Hääled inimeste järgi

Kirjutasin doktoritööd, mis oli magistritöö ja bakalaureusetöö edasiarendus. Nüüd kavatsesin teha muudatuse, et kustutan ära kõik lõigud, mis on teemast mööda. Osa lõike oli Leedu ajaloo kohta, aga sisse kavatsesin jätta ainult Itaalia ja Eesti ajaloo. Minu koostatud raamatule anti aasta parima raamatupealkirja auhind. Kuna täna oli 1. aprill, siis ma ei teadnud, kas see on tõsiselt mõeldud. Aga auhinna väljaandmine oligi ilmselt selle kuupäevaga seotud, sest žüriile tundusid kõik pealkirjad naljakad. Üks sugulane ütles, et meil on ühised järeltulijad. Küsisin, kelle järeltulijad. Ta selgitas, et ühtedel kaugematel Ligidel ja kaugematel Runnelitel on ühised lapsed.

Andsin hääle üliõpilasesinduse valimistel. Olin avaldanud ühe raamatu ja mul oli üks hääl. Küsisin K. Sandrilt, et kui ta on avaldanud kaks raamatut, kas tal siis on kaks häält. Ta vastas, et ei ole, hääled käivad inimeste järgi. Ütlesin, et õige jah, muidu mõnel üliõpilasel ei oleks ühtegi häält, sest nad ei ole avaldanud ühtegi raamatut. Koolis oli Krister asutanud natsionaalsotsialistliku laskurdiviisi. Olin taotlenud selle nime muutmist, aga seda polnud tehtud. Ülikoolis oli K. Sander asutanud samasuguse organisatsiooni, vist isegi täpselt sama nimega. Kavatsesin taotleda ka selle nime muutmist. Kuigi kui nime oleks ära muutnud, siis oleks inimesed arvanud, et sisu jääb ikkagi samaks. Mõtlesin, et peaks sellest üldse välja astuma. K. Sander reklaamis oma organisatsioonidest rohkem ülikooli maleklubi, ja natsionaalsotsialistlikku laskurdiviisi üldse mitte. Mõtlesin, et Krister oli naljaninamees, sest kõige rohkem meeldis talle olla naljanina ja ninamees.

Asusime teele vanaema poole, sest oli vana-aasta õhtu. Väljas oli valge. Mina kõndisin teistest eespool. Kui jõudsin Võidu sillani, peatasid teised selja taga ühe bussi ja läksid selle peale. Mõtlesin, kas ma ei peaks ka bussi peale minema, aga jätkasin jala liikumist. Mulle tuli meelde, et täna ei olegi vana-aasta õhtu, vaid esimene aprill, siis me ei peagi vanaema poole minema. Aga ma ei hakanud enam ümber pöörama. Hakkasin jooksma. Olin kõigist teistest jooksjatest kiirem ja läksin neist mööda, ainult üks jooksja suutis minuga sammu pidada. Jooksin ühel kesklinna tänaval. Vaatasin selja tagant eeskõndijate riideid. Mõtlesin, et see on väga pikk unenägu.

Enamvankriga kaotused

Täna tähistati päevakeskuses minu homset 33. sünnipäeva. Teine sünnipäevalaps oli kabemängija Lätt, kes sai täpselt kaks korda vanemaks ehk 66. Vaadeldaja kalendris on kirjas, et minuga samal päeval saab aasta vanemaks maletaja Kuld, kellega kokku saame 100 aastat vanaks.

Tänasel kiirmaleturniiril oli 12 osavõtjat ja 6 vooru. Esimeseks tuli 5 punktiga Trohhalev. 4,5 punkti sai Kõiv ning 4 Ojaste ja Abram.

Mina sain punkte 2,5. Miinustessse jäin võibolla sellepärast, et viimases kolmes voorus sain kaotused kolmele medalikohale tulijatelt. Aga Trohhalev eksis avangus ja jäi vahepeal vähemvankriga, pääsedes üksnes minu arengus maha jäämise tõttu, ning Kõiv kahis ratsu, mida ta hiljem pidas ise veaks, ja jäi samuti vahepeal vankrist ilma. Esimeses voorus võitsin mustadega Põvvatit, teises viigistasin valgetega Metsojaga, kolmandas võitsin mustadega Liivat, Trohhaleviga läksin kokku neljandas voorus valgetega, Kõivuga viiendas mustadega ja Ojastega kuuendas valgetega. Seekord sain punkte peamiselt mustadega. Oma osa võib siin olla sellel, et kuna tavaliselt olen mustadega vähem punkte saanud, valmistusin eile just mustadega mänguks.

Runnel-Metsoja
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. d4 cd 5. Rd4 Od7 6. Rc6 bc 7. Oa4 Rf6 8. Rc3 e6 9. 0-0 Oe7 10. Og5 La5 11. Of6 gf 12. a3 0-0 13. b4 Lc7 14. Lh5 Oe8 15. Vad1 Kh8 16. Vd3 Vg8 17. Vh3 Vg7 18. Re2 a5 19. Ob3 ab 20. ab d5 21. Rg3 Le5 22. Lh6 Lg5 23. ed cd 24. c3 f5 25. Lg5 Vg5 26. Re2 Ob5 27. Ve1 Oe2 28. f4 Vg4 29. Ve2 Vf4 30. Ve1 Of6 31. Vhe3 Vc8 32. g3 Ve4 33. Ve4 fe 34. Vf1 Kg7 35. c4 dc 36. Oc2 Od4+ 37. Kg2 f5 38. b5 Vb8 39. Vd1 e5 40. Oa4 Va8 41. Oc2 Va2 42. Vd2 c3 43. Ve2 Vb2 44. Kf1 Vb5 45. g4 Vb2 46. gf Kf6 47. Oe4 Ve2 48. Ke2 viik.

Runnel-Trohhalev
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. 0-0 Re4 5. Ve1 d5 6. Re5 Oc5 7. d4 Od6 8. Rc6 bc 9. Oc6+ Od7 10. Oa8 0-0 11. Od5 Oh2+ 12. Kf1 Rf2 13. Kf2 Lh4+ 14. Kf1 Og3 15. Ve3 Og4 16. Of3 Lh1+ 17. Ke2 Lg2+ 18. Kd3 Of5+ 19. Kc3 Lh2 20. Od2 c5 21. b3 cd+ 22. Kb2 de 23. Oe3 Oe5+ 24. Rc3 Vc8 25. Od4 Od4 26. Ld4 Lc2+ 27. Ka3 Lc3 28. Lc3 Vc3 ja kahe käigu pärast jätsin oda ka ette ning alistusin.

Kõiv-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Oc4 e6 6. Rf3 Rgf6 7. Rg3 Oe7 8. 0-0 0-0 9. Ve1 b6 10. a4 Ob7 11. Le2 Ve8 12. Rg5 Rd5 13. Rf7 Kf7 14. Le6+ Kf8 15. Od5 cd 16. Of4 Ob4 17. Lf5+ Rf6 18. c3 Ve1+ 19. Ve1 Od6 20. Od6 Ld6 21. Ve6 Ld8 22. Rh5 Oc8 23. Vf6+ gf 24. Lh7 Oe6 25. Lg7+ Ke8 26. Rf6+ Lf6 27. Lf6 ja varsti alistusin.

Kui valmistusin magistrieksamiks ja kaebasin, et mitukümmend raamatut on korraga raske meelde jätta, ütles psühholoog Tulviste, et keskajal peeti targaks seda inimest, kes palju mäletas, aga tänapäeval seda, kes loob uut teadmist. Mina jagaks vaimsed tegevused lugemise ja kirjutamise sarnasteks. Maleülesande lahendamine on mõttega lugemine, aga uue ülesande koostamine kirjutamine. Siiski võib raske ülesande lahendamine olla suurem töö kui kerge koostamine. Partiid mängides tuleb vastase käike lugeda ja oma käike kirjutada. Iseendaga mängides muutub mõlema käikude tegemine kirjutamiseks.

Maikuus toimuvad Tartu pika male meistrivõistlused.

Toit

Mul kästi piima rüübata, kui olin väike mees,
kui kooretükid ujusid poest toodud piima sees.
Ja isa ütles vihaselt: "Sa pole nälga näind!"
"Ei söö sa!" karjus kooliarst, kui olin kaalul käind.

Muusika mürinaga

Kõlas laul makaronipuurijast ja taustaks kostis naabrite puurimine.

Hääle suund

Hääl läks madalaks.
Hääl keerati maha.
Suund on sama, aga tähendus erinev.
Kelle hääletegemisorganid asuvad maapinnast kõrgemal, selle hääl on tavaliselt madalam.

Korvpallisaal

Islandil oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemiseks. Poolt oli hääletanud 57 protsenti. Islandi kaubandusminister rääkis, miks on Islandi suhted Norraga halvad. See minister oli autist ja ei tahtnud hästi küsimusele vastata. Tema vastusest jäi mulje, nagu tahaks ta öelda, et suhted on halvad just sellepärast, et ta autist on. Karjusin, et miks teile moehaigetele üldse Euroopa Liitu vaja on. Minu meelest astuti Euroopa Liitu ainult sellepärast, et teised ka astusid. Teine uudis ajalehes oli selle kohta, et vahepeal läksid autod gaasikütusele, aga nüüd on läinud bensiinikütusele tagasi. Juures oli foto, kuidas üks naisjuht bensiini tangib. Kirjutati, et bensiiniga auto sõidab palju kiiremini, see juht oli saavutanud kiiruse 130 kilomeetrit tunnis. Ütlesin, et nii kiiresti pole üldse lubatud sõita. See oli ära unustatud, et nafta lõppeb otsa. Istuti ümber köögilaua. Mina lamasin kööginurgas tabureti peal kõhuli. Kui püsti tõusin, siis nägin, et taburet oli olnud kisselline ja mu särk oli sellega kokku saanud.

Läksin koos Klausiga bussi peale, et sõita vanaema poole. Kui oli juba tükk aega sõidetud, tuli mulle meelde, et ma polnud piletit augustanud. Piletit mul ei olnudki. Võtsin taskust ühe teise paberi ja panin kompostrisse, et bussijuhile jääks mulje, et ma ikkagi augustan pileti. Aga sellele paberile auke sisse lööma ma ei hakanud, et mind ei saaks süüdistada pettuses. Pileti oleks saanud osta bussijuhi käest, aga seda ma teha ei tahtnud. See buss läks vanaema juurde suure ringiga. Ja esialgu ei sõitnud me üldse vanaema elukohani välja, sest Klausil tekkis tahtmine vahepeal Liha tänaval maha minna. Nime järgi võis oletada, et sel tänaval asub lihakombinaat. Läksime ühe korteri ukse taha ja Klaus lasi kella. Ust tulid avama Klausi tuttavad. Klaus läks sisse, aga mina jäin ainult ukse prao vahelt piiluma, sest mina neid inimesi ei tundnud. Aga varsti nägin, et tegemist ei olegi korteriga, vaid korvpallisaaliga. Muutusin natuke julgemaks. Kui ma paremale vaatasin, siis nägin, et saalis ei mängita mitte ainult korvpalli, vaid ka malet. Male äratas minus suuremat huvi, aga pikalt ma seda ei vaadanud, vaid pöörasin näo jälle korvapallurite poole. Varsti põgenesin, sest lähenes üks kuri õpetaja. Mõtlesin, et ma ei andesta kunagi ühelegi õpetajale, kes minuga pahandanud on. Aga koolis oli selliseid õpilasi ka, kelle vastu oli vaja kuri olla, nii et need õpetajad ise ei pidanud eriliseks asjaks, et nad minuga vahel pahandasid. Mulle tuli meelde, et autost väljudes olin ukse lukustamata jätnud. Niiviisi võidi ta ära varastada. Autot ma enam ei leidnudki. Või oli asi siiski selles, et olime tulnud hoopis liinibussiga, mis ise edasi sõitis. Nüüd tuli veel tükk aega järgmist bussi oodata.

Vaenulikkuse ilmutused

Väidetakse, et poisid kiusavad teisi rusikate abil ja tüdrukud selle asemel nägude tegemise või vaikimisega. Aga samasuguseid erinevusi võib leida ka erinevate maade ajaloost, kuigi riike on juhtinud mehed. Üks viis naabrite vastu vaenulikkust näidata on minna neile sõjaga kallale, teine neist täielikult isoleeruda. Sama maa ajaloos võivad vahelduda väljapoole suunatud agressiivsuse ja isolatsiooni perioodid. On ka üksikisikuid, kes peavad halvaks omaenda maad ja kolivad seetõttu teisele maale sisserändajana, pidades teist maad paremaks. Võib juhtuda, et nad pettuvad ka sealsete inimeste vaenulikkuse tõttu ja kolivad tagasi või lüiakse maha. Aga võib ka juhtuda, et teise maa põlisrahvas jääb sisserändajate või sissetungijate survele alla. Seejuures võivad olla saabujad nii kõrgema kui ka madalama kultuuritasemega, kui vaadata indiaanlaste allajäämist eurooplastele või Rooma riigi allajäämist barbaritele.

Suuruse muutmine

Sõitsime autoga. Aga kui auto sihtpunkti jõudis, siis juht ei peatunud, vaid kihutas edasi. Ühes majas muutusime vahepeal väga suureks ja vahepeal väga väikseks. Seda nähes hakkasid majaelanikud karjuma. Siis peitsime ennast ära ja majaelanikud arvasid, et olid näinud viirastust. Peitmiseks kasutasime erilisi vildikaid, millega sai suurust muuta. Olime muuseumis. Seal sai asjade vaatamiseks kasutada ka suurendavaid ja vähendavaid klaase. See oli kirjandusmuuseum. Olin seal koos vendadega ja nendega koos olles muutusin sama ülemeelikuks nagu nemad. Muidu kui ma kirjandusmuuseumis üksi lugemas käisin, käitusin korralikult.

Olin ühes maleklubis. Mängisin järgi vanu partiiprotokolle. Üks mees ütles, et need partiid, mida keegi järgi mängib, pannakse seinale. Klubis oli hulk paadialuseid. Üks neist rääkis, et mõtles korralikult õppima hakata, tegi seda kolm päeva, aga siis viskas üle. Läksin pööningule oma portfelli ära tooma. Kontrolliks sisse vaadates avastasin, et rahakotist oli raha ära varastatud. Seal oli olnud vähemalt üks 500-kroonine. Samuti oli portfellist kadunud kalliskiviga sõrmus, mille asemele oli pandud kaks odavat plekksõrmust. Ma polnud siiski kindel, võibolla olin varguseohu tõttu juba kodus ise raha rahakotist välja võtnud.

Värav oli Leedu piir. Selle juurde sõitis Poola auto ja hakkas inimeste pihta mürkgaasi laskma. Kuna Euroopas puhus peamiselt läänetuul, oli sakslastel Esimeses maailmasõjas läänerindel gaasi kasutamine ebaõnnestunud, aga seda sai teha idarindel. Poolale anti vastulöök. Eesti viis Poola toetuseks oma väed ühte Poola majja. Varsti oli sõda läbi. Räägiti, et Ungaril rohkem vägesid ei olnudki, kui ta lahingusse saatis. Eesti sõdurid kiitlesid, et nad olid uskumatult hästi võidelnud. See võis tekitada neis soovi varsti uut sõda alustada, et oma oskusi näidata. Ükski eestlane ei olnud vist langenud. Läksin Poola majja. Seal olid mees ja naine, kes olid paljad. Nad tahtsid, et mina ka paljas oleks. Ma hästi ei tahtnud, sest olin nendest üks ruum trepipool ja trepist võis mõni neljas inimene tulla. Kui läksin uuesti nendega ühte tuppa, varjasin ennast käterätiga. Nad tahtsid, et ma selle varna riputaks.

Pereliikme kohustused

Põhiseaduse paragrahvi 27 viimane lõige ütleb:

Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

Paragrahvi mõju vähendab, et on lubatud abielulahutused. Aga perekonnaseaduse järgi säilib osadel juhtudel abistamiskohustus ka lahutuse järel:

§ 22. Ülalpidamiskohustus pärast abielulahutust

(1) Abivajaval töövõimetul lahutatud abikaasal on õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamist, kui ta muutus töövõimetuks abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.

(2) Lahutatud abikaasal on õigus saada lahutatud abikaasalt ülalpidamist raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui laps oli eostatud abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.

(3) Kui abielu on kestnud vähemalt 25 aastat, on lahutatud abikaasal õigus saada lahutatud abikaasalt ülalpidamist ka siis, kui abivajav abikaasa muutus töövõimetuks kolme aasta jooksul pärast abielu lahutamist ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.

Siin ma ei näe varianti, et töövõimetus on tekkinud enne abielu.

Klubi metsas

Olin tunnis. Õppisime saksa keelt. Selleks ütles õpetaja, millistelt lehekülgedelt tuleb avada õpikut "Jutustusi kodumaa ajaloost". Mina neid lehekülgi avades õpetaja nimetatud asju ei leidnud. Tuli välja, et osadel õpilastel oli üks ja teistel teine selle õpiku trükk, mis olid erineva paksusega. Karjusin, et mina lõpueksamile ei lähe. Aga mõtlesin, et kui eksam lähenema hakkab, lähen arvatavasti ikkagi teistega kaasa ja hakkan valmistuma. Lauri N. hakkas mulle õpiku lõpus oleva kronoloogia põhjal küsimusi esitama. Ütlesin talle, et tähtis pole, millal juhtus, vaid mis juhtus. Olin ülikoolis vist vale meetodiga õppinud. Vaatasin Riinu poole. Ma oleks pidanud vaatama hoopis Reeda poole. Aga aeg oli edasi läinud. Juhan Liiv läks Liisile raamatust "Mu kallis Liisi" oma rasket elu kaebama. Liisi kaebas, et ta on kõrgest soost ja peab seepärast kehva toitu sööma.

Mul oli järel veel ainult üks kamba vihik. Kirjutasin selle tagakaanel oleva teksti mälu järgi umbes uuesti. Tagakaanel oli olnud ka minu kirjutatud hind ja kirjutasin ka selle uuesti. Nüüd kordus täpselt sama mõttekäik, mis eelmine kord, et panin kirja kõigepealt rublade arvu, siis mõtlesin, et see on nii väärtusliku asja kohta liiga väike, ja lisasin suurema kopikate arvu. Mul oli valida kahe klubi vahel, kust ühte kirjutajat otsida. Mulle tuli elektronkiri, et üks neist klubidest on nüüd avatud. Läksin sinna. See asus metsa all. Seal oli toimunud pidu ja seetõttu oli liivakast täis peol osalenute junne. Varem ma polnud kunagi sõna "sitt" kasutanud, aga nüüd olin lugenud ühte teksti, kus seda oli tehtud, ja olin võtnud selle oma sõnavarasse. Mulle anti uus elektronposti aadress. Kui ma postkastist lahkusin, küsis arvuti mult, kas külastus oli informatiivne. Tegelikult võis asjal vahel olla mõni muu väärtus kui informatiivsus, aga seda ei küsitud. Mõtlesin, et osade inimestega hakkan kirju vahetama selle aadressiga.

Olevikuta riik

Nõukogude riigis oli kõige vähem tähtis aeg olevik. Oli kaks suurt kummardamisobjekti, millest üks asus minevikus ja teine tulevikus. Leninit austati rohkem kui elavaid riigijuhte. Teda meenutasid muumia, ausambad, portreed, tsitaadid, lasteraamatud ja tema nime kandvad objektid. Teine tähtis asi oli kommunism, mis ei olnud kätte jõudnud, aga milles kommunismiusku inimesed juba mõttes elasid. Selle poolest sarnanes kommunistlik riik ristiusu kirikule, mille pühakiri on samuti kirjutatud minevikus ja seda enam ei täiendata ja mis kõige eesmärki näeb alles hauataguses elus. Kommunismiusk andis kommunismi maapealsele kättejõudmisele konkreetse tähtaja ja ka sellest sai minevik. Siis hakkas usk nõrgenema. Lõpuks hakati tegelema avalikustamisega, mille tulemusel kõik said teada, et ka minevik oli seni räägitust erinev. Kui nii tulevik kui ka minevik olid kadunud, varises riik kokku. Saabus uus aeg, kus hakati elama hetkenaudingute nimel. Võeti pangalaenu, aga selle peale ei tuldud, et see tuleb tulevikus tagasi maksta. Minevikust rääkides asusid eestlased naeruvääristama mitte ainult punategelasi, vaid ka rahvuslikke kangelasi. Oleviku puudumist kipub asendama muude aegade puudumine. Helge tuleviku asemel on rohelised püüdnud maalida sünge tuleviku pilte, aga roheliste populaarsus meil on hakanud vähenema ja kahtluse alla püütakse seada isegi kliima soojenemise teooriat.

Kaks linnaosa

Ühes Moskva linnaosas asus tehnikaülikool. Räägiti, et kui seal kuuldi, et teises linnaosas toimus pommiplahvatus, milles palju inimesi surma sai, siis kõik naersid. Pille ja Piret rääkisid, et neil tuleb sageli öösel korteri ust avama minnes relv kaasa võtta, et sissetungija minema ajada. Minuga polnud seda kunagi juhtunud. Olin imestanud, miks on filmides nii palju relvaga ähvardamise stseene, aga nüüd selgus, et neil on tõepõhi all. Hennule öeldi, et ta võib küll kolida Pireti majja, kus põrandal on voolav vesi.

Uudishimu tagajärjed

Üks ütlus on, et ära ole nii uudishimulik, muidu jääd ruttu vanaks. Kuidas see käib? Üks võimalus on võibolla selline, et inimene tahab teada, mida teises toas räägitakse ja hakkab kuulatama. Siis hakkab ta kuulma hallutsinatsioone ja kuulutatakse pensionäriks. Ainult et see ütlus on arvatavasti vanem kui praegune pensionikorraldus.

Riikidevaheline nõupidamine

Vaatasin Aasia kaarti. Avastasin, et seal asub teine Tartu. Siis selgus, et lugesin valesti. Seal olid hoopis linnad Tata ja Tatu. Hiina riik muutus ülbeks. Seetõttu kogunesid nelja juhtiva valgete inimeste riigi juhid nõupidamisele. Venemaalt tuli Putin, Suurbritanniast Thatcher, aga Ameerikast mitte valitsev president Bush, vaid varasemad presidendid Reagan ja Clinton, kuigi nad olid erinevatest parteidest. Uudises moodustati Thatcheri, Reagani ja Clintoni nimest ühine vahepealne nimi. Eestist olime kohal mina ja Kääp. Putin tahtis, et lisaks Hiina küsimusele arutataks Põhja-Osseetia ja Lõuna-Osseetia küsimusi. Ta ei saanud neid küsimusi teist moodi lõplikult lahendada, kui sealsed rahvad hävitades. Putin küsis Kääbilt, mida ta Osseetia küsimusest arvab. Kääp hakkas vastama, aga mina ütlesin eesti keeles, et ta sellisele küsimusele mingil juhul ei vastaks. Putin küsis vene keeles, mida ma ütlesin, ta ei saa eesti keelest aru. Vastasin vene keeles, et õppigu.

Bristol saatis mulle elektronkirja, et ma läheks temaga kohvikusse kohtuma. Ma ei vastanud sellele ja kohale ka ei läinud. Bristol tuli ise meie poole. Ta kinkis mulle oma uue raamatu. Ma ei hakanud temaga ikkagi rääkima, vaid vaatasin televiisorit. Bristol ei hakanud kohe ära minema, vaid istus minu ees, vaatas ka ekraanile ja kuulas pealt, mida meie korteris räägiti. Lõpuks ta lahkus.

Olin raamatukogus. Seda hakati kinni panema. Läksin leti juurde, et raamatud ära anda. Aga hakkas tunduma, et võibolla nii hilisel kellaajal sinna enam ühtegi töötajat ei tulegi. Otsisin oma portfellist pikalt, ega ma mõnda raamatukogu raamatut kogemata kotti ei ole pannud, sest ma ei tahtnud, et mind vargaks tehtaks. Olin koolis. Mõtlesin, et ma unustasin jälle kodus vaadata, kas inglise keeles midagi õppida on. Järgmine tund pidi toimuma Soome instituudis. Meie klass kogunes fuajeesse, aga keegi ei hakanud liikuma. Ütlesin Martinile, et Soome instituut asub kirjanike majas. Martin pidi teadma, kus see maja asub, sest ta käis ise kunstnike majas. Nüüd ta asuski teele. Mina läksin söökla trepist alla. Seal oli tehtud ümberehitusi. Hakkasin kahtlema, kas Soome instituut enam on vanas kohas, võibolla on talle koolimajas uued ruumid ehitatud. Küsisin ühelt töötajalt. Näitasin päevikust, mis nimega õpetaja tund peab tulema. Töötaja näitas sama nädala varasemale päevale ja küsis, kas ma mõtlen seda õpetajat, kes sinna on märgitud. Tegemist oli ühe ja sama õpetajaga, aga olin ta nime kirjutanud erinevatel kordadel erinevalt, sest teisel korral paistis tahvlilt halvasti. Sain teada, et tema tund tuleb koolimaja kolmandal korrusel. Martin oli ainukesena valesse kohta läinud. Ma ei tahtnud selle õpetaja tundides iga kord kohal käia.

Olin ükskord Oudekkiga tema ühiselamutoas kohtunud ja nüüd läksin uuesti sinna. Eelmisel korral olin jälgede segamiseks läinud ühiselamusse ringiga. Aga Oudekki oli ka püüdnud jälgi segada ja sisenenud oma tuppa tagauksest. Läksin jälle tagaukse juurde, aga sealt enam sisse ei saanudki, sest see oli uksekattega kinni löödud.

Magaja riided

Teaduslikus uneblogis avaldatakse sissekannete juures magajate fotosid ja need näevad välja nagu päevitajad. Mina tahan küll, et mul oleks magades soe. Isegi päevase kampsuniga pikali heites võtan teki lisaks. See tuleb vist sellest, et voodi juhib osa soojust minema. Või ka füsioloogilistest muutustest asendi vahetamisel. Illustratsioonidena saaks kasutada ka unenägude põhjal tehtud joonistusi.

Karu nahas

Helina oli rääkinud ühe uskumatu loo. Selle põhjal võis oletada, et ta teeb ise ka uskumatuid asju. Müügil oli olnud mürgist piima. Aga öeldi, et ühtegi inimohvrit ei ole. Vaieldi vastu, et see käib Eesti kohta, aga sama ei saa öelda Krimmi kohta. Krimm on mere ääres ja mereäärsetes kohtades sureb aastas kaks miljardit inimest. Läksin koju. Klaus oli tapnud karu ja selle ära nülginud. Karu nahk oli leotamiseks vett täis lastud. Läksin karu naha sisse vanni, kuigi see vesi ei olnud päris puhas. Mässisin karunaha endale ümber, et naised mind ilma riieteta ei näeks. Mind võrreldi Tõnuga, kes mässib endale riideid ümber.

Ülikooli maleklubile valiti uut juhatust. Kandideerisin ka. Mõtlesin, et need, kes mind ei tunne, võivad mind perekonnanime järgi ära valida. Maleliidult tuli kiri, kus oli toodud kandidaatide nimekiri, milles mind ei olnud. Kirjas oli öeldud, et maletajatel on hea tava, et kandidaate ei esitata ainult oma klubis, vaid nende nimekirjale küsitakse ka teiste allkirja. Iseküsimus, kas meie klubis taheti Maleliidu kirja arvesse võtta. Kõndisin läbi linna. Mõtlesin, kas ma oskan üldse juhatuses midagi teha. Kui mind valitaks, siis hakkaksin korraldama turniire, kus kõik peavad mängima sama avangut. Turniiride ajal klubi esimehega rääkides ütleksin, et nüüd on juhatuse koosolek, hoolimata sellest, et teisi juhatuse liikmeid poleks kohal. Jõudsin Tähtverre vanaema maja juurde. Majast kostis spordivõistluste ülekannet. Mul läks tahtmine majja siseneda üle. Mõtlesin, et ei tea, kas kui mina majas peol viibin, kostavad meie hääled sama moodi tänavale ära. Kõndisin tagasi. Läbi linna kõndides kuulsin selle võistluse ülekannet veel mitmes kohas. Kodus jälgisin internetist, kuidas Tallinnas arvutati minu töövõimekaotuse uut protsenti. Protsent ekraanil vähenes. See tuli vist sellest, et kui ma ise nende poole arupärimisega pöördusin, järeldati, et siis on mu töövõime suurenenud. Vahepeal kaotuse protsent ka suurenes ja läks isegi sajani. Aga lõpuks jäi ta ikkagi pidama sellel arvul, mis ta oli olnud varem.

Kõndisin Kaunase puiesteel oma vana maja juures. Kuulsin, et kuskil hüüti tere. Vaatasin maja aknad järjest üle. Ühel aknal oligi endine naaber, kes minuga rääkis. Ta küsis, kas mulle inimestele otsa vaadata ka ei meeldi. Viimasel ajal olid endised naabrid siin minuga juba kolm korda rääkima hakanud. Edasi kõndides mõtlesin, et kui Tõnis ja Joosep suuremaks kasvavad, tulen nendega Kaunase puiestee liivakasti mängima. Kuigi võibolla lastele ei mõju hästi, kui nad paljudes erinevates kohtades peavad viibima. Aga Kaunase puiesteele olin neid juba toonud. Mõtlesin, et vastutulejatele ei ole hea otsa vaadata, sest pealtnäha on kõik normaalsed, aga kui otsa vaadata, siis mõni pilgutab silma. Mul hakkas kõndimisoskus ära kaduma ja edasi liikumiseks pidin pingutama. Vastu tuli kaks tüdrukut, kellest üks oli miniseelikuga. Võibolla nad arvasid, et ma sätin jalgu üksteise ette nende eeskujul.

Ühel mehel oli 50. sünnipäev. Sel puhul tegi tema ema talle 20 kingitust. Seetõttu hakkasin tahtma, et ma ka juba 50-aastaseks saaks. Aga minu juubelini oli veel üle kümne aasta aega. Võibolla selle saabudes keegi enam polekski kingitusi teinud. Mõtlesin, et oma 50. sünnipäeval kirjutan blogis, et ma ei saanud jälle ühtegi õnnitlust ega ühtegi kingitust. Kodus hakkasin kuulama raadiot. Vanasti oli raadiole märgitud pikk laine, kesklaine ja lühilaine, aga sellel raadiol oli neid vahemikke selle asemel numbritega iseloomustatud. Tahtsin kuulata mõnda vene- või ingliskeelset jaama, et keelt õppida. Leidsingi ühe ingliskeelse. Aga ma ei saanud lausetest üldse aru, vaid ainult üksikutest sõnadest. See aasta pidi meil olema inglise keele eksam ja uuematel eksamitel oli lindi kuulamise küsimus. Ma sain inglise keelest aru lugedes, aga mitte kuulates. Lootsin siiski, et seekord kuulamise küsimust ei tule, sest me polnud sel õppeaastal üldse lintide kuulamist harjutanud. Vaatasin ühte mulle tundmatut ajalehte. Selle esiküljel oli foto vähestes riietes presidendiprouast ja sees oli tema kohta terve fotoseeria ja artikkel. Ühel fotol oli president ka peal.

Vana anekdoot

Vaatasin maleklubis kiirturniiri ajal oma pika turniiri partiiprotokolle. Teised mängisid ja lõpetasid juba mängu ära. Arvasin, et ma võin veel hilinemisega ka mängima hakata. Aga selgus, et mulle oli siiski juba kaotus sisse kirjutatud. Ja kuna ma olin turniirile hiljaks jäänud, siis ei saanud ma kaotust mitte ainult ühe mängu eest, vaid kõigi kolme esimese vooru eest. Ütlesin, et sel juhul ma üldse mängima ei hakka. Tõmbasin oma nime tabelist maha ja ütlesin, et mina pole siin osalenud. Läksin minema, kuigi täna oli tahetud tähistada minu sünnipäeva. Tänaval liikusin roomates. Siis tõusin käpuli. Väikestel lastel on ka üks arengufaas, kus nad roomavad, ja järgmine, kus nad käpuli käivad. Läksin üle autotee. Kuna käpuli liikusin aeglasemalt, siis vaatasin, et jään vist auto alla. Aga siiski ei jäänud, sest auto möödus minust juba enne kui ma vastavale rajale jõudsin. Mõtlesin, et prooviks ühe silma lahti teha, võibolla ma ei ärka. Kui üks silm oli õnnelikult avanenud, tegin lahti ka teise ja endiselt ei ärganud. Mõtlesin, et niimoodi saan ma ju aru, et see on unenägu. Läksin koos klassiga reisile. Kiikusin seal tooliga. Üks klassivend ütles, et kõige rohkem erinevaid sõnu mäletan mina. Vaidlesin vastu, et mõned mäletavad minust rohkem sõimusõnu ja mõned roppe sõnu ja mõned võõrkeelseid sõnu. Ütlesin, et aga ma olen anekdootidele numbrid andnud ja mäletan neid numbri järgi. Küsiti, kas ma tean anekdooti, kus eestlane, venelane ja ameeriklane lendavad lennukiga. Vastasin, et tean anekdooti, kus nad lendavad õhupalliga. See käib nii, et õhupall hakkab vajuma ja asjad visatakse alla, väljaarvatud võib peale jätta selle, mis on kellelegi kõige kallim. Lõpuks tuleb visata alla ka see. Ameeriklane viskab rahakoti. Mõtlesin, et oleksin pidanud ütlema kuldkella, aga ei hakanud parandama. Jätkasin, et venelane viskab parteipileti. Ja eestlane viskab venelase.

Vangerdamata kuningas

Runnel-Kääp
1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 c6 5. Rf3 Og4 6. h3 Oh5 7. g4 Og6 8. Oc4 e6 9. Od2 Lc7 10. Re5 Rf6 11. Rg6 hg 12. Lf3 Rbd7 13. g5 Rh5 14. 0-0-0 Rb6 15. Od3 Rd5 16. Rd5 cd 17. Ob5+ Kd8 18. Vhe1 Vc8 19. Ld5+ Od6 20. Lb3 a6 21. Od3 Rf4 22. Of4 Of4+ 23. Kb1 Og5 24. Oe4 b5 25. d5 Ke8 26. de Lc4 27. ef+ Kf8 28. Lc4 bc 29. Og6 Oe7 30. Vd7 Vh6 31. Vde7 Vg6 32. Ve8+ 1:0

Kõver avang

Tänane kiirpartii Runnel-Seljodkin:

1. e4 e5 2. Rf3 Le7 3. Rc3 c6 4. Oc4 h6 5. 0-0 Rf6 6. d4 d6 7. de de 8. Ld3 Rbd7 9. Vd1 g5 10. b3 Rc5 11. Le3 b5 12. Of1 g4 13. Rh4 Rh5 14. g3 Lc7 15. Oa3 Re6 16. Of8 Kf8 17. Rf5 Lb6 18. Ld2 Lc7 19. Rh6 Le7 20. Rg4 Rg5 21. Ld8+ Ld8 22. Vd8+ Kg7 23. Vh8 Kh8 24. Re5 ja kahe käigu pärast võitsin ajaga.

Esimesena auhinnata

Tänasel kiirmaleturniiril oli 16 osavõtjat. 5,5 punkti 7-st kogusid Viikmaa ja Peebo. 5 punkti sai Kõiv ja 4,5 Trohhalev. Järgnes suurem hulk mängijaid 4 punktiga, kellest Seljodkin oli viies, Ivainen ja mina kuues-seitsmes. Kuna Ivainen on vanem, sai viimase auhinna tema.

Esimeses voorus kaotasin mustadega Partsile, teises võitsin valgetega Tättet, kolmandas mustadega Liivat, neljandas kaotasin valgetega Trohhalevile, viiendas võitsin valgetega Kääpi, kuuendas kaotasin mustadega Peebole, seitsmendas võitsin valgetega Seljodkinit.

See nädal toimuvad veel Tartu välkmale meistrivõistlused. Eelmine aasta mõtlesin, et see aasta võiks neil osaleda, aga praegu mõtlen, et kahte turniiri nädalas ma vist mängima ei hakka.

Vanasõna mütsist

Vanasõna ütleb, et narri meest, mitte mehe mütsi. Aga kui öelda, et mees on loll, et ta sellise mütsi ostis, siis see ongi vist mehe narrimine. Minu meelest oleks viisakam siiski lihtsalt öelda, et mulle see müts ei meeldi, mis oleks mütsi narrimine, aga arvestaks vanasõnaga, et maitse üle ei vaielda.

Võrguleheküljed

Peedu kirjanike suvila aias oli mets. Hakkasime seal mustikaid korjama. Panin välja sildi, et paremalt poolt saab korjata ka maasikaid. Võis tekkida küsimus, kust poolt vaadates paremalt. Ja marju edasi korjates ma rohkem maasikaid ei näinudki.

"Järva Teataja" hakkas uuesti avaldama malenurka. Üks naine rääkis, et üks valimisnimekiri oli valimistel andnud lubaduse hakata avaldama ka kabenurka, aga nüüd räägivad selle nimekirja liikmed salaja, et ärme seda teeme, kabe on nii ebapopulaarne. Küsisin Narusbergilt, kas ta teab, et "Järva Teataja" uuesti malenurka avaldama hakkas. Ta vastas, et teab küll. Mulle tuli meelde, et ta käib vahel Paides. Rääkisin ka sellest kabe küsimusest. Vaatasin koos Puisiga tema vanu partiisid.

Olime maletajatega laagris. Magasime ühes suures toas. Oli laagri viimane öö. Kõik olid läheneva ärasõidu pärast ärevuses ja ärkasid mitu tundi liiga vara, kui oli veel pime. Mina tahtsin veel edasi magada. Näitasin, et ma oskan naerda.

Avasin oma lehekülje ühes suhtlusportaalis. Ma polnud seal ammu käinud. Seal oli mul arvutiga tehtud joonistusi. Need olid väga ilusad ja ilusamad, kui ma mäletasin. Tahtsin neid juurde teha, aga arvutil ei olnud enam joonistamisprogrammi. See tuli uuesti muretseda. Kui olin kirjutanud ülikooli uurimistööd, oli ainuke võimalus teha seda ühega kahes suhtlusportaalis leiduvatest programmidest. See mulle ei meeldinud, sest selleks tuli teha portaalis endale kasutajanimi. Ühte portaali olin siiski teinud. Aga kui mul oli töö poole peal, oli programmi muudetud ja kõike tuli teisiti tegema hakata. Tol ajal oli kodus nii väikse mäluga arvuti, et sellele ei saanud Wordi peale panna. Vaatasin ühele võrguleheküljele, kus olime kunagi vendadega massiliselt kasutajanimesid välja mõelnud. Need nimed olid seal alles. Need olid tabeli kujul, minnes edasi väikeste häälikuliste muutustega. Meie nimede all tulid mõned pankade nimed, millelt pääses nende pankade kodulehekülgedele. Aga võibolla olid panga-aadressid sisestanud ka vennad, mitte pangad ise. Pankade all tulid mõnede kuulsamate kasutajate suured näopildid. Meid võidi nimede sisestamise eest veel kohtulikult karistama hakata. Siis oleks tulnud üles tunnistada, kes millise nime sisestas, aga seda me enam üldse ei mäletanud.

Terasekultus

Kirjanik Parijõgi avaldas aastal 1937 raamatu "Teraspoiss". Aastal 1941 tapsid autori Terasmehe ehk Stalini käsilased.

Terase ja raua teema oli maailmasõdade vahelisel ajal üldse levinud. Saksamaa ja Itaalia sõlmisid mais 1939 teraspakti, Rumeenias tegutses Codreanu juhtimisel Raudkaart, Vabadussõjas võitles eestlaste vastu sakslaste Rauddiviis.

Terase kohta raamatuid on teisigi, näiteks "Kuidas karastus teras". Viimane, mida ma riiulis märkasin ja varasemast ei mäletanud, on "Terasvaier". Tänapäeval on metallistiilid olemas ka muusikas.

Liivapuistaja

Kõndisin Sõpruse puiesteel mööda üle muruplatsi viivat teed. Ojaste ütles, et ta ei saa aru ühe venekeelse sõna tähendusest. Olin koolis direktori tunnis. Direktor kirjutas selle sõna tahvlile. Vaatasin sõnaraamatust järele, et i-tähtede arv tahvlil on vale. Tegin selle kohta märkuse. Direktor hakkas minuga pahandama. Ütlesin, et isegi Siberis olnud inimene ei saa sellest sõnast aru, kui see valesti kirjutada. Direktor vastas, et mõlemad variandid on olemas ja et ma ei räägiks teiste arvamusi. Ütlesin, et ma ei räägigi teiste arvamusi, vaid vaatasin sõnaraamatust. Teised õpilased astusid ka minu kaitseks välja.

Isa vaatas oma sahtlisse. Sealt olid kaduma läinud värvilisest klaasist kivid, mida isa nimetas briljantideks. Need oli varastanud vist see mees, kes meile korterit välja üüris. Samuti olid kadunud isa joonistusvihikud. Selle kohta tasus kuulutus lehte panna, sest võis arvata, et neid vihikuid pakutakse varsti kunstikogujatele müügiks. Aga oli olemas ka selliseid kunstikogujaid, kes olid nõus omandama ka varastatud kraami, peaasi, et saaks pilte vaadata. Vaatasin kontrolliks oma sahtlisse. Sealt oleks nagu asju vähemaks jäänud, aga millegi konkreetse puudumist ma tähele ei pannud.

Olin kirjutanud blogis ühest õhukesest raamatust. Minu blogisse tuldi ühest võõrast blogist. See oli ühe naisblogija oma. Ta kirjutas seal ka, et oli seda raamatut lugenud. Ainult et ta nimetas seda luulekoguks, mida see minu meelest ei olnud. Ja ta kirjutas veel, et loeb praegu ühte teist raamatut. Seda olime samuti nii mina kui ka Helina lugenud. Luulekoguks nimetatud raamatu kohta kirjutatud sissekanne oli seal blogis üldse esimene sissekanne. Paistis, et see inimene oli kõigepealt minu blogi lugenud, siis teinud oma blogi ja sealtkaudu tagasi tulnud. Ta kirjutas veel, et on pärit Saaremaalt, aga elab Tartus, nii et "meie" vahel ei ole suurt vahemaad. See võis olla adresseeritud konkreetselt mulle, sest mina elasin ka Tartus. Aga võibolla ma siiski eksisin. "Meie" all võis ta mõelda ka oma ülikoolikursust. Või üldse kõiki eestlasi. See naine istus minu kõrvale ja ulatas mulle paberkirja. See oli inglise keeles. Välismaa kirjasõpra ma endale ei tahtnud. Või kirjutada võis kõigile, aga mitte midagi muud teha. Ta seletas kirjas kirjutatu suuliselt üle. Jutt käis arvutitest, aga täpselt ma ei saanud aru. Küsisin, et kas mida suurema numbriga arvuti, seda aeglasem. Ta vastas, et mitte seda. Sellest ta oli vist juba rääkinud, aga mul läks osa juttu kõrvust mööda. Vaatasin, et kiri ei olegi adresseeritud mulle, vaid kellelegi tundmatule välismaalasele. Olin klassikokkutulekul ja meie lauast kõndis mööda Tristan. Ta võis ekslikult arvata, et tegemist on juba minu vana kirjasõbraga.

Vaatasin aknast välja. Oli juba kevad, aga lumi polnud päris ära sulanud. Oli väga libedaks läinud. Kukkusid kaks jalakäijat, samuti üks mootorrattur, kes tegi mitu kukerpalli. Õnneks oli tal kiiver peas. Kuna lumi oli sulamas, ei tahetud enam teedele liiva visata. Keset sõiduteed kõndis kaks jalakäijat üksteise taga. Neile kihutas vastu pikk autode rivi, mis möödus neist lähedalt. Nii pikka rivi ei olnud sellel teel varem näha olnud. Teiselt poolt tuli kaks veoautot. Vaatasin, et nüüd jäävad vist jalakäijad alla. Aga nad ei jäänud. Siis nägin, et siiski visatakse liiva. Keset teed seisis suur masin, mis pritsis kaugele liiva, tõmmates liiva langemise joont endale järjest lähemale, et seejärel alustada liiva teises suunas viskamist. Varem olid liivapuistamisautod ise mööda teed sõitnud. Aga nüüd oli tehtud uuendus, et masin seisab paigal, et kütust kokku hoida. Minu meelest liiva kaugele sülitamine võttis ka kütust. Liivapuistaja mürises nii kõvasti, et ma panin käed kõrvadele.

Konnad

Täna käisid külas Tõnis ja Joosep. Sel puhul ehitasin klotsidest plekk-konna ausammast. Tõnis sõi sel ajal saia. Ta pakkus seda ka mulle. Ütlesin, et seda ma ei taha, söögu ise. Mulle soovitati, et ma raputaks pead, siis saavat ta paremini aru. Seda ma ei teinud, aga raputamise sõna kuuldes hakkas Tõnis ise pead raputama.

Kui nad läinud olin, tahtsin hakata kuulama viimase "Eesti Looduse" numbriga koos tulnud konnahäälte CD-d. See oli esimene CD, mida ma praegu kasutusel oleva väikse arvutiga kuulata proovisin. Kuulamisest ei tulnud midagi välja, sest CD-d lugedes hakkas arvuti konnast kõvemini sahisema. Läksin suure arvuti juurde, aga sinna ei hakanud ma üldse CD-d sisse panema, sest see arvuti sahises juba enne. Kolmas CD mängija on raadio küljes, aga see raadio on natuke rikkis. Algul ei tahtnud ta üldse häält tegema hakata. Kui hääle raadiost juba kätte sain, ei hakanud esialgu CD-seade ikkagi mängima. Aga lõpuks hakkas ja tegi arvutitest puhtamat häält. CD kestus on 41 minutit ja sellel on 14 erinevat konnalugu. Teises toas olijad kuulasid eemalt ja neile teadustasin, milline konn järgmisena häält tegema hakkab. 4 viimase konna puhul ütlesin ka ladinakeelse nimetuse koos assotsiatsiooniga, mida see nimetus tekitas. Tänu sellele jäid nende konnade puhul ladinakeelsed nimed paremini meelde kui eestikeelsed. Mitte et ma järgmine kord nimetuse ja hääle kokku viia oskaks, aga nimed ise jäid umbes meelde, väljaarvatud läks segi, milline on rana ja milline hyla. Ladina keele meeldejätmise valemid olid järgmised:

rana ridibunda - meenutab sõna "kondibukett",
bombina bombina - meenutab jäätisesordi nime,
hyla arborea - meenutab Uku Masingu raamatu pealkirja,
rana dalmatina - paistab elavat Dalmaatsias.

Karjutud laused

Minu toa aknaklaas oli katki. Ütlesin, et see tuleb sellest, et väljast pudeliga visati. Väljast oli varemgi pudeleid akna pihta visatud, aga seni polnud klaas purunenud. Nüüd tuli uus klaas panna. Aga see oleks võidud ka kohe puruks visata. Väljast hakkas keegi akna suunas ronima ja üks vend läks rõduservale turnima. Aga praegu polnud kukkumine nii ohtlik, sest lumi oli maha sadanud.

Käis sõda. Hitler juhtis sõjategevust ruupori abil. Ta hüüdis, et kellel on valjuhääldaja, see võidab kõik sõjad ära. Üks naine ütles, et ta läheb Ameerikasse. Hitler vastas, et ta tahaks ka minna, aga teda sinna ei lasta. Kuna Hitler karjus otse minu kõrval, kuulsin tema lauseid pidevalt. Niiviisi olin ülikooli ajal fašismi mõju alla langenud ja olin hinnanud kõikide asjade edukust fašismi seiukohalt. Täna toimusid Saksamaal ja Austrias valimised. Hitler läks trepikoja uksest sisse. Üks ukse pool oli Saksamaa ja teine Austria oma. Hitler oli Saksamaa valitseja, aga läks Austria poolelt. Tal oleks peaaegu kehvasti läinud, sest Austria natsid olid Saksamaa omadest veel verisemad. Hitler hakkas ühe naise last valvama.

Kuldmuneja

Kuldmune ma munesin varem
ja enam neid välja ei saa,
kuid uute kuldmunade ootust
veel täis on Eestimaa.

Hõbemunadki aitaks,
kui oskaks neid muneda,
siis rahvas koort nendel paitaks.
No millal nad tulevad?

Välja on munemata
kulla ja hõbeda mäed.
Õnn õuele tulemata.
Kuid sina ehk seda veel näed.

Piiri alt

Vene piirivalvepunkti alt viis läbi tunnel. Et piirivalvurid mind ei näeks, ületasin piiri tunneli kaudu. Pärast kohtusin ühe eestlasega, kes rääkis, et käib üle piiri koos Tšetšeenia presidendiga. Küsisin, kas ta läheb ka tunneli kaudu. Ta vastas, et seda ta ei tee. Mõtlesin, et peaksin ise ka järgmine kord maad mööda minema, muidu tunnelist väljudes tuleb veel tükk aega ennast peita ja roomata. Küsisin, kas Tšetšeenia president läheb ka maad mööda. Eestlane vastas, et Tšetšeenia president läheb loomulikult tunnelist. Venelastele ei tohtinud märku anda, et seal tunnel on, muidu nad võisid selle likvideerida. Olin Peedu suvilas. Sinna tuli ka üks venelane. Seina sees hakkas parajasti elektrooniline kell mängima. See äratas kohe venelase tähelepanu. Nüüd pidi järgnema läbiotsimine. Põgenesin. Läksin roomates rongipeatuse suunas. Jalgadel kõndides oleks jõudnud kiiremini, aga roomata oli kindlam. Nägin ühte tuttavat autoga. Küsisin, kas ta saaks mind sellega Tartusse viia. Ta vastas, et läheb hoopis Viisjaagu järve ujuma. Roomasin edasi.

Olin koolis. Oli vahetund. Mõtlesin, et võiks öelda, et õudne mõelda, mis tund võib järgmine olla. Kogunesime järgmise tunni ukse taha. Tristan rääkis ja teised olid vait. Mõtlesin, et vaikimine on palju ilusam kui rääkimine. Vaikimine on rohkem eestlaste moodi. Vahepeal võis mõne lause öelda.

Viis maaparteid

Kui sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliit peaks ühinema, võivad Rüütlist ja Ilvesest saada sama partei presidendid. Ametisoleku ajaks küll erakondlik kuuluvus peatatakse, aga Rüütel on hiljem parteisse tagasi läinud. Ja predidendi nimetus on tal samuti alles.

Sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliit on mõlemad neelanud kaks varem tegutsenud maaparteid. Esimene Maa-Keskerakonna ja Talurahva Erakonna, teine Maaliidu ja Maarahva Erakonna. Kuigi nendega on liitunud ka muid parteisid, pärinevad presidendid just maaga seotud algrakkudest. Kui nüüd peaks ühinetama sotsiaaldemokraatide nime alla, ollakse nime järgi vasakpoolsed, aga sõjaeelses Eestis olid Põllumeestekogud hoopis parempoolsed. Ja ainuke tolleaegne presidendi nimetuse kandja pärines Põllumeestekogudest, kuigi presidendiks valimise ajal oli parteide tegevus lõpetatud.

End Põllumeeste Kogu järglaseks pidav partei tegutseb Eestis ka praegu. Aga see tahab vist maaelust distantseeruda, sest on võtnud uue nime Vabaduspartei. Tegelikult võib kunagist Pätsi parteid ja praegust Vabadusparteid pidada lausa vastandlikeks. Lisaks sellele, et üks oli mõjukas ja teine on tähtsusetu, oli Päts liigagi valmis vastastega koostööd tegema, aga Vabaduspartei on äärmiselt jäik.

Kumm suus

Millegipärast ei pea vanemad heaks, kui laps väga kaua lutti imeb. Seevastu närimiskummi närimisse suhtutakse paremini. Veel vanemaks saades hakkavad osad suitsu suhu panema. Näts puhastab vähemalt hambaid, suits rikub nii enda kui ka teiste tervist. Minu arvates, kui täiskasvanu tahab, et tal midagi suus oleks, võik parem luti panna.

Kauba tellimine

Olin tellinud poes Oudekkile tordi tema hiljutise sünnipäeva puhul. Tordile pidi ta ise järele minema. Teatesse kauba tellimise kohta ei pannud ma oma nime ega kauba nime. Kui läksin uuesti poodi, oli teise poe külge pandud plakat, millel Oudekki teatas, et helistas poodi ja küsis järele, mis kaup see on, ja ta ei lähe sellele järele. Mõtlesin kirjutada Helinale, et vähemalt sain vastuse. Tordi tellimine kinnitas, et ma ei karda midagi. Kuigi Oudekkile helistada ma veel ei suutnud. Poes panin korvi erinevaid toiduaineid ja läksin nendega kassasse. Kassapidaja hakkas minu kaupa sööma. Tahtsin osta kaks hapukurki, aga müüja oli juba mõlemast poole ära söönud. Lõpuks ütlesin, et kui ta minu kaupa sööb, siis ma ei ostagi midagi. Läksin raha maksmata minema. Võtsin koju kaasa ka selle tordi, mille olin Oudekki jaoks tellinud. Kodus ma ei tahtnud öelda, mis tort see on. Klaus küsis, kas täna on Oudekki sünnipäev. Vastasin, et ei ole. See kuupäev, mida Klaus pidas Oudekki sünnipäevaks, oli hoopis tema ema sünnipäev. Ütlesin õige Oudekki sünnipäeva. Ütlesin, et tean nende perest kõigi sünnipäevi. Loetlesin ka Pireti ja nende isa sünnipäevad. Nende isa sünnipäev oli Pillega samal päeval. Ütlesin, et ega ma kõigi oma vendade sünnipäevi peast ei tea. Paberile oli kirjutatud Oudekki nimi, aga ühe k-ga. Mõtlesin, et kas ma olen siis kogu aeg kirjapilti valesti teadnud. Aga jõudsin järeldusele, et ma olen kindlasti kahe k-ga kirjutamist ka näinud ja seda on isegi vastavalt hääldatud. Trummal rääkis, et täna on esimene aprill ja kui ta hommikul üles tõusis, oli talle jäetud sedel, et ta läheks google'isse klõbistama. Nüüd võibolla juhtus, et ma ei saanud aprillinaljast aru. Õnneks ei olnud ma seda välja näidanud. Küsisin Trummalilt, kas ta tegi aprillinalja või tehti talle. Ta vastas, et ikka talle tehti.

Vaatasin oma murdeea käekirja. Mul oli kogu aeg meeles olnud, et siis läks mu käekiri vahepeal koledaks, aga praegu tundus see küll ilus. Ta oli küll teistsugune kui varem ja hiljem, aga mitte halvem. See käekiri, millega ma praegu Helinale kirju saatsin, tundus isegi halvem. Halb sai tunduda ainult värske käekiri. Istusin ülikooli ajalooloengus. Õppejõud rääkis, aga ma ei jõudnud iga lauset kirja panna. Vaatasin vahepeal pinginaabri vihikust, mida kirjutada tuli. Pinginaaber vaatas omakorda minu vihikusse. Õppejõud rääkis klõbinast. Ütlesin pinginaabrile, et pastakas ka klõbiseb. Ma olin vahepeal mõnest loengust puudunud, aga konspektiga jätkates ei tähistanud vahele jäänud kohti ära. Nii võis juhtuda, et eksamiks õppima hakates läheb mul meelest teiste konspekte laenata.

Mõtlesin, et ma olen vist Helina unenägudest täiesti valesti aru saanud. Aga Helina ei olnud ikkagi teistest inimestest halvem, vaid teised olid samasugused ja neist osade kirjutised mulle meeldisid. Helina oli ühes unenäos näinud, et ta ripub. Seda meenutades rippusin ka oma trepikoja ukse ees. Helina oli vist ka algul mõelnud, et mina olen samasugune nagu tema. Aga vähemalt mina olin teistsugune.

Olin tänased unenäod blogisse kirja pannud. Nüüd tuli mulle meelde, et unustasin kirja panna selle unenäo, kus ma tellisin Oudekkile tordi. Mõtlesin, et ma ei hakka selle jaoks uut sissekannet tegema, vaid lisan ta olemasolevale sissekandele. Ainult et seda sissekannet võidi juba lugenud olla. Mulle meenus, et selles unenäos oli ka selline koht, kus mõtlesin Helinale midagi kirjutada, aga nüüd ei tulnud meelde, mida. Nüüd mõtlesin, et kirjutan Helinale hoopis, et Henn magab veel kauem kui mina. Henn lamas voodis ja ütles, et ega ta unevajaduse pärast ei maga. Oudekki ei olnud küll minu tellitud tordile järele läinud, aga nüüd tellis mulle vastukingituse. Ta tegi seda OKI nime all, aga oli aru saada, et see tähendab Oudekkit. Tema kingitus oli rohkem kui 900 krooni maksev raamat, seega veel kallim. Tegelikult ta tellis mulle terve pika nimekirja raamatuid. Tuli mõelda, millise kotiga neile järele minna, et nad kõik ära mahuks. Kui ta tegelikult raamatute sildi all midagi halvemat ei olnud saatnud. Mulle polnud selge, kas pean raamatute eest maksma ise või on Oudekki juba maksnud. Püüdsin sellest sedelit uurides aru saada.

Maakera lõhki

Kui olin haiglas, siis üks patsient seal kritiseeris mulle teist. Jutu lõpetas ta sõnadega: "Aga lohutus on see, et varsti läheb maakera lõhki ja siis loodus otsustab, kes ellu jääb." Mina selles lohutust ei näe, aga Islandi vulkaan tuletab seda juttu meelde.

Tuttavate loom

Ühed tuttavad andsid oma looma minu hoole alla. Hoidsin looma algul vees ja hiljem kandsin põues. Oli talv ja osa inimesi suusatas. Tundus juba, et loom on surnud, aga kui ma talle salatit andsin, hakkas ta seda sööma. Viisin ta tuttavate majja tagasi. Seal hakkas loom kasvama. Tuttav läks trepist üles, aga seal olid ühe ukse taga juba looma käed vastas. Loom ütles, et hea, et peremehe juurde tagasi sai. Ma olin rahul, et ta nii ütles.

Jälle turniiril

Tänasel kiirmaleturniiril oli 22 osavõtjat ja 7 vooru. Esimeseks tuli Peebo 6 punktiga, teiseks Tiit 5,5 punktiga, Raidväli ja Trohhalev said punkte 5.

Mina treenisin mängueelsel päeval seekord tavalise tunni asemel pool tundi ja sain pool punkti tavalisest vähem ehk 3. Nädala jooskul mõtlesin korduvalt selle üle, kui palju oleks õige malele aega kulutada. Üks päev mõtlesin, et kui küsin raamatu väljaandmiseks raha, seda mulle ei anta; kui saadan ajakirjale kaastöö, võidakse see jätta avaldamata; kui saadan kellelegi kirja, ei pruugi tulla vastust, isegi kui ma midagi küsin; kui kirjutan blogisissekande, ei pruugi seda keegi peale minu enda lugeda; aga kui lähen malevõistlusele, siis vastased mängivad minuga. Selle põhjal järeldasin, et peaksin rohkem malega tegelema. Aga samal päeval mõtlesin ümber, et lugemine ja kirjutamine meeldivad mulle ikkagi rohkem ja kirjutamises olen vist andekam. Kui males teha 40 head käiku ja üks halb, siis sellest piisab kaotamiseks, aga kui sõnalises tekstis on üks imelik lause, siis seda võib võtta naljana ja see võib vahel kasuks tulla. Kui lõpuks treeninguga pihta hakkasin, siis mõtlesin, et mulle meeldib siiski see tegevus ka, ja oli kahju, et ma seda nädala jooksul rohkem ei teinud. Tänased mängud olid ka minu jaoks huvitavad:

1. voor
Peebo-Runnel
1. d4 Rf6 2. Og5 c5 3. d5 Lb6 4. Oc1 d6 5. Rc3 Of5 6. f3 h6 7. e4 Oh7 8. Ob5+ Rbd7 9. Rgf2 a6 10. Oa4 Lc7 11. Od7+ Ld7 12. 0-0 g5 13. Oe3 Og7 14. a4 0-0 15. a5 Vac8 16. Ra4 Lb5 17. Rb6 Vc7 18. Va2 Le8 19. Ld2 Rd7 20. h4 gh 21. Oh6 Oh6 22. Lh6 Rb6 23. ab Vc8 24. Lh4 Lb5 25. Rf4 Lb6 26. Le7 c4+ 27. Vf2 Le3 28. Lg5+ Og6 29. Va1 c3 30. b3 Vfe8 31. Kf1 Ve5 32. Lf6 Vee8 33. Rg6 fg 34. Lg6+ Kh8 35. g3 Vf8 36. Vh2+ 1:0

2. voor
Runnel-Puis
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 Rc6 4. Ob5 Od7 5. e5 Re5 6. Le2 Rc6 7. Rf3 Od6 8. 0-0 Rf6 9. c4 Of4 10. ed Rd5 11. Re4 0-0 12. Rc5 Oc1 13. Vac1 Vb8 14. Rd7 Ld7 15. Re5 Rd4 16. Rd7 Re2+ 17. Kh1 Rc1 18. Vc1 c6. Edasi jõudsime lõppmängu oda ratsu vastu, kus sain ühe etturi tagasi, aga kaotasin. Ühel hetkel oleks vist viigistada saanud, kui mul oli 5. real vabaettur ja sain kahida oda kahe etturi eest ning vist takistamatult kuningaga vastase viimase etturi juurde kõndida.

3. voor
Seljodkin-Runnel
Jõudsime Kataloonia avangust vankrilõppmängu, kus mul oli ettureid rohkem. Vastase aeg kippus ära kukkuma, aga siis tegin valekäigu, ta sai kaks minutit juurde ja hävitas minu etturid, kuni lauale jäid paljad kuningad.

4. voor
T. Raudsepp-Runnel
1. d4 d5 2. c4 c6 3. Rf3 e6 4. e3 Rf6 5. Rc3 Rbd7 6. c5 b6 7. b4 a5 8. b5 cb 9. c6 Rb8 10. Ob5 Lc7 11. La4 Ob4 12. Od2 Oc3 13. Oc3 Oa6 14. Re5 Ob5 15. Lb5 Re4 16. Ob2 Rd6 17. La4 f6 18. Rd3 Lc6 19. Lc6 Rc6 20. Ke2 Rc4 21. Oc3 Kd7 22. Vhc1 Vhc8 23. Vab1 Vc7 24. f3 Vac8 25. a4 Re7 26. Oe1 Vc6 27. Vc2 Rd6 28. Vc6 Vc6 29. Vb2 Kc7 30. Og3 Kb7 31. Rc5+ Kc7 32. Re6+ Kd7 33. Rg7 Vc4 34. Vb6 Rdf5 35. Vb7+ Kd8 36. Oc7+ Kd7 37. Oa5+ Siin ma mõtlesin, millise käigu järel ma ajaga võidan, aga kukkus hoopis minu aeg.

5. voor
Runnel-Põvvat
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 Rf6 5. 0-0 Rd4 6. Re5 b5 7. Ob3 Rb3 8. ab Re4 9. Lf3 Rf6 10. La8 d6 11. Rc6 Ld7 12. Ve1+ Oe7 13. Ve7+ Le7 14. Lc8+ 1:0

6. voor
Runnel-Volpert
1. e4 c5 2. Rf3 g6 3. d4 Og7 4. c3 cd 5. cd Rc6 6. Rc3 Lb6 7. Rd5 Ld8 8. Of4 d6 9. Ob5 Rf6 10. Oc6+ bc 11. Rf6+ Of6 12. Oh6 La5+ 13. Od2 Lh5 14. La4 0-0 15. Lc6 Og4 16. e5 Of3 17. Lf3 Lf3 18. gf de 19. de Oe5 20. Vb1 Vac8 21. Oe3 a6 22. 0-0 Vc2 ja siin leppisime musta ettepanekul viiki. Tätte püüdis mulle hiljem tõestada, et seis on mustale võidetud, aga analüüs lõppes hoopis valge võiduga, kuigi selle jaoks pidin paar käiku tagasi võtma.

7. voor
Tobre-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Rf3 Rgf6 6. Rf6 Rf6 7. Od3 e6 8. 0-0 Oe7 9. Of4 0-0 10. Ve1 b6 11. c3 Ob7 12. Re5 Rd5 13. Og3 c5 14. a3 cd 15. cd Vc8 16. Ve4 Rf6 17. Vf4 Od5 18. Oh4 Lc7 19. Of6 Of6 20. Oh7+ Kh7 21. Lh5+ Kg8 22. Vf1 Lb7 23. Vg4 g6 24. Lh6 Og7 25. Lf4 Oe5 26. Le5 Le7 27. f4 Vc7 28. Vg3 Vfc8 29. Vh3 f6 30. Le3 Vc2 31. Kh1 Vg2 ja vastasel kukkus aeg.

Dikteeritud mälestused

1940. aastal, kui Nõukogude võim oli juba alanud, aga Pätsi polnud veel küüditatud, dikteeris ta mälestusteraamatu. Vaatasin selle põhjal tehtud filmi ja seejärel tahtsin lugeda ka originaali. Raamat oli keeleliselt filmist väärtuslikum. Raamatu algul ütles Päts, et Piiblis on juutideks nimetatud tegelikult eestlasi. Hilisemad köited dikteeris Päts juba sõjaväes viibides. Ta arvati ühe Nõukogude väeosa koosseisu ja viidi Venemaale. Kuna teised väeosa liikmed olid samuti eestlased, hoidsid nad Pätsi raamatud alles ega andnud neid välja. Lugesin seda raamatut ülikooli raamatukogus. Lugemissaalis olid kõik istekohad täis. Oleks võinud arvata, et praegu on vaba ruumi rohkem, sest ei olnud sessiooni aeg. Raamatul oli viis köidet. Tahtsin need kõik välja laenata. Otsisin neid köiteid ise Pätsi mappidest. Seal oli ka hulk muid dokumente. Ajasin need segamini, aga nad pidid vist olema kindlas järjekorras.

Ühel luuletajal oli ilmunud uus luulekogu. Sellel oli saatesõna teiselt luuletajalt. Saatesõnas oli juttu hoopis minust. Seos seisnes selles, et raamatu autor olevat soovitanud minu raamatule kaanepildi. Võtsin mõttes oma raamatute kaanepildid läbi. Neljal raamatul oli selline kaanepilt, mis ei saanud selle luuletaja soovitatud olla. Viienda kaant ma ei mäletanud, võimalik, et mõeldud oli seda. Mulle seletati, et pildi teema oli, et kaks täiskasvanut abiellusid ja pulmade ajaks anti nende laps minu hoole alla. Viibisin laulatusel. Naine istus mehe seljas. Mõlemal oli vähe riideid seljas. Mul oli seda vastik vaadata. Aga nende näod olid väga väljendusrikkad. Kuna naine oli mehest palju pikem, siis vahetati kohad ja mees istus ise naise selga. Mehe seljas omakorda istus nende laps, nii et kolme inimese paljas nahk puutus kokku. Lamasin kodus oma voodis. Lähemale hiilisid kurjategijad või kummitused. Karjatasin mitu korda, aga hääl oli nõrk. Minu peale pandi ronima kaks titat. Läksin esikusse. Seal oli üks tüdruk, kes soovis endale saada minu viiendat raamatut. Võtsin selle raamatuvirnast. Pärast seda läks virn ümber ja teda oli raske püsti tagasi tõsta. Aga panin ta riiuli najale, kus ta püsis püsti.

Ohvitseride hukkamine

Praeguse seisuga olen välja mõelnud hulga blogisissekandeid, mille võiks kirja panna, aga päevas üle kahe sissekande avaldada ei taha. Täna saab eesõiguse ülikoolis õpitud eriala.

Eile kirjutas "Postimehe" ajakirjanik, et Poola presidendilennuki allakukkumine on võrreldav "Estonia" uppumisega ja Katõni veretöö eestlaste küüditamisega. Erinevus olevat selles, et eestlastest tuli osa Siberist tagasi, aga hukatud poolakatel seda võimalust ei olnud. Tegelikult võrdleb ajakirjanik valesid asju. Poola ohvitseride mahalaskmist on sobivam võrrelda Eesti ohvitseride mahalaskmisega. Eestlasi oli küll arvult vähem, aga protsentides on vast asi võrreldav. Juba Uues Testamendis õpetati, et annetuse suuruse hindamisel vaadatagu protsenti kogu varandusest, mitte üldsummat.

1989. aasta "Vikerkaare" esimeses numbris ilmus Evald Laasi artikkel "Mis sai Eesti kaadriohvitseridest?", kus ta ütleb, et 1940/41. hävis neist üle 20%. On toodud ka täpne tabel, mille järgi neil aastatel represseeriti 985 Eesti kaadriohvitserist 230 ehk 23,4%. Sealhulgas kindralitest 83,3%, kolonelidest 54,5%, kolonelleitnantidest 44,1%, majoritest 29,5%, kaptenitest 20,5%, leitnantidest 11,2% ja nooremleitnantidest 11,4%. Võimalik, et neid arve on hiljem täpsustatud.

Seda artiklit lugesin juba siis, kui ta ilmus. Olin 11-aastane. Siis tuli külla ajaloolasest vanaisa, kes ütles, et seal oli süngeid andmeid toodud. Andisn märku, et olen ka seda lugenud. Vanaisa kiitis ja ütles, et selles vanuses löövad välja huvid, mis pikemalt püsima jäävad. Tegelikult mind huvitas ajalugu nooremanagi. "Vikerkaart" olen lugenud alates esimesest numbrist suvel 1986. Kaastööd olen saatnud üks kord, aga seda ei avaldatud. Need olid siiski luuletused, mitte ajalugu.

Kauge aeg

Kauge aja all võib mõista ammumöödunud aega. Aga keskaja ajaloolane võib öelda ka: "Kõige lähem on mulle keskaeg. 19. sajand on mulle kauge."

Partiide kordamine

Olin kaks päeva koolist puudunud. Õpetaja võis arvata, et see tuleb sellest, et viimane kord ta ütles, et järgmine kord ta küsib mind. Aga mul oli tõesti pärast seda palavik tulnud. Palavikku esines mul imelikult sageli. Täna kavatsesin kooli minna, aga oleksin juba esimesse tundi hiljaks jäänud.

Klassi listi tuli kiri klassikokkutuleku kohta. Kirjas oli öeldud, et see on saadetud kümne inimese nimel. Kirja saatis Merko. Kirja all olid viited tema kahele Facebooki profiilile. Varem oli kirjadele lisatud viiteid Bloggeri profiilidele. Mina ei lisanud midagi. Eelmise klassikokkutuleku puhul oli kõigepealt pikalt kontrollitud, kas kõik on listi liikmed, aga nüüd seda ei tehtud. Võibolla oli keegi pidevalt tegelenud listis olevate aadresside uuendamisega. Kristeri uue aadressi sai ajalehest teada. Pille ütles, et nad arvavad, et kirjutavad, et tulge kohale, ja kõik kohe tulevadki. Vastasin, et pealegi nad sõnastasid, et ärge tulge kohale. Olin ka kunagi sünnipäevakutsed niimoodi sõnastanud ja siis ei tuldudki. Läksin klassikokkutulekule kohale. Aga keegi minuga seal ei rääkinud, mul hakkas igav ja tahtsin koju.

Mul oli magistridiplom käes, aga ma ei teadnud, kas sellega on magistrantuur lõpetatud. Olin rääkinud uue õppejõuga ja ta oli öelnud, et pean veel midagi tegema, mul on selleks aega kevadeni. Seni ei olnud ma sellega tegelema hakanud, aga nüüd oli juba jaanuar ja oli viimane aeg alustada. Kuid ma ei mäletanud, mida ma täpselt tegema pean. Võibolla tegin vea, et selle õppejõuga rääkima läksin. Ta võis järeldada minu enda jutu põhjal, et pean veel midagi tegema, aga see võis olla valejäreldus. Üks naisüliõpilane ütles, et minu vana õppejõud oli talle öelnud, et viskab ta ülikoolist välja. Niiviisi võis juhtuda nendega, kes õppimise kõrvalt tööl käisid. Mul ei olnud endal ka magistritöö kirjutamiseks eriti aega, sest lisaks pidin tööd tegema, malet mängima ja blogi kirjutama. Jõudsin järeldusele, et kui mul on diplom olemas, siis on magistrantuur minu jaoks lõpetatud. Aga hakkasin selles uuesti kahtlema.

Mängisin Kamskiga. Mul tekkis kaks topeltetturit. Aga vastasel ka. Ajasime kuningatiiva kinni ja mäng lõppes viigiga. Paar käiku enne mängu lõppu võttis Kamski laualt kumbagi kätte erinevat värvi etturi ja hõõrus nende ninasid üksteise vastu. Mul jäi mäng meelde ja järgmine kord mängisime täpselt sama partii. Me olime omavahel ühe teistsuguse partii ka mänginud, mis lõppes samuti viigiga. Aga kui me seda kordama hakkasime, tegin ühe käigu teist moodi ja kaotasin. Kamski ütles, et partii nr. 2 seekord ebaõnnestus. Näitasin oma viigimängu ka Klausile. Mul olid mõlemad valged vankrid kuuendal real ja lõin etturi käiguga Vg6+. Aga Klaus mängis seda seisu teist moodi. Ta ei löönud g6, vaid kõigepealt viis vankrid kuuendalt realt seitsmendale. Tulemus oli ikkagi sama. Oli uue turniiripäeva hommik. Vaatasin seinalt tabelit. Sinna oli tekkinud viga. Kaks vooru tagasi oli mul olnud 15 punkti, aga seejärel oli punktide arv kaks vooru järjest langenud ja nüüd oli punkte ainult 5, kuigi reeglite järgi ei saa punktide arv väheneda. Sellise vigase punktide arvu järgi oli juba läbi viidud uus loosimine ja mind oli kokku pandud nõrgema vastasega kui ma muidu oleks saanud. Üle tabeli jooksid raudteerööpad. Hakkasin nendele täppe joonistama.

20 aastat tagasi

Täna möödub 20 aastat minu esimesest võistluspartiist. Täpset kuupäeva vaatama hakates selgus, et see on mängitud 13. kuupäeval. Mõni nädal enne minu 13. sünnipäeva. Olin enne trenni minekut juba aasta kodus aktiivselt malet õppinud ja natuke mänginud veelgi varem, seetõttu pandi mind kohe linna esindusvõistkonda Paide-Tartu matši mängima. Kerese kogutud partiide raamat algab samuti linnadevahelise matšiga. Vahe on siiski selles, et Keres mängis täiskasvanute arvestuses, aga mina noortematši. Mäng oli selline:

S. Neemelo - S. Runnel
13. aprill 1990
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. Rg5 d5 5. ed Rd5 6. Od5 Ld5 7. Rf3 Og4 8. 0-0 Rd4 9. Rc3 Of3 10. Rd5 Od1 11. Vd1 Vd8 (Tahtsin teha pikka vangerdust, aga mult nõuti vankrikäiku.) 12. Rc7+ Kd7 13. Rd5 Rc2 14. Vb1 Kc8 15. Rc3 Ob4 16. h3 Oc3 17. bc Ve8 18. Ob2 Rd4 19. cd e4 20. Vbc1+ Kb8 21. Ve1 f5 22. d5 Vd5 23. Og7 Vc8 24. Vc8+ Kc8 25. d4 Va5 26. Vc1 Kd7 27. Oe5 Va2 28. Vc5 Va1+ 29. Kh2 Ke6 30. Of4 Va6 31. d5 Kd7 32. Vc7+ Kd8 33. Vb7 Vb6 34. Vb6 ab 35. Kg1 b5 36. Kf1 b4 37. Ke1 b3 38. Kd1 b2 39. Kc2 b1L+ 40. Kb1 Kc8 41. d6 Kd7 42. Kc2 h6 43. Kc3 h5 44. Kc4 Ke6 45. Kc5 Kd7 46. Kd5 e3 47. fe h4 48. g4 hg 49. Og3 f4 50. Of4 Ke8 51. h4 alistusin.

Kunagi olen seda partiid ka kommenteerinud, mis seisnes protokollis mõlema käikudele massiliselt küsimärkide lisamises, eriti enda omadele.

Pidustused kahes riigis

Oli inglise keele tund. Osad mängisid malet. Üks tüdruk mängis Sandriga ja ütles talle, et endal jäävad tal kõik seisud meelde. Sander vastas, et kõik ei jää. Tüdruk ütles, et jäävad jah. Sander ütles, et mina kirjutan mänge blogisse, mitte tema. Läksin vahepeal klassist välja ja kõndisin fuajees. Üks õpetaja küsis, mida ma sealt otsin. Ütlesin, mida. Läksin klassi tagasi. Hakkasin lugema lõppmängude õpikut. Sellel oli pikk sissejuhatus ilma diagrammideta. Otsustasin kõigepealt seda lugeda. Sissejuhatuses oli seletatud, kuidas juba avangus tuleb lõppmängu jõudmisega arvestada. Oli öeldud, et odad tuleb panna õiget värvi väljadele. Oda värvi seisukohalt olevat Kataloonia avang parem kui Itaalia. Oda arendamine b5 on parem kui c4. Mõtlesin, et see raamat ei võta arvesse praktilist mängupsühholoogiat. Ma ei mäletanud paljusid maletrennis käinuid eriti hästi. See tuli vist sellest, et olin ise vähe trennis kohal käinud. Ma ei mäletanud enam täpselt, kui sageli. Aga olin vist keskenudnud trennis käimise asemel rohkem pikkadel turniiridel osalemisele.

Täna pidi toimuma pidu. Aga vanaema perest ei tulnud millegipärast kedagi. Vaatasime televiisorit. Seal näidati Eestis ja Moskvas toimuvaid pidustusi. Kui filmid läbi said, tahtis Pille neid salvestada. Aga televisioon oli salvestamisvõimalused ära rikkunud. Salvestada õnnestus ainult üks film. Uudistes teatati, et Afganistaanis tapsid helikopterid 550 Ameerika sõjaväelast. See oli vist sama palju kui kogu eelneva sõja jooksul kokku. Ameeriklased ütlesid, et helikoptereid ei õnnestunud identifitseerida, aga need ei olnud sõjaväe helikopterid. Paistis, et Afganistaani valitsus oli Ameerika vastu vaenulikuks muutunud ja asus ise tema sõjaväge hävitama. Oli oodata, et Ameerikal ei jää muud üle, kui kutsuda Venemaa appi, kuigi varem ta oli ise aidnaud Venemaad Afganistaanist välja lüia. Nüüd võisid Ameerika ja Venemaa Afganistaani omavahel ära jagada. Muidu oleks ameeriklaste kommunikatsioonid ära lõigatud. Ja pealegi oli neil sõjaväge ka Pakistanis. Üks film oli Marsi mootorratturitest. Need tulid Maa peale inimestega sõdima. Nad lendasid läbi kosmose mootorratastel, aga neil masinatel olid rattad ka all, et nad Maale jõudes saaks maapinda mööda sõitma hakata. Öeldi, et tundub, et need mootorratturid teostasid ameeriklaste suhtes vaenuakti. Ühes suures majas toimus maleturniir. Praegu oli kahe vooru vaheaeg. Mängijad viibisid ooteruumis. Peebo hakkas mänguruumis pinke korda panema. Enne nende kordapanekut ruum kõmises. Raudteel sõitis rong, aga see ei olnud võimeline enam mõlemale poole uksi avama. Seetõttu oli ohtlik rongi peale minna.

Viimased hanged

Kui ma välja läksin, näitas termomeeter 12 kraadi sooja, aga mõni lumehang oli veel alles. Emajõgi on üle kallaste tõusnud. Vanasti arvasin, et Emajõgi tähendab minu ema jõge. Läksin ükskord emaga üle Võidu silla ja seejärel silla alt läbi. Imestasin väga, et sillalt alla vaadates oli jõge näha, aga ise silla all viibides mitte. Kui koju jõudsin, proovisin klotsidest samasugust silda ehitada. Kui üks vend suuremaks kasvas, küsis ta, millal me juba need klotsid ära viskame. Nüüd tema enda poeg mängib nendega. Eile olid siin mõlemad vennapojad korraga. Mul polnud palju aega nendega tegeleda, sest tahtsin töö ära lõpetada. Muidu ma pühapäeviti katsun mitte tööd teha, aga seekord olin andnud tähtajalise lubaduse. Sain käsikirja enda kätte eelmise nädala esmaspäeval ja lubasin selle nädalaga läbi vaadata. Läbi vaatamise lõpetasin eile kell 23.45. Vahepeal arvasin, et lõpp jääb täna hommikusse. Ajalehes kirjutati, et täna on leinapäev. Aga ma ei näe majade küljes lippe. Tartu lipp on pärit Poola ajast ja on samasuguste värvidega nagu Poola lipp. Mõnel majal heisatakse Eesti lipp ja linna lipp kõrvuti. Kui ma 21. aprillil 2004 Supilinnas esinemas käisin, heisati seal Supilinna lipp. See kuupäev jäi mul meelde selle järgi, et tuli jutuks, et möödus päev Hitleri sünnipäevast ja järgmisel päeval pidi olema Lenini sünnipäev. Aastaarv jäi meelde selle järgi, et see oli rahvahääletusest järgmine aasta. Päev hiljem saatsin poeesia listi luuletuse, kus kõigi ridade lõpud läksid omavahel riimi ja viimases reas oli riimsõnu kolmekordselt. Kui ürituselt lahkusin, siis üks osalejatest ütles viimase asjana, et ma talle vahel kirjutaks. Seda pole mulle veel öeldud, et ära mulle kirjuta. On öeldud, et ma mõnele kolmandale isikule ei kirjutaks. Aga sellepärast ei ole ma kirjutamata jätnud.

Pimemale unenäos

Oli inglise keele tund. Õpetaja ütles, et ta peab mulle ikka viimase veerandi kahe panema, sest viimase töö eest sain kaks kahte ja ainult ühe kolme. Mul tuleb lõputunnistusele kaks. Ütlesin, et mind see lõputunnistus ei huvitagi, sest mul on üks juba olemas. Mõtlesin, et selle peale ütleb õpetaja kindlasti, et uue lõputunnistuse väljaandmisega vana tühistatakse. Mulle polnud selge, miks me peame üldse kaks korda keskkoolis käima. Mõtlesin, et kui mulle inglise keeles kaks pannakse, siis teiste ainete tundidesse ega eksamitele ei lähe ma üldse kohale. Kuigi ema tahaks, et läheksin. Tegelikult võibolla mul inglise keele aastahinne ei tulegi kaks, sest kaks eelmist trimestrit olid kolmed. Õpetaja ütles, et muid töö osi ma ei kirjutanudki. Ütlesin, et ma pole rohkem teemasid kuulnud. Õpetaja andis mulle nüüd teemad, et ma nendeks kodus valmistuksin. Teemasid oli kaks tükki, üks neist oli sotsio-kultuurilised muutused. Õpetaja kommenteeris, et teised oskavad lapsevankriga trikke teha, aga minul lendab laps vankrist välja. Vastasin, et ei ole lennanud. Mõtlesin, et õpetaja arvab, et kui mul endal lapsi ei ole, siis ei oska ma lapsevankriga sõita, aga ma olen nooremate vendadega sõitnud. Kodus kavatsesin päev läbi inglise keelt õppida. Mõtlesin jutustatava teksti valmis kirjutada ja pärast seda lugeda grammatikaraamatut ning teha parandusi. Tahtsin järele vaadata, mis asi see sotsio-kultuur üldse on. Kõige suurem probleem oli see, et olin grammatika ära unustanud. Klassist lahkudes mõtlesin, et oleks võinud õpetajale öelda, et kui ta mulle inglise keele kahe paneb, siis on see esimene kord, kui mul on vene keele hinne parem kui inglise keele oma. Oleks võinud öelda, et ta on lihtsalt teistest õpetajatest rangem. Ta oli juba varem üle poole õigete vastustega kahtesid pannud ja nüüd oli seda protsenti veelgi tõstnud. Ega see, et ma teen mõned tähevead, ei tee minu inglise keele oskust halvemaks. Nägin Peepu ja Reelit. Peep ütles mulle tere hommikust. Vastasin tere. Üks õpetaja hakkas minu ees tagurpidi kõndima, et vaadata, mis nägu ma teen. Olin Peebu Ja Reeliga hiljuti laagris kohtunud. Aga järele mõeldes ei käinud Peep võrkpalli trennis, vaid džuudos, järelikult oli tema laagris viibimine ainult minu ettekujutus. Tahtsin minna sööklasse. Aga kaks klassivenda tulid söökla uksel vastu ja ütlesid, et kõik söök oli otsas. Lauri K. ütles, et võiks minna köögist juurde küsima. Tahtsin minna sööklasse oma silmaga veenduma, kas tõesti midagi enam süia ei ole. Aga ma ei teadnud, kas mul on söögiraha makstud. Olin sel kuul vist juba palju kordi ilma raha maksmata söönud, rohkem ei tahtnud ma seda teha. Suundusin kantseleisse, et raha ära maksta.

Maleklubi ukse taha kogunesime mina, Kunitsõn, Sander V. ja veel üks mängija. Aga klubi ust ei tehtud täna lahti, mistõttu kõndisime koos minema. Et mitte aega raisata, tahtsin kõndides pimemalet mängida. Ütlesin esimese käigu e4. Kunitsõn vastas e5. Ütlesin, et mängime nii, et esimene valekäik on kaotus. Mõtlesin, et kui valekäiku märgatakse. Mäng jätkus: 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 0-0. Ütlesin, et vangerdus on valekäik, mäng on läbi. Küsisin, kas vastane ütles "vangerdus" sellepärast, et tahtis vangerdada, või sellepärast, et mina vangerdasin. Vastane vastas, et ta tahtis ikka ise vangerdada. Mõtlesin korraks, et võibolla ta pidas silmas pikka vangerdust. Aga ütlesin, et lühikest vangerdust ei saa teha, sest oda on ees, ja pikka vangerdust, sest lipp on ees. Vastane ütles, et tegelikult tahtsi ta käia cd. Mõtlesin, et ta peab silmas bc. Ütlesin, et dc ja bc mõlema korral on vangerdus võimatu. Bc käiakse väga harva. Vastane küsis, kas tõesti. Ütlesin, et Tartu maletajad küll käivad seda, aga suurmeistrid väga harva. Vastane ütles, et ma mängin päris tugevalt. Vastasin, et ma tegin ainult ühe käigu oma peaga. Parandasin, et ma ei teinud oma peaga ühtegi käiku, ainult märkasin, et tema tegi valekäigu. Sander ütles, et aeg on läbi, ja kiirustas ette. Teised peale minu kiirustasid tema järel. Mõtlesin, et mida Sander öelda tahtis, kas tal ei ole minu jaoks rohkem aega. Või hakkab ta bussist maha jääma. Tänu pimemalele olin saanud võidu nii tugeva vastase üle, keda ma muidu poleks võitnud. Aga seda partiid blogisse pannes mõtlesin vastase nimeks kirjutada "üks maletaja", sest ma ei tundnud kindlalt ära, kas see ikka oli Kunitsõn. Lõpuks sain aru, et see oli Kunitsõn nooremana, mitte praeguses vanuses.

Poola must päev

Poola president koos paljude kaasmaalastega hukkus lennuõnnetuses. Et see juhtus Venemaal ja Katõni veretöö aastapäeva tähistamise ajal, hakatakse paratamatult kahtlustama atentaati. Tahaks loota, et tegemist oli siiski õnnetusega. Must aastapäev võis piloodile endale rõhuvalt mõjuda ja panna teda viga tegema, sama moodi nagu 13. kuupäeval sureb nendel maadel rohkem inimesi, kus on levinud selle arvuga seotud ebausk. Seetõttu pole võibolla õige, et see arv sisaldub minu blogi nimes. Teiselt poolt loodan, et selline blogi nimi aitab hirmu selle arvu suhtes vähendada.

Välistada ei saa ka atentaati. Tuleb meelde, kuidas Hussein kutsus oma väimehed Iraaki tagasi, justkui leppimiseks, aga seal nad kohe tapeti. Või kuidas Putinit kritiseerinud ajakirjanik tapeti Putini sünnipäeval. Või kuidas pronksiööl Teises maailmasõjas kordasaadetut kaitstes sooritati uusi kuritegusid. Nüüd on ühe riigi juhtkonnast hulk inimesi tõesti hukka saanud. Vaid veidi varem tuldi meil välja "aprillinaljaga", kus Eesti valitsus surma mõisteti. Peale juhtunud katastroofi mõjub see veel võikamalt.

Võibolla kontinent

Hakkasin lugema Jaansoni ajalooõpikut. Keskkoolis käimise ajal ei olnud ma mõnda peatükki üldse lugenud. Nüüd mõtlesin kõik läbi lugeda ja kanda see raamat läbiloetud raamatute nimekirja. Alustasin lugemist umbes 30 protsendi raamatu pealt, hiljem kavatsesin ka alguse läbi lugeda. Ülikoolis oli Jaanson käskinud selle õpiku kohta retsensiooni kirjutada. Olin kirjutanud mälu järgi. Nüüd vaatasin, et õpikul on teine pealkiri kui mina olin retsensiooni kirja pannud. Aga see tuli vist sellest, et tegemist oli uuema trükiga. Jaanson andis igale trükile uue pealkirja. Sisus oli samuti tehtud muudatusi. Üks klassivend istus minu kõrvale ja hakkas minuga koos sama raamatut lugema. Mõtlesin, et varsti ta jõuab minust ette, sest tema ainult loeb, aga mina kirjutan igalt leheküljelt ühe lause välja ka. Aga ta ei öelnud, et tahaks kiiremini lehte keerata.

Oudekki ema saatis mulle kutse, et ma läheks kindlaks kellaajaks Oudekki sünnipäevale. Lisaks kirjutas ta, et neli tundi varem algab esimest korda Oudekki retsepti järgi valmistatud mahla joomine, mis jätkub päev läbi. Vastasin, et tulen mahla ka jooma. Kohale jõudes kavatsesin küsida, ega selles alkoholi ei ole. Oleks võinud arvata, et tunnen ennast sünnipäeval halvasti, pärast kõike, mida ma Oudekki kohta kirjutanud olin. Aga ei tundnud. Ainult et mul oli suu kuivanud, mistõttu ma ei saanud Helinaga rääkida. Väike Toomas tahtis ronida lahtise akna peale. Keelasin teda. Ta võis ronida ainult suletud aknal. Viisin ta raamaturiiuli juurde. Ütlesin, et ma näitan, mis raamatuid ta lugema hakkab, kui ta lugemise selgeks õpib. Näitasin nelja Tolkieni raamatut. Viiendat ma ei näidanud, sest ei olnud seda ise lugenud. Ütlesin, et mina olen neid raamatuid juba tulevikus lugenud. Toomas irvitas. Seetõttu küsisin, kas ta on ka neid tulevikus lugenud. Võibolla ta ei olnudki enam väike. Vahepeal oli ta olnud juba 15-aastane. Mina õppisin tähti tundma 5-aastaselt ja kirjutama 7-aastaselt. Vaatasin aknast välja. Panin tähele, et akna taga pilt sõidab, nagu oleksime autos. Aga võibolla see, mis sõitis, oli kontinent.

Ema oli rääkinud, et kooli lõpupäeval käis ta kinos. Mina olin vist selle peale ka käinud. Täna oli Hennu koolilõpupäev. Ütlesin talle, et lähme kinno. Henn ei tahtnud. Ma võisin kinno üksi ka minna. Kinos ma Hennule nagunii tähelepanu poleks pööranud. Aga minema hakkamine oleks kergem olnud, kui teada, et keegi teine läheb ka. Ütlesin, et ma käin ise ka vähe kinos. Mõtlesin lisada, et teatris ei käi ma üldse. Aga jätsin selle ütlemata, sest mul tuli meelde, et vahel olen teatris ka käinud. Olime Emajõe ääres. Seal ujus üks suur ja imelik loom. Ta oli mao moodi. Ütlesin, et see on tõesti koletis. Lisasin, et võibolla on ta koer. Tahtsin temast kaugemale minna. Jõkke ujuma ei saanud niiviisi üldse minna. Vanaema hakkas pensionile jääma. Kui mina oleks pensioniikka jõudmisest rääkinud, oleks psühholoog öelnud, et mul on haigus nimega hirm tuleviku ees. Maailmas läks tõesti kõik halvemaks, aga psühholoog vaatas asja ainult oma eriala seisukohalt. Pidin rebima tükkideks vanaema pabereid. Need olid konspektid. Tegelikult oleksin neid lugeda tahtnud. Tulevikus pidi meie perest kõige rohkem teatama minu kohta, sest mina hoidsin oma asju kõige hoolsamalt alles. Kui olin öelnud isale, et vanaema paberid võiks alles hoida, et neid lugeda, oli isa vastanud, et niiviisi loen ma oma pabereid ka. Kõik kokku oleks see tõesti tohutult aega võtnud.

Mul jäi meelde, kuidas leivaraasukesed laual paiknevad, seetõttu häiris mind, kui keegi nende järjekorda muutis.

Aasta möödus ruttu

Tulin hommikul voodist välja, ilma et ma oleks päris ärganud. Kõndisin poolmagades õuele ja istusin ühe kõrvalhoone kõrvale maha. Üks päev aastas oli blondiinide õnnitluspäev. Täna oli brünettide õnnitluspäev, mida peeti vähem tähtsaks. Pillet tuldi selle puhul õnnitlema. Kuna kõik inimesed tuli liigitada blondideks või brünettideks, tunnistati Pille brünetiks. Kuulsin läbi une, kuidas minu ees jäi seisma kolm klassiõde, kes rääkisid, et mul on ilusad teksajakk ja teksapüksid, ma olen need ostnud õe ahvimiseks. Läksin majja tagasi. Kõikidest tubadest ei saanud läbi kõndida, sest osad veel magasid. Läksin raamatupoodi. Võtsin riiulist ühe võõrkeelse raamatu. Ma ei teadnud, kas ma pean selle panema samasse kohta, kust ma ta võtsin, sest tundus, et ta polnud seni õiges kohas. Kohaviida järgi oleks ta pidanud olema teises kohas. Tal oli mitu kohaviita. Küsisin ühelt müüjalt, kas see tuleb tagasi panna R või C viida järgi. Müüja andis vastuse ja ütles, et R tähendab raamatupoodi. Ma ei jõudnud kõiki raamatuid osta ja osasid oleks võinud lugeda raamatupoes. Ojaste käis ka raamatupoes raamatuid lugemas. Ainult et siin poes ei olnud lugemiseks ruumi. Ma oleks võinud lugeda ka varem ostetud raamatuid, aga need olin jätnud koju ja lugeda tahtsin midagi kohe. Et lugeda sellises kohas, kus rohkem ruumi on, pidin raamatud ikkagi ostma. Aga niiviisi oleksin ostnud iga kord järjest uusi.

Oli aastavahetus. See aasta oli väga ruttu mööda läinud. Olin aasta otsa kirjutanud. Mõtlesin välja luuletuse:
Tere-tere jõululaps
ümber jõuluvana.
Jõuludes sul ilmutust
näha pole vaja.

Mõju kestab nagunii
alla ühe aasta.
Tänavusi jõulusid
hiljem sa ei taasta.
Hakkasin seda üles kirjutama. Alla mõtlesin kirjutada, et seda on arvatavasti varem ka kirjutatud, ma olen seda kuskilt kuulnud. Siis mõtlesin, et see peab siiski minu luuletus olema, sest sellel on irooniat ka sees.

Vereimeja

Minu nahas avanes luuk,
sellest sisse torkas end puuk.
Verd hakkas kaanima kohe ta suu.
Siniveri oli see ju.

Neljast turniirist

See nädal on päevakeskuses toimunud kaks maleturniiri. Esmaspäeval toimus 10 osavõtjaga ringsüsteemis turniir mõtlemisajaga 12 minutit. Esimeseks tuli Kõiv 7,5 punktiga, teiseks Seljodkin sama punktide arvuga, kolmandaks Arst 5,5 punktiga.

Täna oli mängijaid 15 ja voore 6. Mõtlemisaeg ilmselt 15 minutit. Esimeseks tuli Trohhalev, kes võitis kõik mängud. Teine oli Seljodkin, kes sai ühe kaotuse. 3,5 punkti kogusid järjekorras Abram, Kõiv, Parts ja Puis.

Tänase kabeturniiri võitis ka maletajana tuntud A. Kuusk. Öeldi, et suure eduga.

Homme pidavat mingi maleturniir toimuma Elvas.

Mina see nädal malet ei mängi, sest lubasin ühe töö tähtajal üle anda.

Kuna mul viimati jäid meelde juba ka välkpartiid, küsisin supervälgu mängijalt Särgavalt, kas kellelgi üheminutilise mõtlemisajaga partiid ka meelde jäävad. Ta ei osanud öelda. Aga mulle meenus endale, et raadios oli saade autistidest, kus räägiti, et kuna neil on üks ajupoolkera halvemini arenenud, võib teine ajupoolkera kompensatsiooniks paremini areneda, mille tulemusena neil võib kõik meelde jääda. Kellelgi olevat sõna-sõnalt peas 12 000 raamatut.

Verised näod

Olin maleklubis. Seal oli ainult kaks naismaletajat - Volpert ja üks teine vana naine, keda nägin esimest korda. See naine küsis, miks tüdrukud malet ei mängi. Vastasin, et ülikooli klubis käib üks tüdruk. Turniir sai läbi. Olin tulnud Taagost ette. Ütlesin, et see on kõige tähtsam. Ütlesin talle, et see on vist esimene kord, kui ma temast ette tulin. Ta vastas, et tegeleb malega vähe. Ütlesin, et mina tegelen ka vähe. Ma tegelen paljude asjadega ja kõigiga vähe. Abram küsis mult, kes esimeseks tuli. Seni olin alati esimesed kolm pähe õppinud, aga täna olin kirjutanud nende nimed paberile, mistõttu ma peast ei mäletanud. Vaatasin paberilt ja ütlesin Abramile ühe nime. Aga siis vaatasin, et see oli hoopis esimese vooru võitja, turniiri võitis üks teine mängija. Ja seda, kes see teine oli, vaatasin ka algul valesti.

Olin saatnud Helenile Inglismaale kirja. Mitu kuud hiljem tuli ta Eestisse ja pahandas, et ta ei saanud midagi teha, sest tema postkast kiilus kinni. See oli vist minu süü, aga seda ma ei hakanud ütlema. Olin trükitähtedega kirja saatmise asemel skänneerinud kirjatähtedega kirja, mis võttis rohkem baite ja mida arvutil oli raskem lugeda. Helen tundis arvutit väga hästi ja oleks võinud arvata, et ta oskab probleemi lahendada. Nüüd soovitas õpetaja, et Helen viimase kirja postkastist välja võtaks. Selle soovituse järgi saigi postkasti kohe korda.

Uudistes teatati, et Madissoni tänavusel meeleavaldusel puhkes vägivald. Juures olid fotod meeleavaldajatest, kellel olid näod üleni verised. Mõtlesin kirjutada blogis, et juhul kui vägivalla algatasid politseinikud, tuleb nad vallandada, aga kui seda tegid meeleavaldajad, tuleb nad vangi panna. Ja mitte Eesti vanglatesse, kus on liiga pehmed tingimused, vaid Venemaa omadesse. Enne kirjutamist vaatasin Madissoni ERSP leheküljele. Seal ta protesteeris meeleavalduse laialiajamise vastu, aga tema nägu fotol ei olnudki verine. Tegelikult kui Raekoja platsil meelavaldust korraldada ei lubatud, oli Madisson nõustunud selle läbi viima Rüütli tänaval. Meeleavalduse laialiajamist põhjendas politsei sellega, et loosungid olid vaenuõhutavad. Mõtlesin, et nii saaks öelda kõigi loosungite kohta. Aga Madissoni loosungid olid ikkagi erilisemad. Mina ja Laar vaatasime meeleavaldust kõrvaltänavalt pealt. Ütlesin, et Madisson peaks kuskil ravil viibima. Laar vastas, et ma kujutaks ette, mis tunne on hullumeelsel, kui talle öeldakse, et tal on kopsud haiged. Kõndisime meie kooli õuele. Laar rääkis, et see, et Madisson kõik valitsuse liikmed surma mõistis, oli muidugi nali, aga haige inimene võib seda ühel hetkel teoks tegema hakata.

Huuled verised

Ühes romaanis suudles mees naisel huuled veriseks ja naine ei lasknud haaval meelega ära paraneda. Oleks võinud arvata, et see on jama. Aga hakkab paistma, et sellel võis tõepõhi all olla. Torkasin kääridega huulde ja iga kord nägu pestes või kuivatades hakkas haav uuesti lahti minema. Ainult et minu puhul pole see tahtlik. Muidu öeldakse, et suuhaavad paranevad kiiresti. Täna tundub, et hakkab lõpuks paranema.

Eestlased Ameerikas

Avasin oma sahtli ja võtsin ühe märkmiku välja. See oli depressiooni aegne märkmik. Ta oli pikliku kujuga ja selline kuju tekitab kurba meeleolu. Võibolla mul läks seetõttu depressioon aeglasemalt üle. Mul oli palju märkmikuid ja võisin kõiki neid kaua lugeda. Sellesse märkmikusse olin kirjutanud järjejuttu. Vend oli ühe peatüki alla kirjutanud, et ma ei kirjutaks Tartust, see on ärkveloleku teema. Juttu olin alustanud väljamõeldud tegevuskohtadega. Tagapool tulid luuletused. Need ei olnud veel nii head kui hiljem kirjutatud. Ühte luuletust olin alustanud pikkade ridadega, mis polnud murtud riimi järgi, aga siis sellest loobunud ja allpool lühematele ridadele üle läinud.

Ema rääkis, et vanasti talle ei meeldinud, kui natsionaalsotsialismi halvustati. See oli seletatav sellega, et siis oli veel Nõukogude aeg ja kommunismi oli iga päev oma nahal tunda, nii et tundus imelik, kui põhikriitika suunati väiksema halva vastu. Ema ütles, et tšetšeenidel olevat Eesti ümbruses 80 võitlejat. Vastasin, et võibolla on kõik tšetšeenid võitlejad. Mõtlesin, et kui mina oleks tšetšeen, siis ma ei laseks ennast õhku, vaid tulistaks nii kaua kui saab. Tagajärg võiks küll olla, et laskemoon lõppeb ja langen piinajate kätte vangi. Olin Ameerikas. Minuga samas ajalehenumbris kirjutas naine, kellel oli eesti aktsent. Küsisin talt inglise keeles, kas ta eesti keelt oskab. Ta vastas, et oskab küll. Küsisin, kas ta on eestlane või ameeriklane. Ta vastas, et eestlane. Küsisin, kuidas ta mind üles leidis. Ta vastas, et teab kõiki siin linnas viibivaid eestlasi. Ütlesin, et aga ma saabusin siia linna alles täna. Kõndisin mööda maastikku. Jõudsin sillale. Ajalehes kirjutati, et üks poiss oli sellelt sillalt vette kukkunud, sest sild on katki. See oli praegu ka katki. Nüüd tuli mõelda, kuidas edasi pääseda. Mööda sillaga paralleelset maanteed kõndis mulle vastu kaks poissi. Üks neist küsis irvitades inglise keeles, kus ma X-iga kohtusin. Ta mõtles seda naist. Vastasin, et ajalehes. Poiss läks eesti keelele üle ja ütles teisele poisile, et järjest paremaks läheb. Ja lisas, et siin paistavad kõik eestlased olevat. Nad kõndisid edasi ja mina kõndisin vastassuunas. Mõtlesin, et need ingliskeelsed laused, mida ma unes näen, võivad olla vigased. Kodus tahtsin järele vaadata, kas "did" nõuab esimest või kolmandat vormi. Aga edasi mõtlesin, et ta peab siiski nõudma olevikku, sest ta on ise juba minevik. Kodus tundsin, kuidas maja vapub. Ütlesin, seda emale. Katusel tehti mingit tööd. Taevas oli süsimust pilv. Aga see ei katnud kogu taevast, vaid ainult taeva keskel oleva riba. Nii et see võis olla hoopis tulekahju suits. Läksin ja kõndisin mööda kesklinna puuderohkeid tänavaid. Püüdsin unenägu meenutada ja tundus, et see algas otsast peale.

Euro vastu

Kogutakse allkirju euro kasutuselevõtu vastu. Ma ei poolda selle kasutuselevõttu, aga konkreetsele tekstile ei taha hästi allkirja anda, sest ise oleksin sõnastanud teksti teisiti. Oleksin maininud eurole ülemineku vastuolu põhiseadusega, oma raha sümboolset tähendust ja asjaolu, et oma rahast loobumise järel ei saa enam kurssi ümber hinnata, kuigi see võib osutuda vajalikuks, sest Euroopa Liidu erinevad liikmesriigid arnevad erinevas tempos. Hinnatõusu ma poleks põhjendusena toonud, sest see on lühiajaline tegur. Investeeringute mõju osas ei oska ennustusi teha. Aga kes pöördumise tekstiga nõus on, nendel soovitan allkiri anda.

Brošüürid

Mul tuli kirjutada analüüs kahe teksti kohta. Tekstid võisin valida ise. Valisin rahvuslaste klubi kaks valimiseelset brošüüri. Ühes neist oli kirjutatud lastele korraldatavast tuleüritusest. Seda oli nimetatud rangeks ürituseks. Võibolla mõeldi sellega lihtsalt, et täideti tuleohutuse eeskirju. Teises brošüüris oli palju reklaame. Algul ma artikleid ei leidnudki, aga need olid siiski eespool olemas. Ma ei olnud kindel, millise analüüsi ma pean kirjutama. Kavatsesin kirjutada sisulise analüüsi, aga võibolla taheti jälle loogilist analüüsi, nagu esimesel kursusel. Rahvuslaste klubi oli välja andnud ka Laari ilukirjandusliku raamatu. Selle kaanele oli märgitud, et selle kirjutamisel on kasutatud Madissoni ja minu raamatuid. Tekst oli kirjutatud näidendi vormis ja Madisson tuli sisse kohe esimestel lehekülgedel. Oma nime ma tegelaste hulgast ei leidnud. Võibolla Madissoni puhul parodeeriti tema ideid ja minult oli võetud raamatu vorm. Ühte brošüüridest nimetati valimispommiks. Varem oli see vist õhku täis olnud, aga nüüd oli tühjaks jooksnud. Isa ütles, et need pole mingid raamatud.

Nägin naist, kellel olid põlvede juures paljad randid. Läksin kirjastusse, et endale kaks ajaleheartiklit paljundada. Istusin ühe arvuti taha. Isa ütles, et selle taga töötab Tõnu, ta tuleb varsti tagasi. Küsisin, kas see on nüüd põhiliselt Tõnu arvuti, sest see polnud esimene kord, kui seal Tõnu oli. Läksin koju ja lugesin ajalehti, aga tegin seda seekord kiires tempos.

Veljo näitas, et põrandal laua all on kärnkonn ja porikärbes. Ta läks neid vaatama teiselt poolt. Kärnkonn luuras kärbest, aga kallale ei karanud. See võis tulla sellest, et konnad küll söövad putukaid, aga kõik putukad ei maitse neile ühe hästi. Lõpuks hüppas kärnkonn siiski porikärbsele selga. Nad olid umbes ühe suured. Vaatasin esikus kingi. Pooled kingad olid Pille omad. Kui Pille veel siin elas, siis käis ta ennast hommikuti peegli ees värvimas. Algul olin lootnud, et meie peres seda ei tehta.

Klaus ja teised pakkisid asju, et reisile minna. Arvuti jooksis kinni. Üks mees ütles, et lõpuks läheb see arvatavasti ise korda. Aga M. Kolk hakkas seda kätega korda tegema ja ütles, et kes siis ise kordaminekule loodab. See, kes arvutit korda tegi, oli Klaus. Ta näitas Pillele, et andis arvutile uue parooli. Soovitasin, et nad selle kuskile üles kirjutaks, muidu võib meelest minna. Aga neil vist jäid sellised asjad alati meelde.

Meistrivõistluste kommentaariks

Kui ma Eesti meistrivõistluste tulemused teada sain, siis hakkasin enda mängutugevusest ka paremini arvama, sest naiste meistriks tuli mängija, kellega mul on pikas mängus seis viigis. See partii toimus küll aastal 2005, kui ta polnud veel nii tugev. Kiirmales langesin tema vastu sügisel miinusessse. Aga ka selle mängu järel õpetati, et kui ma oleks kahinud vankri ja poleks lippu peale panna lasknud, siis oleksin võitnud ajaga. Seda, et meistrivõistlustele pääses minust madalama reitinguga mängijaid, ma male tuleviku suhtes heaks märgiks ei pea.

Roosid verandal

Kaks vene meest olid autode juures ja jõid kumbki ära purgitäie viina. Isa läks neid korrale kutsuma. Aga kui ta neile politsei kutsus, viidi ta ise ka kaasa. Toimusid Tartu meistrivõistlused lauatennises. Üks servis, teine seisis laua teises otsas ja kolmas hoidis reketit võrgu taga ning püüdis lendavatele pallidele pihta saada. Enamasti sai servija punkti ühe löögiga. Kui esimene sett lõppes, oli mäng sellega läbi. Veerandfinaalide ja poolfinaalide vahele jäi mitmeaastane periood. Rahvas seisis mäel ja põlesid lõkked. Pidu peeti Pille auks. Tekkis küsimus, kumma lõkke juurest peaks rahvas edasi liikuma hakkama. Pille langetas otsuse, et selle juurest, kus ta ise on, sest selle tule vuhinat kuulis ta paremini. Aga rahvas hakkas liikuma mõlemast kohast. Mindi vee äärde. Vees olid krokodillid, kes võisid inimest jalast naksata. Sõitsime autoga hapukoore sees. Üks loom oli hapukoore sisse uppumas. Läksime Peedule kirjanike suvilasse. Meie naabriteks oli seal üks vana abielupaar. Nende veranda oli täis väga ilusaid õitsevaid roose. Ema ütles vanapaarile, et neil pole aega koos meiega kartuleid süia, sest nad peavad minema rongi peale. Vanamees vaidles vastu, et ta teab kogemuste põhjal, et nad jõuavad küll rongile. Meil oli papist rongipilet, millel tuli vajutada kolme erinevasse kohta, et saada telefoniühendus. Ühe vajutatava elemendi puhul sai valida kaheksa erineva variandi vahel. Need olid kaheksa erinevat suunda. Linnad olid suundadeks jagatud suuruse alusel. Kui vajutamine läbi sai, hakkas selle peale kõlama tüdruku laul vee äärde saabuja tervitamiseks. Esimene kord tundus, et laulev tüdruk on ise samas postkontoris, järgmistel kordadel sai aru, et laul võib tulla ka lindilt. Kui laul läbi sai, toodi toidud. Praegu sõime neid mina ja kaks võõrast tüdrukut. Kuna toidud olid alati samad ja alati tehti sama valik, oli ka söömise ajal peetav ja üles kirjutatav dialoog alati sama.

Huvid ja väärtused

Tänane kommentaar puudutab 1. aprilli "Postimehes" ilmunud artiklit, minu hinnangul aprillinaljaga seal tegemist ei olnud. Kirjutati, et Ida-Euroopa riigid nagu Eesti ajavad väärtustel põhinevat poliitikat, aga Lääne-Euroopa suurriigid huvidel põhinevat. See oleks huvitav, kui meil on kõrge kuritegevus ja erinevalt Saksamaast denatsifitseerimine läbi viimata. Kogu jutt käib Venemaa suhtes aetava poliitika näitel. Kas on aga keegi kuulnud, et Eesti kaitseks väärtusi Ameerikat kritiseerides? Kui väärtusi kaitstakse ainult ühe riigi suhtes, siis tundub tegemist olevat ikkagi huvidel põhineva poliitikaga. Mis ei tähenda, et väärtusi ei võiks rohkem silmas pidada.

Tähelepanelikud

Istusin loengus ühe mehe kõrval, kellel oli minu kohta verine saladus. Vahetunni ajal hakkas üks poiss trepist alla minema edasi-tagasi üle käsipuude hüpates. Teised tahtsid minna tema järel. Keelasin neid. Üks klassivend ja üks klassiõde tegid omavahel midagi, mida teine klassiõde nimetas musitamistehnikaks. Seda oli raske vaadata. Läksime järgmisse tundi. Ma ei teadnud, kes täna minu kõrval istub. Olime teatris ja vaatasime algavat etendust. Kõrval räägiti, et tuleb esitusstseen. Laval seisis pikk rida inimesi, kes ajasid käed laiali. Kõik vaatasid lavale väga tähelepanelikult. Niiviisi võisid nad mind ka tähelepanelikult vaadata, mis mulle poleks meeldinud. Ühes toas magas põrandal kolm inimest. Need olid üks klassiõde, tema laps ja üks kolmas inimene. Klassiõe tähelepanu juhiti sellele, et teistel magajatel on pea vee all. Klassiõde ütles, et kui vaja, siis saab välja tõmmata. Meie tõmbasime kohe välja. Sellel klassiõel oli mees surnud. Klassijuhataja rääkis, et klassiõde oli palunud tal varjata, et tappis oma mehe ise, ja oli sellega klassijuhataja ära tüüdanud. Ta oli tapnud kogemata. Nüüd tahtis ta laiba uude kohta peita. Ta tõmbas selle ühest kohast veest välja ja viskas teise ning läks minema. Aga kui varem oli ta arvanud, et laip on liiga madalas kohas, siis nüüd oli see veel madalamal ja pealegi otse silla kõrval.

Tänavused munad

Meie pere tänavused lihavõttemunad on sellised. Viiest kõige valgemast ja kirjuma mustriga munast neli on minu värvitud, väljaarvatud üleni nägudest koosnev muster, mille tegi vanaema. Foto tegi minu palvel Tõnu oma mobiiltelefoniga.

Hoopis loeng

Kõndisin Kaunase puiesteel ja vaatasin vana korteri ümbrust. Seal kõndis ka Oudekki. Läksime koos edasi. Ütlesin Oudekkile, et ta on üks väheseid, kes minust ette kõnnib. Oudekki vastas, et ta loodab, et mitte. Saatsin teda tema korteri ukseni ja ajasime juttu. Kui Oudekki oli korteris sees ja mina hakkasin trepist alla minema, küsis Oudekki ema temalt, kellega tema rääkis. Oudekki ütles vale nime. See oli vist ühe vana professori nimi.

Olin saanud teada, et ülikoolis toimuvad ühes ruumis kord nädalas üritused. Hakkasin nende kohta teateid listi saatma ja läksin ka ise kohale. Istusin auditooriumis, kuulasin kõnelejat ja uni tuli peale. Äkki ütles kõneleja, et ma jonni jätaksin ja lahkuksin, istekohtadest tuleb puudus. Nimelt olin hiljuti ülikooli lõpetanud ja mul ei paistnud enam olevat õigust kohal käia. Kõneleja soovitas, et ma parem tööl käima hakkaksin, ülikoolil on kaks vaba töökohta. Ma ei teinud tema jutust välja ja magasin edasi. Mõtlesin, kas ma ei peaks töökohta vastu võtma, hiljem ei pruugi need enam vabad olla. Aga jõudsin järeldusele, et mul pole selle jaoks aega, mul on raamatu koostamine pooleli. Küsisin enda kõrval istujalt, kas see on tõesti loeng. Ta vastas, et on küll. Kui see oleks lihtsalt üritus olnud, siis oleks sissepääs vaba olnud, aga loengus võisid käia ainult üliõpilased. Kuigi kui ma koolis käisin, siis käisid ka mõnda mõne õpetaja tundi võõrad kuulamas. Ütlesin, et võiks vähemalt loengukursuse lõpuni kuulata lasta. Olin lõpetanud ülikooli semestri keskel. Tõusin lõpuks siiski püsti, et ruumist lahkuda. Aga uksest sisenesid direktor ja õpetaja Maimre, et mind lõpetamise puhul tordiga õnnitleda. Loengupidaja oli naiivne praktikant, kes seda ette ei näinud. Kõndisin riidehoiu suunas. Stendil oli seoses minu lõpetamisega foto, millel Tarto ütles, et tuleb liita eliita. Arstid teadsid, et eliit koosneb haigetest inimestest. Juures oli ka mitu naiste fotot, aga need vist minuga seotud ei olnud. Sander ütles, et õige sõna on "eliit", mitte "eliita". Mina ütlesin, et taksofirma nimi oli küll "Eliita". Krister läks mööda ja ütles, et meie kirjastuse vapiloom on ka tigu.

Mõtlesin, et võin saada sellise ajukahjustuse, et mul hakkavad kõik maleseisud ühe hetkega meelde jääma. Siis loeksin läbi lõppmängude õpiku, lõppmängude entsüklopeedia ja "Informaatori" numbreid. See tuleks arvatavasti minu maletulemustele kõvasti kasuks. Aga see ei ole kindel, sest mõelda on ka vaja, raamatus toodud variandis võib viga olla. Aga natuke kasu vast siiski oleks, sest saaksin mängu ajal vaadata, et sellesarnast seisu olen näinud ja sealt edasi mõtlema hakata. Ma ei teadnud, miks senised nii hea mäluga inimesed ei ole maletajateks hakanud.

Kaks pead

Kapis kõiketeadev aju
mõtles mõtteid raginal.
Kapist väljas lollpea naeris
tema üle laginal.

Öösel kappi sisse astus
hirmus pealuu painaja.
Keegi hüüdis lollpea nime.
Järeldas, et laimaja.

Lind lehvitab

Kevadel Aafrikast tulevad tiivad,
näljaseid nokkasid edasi viivad.
Tiivad on kauem edasiviivad,
kui sa mind lennates harvemalt riivad.

Lehvitab lennul tiibu ka tuvi.
Tuvi tiivad ei paku mul huvi.
Täna on talv ja homme on suvi,
ajus üle kuumeneb kruvi.

Mehikese lend

Mehike lendas taevaste taha.
Kodu jäi üksinda maa peale maha.
Vahel võib lennates hakata paha,
isegi kui saab lennu eest raha.

Linnud tundsid end lennates hästi,
kui juba linnuks hakata kästi.
Linde ei pakita lennu jaoks kasti,
kuigi neid munadest kooruda lasti.

Mehike lendas lindudest mööda,
mõtles: ega mind ära ei sööda?
Kodus tegeleks kasvõi ma tööga,
taevas aju halliks läks ööga.

Žestikuleeriv loom

Autist on pooltumm. Kuna loomadel on samuti oma keel, siis võibolla loomade hulgas on ka üks isend rohkem tumm kui teine. Koer räägib muuhulgas saba liputamise abil. Seetõttu sarnaneb koeral saba maha lõikamine inimesel keele suust lõikamisele. Võibolla mõnda inimest häirib käte raudu panek sellepärast, et siis ei saa žestikuleerida. Kirjutamine käib käte abil ja sarnaneb seetõttu žestikuleerimisele. Emotikonide kirjutamine sarnaneb käte abil näo moonutamisele. Kirjutav loom ei saa aru kirjutatava tähendusest, aga võib teha efektseid žeste. Tegelikult hinnangud loomade tarkusele muutuvad. Vahepeal peeti neid väga rumalateks, aga nüüd on jälle targemaks pidama hakatud.

Kaardi tükk

Ema ütles, et tema meelest Bristol irvitab Rauna üle. Mõtlesin, et võiks küsida, miks Raunale just Bristol tähtis peaks olema. Mul oli käes Eesti kaart. Mõtlesin, et tõmban selle küljest Hiiumaa lahti ja kingin Kristelile, kes elab Hiiumaal. Siis mõtlesin ümber, et lõikan välja parem Saaremaa ja kingin Helinale, kes elab Saaremaal. Hakkasingi lõikama. See oli õpiku kaart, mida ei läinud enam edaspidi vaja, seetõttu võis seda lõhkuda. Koos Saaremaaga lõikasin välja ka seda ümbritsevad väiksemad saared, sealhulgas samasse maakonda kuuluvad Kihnu ja Ruhnu, mis olid küll natuke kaugemal. Mõtlesin, et lõikan kaasa ka Hiiumaa lõunaosa, siis jäävad mõlemad elukohad peale. Aga vaatasin, et Saaremaa ja Hiiumaa vahel on juba liiga sügav sälk, põhjapoole keeramine muudaks väljalõike koledaks, seetõttu loobusin Lõuna-Hiiumaa välja lõikamisest. Saaremaa ümber jäid veel inetud raamid. Asja parandamiseks lõikasin neid järjest väiksemaks ja saari Saaremaa ümber jäi järjest vähemaks.

Mööda parkimisplatsi kõrval olevat autoteed sõitvatele autodele tehti trahvi, sest nad möödusid parkivatest autodest liiga lähedalt. Asfaldil olid jooned, mis näitasid, kuidas sõita, aga autojuhid tõlgendasid neid valesti. Nad pidid jälgima joone ühte külge, aga jälgisid teist. Ema ütles, et mina saan sellest aru. Mina olin saanud trahvi valesti autoteel kõndimise eest. Ema läks minu trahvi politseinikule ära maksma. Tahtsin, et politseinik näeks, et maksan ise. Olin kodus valmis kirjutanud kolm trahvi ära maksmise avaldust ja andsin ühe neist politseiniku kätte. Olin temaga ruumis kahekesi. Siis vaatasin, et olen talle andnud solvava teksti. Võtsin selle talt ära ja andsin teise asemele, öeldes, et see on ametlikumas stiilis. Aga politseinikule vist see ka ei meeldinud. Ta pani hindeks viis, aga kirjutas selle taha viis ühte, mis pidi vist tähendama, et viis on ühtede summa. Minu meelest tuli hindeid panna keskmistena, mitte summadena. Politseinik ütles, et saadab mind täiendavale uurimisele. Ta kirjutas, et saadab mind V. Kassi juurde, kes võib teha mulle peapesu. Küsisin, ega peapesu ei tähenda piinamist. Ütlesin, et see on Eesti põhiseaduse järgi keelatud. Ma olen põhiseadust sada korda lugenud ja umbes tean, mis seal kirjas on. Mida täpselt ei mäleta, selle kohta tean, kust järgi vaadata. Mõtlesin algul lisada, et võibolla Euroopa Liidu seaduste järgi on piinamine lubatud. Aga jätsin selle igaks juhuks ütlemata, et politseinikule mitte ettekäänet anda. Politseinik ütles, et ega mind ei saadetagi meeste sauna, vaid naiste omasse. See oleks olnud veel hullem. Küsisin, kas V. Kasse on mitu tükki. Politseinik vastas, et mitu muidugi. Ütlesin, et ühte V. Kassi ma tunnen. Politseinik ütles, et ega nad kõige äärmuslikumat varianti ei kasuta. Märkasin, et ukse kohal on hädapidur. Tõmbasin seda. Rong jäi korraks seisma ja tegi uksed lahti. Hüppasin välja ja pistsin jooksu. Üks politseiauto juba otsis mind. Selle vaateväljast kadumiseks jooksin majade vahele. Kuna politseiauto hakkas majade vahele järele keerama, jooksin uuesti peatänavale. Varsti mõtlesin järgmises kohas majade vahele kaduda.

Oskused

1-aastane Joosep oskab vähemalt ühte asja juba minust paremini. Kui muusika mängima panna, siis hakkab ta kohe tantsima, mis minu jaoks on liiga keeruline tegevus.

Unenägusid Paidest

Sõitsin bussiga Paide poole. Bussijuht ei vaadanud eriti aknast välja, vaid luges oma märkmeid. Üks jalakäija läks üle tee, aga bussijuht ei vaadanud tema poole ega pidurdanud. See jalakäija jõudis õnnelikult üle, aga vahel võib juhtuda, et mõni komistab ja kukub. Minu taga istusid Reeli ja üks teine tüdruk, kes ajasid omavahel juttu. Reeli ütles, et võiks minna nii nagu laulus, kus bussijuht jäi tukkuma. Parandasin, et rongijuht. Reeli oli nõus. Olin nüüd temaga selle sõidu ajal ka ühe sõna rääkinud. Varem olin ka temaga mõne sõna rääkinud. Seda ma talle ei öelnud, et ma ta ära tundsin. Võibolla ta arvas, et ei tundnud ja et ma hakkan lihtsalt kõigiga rääkima. Jõudsime Paidesse. Läksin koos emaga maha. Meil oli palju suuri kotte. Kõiki korraga ei jõudnud me välja tassida. Kui osa kotte oli väljas, läks ema uuesti bussi, et ülejäänud ka ära tuua. Aga bussijuht ütles talle, et selles peatuses enam välja ei saa, tuleb oodata järgmist. Paide piirides oli kaks peatust. Mina olin küll bussist väljas, aga kujutlesin ennast ema juurde bussi tagasi. Väljusime koos järgmises peatuses. Paidesse sõitsid ka Tartu vanaema ja teised. Tartu vanaemal oli sündinud uus laps. Seega oli üks minu vanatädi noorem kui minu kõige noorem vend.

Kõndisin Paide bussijaamast vanaema maja suunas. Samal tänaval elas ka Reeli. Ma ei olnud temaga varem Paides rääkinud, aga nüüd astusin tema majja sisse. Seal oli ka Tõnu, sest ta oli Reeli sugulane. Reeli meest ei olnud kodus. Lösutasin tugitoolis mugavas asendis. Tõnu tegi mulle selle eest märkuse. Reeli rääkis, et ta kardab, et kraanikausi kohal olev raamaturiiul variseb kokku. Mina ja Tõnu olime kinkinud talle kõik oma raamatud. Reeli ütles, et tal ei lähe neid vaja. Tõnu raamatud mulle ka ei meeldinud. Ema tuli vanaema majast kutsuma, et ma sinna läheks, sest teised Tartust tulnud hakkasid filmi vaatama. Küsisin, kas olümpiamänge. Ema vastas, et ei, selle tööga seotud filmi, mida nad Paides tegema hakkasid. Küsisin, et kui juba hakkasid, miks nad siis filmi varem ei vaadanud.

Öeldi, et ma pole aru saanud, et tutvumine on sama, mis joomapidu.

Olin Paides. Siiri rääkis, et talle tehakse kogu aeg igasuguseid etteheiteid. Talle heidetakse ette, et ta on naine ja muud sellist. Tegelikult on asi selles, et tal pole tervis korras.

Olime Paides ja istusime kolme vennaga toas, kuhu saabus bussipileti kontroll. Näitasime talle oma piletid ette. Neile olid kirjutatud muuhulgas meie sünniaastad. Kontroll küsis, kuidas saame mina ja Toomas mõlemad olla sündinud 1977, kui Toomas näeb minust palju noorem välja. Paistis, et nüüd võib võltsimise eest trahvi saada. Toomas läks minema, et tõendid tuua. Mõtlesin, et võibolla see, mis ta on piletile kirjutanud, siiski ei ole sünniaasta, vaid mingi kolmeosaline lühend. Ühed inimesed olid hoopis näo järgi arvanud, et Toomas on minust vanem. Kui Toomas tagasi tuli, ütles ta, et 1977 on hoopis raamatu ilmumisaasta, ta sündis vist 1986. Imestasin, et ta täpselt ei mäleta. Vaidlesin vastu, et 1985. 1986 me kolisime ja vastsündinuga poleks me kolima hakanud.