. Mina jõudsin lõpuks ette kanda suure osa viimase aja blogisissekannetest, tehes seda küll lühendatult. Keegi ei öelnud, et ta neid juba lugenud oleks. Viimased rääkisin veel koduteel Klausile.

Kuningas Napoleon

Oli ära toodud kaks kaarti. Ühel kaardil oli rõhutatud ühte maad ja teisel ühte merd. Maa kohta oli toodud ära, mida ta ütles, aga mere kohta mitte, sest mered ei ole nii elus. Maa asus Põhja-Euroopas ja ta vaatas, et küll lõunapool Euroopas on temaga võrreldes suured riigid, kui nad vahepeal ühinevad ja üksteist vallutavad. Meri oli Vahemeri ja ta ütles, et ookean on tema külje alla pugenud. Kuigi Vahemeri on Atlandi ookeani osa, ei pidanud ta silmas Atlandi ookeani. Maailmakaardil olid ära tähistatud erinenavad rahvaste tüübid. Kõik loodusrahvad kuulusid mälurahvaste tüüpi. Mõtlesin, et nendega olen ma sarnane. Aga võibolla ei peetud siiski silmas, et loodusrahvastel on hea mälu, vaid et midagi peale mälu neil ei olegi, sest nad on kirjaoskamatud. Lugesin raamatust, et Prantsusmaa kardinal oli küll vaimulik, aga sellest hoolimata abiellus. Ta põletas kõik enda naisega vahetatud kirjad ära. Pärast kardinali surma meenutas naine, et kardinal oli kaks korda öelnud, et on õnnelik. Mõlemad ütlemised olid seotud sellega, et ta oli abielus. Prantsusmaa kuningas ei saanud kuidagi troonipärijat, aga lõpuks võeti midagi ette ja tal sündis poeg. Pojale pandi nimeks Napoleon I. Ütlesin läheduses viibijatele, et tuleb välja, et Napoleon I-si oli ka kaks tükki - üks keiser ja teine kuningas. See oli juba varem teada, et olid olemas nii keiser Napoleon I kui ka keiser Napoleon III. Aga oli siiski kahtlane, kas kuningapojale anti juba järjekorranumber, kui ta veel kuningaks saanud ei olnud. Ja selleks ta ei saanudki, vaid suri 6-aastaselt ära. Tagantjärele arvati, et temast oleks väga tark kuningas tulnud. Kuningas pidi pärandama trooni teisele inimesele, aga mulle polnud selge, kas selleks oli kardinal või kuninganna.

Ema hoidis lapselast süles. Ta ütles, et see laps on juba nii vana, aga ikka veel ei räägi. Ema tegi äiu-kussu, aga laps ei korranud seda järgi. Ema ütles, et see ka enam ei aita. Varem oli laps öelnud kaks sõna: "joonistamine" ja "äiu-kussu". Aga nüüd ta ütles äkki: "Ma tahan jaaniööd!" Jaaniöösel oli ta metsa kaasa võetud. Mõtlesin, et kas öelda, et jaaniöö tuleb alles järgmine aasta või et teeme siis jaaniöö. Küsisin lapselt, mis talle jaaniööst meelde on jäänud. Laps vastas, et sääsed ja umbrohi. Ütlesin, et sääski ta ei taha. Laps nõustus, et ei taha jah. Tegelikult ei olnud kindel, kas ta seostab sõnu õigete objektidega. Küsisin, kas ta peeglisse vaadata tahab. Seda ta ka ei tahtnud. Ta võibolla ei saanud veel aru, et peeglist on võimalik ennast näha. Ütlesin, et ta rääkis äkki nii pika jutu maha.

Kommunistid ja raha

Teatavasti lubasid kommunistid raha kaotada. Aga Pöögelmanni kirjutis kogumikus "Elu ja võitlus", mis ilmus aastal 1907, kui kommunistid ennast veel sotsiaaldemokraatideks nimetasid, näitab, et raha mõiste oli tema jaoks väga kitsas, piirdudes ilmselt sularahaga. Nimelt kirjutab Pöögelmann, et rahaga majapidamine hakkab juba laenuga majapidamisele maad andma ja Inglismaal ei sünni 95% äritehingutest mitte raha, vaid pankade žiirokontode abil.

Parandused nähtavad

Ema toimetas raamatut ja ütles, et entsüklopeedias ei olnud märksõna paater selle ja selle kohta. Ta arvas, et tuleb saata küsimus kunstnike listi. Mina seda juttu ei uskunud. Näitasin, et ema oleks pidanud otsima isikunime, mitte sõna "paater" järgi. Mul ei olnud vaimulike hierarhia selge. Hakkasin lugema uut raamatut. See oli EP romaan. Sellel olid väga ilusad keerulised illustratsioonid, mis olid autori enda tehtud. Mõtlesin, et peaks teda paluma, et ta minu raamatut ka illustreeriks. Romaani autor oli Talve. See romaan oli sama hea nagu tema varasem "Maja lumes", arvatavasti sellepärast, et mõlemal olid sinised kaaned. Teaduslikud artiklid Talvel nii head ei olnud, järelikult ta oleks pidanud keskenduma eelkõige ilukirjandusele. Romaani sisu koosnes sellest, kuidas peategelane luges ühte raamatut. Vaatasin, et mul läheb lugemine selle raamatuga ruttu, juba on 120 lehekülge loetud, ilma et oleksin vahepeal ühtegi korda silmi puhanud. Seda oli üle poole raamatu, pidin ta ühe päevaga läbi saama.

Toomal oli ketastel hunnik arvutimänge, mida ta üksteise järel mängis. Isa tuli ja proovis ühte mängu käivitada. Ta tegi seda kogenematusest jõhkrate liigutustega, nii et võis aparaadi ära lõhkuda. Kasutasin programmi Bloglines. Selle abil oli võimalik peale lõpptekstide lugeda ka kirjutamise käigus tehtud parandusi. Parandusi sai vaadata mitte ainult blogide puhul, vaid ka kirju programmi sisse lastes. Vaatasin niiviisi Baumanni kirja. Ta oli kirjutamise käigus palju parandusi teinud. Lõpptekstis oli kasutatud õigesti lühendit SDV, aga algselt oli kirjas olnud SSV, ehk siis ta oli pidanud Saksa Demokraatlikku Vabariiki Saksamaa Liitvabariigi eeskujul Saksamaa Sotsialistlikuks Vabariigiks. Ka Rauna kirjutatud tekstis oli palju parandusi. Ta oli algselt nimetanud Tiiut Kajakasalongi omanikuks, aga pärast selle kustutanud. Nähtavasti oli Raun fakte kontrollinud ja teada saanud, et Kajakasalong enam ei tegutse. Krister oli riputanud oma võrguleheküljele üleskutse, et talle kirju saadetaks. Ise ta polnud mulle kirju saatnud. Vaatasin vanast ENE-st lehekülgi nägemise kohta. Seal oli esitatud omapärane imedel põhinev teooria, mis püüdis kodanlikke seisukohti kummutada.