Ettekanne eluloost

Ükskord olin taotlenud ühte kutsekooli vastuvõtmist, aga mind polnud võetud, sest mul oli kirjandi hinne kaks. Kirjanditega läks mul vaheldumisi, et üks läks hästi ja järgmine halvasti. See tuli sellest, et kui sain ühe kirjandi viie, siis tekkis närvipinge, et kas seda hinnet õnnestub säilitada. Aga kui järgmine kirjand läks halvemini, siis rahunesin ja sain sellest järgmine kord jälle paremini kirjutada. Seetõttu ei tohtinud proovikirjand minna hästi, muidu oleks lõpukirjand halvasti läinud. Kutsekooli astumisel olin mõelnud, et kirjand peab olema nii lühike, et mahuks küsimustelehele muude asjade vahele ära, ainult oma seisukohtade tutvustus. Aga teised olid võtnud kirjandi jaoks eraldi paberi. Ükskord politoloogia eksamil olin teinud algul sama vea, et hakkasin kirjutama vastuseid otse küsimuste taha, kust õppejõud neid ei märganud ja kirjutas mulle algul kolme. Või tegelikult ma ei olnud kindel, kui pikka kirjandit kutsekoolis taheti. Kui olin lõpetanud keskkooli, oli mul olnud kohe olemas plaan, et minna ülikooli. Aga kui lõpetasin ülikooli, ei olnud algul plaani, mida edasi teha. Katsetasin tükk aega erinevaid asju, enne kui magistriõppesse astusin.

*
Mulle tuli vastu üks mees. Olin juba ammu tema surmakuulutust lugenud. Ta naeris ja küsis, kas ma arvasin, et ta on surnud. Ta ütles, et surmakuulutus oli muinasjutt. Vastasin, et mulle tundub see muinasjutt, et ta elus on.

*
Läksin ühele üritusele, kus peeti ettekandeid. Pidi räägitama ka autorist, kelle raamatu ma olin koostanud ja sellele saatesõna kirjutanud, mis ootas praegu trükkimist. Olevat selgunud uusi andmeid selle mehe eluloo kohta. Ettekandja rääkis, et seda meest on peetud psüühiliselt haigeks. Seda ma polnud lugenud. Aga ettekandja jätkas, et paistab, et ta tegelikult psüühiliselt haige ei olnud. Jutt tema psüühilisest haigusest oli alguse saanud tööandja sõnadest, kes oli tema tööotsimistaotluse tagasi lükanud põhjendusega, et ta on haige. Aga sellel tööandjal polevat olnud kvalifikatsiooni haiguste diagnoosimiseks. Autori negatiivsus seisnenud emotsionaalsuses. Ettekandja viitas ühele raamatule, mida ma polnud lugenud. Olin lugenud samast sarjast natuke uuemat raamatut. Mõtlesin, et ma ei tee suulistel üritustel ühtegi vahelehüiet, vaid kuulan vaikides. Ma oleks võinud vahelehüüdeid teha, sest olin teemat põhjalikult uurinud, aga suulise jutu puhul ma ei teadnud, kus on sobiv hetk. Kõik, mis mul öelda oli, kavatsesin öelda pärast kirjalikult. Lahkusin ürituselt poole pealt. Mõtlesin, et peaksin saatesõna üritusel räägitu põhjal täiendama. Aga ma ei tea, kas suulise jutu puhul saab täiendusi teha, kui osa asju võib valesti meeles olla. Vahel ma olin mäletanud asju, mida polnud juhtunud. Tegelikult probleem ei saanud eriti tõsine olla, sest ülikoolis olin kõik mälueksamid edukalt tehtud saanud. Võibolla mäletasin suvel olematuid asju rohkem ja talvel vähem. Rääkisin kodus isale, et ettekandja oli öelnud, et autori negatiivsus seisnes emotsionaalsuses. Seda kuuldes sai isa vihaseks, et sellist asja negatiivsuseks nimetatakse.

*
Olin raamatupoes. Mulle oli "Ajaloolise Ajakirja" viimane number postiga koju tulnud, aga tahtsin osta selle poest uuesti, sest koju tulnud eksemplaril olid osad lehed puudu. Poes olid kõik leheküljed olemas. Aga poes müüdavate eksemplaride puudus oli, et neil olid lehed tumedamad. Nad olid selliseks läinud vist poes päikse käes seistes. Rääkisin ühele tuttavale, et koju tuli ühekordne number, aga poes müiakse topeltnumbrit. Koos uue numbriga oli eelmine number ka uuesti välja antud, arvatavasti just varem puudunud lehtede pärast.

*
Sain õpetaja käest tagasi matemaatika vihiku. Tunnis enne selle ära andmist olin püüdnud ülesande lahenduse väga hoolega läbi mõelda ja kirjutanud selle kohta põhjalikke kommentaare, sellest hoolimata, et olin matemaatikas maha jäänud. Õpetaja oli minu kirjutatut palju punasega täiendanud. Aga ta ei olnud leidnud vigu, vaid oli teinud üle minu nõrgalt kirjutatud tähti. Selle tulemusel oli mõni sõna muutunud vigaseks, kus tähti oli nüüd topelt - paistsid nii minu kui ka õpetaja kirjutatu. Algul olin vist kirjutanud tugevama joonega, aga õpetaja kätte jõudmise ajaks oli see tuhmunud. Olin kirjutanud lahenduse kommentaariks luuletusi. Õpetaja oli kirjutanud selle kohta, et matemaatika räägib arvudest, aga luule armastusest. Hindeks olin saanud nelja ja viie. Tänases tunnis tahtsin jälle hoolega mõelda, sest lähenes lõpueksam. Aga võibolla nüüd pidi see raskemaks minema, sest hinnatud ülesanne oli sellisel teemal, mille kohta ma olin juba varem eksamit teinud. Hinde alla oli õpetaja kirjutanud, et ma lahenduse õigsust tõestaks. Aga ta polnud tõestamiseks andnud muutujat, vaid arvu seitse. Vaatasin, et olen leidnud lahenduse ühe muutuja kohta, aga algülesandes oli muutujaid kaks. Õpetaja oli selle tähelepanematusest asendanud veel kolmanda tähega.

Kaamerad

Tahtsin istuda autosse. Aga seda ma ei saanud teha, sest see oli juba pere liikmeid täis. Tahtsin istuda selle taga seisvasse teise autosse. Aga sinna ma ka ei mahtunud, sest see oli täis Oudekki pere liikmeid. Pidin minema jala. Ülikooli televisioon näitas ülekannet minu klassikokkutulekult. Mind polnud sinna kutsutud. Või kutseid oli vist siiski tulnud, aga ma polnud neid tähelepanelikult lugenud. Külli esitas kokkutulnutele küsimusi. Eelmisel kokkutulekul olin ise teinud sama, Külli oli nähtavasti minust eeskuju võtnud. Ütlesin, et kokkutulekul on täpselt samad osavõtjad, kes eelmine kord. Kaks inimest olid siiski uued. Üks oli Sander ja teine Toomas. Toomas oli ka mõnda aega minu klassis käinud. Talle oleks minu kohaleminek vajalik olnud, sest kedagi peale minu ta klassi liikmetest ei tundnud. Aga mina ei tahtnud minna kokkutulekule, kus filmiti. Kartsin, et võibolla filmiti juba eelmine kord ja tehti minust väga halbu kaadreid.

*
Ühe Taga-Kaukaasia riigi vana valitseja kiitles oma riigi relvadega. Ma ei saanud aru, kas see riik on Gruusia või Aserbaidžaan. Istusin tunnis. Tundidest tehti ülikooli televisioonis ülekandeid. Klaus tegi, nagu ta ei teaks midagi. Seda teeskles ta spetsiaalselt televaatajatele esinemiseks. Klassis viibijad teadsid, et tegelikult Klaus teab nende sõnade vasteid. Kui oli tahtmine kaamerate vaateväljast lahkuda, tuli minna koridori, sest kaamerad olid ainult klassides.

Kõnelus mänguasjadest

Joosep: Põder on haige. Tal on kõrvapõletik.
Villem: Auto on ka haige.
mina: Võibolla auto on rikkis.
Villem: Jaa, ta nimi on Ikkis.

Elu paraneb

Eile mälestuste rubriigis kirjutades nägin praegust aega veidi pessimistlikus valguses. See tuli ehk sellest, et olin öösel natuke halvasti maganud ja pärast seda oli mulle päeval veel kriitilisi lauseid öeldud. Pärast seda on kõik tunnid jälle paremad olnud. Tuju läks eile õhtul heaks, kui lugesin läbi viimase seitsme päeva blogisissekanded. Pärast seda lugesin meeldetuletuseks veel Heinsaare raamatut, mis oli parem kui üleeilne kehvalt tõlgitud romaan. Magama jäin kiiresti ja magasin hommikul piisavalt kaua, unenäod olid paremad kui eelmisel ööl. Täna sõitsin trenažööriga kümme kilomeetrit eilse kahe asemel, lisaks käisin jalutamas, mida ma eile ei teinud, raamatut tõlkisin üle kolme lehekülje. Eile mõtlesin, et kunagi oli värske luuletuse kirjutamine suurem elamus kui praegu. Aga täna mõtlen, et see-eest on praeguseks pea täis elu jooksul kirjutatud häid luuletusi, mida ma saan iga hetk mõttes lugeda, vanasti seda ei olnud. Ja kuigi raadiost ei kosta enam keskmine laul nii ilusalt kui keskkooli ajal, saan ma praegu iga päev lintidelt kuulata neid laule, mis on mulle igas vanuses meeldinud. Malet mängida traditsioonilisest algseisust ei ole enam nii põnev kui vanasti, aga nüüd oskan mängida Fischeri malet, kus iga algseis on uus. Seega kui just halb päev ei ole, on elu praegu ka hea.

Eksitus nimega

Kirjandusõpetaja oli trükkinud nende õpilaste paberitest ühes eksemplaris raamatud, kes seda soovisid. Mõtlesin, et ma oleks võinud enda omadest ka trükkida lasta. Võisin seda veel teha, aga kui kõik oma soovidega tulid, andis see õpetajale liiga palju tööd. Minu raamatuna oli trükitud joonistusvihik selle vahel olevate paberitega, kuhu ma olin kirjutanud ja joonistanud. Õpetaja võis trükkimise ajal seda lugeda ja vaadata, et ma kirjutan kehvasti. Või tegelikult see, et ma juba lapsena raamatuid kirjutasin, rääkis minu kasuks. Näitasin sealt Laurile kahte maali. Ütlesin, et esimene on vanem ja teine uuem. Laur vastas, et ta teab seda, esimesel pildil on ülikool ja kursus, teisel tühjus.

*
Võrgus kirjutati ühest definitsioonist. Kirjutasin sinna alla küsimuse, aga kas Jeanne d'Arci definitsioon on teada. Arvasin, et enne mind kirjutanu nimi on Jeanne d'Arc. Siis tuli mulle meelde, et tema nimi on Kristel. Võibolla ta sellepärast ei vastanudki, et ma kasutasin vale nime. Mõtlesin, et kirjutaks, et ma ajasin nimed segi. Aga seda ma ei hakanud kirjutama, sest minu küsimus oli Jeanne d'Arci kohta ka põhjendatud. Ruumis oli üks tüdruk, kes oli käinud ühes võrgukeskkonnas. Küsisin talt, mis keskkond see on. Kui ta vastama hakkas, siis sain aru, et tema ei ole Kristel. Ta rääkis, et sai teada, et selline keskkond on olemas ja hakkas seal käima. Seejärel ta lahkus ruumist. Vaatasin ka seda võrgukeskkonda. Seal pakuti kuulamiseks muusikat. Aga selle jaoks oli vaja parooli. Tundus, et see on lihtsamate inimeste keskkond. Ja et see tüdruk ei käi seal ka sageli. Varem ta ei olnud ennast väljendanud kuskil, aga nüüd vahel selles keskkonnas väljendas. Sellel tüdrukul oli seina ääres kaheosaline kott. Võtsin koti ühe osa ja viisin Paide sauna. Pärast seda ütlesin, et võibolla ma ei oleks pidanud viima, sest tüdruk ei tea, et seda peab sealt otsima. E. Teder vastas, et sealt jah ei tea.

*
Hinrikus rääkis füüsikahoonest. Mõtlesin, et kas ma õppisin ülikoolis ajaloo kõrval natuke füüsikat ka või mitte. Ütlesin, et ükskord ma käisin füüsikute maleturniiril. Seal pidi tugevam nõrgemale aega ette andma, mis muutis tulemused ettearvamatuks. Hinrikus naeris ja ütles: "Ma pean sind võitma."

Vaimustuse vähenemine

Kunagi oli selline aeg, kus enda kirjutatud luuletused tundusid maailma parimad, enda joonistatud pildid maksimaalselt ilusad, eksamitulemused olid ka ametliku hindamise järgi maksimaalsed, males mängisin küll lõppmängud maha, aga 30. käiguni tundusid kõik käigud ideaalsed, meeldisid kõik raadiost tulevad laulud. Nüüdseks on kõigis neis punktides toimunud tagasiminek. Mõned uued asjad on asemele tulnud, aga need nii suurt vaimustust vähemalt praeguses ajas sees olles vaadates ei tekita. Viimane suurem muutus oli eelmine aasta uue ajaloolisti asutamine, sinna kirjutada mulle meeldib, aga ma pole tulemusega päris rahul.

Huvi ei kao

Homme ma vist ei lähe malet mängima, sest see nädal kulub aega ka muude asjade peale. Malega olen pärast viimast turniiri tegelenud kõigil päevadel peale jaanipäeva, mis jäi vahele, kuna see oli raamatu läbi saamise päev ja tegin lõpuspurti. Eelmistel päevadel mängisin avanguraamatust iga päev ühe variandi lauale ja sealt oma peaga lõpuni. Mõtlesin, et vaataks niimoodi raamatu peavariandid viimase leheküljeni läbi. Täna tahtsin sellest puhata ja tegelesin Fischeri malega. Mustal jäi juba esimestel käikudel vanker nurgas ette, aga nuppe oli sellest hoolimata edasi tõsta väga huvitav. Ühel päeval klubis ma mängisin üks käik kauem kui tulemus minu jaoks selge oli, mille peale öeldi, et mul ei ole alistumiskultuuri. Aga minu meelest kaotatud seisude mängimine on ka huvitavam kui kõrvalt teiste mängu vaatamine. Raamatust teiste mängu vaadata on huvitav, aga klubimängu vähem. Võibolla leitakse, et peab võimalikult kiiresti alistuma, muidu ei ilmuta vastase vastu austust ja see on tema võitmisoskuses kahtlemine. Aga paljudes seisudes ma kahtlengi. Kui olen kaotanud viguri, olen kahinud teise veel ja sellega mängu päästnud. Viimase käiguni ma tavaliselt siiski vastupanu ei pikenda, kui just vastasel vähe aega ei ole.

Vanad küsimused uuel ajal

Jaan Tõnisson ütles, et hariduse küsimus on eesti elu peaküsimus. Kui ta ütles oma vastase Grenzsteini kohta, et ta ei ole olnud poliitikamees, aga jääb eesti hariduse ajalukku, siis neid ütlusi kokku pannes tunnistas ta kaudselt siiski, et Grenzstein on edukalt tegelenud kõige olulisemaga. Ka tänases ajalehes kirjutatakse hariduse tähtsusest. Eestlaste sissetulek jäävat arenenud maade omast maha, sest ühe töötunni rahaline väärtus on Eestis liiga aeglaselt tõusnud, kuna eestlased pole investeerinud haridusse, vaid autodesse. Ma kahtlen siiski, kas kõik on rahas mõõdetav. Kui kõige tähtsam on hariduse omandamine, aga selle eest peab ise peale maksma, siis ju asjade tähtsus nende rahalises väärtuses ei peegeldu. Ka eestlaste haridustase on tõusnud. Aga kui suureks probleemiks peetakse ka eestlaste madalat iivet, siis laste sünnitamise ea hilisemaks nihkumise üks põhjus on just haridustee pikenemine. Ja kui eestlased investeeriksid haridusse niivõrd, et hakkaksid töö eest saama ka suuremat palka, siis on kahtlane, et see iivet tõstaks, kui osa aega kulub omandatud varanduse nautimisele. Siiski ma usun, et kui hariduse sisu on õige ja on tahtmist seda ka ellu rakendada, mõjub see probleeme vähendavalt.

Tõnisson pidas üheks peamiseks väärnähtuseks alkoholi tarvitamist. Eelmise nädala lehes räägib üks psühhiaater samuti, et alkohol on arvatavasti Eesti kõige suurem vaenlane. Varem olevat pika joomise tulemusel tekkinud vastikustunne alkoholi lõhna suhtes, aga nüüd olevat eestlaste geenid joomise tagajärjel juba niivõrd rikutud, et seda tunnet enam ei teki. Kuigi samadest probleemidest veel räägitakse, millest rääkis Tõnisson, ei ole praegustel rääkijatel rahva seas nii suurt autoriteeti kui temal omal ajal.

Trepikotta aitamine

Mööda toa seina ääri kõndisid inimesed kahes suunas ringiratast. Teiste hulgas tulid mulle vastu Churchill ja Thatcher. Rääkisin ühele neist, et ma tõlgin inglise autorit. Algul rääkisid mõlemad minuga viisakalt, aga siis hakkasid küünistama. See halvendas minu arvamust kõigist poliitikutest.

*
Elasin kahekorruselises puumajas, millel oli kaks trepikoda. Maja ees kohtasin vanameest, kes küsis, kas ma olen teises trepikojas käinud. Ma ei olnud. Vanamees tahtis, et ma talle selle ust lahti hoiaks. Hoidsin, ja ta läks sisse. Pärast seda rääkisid mulle muud inimesed, et niimoodi siseneda ei ole lubatud, sisenemiseks peab pilusse mündi laskma. Vastasin, et siis nad teavad, et see vanamees läks nende korterist varastama. Mõtlesin, et tegelikult see on ebaõiglane, kui trepikotta sisenemise eest raha küsitakse.

Tahvlile joonistamine

Ufoloog rääkis, et kardetakse, et Hiinast veerema hakanud suur kera on Eestile ohtlik, aga see läheb Eestist mööda. Lamasin oma Kaunase puiestee voodis, kui see kera tuli läbi seina. Ta läks minu voodist mööda, aga siis põrkas vastu seinu ja tuli minu suunas. Lõin ta eemale sama kergelt nagu pingpongi palli. Ei teadnud, kas minister Kama peab tagasi astuma, kui ta kartis nii väikest ohtu. Võibolla ei pidanud, sest ükski asi ei olnud ette teada. Rääkisin emale, mis oli juhtunud. Mõtlesin, et tegelikult ma võisin viirastust ka näha, sama moodi, nagu olin näinud lõvisid. Lamasin Uue tänava voodis keset tuba. Voodisse ronis kass.

*
Ütlesin, et kirjanduses antakse meile väga palju õppida. Krister sai sellise jutu peale pahaseks, sest tema arvates oli õppimist normaalsel hulgal. Mõtlesin, et kui ma käin koolis, siis on liiga palju, kui ma pean veel kodus ka õppima. Tahtsin kõikides ainetes kõik asjad ära õppida. Võibolla kõike poleks jõudnud, aga siis oleksin õppinud nii palju, nagu päev läbi õppides oleks jõudnud. Tahtsin teha kodus grammatikaharjutusi. Läksin vene keele tundi. Seda andma tuli õpetaja Holts. Ta küsis, kas mul on viimane õppetükk meeles. Vastasin, et ei ole, sest see on sel aastal esimene vene keele tund, kus ma kohal olen. Varem ma puudusin, sest mul oli tunniplaanis viga, hakkasin unenägudes kahtlustama, et midagi on valesti, aga keegi mulle ei öelnud. Siis tuli mulle meelde, et ma ei peagi vene keele tundides käima, sest olen sellest ainest loobunud. Ma polnud käinud ka ajalehe lugemise tundides. Vist sellepärast, et vene keel oli eelviimane ja ajalehe lugemine viimane, siis ma ei viitsinud vaba tunni ajal viimast tundi oodata. Tahvli juurde hakati kutsuma õpilasi joonistama. Esimesena kutsuti Merje. Ta joonistas minust palju paremini. Ta tõmbas mõned kiired jooned ja tekkis värviline pilt. Imestasin, et ta joonistab jalad varem kui pea. Ta ütles, et ühe asja joonistas ta valesti. Ta kustutas selle koha ära ja joonistas asemele natuke teistsuguse süžee. Aga asi ei olnud õige, sest pildid hakkasid tahvlile ilmuma ja seal liikuma ka ilma, et Merje oleks selles kohas kätt liigutanud. Järgmisena kustuti joonistama Peep. Ta ütles, et joonistab isa. Oli ära tunda, et selleks joonistab ta ennast. Siis ütles ta, et joonistab poja. Poega ma ära ei tundnud, sest ma polnud tema poega näinud. Ta joonistas, et nad olid kindluses. Edasi ütles ta, et joonistab vastasseisu laiade massidega. Pildile ilmus tulevahetus kindluse piirajatega. Mõtlesin, et esimesel klassikokkutulekul pärast ülikooli lõpetamist suhtusin klassikaaslastesse üleolevalt, aga tegelikult on nad kõik huvitavamad inimesed, kui mulle tol ajal tundus. Kolmas joonistaja oli Kristjan K. Kõik joonistasid minust paremini. Lõpuks kutsuti tahvli juurde mind. Mõtlesin, et joonistan kasvõi halvasti. Läksin kohale hästi aeglaselt. Terve tahvel oli juba täis joonistatud ja midagi tuli ära kustutada. Tahvli uksepoolses otsas oli üks joonistus pooleli jäänud. Kustutasin selle, et näidata, et ma saan vähemalt aru, mis on parem ja mis halvem.

Cromwell 3

The Letters and Speeches of Oliver Cormwell. With elucidations by Thomas Carlyle. Edited in three volumes. With notes, Supplement and enlarged index by S. C. Lomas. With and introduction by C. H. Firth, M. A. Vol. III. London 1904. 604 lk. + 1. köite eessõnad. E-raamatud.

Sain läbi kolmeköitelise teose viimase köite. Teosel on ilmunud palju trükke. Carlyle püüdis avaldada kõik säilinud Cromwelli kirjad ja kõned, aga iga trüki ilmumise järel leiti neid juurde ja uuemaid trükke on täiendatud. Selle trüki kolmandast köitest suur osa on juba Carlyle’ist hiljem koostatud lisa kirjade ja kõnedega, mis on leitud pärast tema surma. Saatesõnas kirjutatakse, et Carlyle võttis raamatusse vastu ka võltsinguid, otsustades inimeste üle näo järgi ja pidades ausa näoga võltsijate toodud kirju ehtsateks.

Carlyle iseloomustab Cromwelli, et tema kirjade väärtus ei ole kirjanduslik, ta ei kirjutanud blankvärsis. Uuema trüki saatesõnas iseloomustatakse Carlyle’i ennast täpselt vastupidi, et ta oli hingelt prohvet ja luuletaja ning ainult juhuslikult ajaloolane. Ma leidsin siiski ka Cromwelli kirjutatud ja öeldud lausetest riime ja algriime, mis võibolla on küll sellised, mida võib kasutada iga inglane. Surivoodil ütleb Cromwell: "God is good." (Jumal on hea.) Raamatu sõnavara põhjal oli mul endal juba enne sellesse kohta jõudmist tulnud pähe lause, mis eesti keele ja võibolla ka vanemate inglise keele hääldusreeglite järgi oleks riimis: "God is good, but devil is evil." (Jumal on hea, aga kurat on kuri.) Cromwell ütleb, et tema poolel võidelnute ohvrid olid "lives and limbs" (elud ja jäsemed). Kui ta kirjutab Henry Vane’ile, loodab ta, et "not in vain" (mitte ilmaasjata). Mul ei jäänud kindlalt meelde, kas oli Cromwelli või toimetaja väljend, et kiri on "signed and sealed" (allkirjastatud ja pitseeritud).

Carlyle on Cromwelli kirju toimetanud, kuid uus toimetaja neid originaalilähedasemaks tagasi muutnud, põhjendusega, et Cromwelli keel on nii täpne, et ta ei vaja ilustusi. Siiski on ka hiljem koostatud lisades Cromwelli keelt tänapäevasemaks muudetud. Lisades on täiesti toimetamata kujul toodud näidiseks vaid üks kiri, kust jäi meelde, et Cromwell kirjutas "at" asemel "att" ja "town" asemel "towne". Kuid ka see kiri pidavat tõestama, et Cromwell kirjutas heas keeles. Carlyle’i kommentaarid on mahlakamad ja uue toimetaja omad tähenärijalikumad.

Kolmanda köite sisus on üks olulisemaid teemasid arutelud selle üle, kas anda Cromwellile kuninga tiitel, millise ettepaneku tegi parlament. Cromwell pidas vastuseks hulga kõnesid, kus arutles selle üle, kas ettepanek tagasi lükata või vastu võtta. See meenutab natuke praegu Eestis sõna "neeger" ümber toimuvaid arutelusid. Kuid asjal oli ka juriidiline tagamõte. Cromwell algul tänab pakkumise eest, aga lükkab selle tagasi. Kuninga tiitli pakkumise tagamõte paistab olevat tema võimu piiramine, sest sajandite jooksul vastu võetud Inglise seadustes oli kuninga võimu piiratud, aga lordprotektori kohta polnud seadustes piiranguid nimetatud. Sarnane lugu olnud ka, kui kuningas James tahtis ennast hakata nimetama Inglismaa kuninga asemel Suurbritannia kuningaks, millele parlament vastu oli, kartes et Suurbritannia kuningal oleks suurem võim kui Inglismaa kuningal. Revolutsiooni ajal olid Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa veel kolm riiki (nations) või kolm kuningriiki (kingdoms) ühise kuningaga, tänapäeval Ühendatud Kuningriik (United Kingdom). Ka Cromwell ei loonud minu arusaamise järgi kolme protektoraati, vaid ühe.

Vahepeal on parlamendid ilma ülemkojata, siis luuakse uus ülemkoda ja lõpuks saadab Cromwell teise protektoraadi parlamendi laiali, mis on kolmas tema laiali saadetud parlament. Kui Cromwell sureb, sureb Carlyle’i arvates koos temaga inglise puritanism, mis kaotas kuninga. (Cromwell oli Carlyle’i meelest kuningas kõigi tunnuste poolest peale nimetuse, kuigi ta ei pidanud nimetuse pakkumist vajalikuks.) Uus toimetaja leiab, et selline arvamus on Carlyle’il sellepärast, et ta tundis hästi küll Cromwelli aega, aga halvemini sellele eelnenud ja järgnenud Inglise ajalugu, inglise puritanism olevat edasi elanud. Mulle on raamatust "Past and Present" siiski mulje jäänud, et Carlyle oli sügavalt erudeeritud kogu Inglismaa ajaloo osas. Ise šoti puritaani perest pärinedes teadis ta vast rohkem ka puritanismist. Ehk on asi lihtsalt erinevate toimetajate erinevates rõhuasetustes.

Cromwelli surma juures tuleb jälle välja, kuidas Carlyle tähtsustas üksikisiku osa ajaloos. Kui Mirabeau puhul arvas Carlyle, et kui ta oleks elanud kauem, oleks Prantsusmaa saatus kujunenud teistsuguseks, siis Cromwelli puhul, et kui ta oleks elanud 10 aastat kauem, oleks teistsugused olnud kõik Inglise ajaloo sajandid. Cromwell paistis ise enda osa vähem tähtsaks pidavat, kui ta ütles, et kui Jumal on nendega, siis on ükskõik, kes on ülemjuhataja.

Pärast Cromwelli surma sai uueks valitsejaks tema poeg, kelle valitsemine jäi lühiajaliseks, varsti kutsuti kuningas tagasi. Cromwelli tekstidest on näha, et ta oli pärilike lordide ja pärilike kuningate vastu. Pojale ta kirjutas enda sõnul harva. Seega ei paistnud ta tegelevat pojale ameti üleandmise ettevalmistamisega. Aga monarhia üks eelis vabariigi ees on, et kuningat valmistatakse sündimisest saadik tulevase ameti jaoks ette. Kui tähtis on varakult alanud ettevalmistus, on tänapäeval näha tippspordis. Maletajad, keda pole kooli pandud, vaid on varakult hakatud kasvatama maailmameistriks, ongi saanud tugevateks suurmeistriteks. Tänapäeva presidendid ei ole aga kogu elu presidendiks saamisest mõelnud. Või siis keegi küll valmistub presidendiametiks, kasutab selle saavutamiseks demagoogiat, aga ikkagi ei valita. Eduka töö jaoks on peale kasvatuse vaja ka geene, ja kuningaperekondade geenid on kontrollitud. Aga geenid võivad ka manduda, eriti õukondlike joomingute käigus, siis on vabariigi eelis, et uued anded saavad esile kerkida.

Raamatus Cromwelli kõnedest ja kirjadest Eestit otseselt ei mainita, aga Eesti ajaloo uurijale võivad huvi pakuda lõigud, kus mainitakse Rootsit, millele Eesti ala tol ajal kuulus.

Raamatut olevat saatnud suurem menu kui Carlyle lootis. Raamatu mõjul hakati arutama Cromwellile ausamba püstitamist. Viimasest polnud Carlyle ise huvitatud, leides, et ausambaid on püstitatud ka neile, kes seda ei vääri.

Rahvasaadikute kongress

Oli aasta 1917. Tuli kokku rahvasaadikute kongress, kus ma olin üks saadikutest. Aga esialgu ei olnud see otsustusvõimeline, sest ei olnud kokku lepitud, kui pikk on meeter. Kaaluti kahte varianti, selle jaoks oli jões kaks kohta ära mõõdetud. Küsisin, kas SI süsteemi meeter ei kõlba. Üks poiss kordas valjemini, kas SI süsteemi ei või aluseks võtta. Mulle tuli meelde öelda, et sel aastal ei olnud SI süsteemi vist veel kasutusele võetud. Poiss ütles valjemini, et enne aastat 1923 ei olnud SI süsteemi veel kokku lepitud. Ütlesin, et aga meeter oli juba kasutusel, sest Pariisi või Londonit läbiv meridiaan oli ära mõõdetud. Mul oli meeles, nagu oleks meeter kümnetuhandik meridiaanist. Aga see ei klappinud, sest Maakera ümbermõõt oli 40 000 kilomeetrit. Siis oli meridiaan poolusest pooluseni 20 000. Aga poolusest ekvaatorini oli tõesti 10 000. Saabusid vaenlased, kes tapsid suurema osa rahvasaadikute kongressi saadikutest maha. Ellu jäid ainult üksikud inimesed, sealhulgas noor Jeltsin. Seetõttu teadis ta hiljem presidendiks saades, mis tunne on kulak olla. Mina pääsesin ka eluga minema, sest ütlesin minu ees seisvale vaenlasele, et mul on elus suur missioon. Vastutasuks minema laskmise eest lubasin vaenlasega koostööd teha, saates talle kirju. Aga kirjad, mida ma kavatsesin välismaalt saata, pidid kutsuma vaenlast üles, et ta ennast parandaks. Ma ei teadnud, kas panna kirjadele kodune aadress ka juurde või mitte. Arvutasin välja, et Maakera on nii väike, et kui auto otse sõidaks, teeks ta sellele nelja tunniga ringi peale. Aga sõidud tulevad pikemad, sest autoteed ei ole sirged, vaid käänulised. Maailmas on ainult üks täiesti sirge maantee, kus autod sõidavad ilma juhtimiseta. Läksime reisile. Kõndisime pärast autost väljumist mööda teed, mille ääres kasvas marjapuu. Teised sõid neid marju, aga mina mitte, sest ei olnud kindel, kas need ei ole mürgised. Öeldi, et need marjad sobivad alkoholiga. Lapsena olin söönud marju, mida ma ei tundnud, ja need olid osutunud söödavateks. Praegu oli tegemist vist samade marjadega, aga enam ma ei riskinud. Möödusime ühest koerast. Olin valmis teda jalaga lööma, kui ta peaks ründama. Meil ei olnud ülevaadet, kes olid reisile tulnud ja kes oli puudu.

*
Mulle oli kingitud sünnipäevaks suur karp värvipliiatseid. Kõik teised olid nendega juba joonistanud, väljaarvatud mina ise. Mõtlesin, et ma olen rohkem kunstikoguja, ma ei hakkagi ise joonistama, vaid hoian alles teiste joonistatud pildid.

*
Algul oli mul ülikoolis õppimine läinud kiiresti, hiljem olid õpingud venima hakanud. Mul oli magistriõpe tükk aega lõpetamata. Tahtsin minna homme ülikooli ja teha ära midagi, mis on tegemata. Varem olin ma teinud iga päev ära ühe tegemata asja, aga kui ma seda enam ei teinud, siis hakkasidki õpingud venima. Tahtsin uuesti iga päev midagi ära tegema hakata. Aga kui ma oleks läinud homme ülikooli, siis oleks öeldud, et ma olen saurus. Mul olid vist tegemata magistriõppe eksamid Eesti uusaeg 1 ja Eesti uusaeg 2. Ei olnud selge, kas neid peab ikka magistriõppes tegema, kui olin neid juba bakalaureuseõppes teinud. Või mul ei olnud säilinud mälestust sellest, et ma oleks neid juba teinud. Olin teinud igasuguseid Eesti ajaloo eksameid, nagu Eesti keskaeg, Eesti lähiajalugu 1 ja Eesti lähiajalugu 2, aga Eesti uusaeg oli vist veel tegemata. Uusaja kohta olin teinud eksamit Eesti sõdades. Eesti uusaja loengud olid selle kursusega liiga sarnased, sellepärast olingi nendes käimise katkestanud. Siis kui olin käinud, polnud ma üles kirjutanud asju, mis varasemat kursust kordasid, kuigi hiljem võisid need mul meelest minna. Iga loengukursuse konspektil oli erinev meeleolu. Mõtlesin, et konspektile võiks olla lisatud ka magnetribad õppejõu hääle näidistega.

Kuumusest segane

Loodus oli suvine ja saabus pööripäev.
Kas see päris hulluks pidi ilma pöörama?
Higi voolas mere suunas, higis sõitis laev.
Higistada oli üleliigne vaev.

Päike, mis asja sa tahad,
kui paistad niimoodi maha?
Kas sa oled hea või paha,
kui värvid ära mu naha?

Loodus oli suvine ja saabus pööriöö.
Öösel paista polnud enam päikse töö.
Vahel paistab öösiti taevavõlvil kuu,
aga vahel on ta paistmisajaks muu.

Suvi ei heiduta tuvi
ja talvel ta ära ei lenda.
Siis kui maas oleks lumi,
ma jahutatud saaks enda.

Kausitäis mune

Vend hakkas kell kaksteist öösel vesivärvidega maalima. Ütlesin, et kell on selle jaoks liiga palju. Kui maalimine oli lõpetatud, jätsin pintsliloputusvee lauale, et hommikul sinna paber kasta. Varasematel kordadel olid paberi vette kastmisest jäänud sellele sõnad. Küsisin, kas on kindel, et seekord ka jäävad. Vastati, et kui vett on segatud, siis ei jää. Minu meelest oli juhtunud, et olid natuke segatud veega ka jäänud. Enne paberi vette kastmist ei olnud sõnu vees näha.

*
Olin värvinud kausitäie lihavõttemune. Tristan oli eelmine kord lihavõttemunadele palju punkte andnud, oli oodata, et ta teeb seda ka sel korral. Öeldi, et ma jätsin ekraani ülemisse serva võrgulehekülje paistma. Igale munale vastas oma võrgulehekülg ja kasutaja sai kõik need avada. Kui neid avama hakati, küsisin, kas muid keeli peale eesti ja inglise keele enam ei kasutata. Vastati, et ei kasutata. Ütlesin, et siis ma hakkan ise kõiki keeli tarvitama, sest keegi ei oska enam öelda, et ma teen seda vigaselt.

*
Mängisime saalis korvpalli. Viskasin palju aute lahti, kuigi ei olnud kindel, kas teen seda õigesti. Mul ei õnnestunud endal korve visata, aga andsin häid sööte. Panin tähele, kes on minuga ühel poolel, aga mitte seda, kes on vastased. Ainult üks vastane oli meelde jäänud. Ma polnud korvpalli reegleid lugenud. Seda ei olnud teinud vist ka keegi teine. Nii oli igal mängijal reeglitest erinev ettekujutus. Mängu lõpetasime siis, kui pall lendas seina ja puukonstruktsiooni vahele. Teised läksid riietusruumi, aga mina jäin saali, sest pall oli minu oma ja kodust kaasa võetud. Mul aidati pall kätte saada, lammutades puukonstruktsiooni selleks osaliselt ära.

Presidentaalne põhiseadus

Kõndisin koos ühe lapsega rohu sees. Edasi ei saanud minna, sest ees oli mingi loom, kes paistis olevat rästik. Taganeda ka ei saanud, sest selja taga oli ka keegi. Võtsin kätte konna ja sõin ära.

*
Üks laps sõi kommi. Teda hoiatati, et pärast selle kommi söömist ei tohi sõrmi suhu pista, muidu võib surra. Seda sorti kommide söömise järel olevat niiviisi surnud 104 inimest. Küsisin, kas rohkem ei ole. Vastati, et rohkem pole seoseid kindlaks tehtud. Mõtlesin, et kui sõrmede suhu panemisest sureb, imelik, et siis kommi enda suhu panemisest ei sure. Nähtavasti nakkas see haigus sõrmede, mitte suu kaudu. Mõtlesin, et parem oleks üldse mitte seda kommi osta.

*
Ütlesin Oudekkile, et ma arvan, et tal on täiuslik uni ainult aastatel 1979, 1999 ja 2079. Oudekki hakkas selle peale aastast 1999 rääkima. Ta oli sel aastal käinud mitmes välisriigis ja kirjutanud "Keelele ja Kirjandusele" juhtkirja. Pärast seda olevat ajakiri ilmumise lõpetanud. Vastasin, et see ei vasta tõele, sest aastal 1999 kirjutasin "Keelele ja Kirjandusele" artikli, mis ilmus 2000. Oudekki ütles, et algul ajakiri lõpetas ilmumise ja hiljem see taastati.

*
Lugesin "Sirpi". Ma pidin valmistuma lõpueksamiteks. Mõtlesin, et selleks, et eksamiteks korralikult ette valmistuda, peaksin kõikidest muudest tegevustest peale õppimise loobuma. Aga lõpukirjandi kirjutamisel tuleb ajalehtede lugemine kasuks. Kirjandi hindamine on ettearvamatu. See, et mina kirjutan "süia" õigesti, loetakse veaks.

*
Lugesin köögis, et juba Eesti esimest põhiseadust on nimetatud presidentaalseks, kuigi faktid seda ei kinnita. Ema kordas seda mõtet suuliselt. Hakkasin rääkima, et enne esimest põhiseadust kehtis Vabadussõja ajal ajutine põhiseadus, mida võib vast tõesti presidentaalseks nimetada. Sõjas on vaja valitseda kindla käega. Kui sõdurid streikima hakkavad, siis ei saa sõda pidada. Lamasin voodis ja hakkasin tänaseid unenägusid kaustikusse üles kirjutama. Tavaliselt olin enne üles tõusnud ja siis kirjutanud unenäod arvutisse, aga täna kirjutasin kõigepealt paberile, et rutem saaks. Enne arvutisse kirjutamist mõtlesin paberile kirjutatu läbi lugeda. Kokku võis kahte kohta kirjutades küll rohkem aega kuluda.

Kordamisküsimused

Oli olemas kaks asja - maakera ja selle ümber keerduv madu. Üks naine lõikas endal tüki küljest. Algul ta ei saanud aru, et see tema tükk on.

*
Läksime oma maja nurgale vaibakloppimispuude juurde, kus pidi algama jumalateenistus. Minu koht oli parempoolse vaibakloppimispuu vasakus otsas, aga perekondlikel jumalateenistustel paremas, seetõttu läksin sinna. Vennad esitasid üksteisele kordamisküsimusi. Üks küsis, mitu protsenti parandab töövõimet hea tuju. Vastus oli 74 protsenti. Teine küsis vastu, mida on üks protsent. Vastus oli, et üks protsent parandab töövõimet astmeline tulumaks. Ütlesin neile, et nad ei oska õppida. Suulised kordamisküsimused ei olnud kõige tõhusam õppimismeetod, kuigi nende küsimine ja vastamine võis ka meelde jääda. Nägin, et vendadel on üks raamat. Ütlesin, et ma ei luba seda ära lõhkuda, sest ma praegu tõlgin seda. Aga ma tõlkisin 1834 ilmunud trüki järgi, vendadel oli 1832. a. trükk. Nad ütlesid, et nad said selle vanaemalt. Rääkisin ühele inimesele, et ma nägin unes, et selles raamatus on pilte, ja ärkvel olles märkan, et ongi. Pildid olid kirjalikule tekstile taustaks, aga mõnel leheküljel oli ka eraldi pilt ilma tekstita.

Sinimustvalge lipp Nõukogude ajal

Eile teatati ajaloo listides, et Vikerraadios tuleb saade "Sinimustvalge laulva revolutsiooni ajal", kus räägib Küllo Arjakas. Kuulasin seda ja kirjutasin pärast ajaloo arutelu listi:

*
Saates räägiti, kuidas üks mees hobuse ja sinimustvalge lipuga läbi Tallinna ratsutas. See võis olla umbes samal ajal, kui nägin ühte meest Eesti lipuga läbi Tartu kõndimas ja üks minust natuke noorem poiss ütles: "See mees läheb kinni."

Muinsuskaitse päevadel tõid korraldajad kolm lipuvärvi välja kolme eraldi lipuna, aga nägin seal ühte inimest vehkimas ka väikse lipuga, kus need värvid olid ühel riidel.

*
Sügisel 1986 tuli meile külla Tunne Kelam. Ta ütles, et käis surnuaial ja nägi seal Kuperjanovi haual sinimustvalget lippu ja küünalt. See oli Kuperjanovi sünnipäeval.

Ise olin sinimustvalget lippu joonistanud. Läbiotsimise kartusel liimisin sellele teise paberi peale ja peitsin mööbliprakku.

Aastal 1988 saime sinimustvalge laualipu riide. See peideti ühe raamatu vahele, et lapsed sellega ei mängiks. Raamat kingiti ära, nii et lipp ununes tähelepanematusest sinna vahele. Raamatu saajad ütlesid pärast: "Eriti tänulikud oleme me lipu üle."

Aastal 1989 ei olnud veel kombeks heisata sinimustvalget lippu maja lipuvardasse, aga heiskasime selle vabariigi aastapäeval oma korteri rõdule. Õde sõitis majast bussiga mööda ja ütles, et terve bussitäis inimesi oli seda vaadanud.

Punktid neljakordistusid

Täna mängiti 8 osavõtja ja 15 minuti mõtlemisajaga turniir, kus esimesse poolde tulid:

1. Trohhalev
2. Harujõe
3. Šukys
4. Runnel

Võitsin Seljodkinit, Hinrikust ja Põvvatit, viigistasin Harujõe ja Šukysega, kaotasin Trohhalevile ja Solovjovile. Et saada eelmisest nädalast paremat tulemust, tõstsin nädala jooksul iga päev mõned minutid malenuppe ja pikendasin trenažöörisõite, mängueelsel päeval oli see 10 kilomeetrit nädal varasema 2 asemel. Aga uni oli mängueelsel ööl jälle nädala kõige halvem.

Geomeetrilistest kujunditest luulekogu

Vesi jäätus briljantideks. Olin ühes hämaras ruumis ja vaatasin Joanna uut luulekogu. See koosnes üksteise kõrval asetsevatest geomeetrilistest kujunditest, millest osade sisse oli kirjutatud ja teiste sisse joonistatud. Algul mõtlesin, et Joanna elab rahulikult oma katoliiklikku elu, aga siis hakkas tunduma, et koletised on tema jaoks suur probleem. Vaatasin pimedas toas pikka rida raamaturiiuleid, mis seisid üksteise ees. Kallutasin pead edasi tagasi, et vaadata läbi erinevate riiulite vahele jäävate vahekäikude, aga vahekäike oli nii palju, et kõigini pea ei ulatunud. Kordasin sõnu oeh-aeh-oeh-aeh. Mõtlesin, et peaksin hakkama unenägusid üles kirjutama. Ma ei teadnud, kas kirjutada ainult tänased või ka eilsed.

Hinnangud toimetamisele

"Eesti ajaloo" teise köite arvustustes on antud sarja toimetamise kohta täpselt vastupidiseid hinnanguid:

1) "Tiitellehe pöördelt leiab lugeja ainult ühe retsensendi ja ühe keeletoimetaja. Võrdluseks Eesti ajaloo VI köidet retsenseeris kaheksa asjatundjat, peale kahe tegevtoimetaja sõelus teksti kaks toimetajat, kelle volitused ületasid keelelise toimetamise piirid. Ilmselt vajanuks ka Anti Selart abijõude." (Lauri Vahtre)

2) "Kui Eesti ajaloo teisi seni ilmunud köiteid on retsenseerinud seitse-kaheksa eriteadlast, siis selle köite puhul on tegemist ainult ühe, ilmselt liiga heatahtliku retsensendiga, ning see pole raamatule kasuks tulnud." (Malle Salupere)

3) "Järgnevalt vaatlen "Eesti ajalugu II" sisu ja toimetamise laadi. Selle kohta võib enamasti öelda positiivseid sõnu. Raamat on hästi toimetatud ja sujuv, kuid seda on ehk liigagi palju toimetatud. Peamine vastutus langeb selles osas toimetajale ja poliitiliste osade peamisele kirjutajale professor Anti Selartile, kuid tal on olnud abiks kokku kümme noort ajaloouurijat, kes on kirjutanud teose temaatilised osad. Nendeks on olnud Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Kersti Markus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Marek Tamm ja Heiki Valk ja lisaks tänatakse eessõnas 23 inimest. Tegemist on seega ebatavaliselt suure kollektiivse pingutusega. /.../ See on ilmselt ka kogu sarjas kõige põhjalikumalt toimetatud köide." (Kari Tarkiainen)

Kõige õigem peaks olema esimene hinnang, mille on andnud üks kuuenda köite autoritest. Kolmas hinnang on tõlgitud soome keelest ja peaks seetõttu olema kõige vähem usaldusväärne, kuigi mul puuduvad andmed, mida need 23 tänatut tegid. Isiklikest mälestustest lisan, et neljanda köite põhiautor ütles keeletoimetajale, et see on kõige parem toimetamine, mida ta on näinud, umbes sama räägiti ka kuuenda ja viienda köite esitlustel. Kui mulle midagi sisulise toimetamise juures ette heideti, siis põhjalikkust, mitte pealiskaudsust.

Leheküljenumbrid

Minu raamatust "Viimsed päevad" olid mõned eksemplarid tulnud trükikiojas praagid, nii et mõni lehekülg oli vahelt puudu. Külla tuli üks naine, kes oli ostnud sellise eksemplari. Ütlesin, et võin selle parema vastu vahetada. Naine lehitses enda ostetud eksemplari ja hakkas kahtlema, kas on üldse midagi puudu või on leheküljed lihtsalt valesti nummerdatud. Selgitasin, et päris lõpus tulevad nalja leheküljenumbrid. Ütlesin, et Sõltumatu Infokeskus hakkas uuesti tööle, nüüd on rohkem lugemist. Mulle vastati, et uudistes oli öeldud, et see on populaarne portaal. Ütlesin, et kui kõigile teated postkasti kätte saadetakse, siis on ta muidugi populaarne. Mõtlesin, et kuna Bristol kirjutas ühele minu raamatule saatesõna, siis pean talle kinkima kõik enda raamatud.

Valehinnangud

Males tuleb hästi välja, kuidas mind alahinnatakse. Ükskord mängisin vastasega, keda ma olin enamasti võitnud ja võitsin ka selle mängu. Aga vastase juurde ei astunud mitte üks, vaid kaks inimest, kes mõlemad küsisid: "Võitsid, jah?" Teistel kordadel kui ma võitnud olen, pole vastast juures olnud ja on saanud küsida ainult minult. Siis on küsitud: "Kas kaotasid?" Need on olnud juhtumid, kus küsija pole mängu tulemust teadnud ja on oletanud, võibolla näo järgi. Aga on juhtunud ka, et vastane, keda ma olen võitnud, on mängu tulemuse ära unustanud ja tal on tekkinud uus mälestus, nagu võitnud oleks tema. Ma olen selle kohta psühholoogia raamatust lugenud, et osasid inimesid kiputakse alahindama ja teisi ülehindama. Näiteks murdeealised pidavat eakaaslasi ülehindama ja oma vanemaid alahindama. Muidugi on olnud ka juhtumeid, kus keegi on mind üle hinnanud, võibolla on viga selles, et need jäävad mul halvemini meelde. Näiteks ühel esimestest kordadest, kui läksin maleklubisse, ütles üks vanem mees: "Tulevane Tartu meister, jah?" Võibolla see oli nali. Aga kui ma võitsin esimest korda Seljodkinit, kelle reiting oli tol ajal minu omast üle 500 punkti kõrgem, kirjutati ajalehes: "Eriti kiiresti areneb Runnel", mis oli ilmselt tõsiselt mõeldud. Kes on pannud tähele, kuidas mul maletulemused kõiguvad, on iseloomustanud, et ma olen ebastabiilne. Aga kes pole minuga malet mänginud ja on ainult lugenud, kuidas ma kirjutan, on öelnud: "Sa oled väga järjekindel." Males ei halastata, kui mängu jooksul üks viga teha, siis kohe karistatakse. Mõnes teises kohas võidakse rohkem andeks anda. Vahel on juhtunud, et males ka halastatakse, aga tavaliselt mitte.

Pikk pilv

Üks klassiõde abiellus ühe klassivennaga. Teine klassiõde abiellus teise klassivennaga, sest see jäi üle. Mulle öeldi, et mina jäin kolmandale kohale. Püüdsin teha ükskõikset nägu. Mulle öeldi, et mul on selline sümptom, et ma pean minema arsti juurde kontrollima, ega mul vähki ei ole. Läksin ühte majja. See oli sissepiiratud. Sissepiirajad olid tulnud mind otsima, teised majas olijad olid nendega enne minu saabumist lumesõda pidanud. Mul oli õnnestunud majja siseneda nii, et piirajad mind ei märganud, aga sama märkamatult lahkumine ei pruukinud õnnestuda. Majas olnud olid pidanud lumesõda hulgakesi, aga nad pidid majast lahkuma enne mind, mina pidin lahkuma jälle üksi, mistõttu mul lumesõja pidamine oleks olnud raskem. Oleksin võinud kasutada võtet, et asun piirajate vastu rünnakule ja teen ühe neist lumega kokku. Aga oli karta, et piirajad kasutavad lisaks lumekuulidele ka nuge.

*
Otsingumootorisse oli vaja sisestada venekeelsed sõnad Riia arhiivis asuva dokumendi kohta. Sisestasin, aga otsing ei andnud ühtegi vastet. See tuli sellest, et olin sisestanud ladina tähtedega. Oli vaja sisestada vene tähtedega. Selleks läksin läti otsingu lehele. Aga erinevalt vene otsingulehest oli läti otsingulehel üks vene täht puudu, kuigi see oli dokumendi nimes olemas. Kõndisin koos isa ja vendadega mööda Emajõe äärt Võidu ja kaarsilla vahel. Vaatasin pilvi. Üle taeva läks katkematu pilvepiir, mis jagas taeva pilves ja lagedaks osaks. Ütlesin, et see on nagu läänerinne. Mul soovitati vaadata kaugemale. Pilv oli küll pikk, aga ainult kitsas riba, selle taga tuli jälle lage taevas. Aga silmapiiril olid uued muhklikud pilved. Isa viis meid ühe ansambli tühjadesse ruumidesse. Isa oli selle ansambli juht. Aga ta oli osalenud ainult kahes selle ansambli laulus, nii et ma ei teadnud, mille poolest ta juht on. Selle ansambli laulud olid pandud ühele lindile. Seletati, et erinevate lauljate hääled on kokku monteeritud. Mõtlesin, et see on võimalik, kui tõmmata magnetlindile kõrvuti kriipsud. Isal pidi selle ansambliga siiski mingi seos olema, kui tal oli selle ruumide võti.

Nädalavahetuse mõtteid

Mõtlesin, et kustutaks oma blogi loendurid ära, et nende vaatamisele liiga palju aega ei raiskaks. Aga edasi mõtlesin, et milleks varandust hävitada, see oleks nagu raamatute ära viskamine.

Ma olen viimastel aastakümnetel vähe televiisorit vaadanud. Aga viimasel ajal olen mõelnud, et ühe filmi nädalas võib internetist vaadata. Rohkem vast ei tasu, kui silmad on nõrgad ja televiisori vaatamine on veel passiivsem tegevus kui raadiokuulamine, sest enda kujutlus töötab veel vähem. Aga kui pärast vaadatu kohta mõtteid üles kirjutada, muutub see juba aktiivsemaks. Või kui vaadatust kellelegi rääkida. Üle-eelmine nädal vaatasin kultuurisaadete rubriigist saadet Kaplinskiga. Eelmine nädal dokumentaalfilmide alt filmi rästikutest. Täna samast rubriigist filmi Tallinna kordategemisest, mis oli valminud 1979. Seal näidati muuhulgas  noort Laari. Vist tema ütles seal, et inimesed peaksid olema aktiivsed, mitte kõiges passiivseks kõrvaltvaatajaks jääma. Sellega ma olen nõus, ainult et kõigi aktiivsus ei pea avalduma ühes ja samas, kuigi vajaduse korral tuleb olla valmis ka ootamatusteks. See film näitas, et Laaril olid juba varases nooruses eeldused peaministriks saamiseks olemas. Nüüd on näha, et ta püiab olla aktiivne ka ratastoolis.

Lugesin "Loomingust" Masingu kirju. Sealt sain kinnitust, et tegin õigesti, kui ei tegelenud täna põhitööga, vaid võimalikult erinevate asjadega, sest ka neis kirjades räägib Masing spetsialiseerumise vastu. Võibolla vähem andekas inimene peab siiski spetsialiseeruma kitsamalt kui Masing, muidu ta ei omanda ühte valdkondagi nii hästi, et tööd leida. Kunagi mõjutas mind artikkel maletajatest Polgaritest, kus öeldi, et kui inimene ennast ei killusta, siis ta võib jõuda maailma tippu ühes valdkonnas. Aga enne keskkooli lõppu mõjutas mind ilmselt juba Masing, kui põhjendasin ajaloo õppima minemist sellega, et mul on palju huvisid ja ajalugu on seotud kõigega. Maailma tippu ei pea jõudma tingimata kellegi teise leiutatud kitsal erialal, vaid võib tunda hästi enda leiutatud erialade kombinatsioonist tulenevaid seoseid, nagu mina segan kõik asjad kokku unenägudes. Kui ennast ainult aktiivselt täiendada, peaks teadmiste ja oskuste maht kasvama igal juhul märgatavalt. Kuigi selle saavutamisele võib tuua ka vastuargumente. Lapsena ma sain nooremaid vendi hoida, aga nüüd vennapoegi hoida on raskem, sest ma olen hirmudest puretud ja uued hirmud tekivad uute teadmiste omandamisega. Masing kaebab oma loomingus läbivalt, kui halvasti ta ennast tunneb.

Nii Laar kui ka Masing tugevdasid usku, et tähtis on olla aktiivne. Võibolla tänu sellele kirjutan täna ühe blogisissekande asemel kaks. Masingu vastuseisust spetsialiseerumisele on ehk mõjutatud see, et panen erinevad teemad ühte sissekandesse. Üks asi, mille kallal inimesed palju irisevad, on teemast mööda kirjutamine. Aga kui jätta pealkiri panemata, siis on raskem aru saada, mis on see teema, millest ma mööda kirjutan. Tegelikult võib siiski pealkirja panna, sest pealkiri ei pea minu meelest olema teema definitsioon. Magistriõppe seminaris heitsin kaasmagistrandile ette, et ta on pannud teadustööle ilukirjandusliku pealkirja. Aga nüüd leian, et selle mitte tegemiseks ei ole muud mõjuvat põhjenust kui ametlikult kehtestatud vormistamisnõuded. Blogi puhul vormistamisnõudeid kehtestatud ei ole, mistõttu siin on vabadus suurem.

Korteri uued tänavanimed

Ema näitas Hennule plaani, kuidas ta kavatses meie korteris tänavate nimed ära muuta, küsides, kas Henn on nõus. Varem olid tänavatel asjade nimed nagu Uus, aga nüüd pidid nad saama inimeste nimed nagu Randjärv. Mina ütlesin, et mina ei ole nõus, sest vanad nimed on paremad. Mulle öeldi, et minu arvamus ei ole oluline, sest mina ei ela siin. Ma ei saanud aru, kui ühe venna arvamust küsiti, miks teise oma oluline ei olnud. Meile tulid külalised. Ma ei tahtnud nende nähes vannitoa suunas minna, seetõttu jäin keset tuba pidžaamaga magama. Kukkusin selili asendist kõhuli. Öeldi, et lõpuks viiakse mind nagunii ära. Kohale saabus kraana ja kogu kodu lammutati ära, ainult mina jäin veel paigale. Siis tõsteti mind õhku, et ära viia. Ma ei teinud silmi lahti, aga haarasin tõstjal juustest kinni, küsides, kes mind viib ja kuhu.

Vesi ahju

Meil on teist nii kahju,
et keelame ahju,
muidu te tervis
saada võib kahju.

Meil on teist nii hale,
et jutt meil on vale,
sest hääli ei anta
ausamale.

Me muud teist ei taha
kui hääli ja raha.
Kui neid te ei anna,
siis olete paha.

Õpitu kordamine

Mul on alles paberid, mille abil ma ülikooli eksamiteks õppisin. Eile enne magamaminekut võtsin ühe sellise paberi ja hakkasin kordama. See meeldis nii väga, et täna hommikul voodist välja tulles esimese asjana jätkasin kordamist.

Varem tehtud asjad

Algas tund. Klassis olid lauad kahes reas. Istusin seljaga teise lauarea poole. Minust vasakul istus üks tüdruk, nii et vahele jäi üks tühi tool. Aga kui ma istusin tüdrukust kaugemale, siis läksin lähemale jälle minust paremal istuvale poisile. Pidime lugema saksakeelset harjutust, igaüks omaette. Kui Krister saksa keelt nägi, hakkas ta lugema sellise häälega, nagu see oleks natslik. Ütlesin sel puhul keelava lause, aga nii vaikselt, et Kristerini see ei kostnud. Õpetaja jagas kõigile paberipakid, kus pidi olema eestikeelne kirjand. Küsisin esimest lehte vaadates, kas see on kirjand. Õpetaja vastas, et kirjand on pöördel. Me pidime kirjutama "Fausti" kohta kirjandi. Ma ei tahtnud, sest olin sellest juba blogis kirjutanud.

*
Olin kohtunud õppejõuga, kes oli olnud minu proseminaritöö juhendaja. Pärast seda läksin teise ruumi, kus hakkasin proseminaritööd lugema. Õppejõud tuli ka sinna ruumi. Proseminaritöö oli Haile Selassie kohta. Ütlesin õppejõule, mida olin just lugenud, kuidas Haile Selassie ei olnud vastu, et tema rahvale tehtaks ühte halba asja. Mõtlesin selle kohta välja selges sõnastuses lause, aga kuuldavale tõin segasemalt. Õppejõud vastas, et ongi, lisaks ei tulnud J. Partsist ja tema naisest nii palju kui oodati. Ütlesin, et ma ei tea Partsi naise kohta mitte midagi. Temast kirjutatakse arvatavasti ajakirjades, aga mina loen ajalehti. Pidin hakkama valmistuma lõpueksamiteks. Eelmine kord olin nendeks põhjalikult ette valmistunud ja teinud need hiilgavatele tulemustele. Aga nüüd ei saanud mul nii hästi minna, sest eelmine kord olin õppinud terve päeva, aga nüüd lubasin endale iga päev neli puhketundi.

Juuni on halvem kui jaanuar

Täna oli eelmise nädalaga võrreldes edasiminek, et suutsin vähemalt klubisse kohale minna. Aga suurimaks saavutuseks see jäigi. Kui eelmine nädal segas peavalu, siis täna unisus. Tegin kaks viiki ja sain seitse kaotust.

1. Trohhalev 8,5 p.
2. Peebo 7,5
3. Solovjov 6
...
9.-10. Runnel 1

Mõtlemisaeg oli 12 minutit.

Pikad varred

Asparaaguse varred olid enneolematult pikaks kasvanud. Nad ulatusid toa teise otsa ja isegi teistesse ruumidesse. Ütlesin, et see on inimsööja taim. Aga muld potis oli purukuiv ja tuli kasta. Lisaks asparaagusele kasvas samas potis tomat.

*
Grenzsteini raamat oli ilmunud, aga seda polnud vist keegi lugenud. Inimesed arvasid vist, et kogu raamat on venestamispropaganda. Ütlesin, et ma olen nii vihane, et inimesed ei saa aru, mis hea raamat on. Ma ei mäletanud, mis ma panin saatesõna pealkirjaks, kas Grenzsteini ees- ja perekonnanime või tema tagasituleku. Viimast ma vast ei pannud, sest sellist pealkirja oli varem juba kaks korda kasutatud. Aga kui isa soovitas, siis võisin panna.

*
Läksin koos väikse lapsega vette. Kui laps nägi läheduses ujumas parte, siis tahtis ta neile järele ujuda. Seda ma ei lubanud. Võibolla ta oleks ühe hetkega ujumise selgeks saanud, aga võibolla oleks selle järgmisel hetkel unustanud.

Katkestasin video

Läksime Tallinna sadama peatuses bussi peale, et Tartusse sõita. Bussi hakkas juhtima Henn. Ta polnud seda varem teinud. Kui Tõnu peale tuli, pidi Henn juhtimise talle üle andma. Hennu juhitud buss jõudis Tartusse Sõpruse sillale. Henn ei vaadanud aknast välja. Ütlesin talle, et ta peab vaatama. Henn vastas, et seda ta ei tee. Kui buss lähenes ringteele, kus pidi keerama, ei julgenud ma enam Hennu poole vaadata, vaid vaatasin aknast välja. Nüüd hakkas Henn jälle juhtima. Tal oli nähtavasti nii täpne ajataju, et teadis, millal peab uuesti aknast välja vaatama. Aga vahel juhtus, et keegi läheb üle tee.

*
Ühe naise pilte oli feisbukis alati palju laigitud, aga uus pilt ei olnud saanud ühtegi meeldimist. See tuli vist sellest, et tänane pilt oli udusem. Hakkasin seda videot vaatama. Videos naine laulis. Kui ta laulis, et nüüd võtab ta riideid seljast vähemaks, panin video kinni. See oli vist striptiisivideo. Selle kontrollimiseks panin ta mõned korrad uuesti mängima. Aga kuna video läks iga sulgemisega algusesse tagasi, ei jõudnud ma ka uutel vaatamistel kaugema osani. Oli hommik. Ma ei läinud veel vannituppa, vaid heitsin laua peale pikali. Ma olin varemgi hommikuti uimasust teeselnud.

*
Öeldi, et tšetšeenid iseseisvust ei saanud. Vastasin, et nad said iseseisvuse, aga jäid sellest hiljem uuesti ilma. Süüdlased olid kaks meest, kes võtsid pantvange ja panid pomme, mistõttu Venemaa Tšetšeeniat uuesti ründas. KGB kindral oli neist kahest mehest kultuursem, öeldes ainult, et sõja võidab Venemaa, aga tegemist on Ida-Euroopa ühe arvestatavama sõjajõuga. Olin ühel peol. Avaldasin võrgus kirjelduse, mis täna oli juhtunud. Pärast kirjutasin paberile samadest asjadest teistsuguses sõnastuses, aga ei hakanud võrgus sõnastust enam muutma.

Faust

Johann Wolfgang von Goethe. "Faust". Saksa keelest tõlkinud Ants Oras. Tartu 2007. Koos lisadega 414 lk.

Põhikooli ajal käisime klassiga vaatamas "Fausti" esimese osa etendust "Vanemuises". Klassikaaslased istusid all saalis ja mina üleval rõdul, sest jäin teatrisse natuke hiljaks. Oli vist ka vaheaegu, aga jäingi üles istuma. Koju minnes küsiti mult, kas mulle etendus meeldis. Vastasin, et meeldis küll. Aga parajasti oli külas üks kirjanik, kes oli näinud seda varasemal päeval, talle ei meeldinud. Ta polnud rahul nõidade kostüümidega ega sellega, et noor Faust ei olnud üldse Fausti moodi. Natuke paremaks pidas ta vanglastseeni, mis mulle oli kõige vähem meeldinud.

Keskkoolis oli "Faust" kohustuslik kirjandus. Lugesin seda Sanga tõlkes, mida oli kasutatud ka teatris. Paremad salmid on sellest lugemisest siiamaani peas. Aga ma ei lugenud raamatut läbi tervikuna. Praegu kui ma mõne raamatu lugemist alustan, siis enamasti ka lõpetan. Kooli ajal lugesin vabatahtlikult alustatud raamatud sagedamini tervikuna läbi kui kohustuslikud. Kohustuslike vastu oli huvi väiksem, teiseks ma ei ole kõige kiirem lugeja. Kui vastamise päevaks raamatut läbi ei saanud, siis anti juba järgmine kohustuslik raamat ja esimene jäigi pooleli. Sellest hoolimata sain ka osaliselt loetud raamatud enamasti vastatud.

Koolis kõigepealt arutati raamatut suuliselt. Õpetaja iseloomustas seda ja küsis, mida on eeskujuks võetud. Vastasin, et Napoleoni, mida loeti vist õigeks vastuseks. Teiseks pidime kirjutama raamatu kohta kirjandi. Kirjandi teema oli "Kes otsib, ikka eksib teel". Selles kirjutasin, et raamatu algus on hea, aga Goethe on kirjutades teelt eksinud ja teine pool on liiga segane. Vist tõin välja ka, et kui teises pooles üks tegelane saab valmis pisikese tehisinimese, siis peab autor seda mõttetuseks, aga tegelikult on see suur teaduslik saavutus. Õpetaja ei olnud õpilaste kirjanditega rahul. Ta ütles üldistavalt, et õpilased peavad ennast jumalaks taevas, arvates, et võivad Goethet kritiseerida. Kirjanditest polevat aru saada, kas raamatu teist osa on loetud.

Tänavu palju aastaid hiljem tegelen Carlyle’i uurimisega, kellel on üks raamat "Fausti" kohta. Enne selle lugemist otsustasin "Fausti" üleni läbi lugeda. Carlyle pidas Goethet oma aja suurimaks kirjanikuks, seetõttu mind huvitab, mida ta tema juures hindab.

Kuna ma Sanga tõlkes olin raamatut juba osaliselt lugenud, siis nüüd võtsin Orase tõlkes. Mulje oli kohe, et Sanga tõlge on parem. Sang paistab olevat raamatut lihtsustanud, aga Oras keerulisemaks teinud. Teine mulje oli, et Goethe on märksa suurem kirjanik kui enne seda ilukirjanduslikest raamatutest loetud Tohvri. Sest Goethel on palju elemente, aga Tohvril vähe. Goethe oli küll raskemini meelde jäetav, vähemalt Orase tõlkes. Kuigi lugemise ajal tuli meelde, kuidas Sang oli samu kohti tõlkinud. Kolmas mulje oli, et raamatul on kõige parem algus, edasi läheb esimene osa teemalt ebameeldivaks, teine osa on vähemalt Orase tõlkes ka praegu raske lugeda. Päris lõpust jõudis jälle rohkem kohale, sest seda lugesin teistsuguse meetodiga. Kui kooli ajal oli tundunud, et eeskujuks on Napoleon, siis nüüd mõtlesin, et osalt võis Goethe kirjutada ka enda elu põhjal, kuna ta on samuti suurmees. Autor on raamatut nimetanud tragöödiaks, aga tekkis küsimus, kas see on õige, kui lõpp on õnnelik.

Kui Goethe kirjutatud osa oli läbi, lugesin teiste lisatud ees- ja järelsõnu. Neid meeldis rohkem lugeda kui põhiosa ennast, sest need olid kergemini arusaadavad. Ja kuna minu lemmikraamatud on ajalooraamatud ning saatesõnad erinevalt põhiosast võiks liigitada kultuuriajalooks. Kui mina olin kahelnud, kas raamatut saab pidada tragöödiaks, siis saatesõnas öeldi koguni, et see on pigem komöödia kui tragöödia. Seda ma mäletan, et teatris publik kahes kohas naeris ja keegi ei nutnud, aga ma leidsin nüüd lugedes traagilist siiski rohkem kui koomilist. Küsimusele, kas Goethe on võtnud eeskujuks Napoleoni või ennast, leiab saatesõnast vastuse, et ta on kirjutamist alustanud juba enne Napoleoni esile kerkimist. Aga Goethe ja Napoleoni kohtumine paistab olevat siiski tõuge esimese osa ilmumisele. Teiselt poolt on nimetatud, et Napoleoni sõjad pidurdasid kirjutamist. Goethe kirjutas raamatut suurem osa elust. Seda võib põhjendatuks pidada, sest siis saab kirjutada noorusest noorena ja vanadusest vanana. Järelsõnas on toodud välja seda, et Goethe on Fausti kuju loomisel kasutanud ennast, kuigi neid ei peeta kattuvaks. Sarnaselt minu keskkooliaegse kirjandiga peavad kriitikud väärtuslikumaks esimest osa. "Faust" olevat Euroopa kultuuri 3000 aasta ajaloo kokkuvõte. Goethe on kirjutanud, kui vähe on inimeses originaalset, millega ta paistab jagavat Emersoni seisukohta, et hea raamat ongi kompilatsioon. Carlyle on üks väga paljude hulgas, kes "Faustist" on kirjutanud ja teda ei mainita. Saatesõnades on vastuolu, et ühelt poolt olevat "Faust" osa maailmakirjandusest, mille puhul loomismaa pole tähtis, teiselt poolt olevat ta väljaspool Saksamaad suhteliselt vähe levinud, kuna lüürilist luulet olevat raskem tõlkes edasi anda kui eepilist. Vastuolu näen ka selles, kui ühelt poolt nimetatakse Goethet tormi ja tungi esindajaks ja tuuakse välja tema irratsionaalsust sellega, et ta olevat tahtnud, et teos oleks mõistusele haaramatu, teiselt poolt nimetatakse teda antiromantiliseks.

Tõlkija kohta öeldakse, et kõik tõlked ei ole eestindused, aga Orase tõlge on, sest ta on toonud "Fausti" tegevuse justkui Eesti oludesse. Ümbrispaberil vastandatakse eluläheduslasi ja vaimuläheduslasi, kellest Oras kuuluvat viimaste hulka. Mulle tuletas see meelde sõna vaimuelu.

Koogid klassis

Õpetaja küsis, kas ma tean, kus riigis asub Loodeterritoorium. Vastasin oma kohalt, et Kanadas. Õpetaja tahtis, et ma jätaks vastused meelde ja seejärel läheksin tahvli ette. Mõtlesin, et selle tunnen tahvli ees rippuval kaardil ära, milline on Baffini maa, sest see on Kanada kõige suurem saar. Vaatasin, et ma peangi asju peast teadma, sest tahvli ees rippuval kaardil ei ole neid kohanimesid peale kirjutatud.

*
Tõnu läks reisile. Mina ja ema jäime koju. Varsti kostis telefonist Tõnu hääl: "Tule eest ära!" Ema küsis, kas nad läksid reisil tülli. Mina pakkusin, et võibolla jäi keegi autole ette. Tõnu tuli koju tagasi. Ta ütles, et ta võttis Hennult uiskude volituse ära, mispeale Henn võttis temalt ära auto volituse, mille peale Tõnu jättis reisi pooleli. Ütlesin, et uiskude volitust ei ole vaja, uiske lihtsalt antakse.

*
Üks õpilane seisis klassi ees ja tema kõrval seisis klassi tulnud teise aine õpetaja. Ta küsis, mida me tänavu ajaloos õppinud oleme. Õpilase selja taga oli kirjas nimekiri õpitud teemadest. See nimekiri ei olnud pikk, aga mõnest punktist ei olnud midagi omandatud. Üks klassiõde vastas kohapealt, et me õppisime Jüriöö ülestõusu 40 keeles. Mõtlesin, et aga me õppisime seda ikkagi kõigest kooliõpiku järgi. Klassis oli koeri. Üks oli minu lähedal. Räägiti, et vuntsidega koerad ei hammusta kunagi. Koer võib surnuks hammustada ainult teise koera või kassi, aga mitte inimest. Mõtlesin, et kui koer teise koera või kassi surnuks hammustab, siis oleks inimesele samuti tema hammustus väga valus. Klassi oli toodud palju kooke. Minu kõrval istuv klassivend kooris noaga kartuli ära, nii et kartulist ei jäänud peaaegu midagi järele, seejärel viskas selle selja taha. Teda kutsuti korrale. Hetkel kui oli pime, läksin klassivennast kaugemale. Ta ei näinud, et ma eemaldusin, ja lõi noaga kohta, kus ma seni olin olnud. Kui ta eemale oli läinud, panin noa laua laekasse. Klassivend tuli minu juurde tagasi ja küsis, kus nuga on. Vastasin, et peitsin ära. Klassivend viskas tahvli sisse  suurte lõikamisvahenditega märki, nii et tahvli ees seisjad pidid eest jooksma. Vaatasin, et ühel teisel klassivennal on naise rinnad. Aga mõtlesin, et ma näen valesti, sest ta ei ole naine. Teised sõid kooke, aga mina istusin oma kohal ja närisin ainult saiatükki. Mõtlesin, et sööklasse ei saa ma minna, sest mul ei ole söögiraha maksnud. Mõnel päeval olin käinud, aga vist juba korravastaselt. Varem oli söögiraha kogutud, aga nüüd pidi ise maksma minema. Ma ei teadnud, kas makstakse kantseleisse kuu söögiraha ette või sööklas ühe portsu eest korraga. Lõpuks läksin ettepoole pinkide juurde, et kooke võtta. Kooke oli igasugu erinevaid sorte. Kõik, mida ma proovisin, olid maitsvad. Seisin akna all. Üks klassivend oli lombakaks jäänud. Ta rääkis, et mitte ainult kolmandik inimesi ei näe pimedalt, vaid kaks kolmandikku neist on veel lombakad ka. Ta oli noorena sporti teinud, aga nüüd olid tagajärjed käes. Sellest hoolimata oli ta rõõmus. Kuna olin avaldanud blogis unenäo, kuidas mind vastama kutsuti, võidi mind täna päriselt ka vastama kutsuda, et vaadata, mida ma kardan. Leidsin, et nõutakse liiga täpseid vastuseid. Kõik on üldjoontes selge, aga oodatakse põhjalikku ettevalmistust. Vastamised võiks edasi lükata. Aga enne veerandi lõppu tuleb ikkagi vastata, et kaheseisudest välja tulla.

Keeldusin vastamast

Tõlkisin raamatut. Eespool oli tõlge vast korras, sest olin seda mitu korda üle vaadanud, aga viimati tõlgitud osa mitte, sest alguses kippus mul kogu aeg lauseid vahele jääma. Mulle tuli külla peaminister. Ta ütles, et keegi oli öelnud, et mul läheb tõlkimise tähtajaga kiireks. Kui peaminister oli läinud, mõtlesin, et ütleja arvates tähendab tähtaeg vist seda, et raamat peab ilmunud olema, aga minu arvates, et tõlkimine lõpetatud.

*
Tõlkisin raamatut. Oli selgunud, et üks naine kirjutas sama autori kohta uurimistööd. Kui olin tõlgitava autori nime nimetanud, oli tema mees kohe ruumist välja läinud, et naisele helistada. Naise reaktsiooni peale lahutas mees abielu ja vallandas naise töölt, kuigi ülemus oli naine. Nüüd langes naine doktorantuurist välja ja mees sai sinna ise teemaga "Muistne vabadusvõitlus", kuigi seda teemat oli juba varem palju uuritud. Hakkasin minema inglise keele tundi. Klassi ukse taga kohtusin ühe poliitikuga. Ta ütles, et õpilaste teadmiste kontrollimise süsteemi täiustatakse. See võis tähendada, et edaspidi hakkan saama halvemaid hindeid. Õpilasi pidi ka kodus rohkem kontrollitama hakkama. Klassis vaatasin, kuhu istuda. See oli selline klass, kus osad pidid istuma diivani peal. Teised kordasid vihikutest seda, mida pidi täna jutustada oskama. Vaatasin oma vihikusse. Ma olin ka jutu valmis kirjutanud, aga mitte inglise, vaid eesti keeles. Õpetaja ütles, et vastama kutsub ta mind, sest mina solvasin poliitikut. Vastasin, et see ei ole tõsi, kui minu kohta nii öeldakse, siis mina vastama ei lähe. Võtsin õpetaja laua pealt hinnete märkmiku ja kõndisin sellega klassist välja. Aga kuna ma ei tahtnud õpetajaga igavesti tülis olla, viisin varsti märkmiku talle tagasi. Koju läksin koos Erikuga. Erik ütles, et sõnal ateism on erinevaid tähendusi, seda võib võtta usuliselt või sotsiaalselt. Vastasin, et minu jaoks on ateism usk, sest see on seotud veendumustega.

*
Joonistasin koos Klausiga. Klaus joonistas pooleli olevale pildile uue näo. Seejärel tegi ta ühe näo taha kaare, soovides, et selle kaare sisse joonistaks näo mina. Ütlesin, et seal ei mahu silmad õigele kõrgusele. Tegin nad kõrgemale. Öeldi, et kui silmad on tegelikust kõrgemal, siis on raskem aru saada, et see on nägu. Klaus oli varem valminud nägusid üle värvinud. Tänane pilt ei olnud nii hea kui eelmine. Joonistasin käte ja jalgade terava nurga all liigutusi. Maaja vaatas joonistamist pealt ja küsis midagi pildi kohta.

*
Sõitsin bussiga. Tahtsin sõita kesklinna. Aga märkasin, et buss jõuab juba vastassuunas sõites Pärmivabriku peatusesse. Olin kesklinna maha maganud.

Jalutuskäik linnas

Meie auto hakkas ise sõitma, kui kedagi sees ei olnud. Ta sõitis vastu teiselt poolt vastu tulevat autot. See tagurdas eest ära. Aga tagurdada ta ka hästi ei saanud, sest tema taga oli veel autosid. Lootsin, et kui juhita autole keegi gaasi ei anna, siis jääb ta varsti seisma. Aga auto hakkas koguni pöördeid sooritama.

*
Meikar tõlkis ühte raamatut. Tal läks tõlkimine kiiremini kui minul, sest ta teadis sõnade vasteid peast, aga mina pidin sõnaraamatust vaatama. Läksime ühtede tüdrukutega linna jalutama. Mina leidsin, et alati ei pea jalutama kesklinna, vaid vahel võib minna mõnda teise linnaossa. Aga kui me teise linnaossa läksime, siis oli see ikkagi selline, kus ma olin just käinud. Üks tüdruk ütles, et tal ei ole "Kristeli printsiip" selge. Läksime kohvikusse. Kohvikus tuli mulle meelde, et ma ei võtnud rahakotti kaasa. Aga taskust leidsin kaks kaheeurolist ja sente.

Luure ja monopolid

Eilsetes uudistes leidis kinnitust, et arvutites on nuhkvara. Tänastes uudistes leidis kinnitust, et luure loeb elektronkirjad läbi. Minu arvuti ekraanile on viimasel ajal mitmel korral ilmunud sõnad, mida mina pole kirjutanud. Minu ema arvutis taastus terve kustutatud fail.

Hiljuti ilmus mingi peaministri või valitsuse nõuniku artikkel, kus tehti üleskutse minna koolides üle vihikutelt tahvelarvutitele. Selle abil suureneks samuti võimalus rahvast kontrollida. Nõunik põhjendas oma mõtet sellega, et paberist loobumine on roheline mõtlemine. Põhjendust, mille poolest arvutite tootmine on paberi tootmisest rohelisem, ta ei toonud. Ma soovitan, et kui on vaja paberi tootmist vähendada, alustada reklaamist.

Mulle meeldivad arvutid vähem kui paber, eriti ei meeldi mulle tahvelarvutid. Kirjutan iga päev koolivihikutesse. Ma kardan, et kui need koolides ära kaotatakse, siis lõpetatakse nende tootmine või lähevad nad väga kalliks. Viimati ostsin neid Tartu vana kaubamaja raamatupoest, aga kui tahtsin juurde osta, oli see pood likvideeritud.

Keskkonna ja inimeste tervise kaitsega põhjendati ka ettepanekut keelata ahiküte. Aga võibolla on tegelik eesmärk küttemonopoli kehtestamine. Ahjusuits on võibolla tõesti vähkitekitav, aga teiselt poolt peaks kaminatule vaatamine parandama vaimset tervist. Kas ahikütte keelamine oleks keskkonnasõbralik, selles ma kahtlen, sest kui küte hakkab tulema kohale kaugemalt, siis tuleb ju tee peal esinevate kadude tõttu kõvemini kütta. Ahikütte keelamise asemel võiks vähendada auto- ja lennukiliiklust.

Kaks lasteaeda

Tõnis ja Joosep pandi erinevatesse lasteaedadesse. Mõlemad lasteaiad asusid Kaunase puiesteel. Nädala lõpus hakkas Joosep nutma ja ütles, et ei ole nädal aega Tõnist näinud. Selle peale toodi Tõnis kohale. Väikestele lastele võis nädala pikkus selge olla, sest nädalavahetus oli lasteaiavaba.

Sõnavabadus

Täna ütleme neeger.
Täna on ilus päev.
Neeger on must nagu öö.
Loodame, et ta ei löö.

Skriptide vastuolu

Läksin kooli riidehoidu. Seal nägin ühte meest, kes tahtis, et ma tema nagis rippuvaid riideid selga prooviks. Mul oli taskuarvuti. Panin selle ise arvutama, nii et ta liidaks summale kogu aeg ühte ja sama arvu juurde. Panin niiviisi arvutama kümme rida erinevaid tehteid. Algul oli ridasid üks, aga hiljem lisatud teine rida läks esimesest reast mööda, sest esimene rida liitis seitsmeid, aga teine kümneid. Jõudsin taskuarvutiga ühte majja, kus hakkasime mängima reketitega palli, põrgatades seda kahekesi vastu seina. Varasematel kordadel olime lööke loendanud, et mäng õigel ajal lõpetada, aga seekord me ei loendanud, vaid taskuarvuti pidi aega mõõtma. Aga kuna ma seda õigel hetkel ei vaadanud, siis mängisime natuke kauem kui vaja. Arvuti oli jõudnud nii suure summani, et seda ei saanud enam mõõta numbritega, vaid numbritele tuli lisada kolmetäheline lühend. Aga summa kasvas edasi ja neid lühendeid tuli ka vahetada.

*
Mõtlesin, et selleks, et lugejatel oleks meeldivam minu feisbuki sissekandeid lugeda, panen sinna ka värvivaliku, nagu on minu koduleheküljel. Koduleheküljel olid avalehel ühed neli värvi ja alalehtedel teised neli, aga feisbukki panen kõik need kaheksa. Kaheksandal kohal oli valge värv, mida feisbuk pakkus ka ise sissekannete taustaks. Aga kui ma olin muudatuse teinud, siis nägin, et kodulehekülje ja feisbuki skriptid on omavahel vastuolus, nii et tulemus oli ootamatu. Ei saanud valida varianti, et kogu taust oli ühte värvi, vaid taust jagunes erinevat värvi nelinurkadeks, mis olid minu pakutud värvide hulgast. Ühte värvi ala oli nagu heinamaa ja teine marjamaa. Muudatuse tegemise käigus oli võrgubrauser arvutist kustunud. Aga selle tagasi panemiseks oli vaja võrku pääseda. Küsisin, kuidas ma nüüd võrku pääsen, kas pingides. Klaus vastas, et pingides seda ei tehta.

Raske mängida

Täna oli plaanis malet mängima minna, aga mõtlesin ümber, kui ärkasin peavaluga. Varem on pea hakanud vahel valutama pärast mängu lõppu, mis on tulnud pingelangusest, aga täna on asi võibolla palava ilma tõmbetuultes.

Kolm õde

Olime Peedul vanaema suvilas. Vanaema leidis kapi pealt paki puhtaid pabereid. Ta küsis, kust need sinna said. Ma ei mäletanud, võibolla olin mina toonud. Keset tuba oli raamatuvirn. Hakkasin sealt lugemiseks raamatuid valima.

*
Liisile ütles tema õde, et varsti tuleb teise õe sünnipäev. Teist õde nimetas ta eesnime pidi, muutes nime keskel ühe tähe ära, et õdede nimed oleks sarnasemad. Kairi ütles, et ta teab neid nimesid, sest ta käis nendega koos trennis. Mina ütlesin, et ma teadsin juba 1980. aastatel, sest ma olin nende naaber. Võibolla ka 1970. aastatel. Vähemalt Ene nime teadsin ma juba siis. Liisi teise õe nime ma ei teadnud. Mulle öeldi, et võibolla ma vanaema sünnipäeval kuulsin. Paistis, et tegemist ei olnudki endiste naabritega, vaid meie sugulastega, kelle peres vähemalt kahel tütrel oli sama eesnimi, mis endiste naabrite omas. Isa ütles mulle, et saabastega peol ei olda. Vastasin, et ma ei tahtnudki, mul jäid need kogemata jalga. Võtsin nad nüüd ära. Mõtlesin, et võiks öelda, et teistel on ka jalanõud jalas. Aga võibolla neil olid need vahetusjalanõud. Mõtlesin, et jään seina ääres põrandal magama.

*
Läksin ühte majja. Kuulasime erinevaid laule. Ühe laulu järgi vibutasin rusikat. Ühe laulu refrään oli ülejäänud laulust kiirem ja refräänis korrati ühe suure ja tugeva meeslaulja nime. Refrääni ajal pidi näidatama seda lauljat paljana köögis seismas.

Lindude sõda

Eile nägin unes vareste ja kajakate sõda. Ärgates ei kuulnud muud häält, kui et naabritel televiisor mängis. Aga kui olin riidesse pannud, vaatas isa aknast välja ja ütles, et väljas käib vareste ja kajakate sõda. Enne seda pole mulle meelde jäänud, et selle kodu lähedal toimumisest oleks räägitud, kuigi paar päeva varem öeldi, et varesed ründasid inimesi. Vareste ja kajakate võitlusest lugesin ükskord varem küll "Eesti Loodusest".

Helsingist lahkumine

Mängisin maleklubis. Pärast mängu lõppu näitas vastane, et ta oleks teostanud etturiläbimurde ja lippu minema hakanud. Kui ma oleks kuningaga lippuminekut takistanud, oleks vastane oma kuningaga löönud minu etturi. Vastasin, et kui vastane oleks teostanud etturiläbimurde, oleks seda teinud ka mina ja ise samuti lippu minema hakanud. Vastane jäi mõtlema, et siis ei olegi tulemus selge. Turniir oli läbi. Enne klubist lahkumist vaatasin tabelit. Olin saanud seitse plussi ja seitse miinust. Olime Soomes. Ühel Helsingi tänaval liikus nii palju eestlasi, et sinna oli pandud eestikeelsed tänavanime sildid. Teistel Helsingi tänavatel oli sildid soome ja rootsi keeles, aga sellel soome, rootsi ja eesti. Tahtsin ühte kaupa osta. Aga ma ei teadnud, kas siis, kui ma ostaksin, jääks raha kojusõidu laevapileti jaoks. Taskust tulid välja Eesti mündid. Läksime laeva peale. Üks naine meie hulgast oli natuke punane ja laevas olid partei ruumid. Aga naine ei läinud siiski parteiruumidesse, vaid tahtis minna numbrituppa, kus ta saaks olla meestega ühes ruumis. Lõpuks ei läinud ta sellisesse ka, vaid neljalisse kajutisse. Räägiti, et selle naise vaimsed võimed on väiksed, aga tal on väga suur kunstianne ja kompositsioonitaju. Teised joonistasid natuke ette ja siis hakkas see naine sama pilti edasi joonistama. Ta lisas ainult mõned kiired jooned, aga neist piisas, et muuta pilt meistriteoseks. Tema pildid riputati kohe laeva seintele üles.

*
Pajur oli kirjutanud "Tunas" minu hiljuti kaitstud magistritööst. Ütlesin ühele mehele, et mul oli siiski hea magistritöö, sest selle kohta on ilmunud juba kaks arvustust. Mees tahtis Pajuri oma näha. Ütlesin, et see on tegelikult ajalookirjanduse ülevaade, minu tööst on kirjutatud ainult alguses. Aga kui ma seda kohta näidata tahtsin, ei leidnud ma seda algusest ka. Artiklile oli lisatud kaks fotot. Ühel oli Pajur raamatukogus, teisel teises raamatukogus. See ruum tundus mulle tuttav. See pidi olema tegelikult arhiiv, sest seal anti raamatute asemel kätte säilikukaste.

Kummaline auhind

Ülikooli saalis oli olnud püsinäitus. Aga nüüd viidi kunstiteosed saalist koridori, sest oli selgunud, et kunstnik on Euroopa Liidu vastane. Saalis toimus tseremoonia, kus mulle anti kätte auhind. Kui teatati auhinna mulle andmisest, ütles üks lõbusa näoga mees, et see on küll üllatav. Pärast tuli ta minu juurde ja ütles, et mina olengi see. Mind jättis auhind ükskõikseks, sest ise ei osanud ma oma teoseid hinnata. Parema meelega oleksin viibinud kuskil mujal kui sellel tseremoonial. Lugesin arvutivõrgust ühest auhinnast. Vaatasin kolme auhinnasaaja andmeid. Üks auhind oli läinud Pihkvasse, teine Peterburisse ja kolmas Eestisse. Mõtlesin, et kuidas nii geograafiliselt üksteise lähedal olevatesse punktidesse. Eestisse läinud auhinna olingi saanud mina. See auhind oli teadus-Nobel. Aga nüüd tuli mulle meelde, et ükskord olin "Horisondist" lugenud, et see auhind antud mehele, kes avastas, et võileib läheb kukkudes tagurpidi. Seega oli see auhind kõige lollimale teadusavastusele. Hakkasin häbenema, et mulle oli selline auhind antud. Aga isa ja ema ütlesid, et see mees, kes minuga tseremoonial rääkis, oli kade, et tema auhinda ei saanud. Ta oli tulnud kohale lootuses, et see antakse talle. See oli huumoripreemia, aga mina olin olnud tseremoonial kurb, seetõttu oli see mees arvanud, et see on ebaõiglane, et preemia läheb väiksema huumorimeelega inimesele. Aga huumoripreemia määrati mulle nähtavasti sellepärast, et teised said minu üle naerda. Pidin minema koos isa ja emaga ühte kohta. Nemad juba väljusid kodust, aga mul oli veel tegemist. Ma ei teadnud, kas nad kaovad mul silmist või jäävad mind trepikoja ukse ees ootama.

*
Vanaema ütles peolt lahkuma hakates, et ta kingib mulle kolme ainet, et ma saaksin oma riideid puhastada. Võtsin üle tüki aja kätte füüsika käsiraamatu ja hakkasin sealt ülesandeid lahendama. See tegi tuju palju paremaks. Eriti heaks läks tuju siis, kui leidsin raamatu vahelt enda kirjutatud valemilehed. Aga ma olin need nii ammu kirjutanud, et mul ei olnud ilma uurimata süsteem meeles, sellepärast ma ei saanud neid lehti kohe täiendada ega kasutada. Ma tahtsin õppida kõiki aineid. Aga õppimisel oli takistuseks, kui pidi käima koolis, sest seal anti uusi õppeülesandeid ja see ei lasknud vanu asju korrata. Maja ees puhkes vareste ja kajakate sõda. Akna peal paistis olevat ühte liiki surev lind või linnupesa, mida teine liik rünnata püüdis, aga ohvri liigikaaslased kaitsesid. Uudistes öeldi, et kajakad olid teatanud, et katkestavad igaveseks suhted varestega. Küsisin, milline ajakirjanik loomade keelt oskab.

Esmaspäevane allkiri

Vaatasin Hennu vana päevikut. Kirjutasin sinna ühe asja juurde. Päevikusse oli pidanud igal esmaspäeval klassijuhataja allkirja andma. Aga ta ei saanud kontrollida, mis päevikuga pärast klassi lõpetamist tehti. Ühele päevale oli Henn kirjutanud parteiga liitumisest. Teisel päeval oli ta kirja pannud, et ei pidanud tulevahetust nagu laps, vaid nagu professionaal. Tema klassikaaslased olid seisnud vastamisi ja üksteise suunas tulistanud, aga millegipärast ei olnud keegi pihta saanud. Mõtlesin, et mulle on seni tundunud, et ühel päeval Henn lihtsalt kolis kodust välja, aga tegelikult ta oli enne seda juba tükk aega oma elu elanud. Sellepärast olid tema joonistused ka minu omadest paremad, kuigi tol ajal ma ei saanud sellest veel aru.

Talvemütsid

Eile:

Tõlkisin raamatut. Vaatasin Silvetist järele, et ühe sõna vaste on 'riidehilplased'. Mulle meenus, et isa on kasutanud väljendit 'nagu kaltsakad'. Küsisin emalt, kas riidehilplane ja kaltsakas võivad tähendada ühte ja sama. Ema kinnitas, et tähendavadki. Lõuna-Venemaal oli asunud riidehilplaste riik. Selle esindajad olid läinud ilma riieteta kirikukogule. Aga kui nad olid näinud, et kõik teised on riides, oli neil ka tekkinud tahtmine riidesse panna.

*
Täna:

Proovisin pähe talvemütse. Ema ütles ühe suure mütsi kohta, et see on suurinen. See oli minu müts ja nimetus suurinen tähendas vist, et mina olen Klausist suurem. Üks teine müts oli veel suurem. Aga väljusin kodust hoopis kolmanda, riidenokaga mütsiga, hakates kooli minema. See oli ilus müts, aga riidenoka viga oli, et selle alt ei näinud kaugele. Kaugele vaatamiseks tuli pea kuklasse ajada. Teine mütsi viga oli, et see ei katnud kõrvu. Et ta kõrvu kataks, tuli ta hästi alla tõmmata. Läksin kooli roomates. See oli unenägu, aga pidin kõik meetrid läbima ja minek ei läinud kiiremini kui ärkvel olles. Jõudsin teelõiguni, kust lumi oli ära sulanud. Seal hakkasin roomamise asemel käpuli käima.

Eesti ajalugu II

"Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg". Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Tartu 2012. 456 lk.

Raamatu kohta on ilmunud juba väga palju arvustusi. Vastukajade ja raamatu alguse põhjal olen kriitikat ka põhjendatuks pidanud. Nüüd on kogu raamat peale lisade läbi ja pean kokkuvõttes tema ilmumist positiivseks. Mõni asi oleks võinud paremini olla, aga üldiselt on ajalooraamatud minu jaoks kõige huvitavamad raamatud.

Lauri Vahtre heitis "Akadeemias" raamatule ette liigset erapooletuse taotlust, põhjendusega, et meelde jätmine toimub emotsioonide kaudu. See argument ei ole siiski lõpuni õige, sest meelde jätmiseks ei pea emotsioonid tekkima autoril, vaid lugejal. Ja see raamat on tekitanud palju emotsioone. Oma esivanematele saab lugeja kaasa elada ka siis, kui autori seisukoht on vastupidine. Minus tekitasid positiivseid emotsioone näiteks kroonikatest ümber kirjutatud pikad arhailised muinas-eesti inimesenimed. Kuid ilmselt teeb ka kirjutaja oma tööd paremini ja kiiremini, kui tööga seostuvad positiivsed emotsioonid. Oma seisukoha pealesurumisest hoidumine on üks stiilivõte, aga iga hinna eest seisukoha võtmisest hoidumine võib viia vaenlase poolele asumisele. Tundub siiski, et igaühel raamatu rohketest autoritest on oma seisukohad, mis ei ole alati teiste omadega kooskõlas.

Raamatu teema on Eesti keskaeg. Ühes tagapoolt toodud lausest võib välja lugeda, et tehakse vahet kõrg- ja hiliskeskajal. Hiliskeskaeg ei olnud Euroopas ilmselt nii kõrge kui kõrgkeskaeg, sest katk, renessanss ja eelreformatsioon tähendasid juba keskaja allakäiku. Kuid nende perioodinimetuste kasutamisel ei paista olevat üksmeelt, sest paari päeva eest raadiosaates üks ajaloolane ütles, et veel Jeanne d’Arc elas kõrgkeskajal. Mõne periodiseeringu järgi oli tema sajand keskaja ja uusaja piir. "Eesti ajaloost" mulle ei jäänud meelde, et oleks selgitatud, kust läheb piir kõrg- ja hiliskeskaja vahel. Eesti puhul on kõrgkeskaja mõiste pealegi vaieldavam, sest kui sellesse peaks mahtuma 13. sajand, siis see oli siin maal alles keskaegse ühiskonna välja kujunemise algus. Raamatust "Renessansiaja inimene" kirjutades väljendasin mõtet, et võibolla algas uusaeg kultuuris varem kui poliitikas. "Eesti ajaloos" on talurahvakultuuri osas väljendatud vastupidist mõtet, et selles kestis pikk keskaeg 19. sajandi alguseni.

Keskaeg algas Eestis võõrvallutajate saabumisega. Raamatus on selle alguse kohta muistse vabadusvõitluse mõistet kasutatud ainult jutumärkides, eelistades nimetada toimunut ristisõjaks ja näha seda osana laiemast ristisõjaliikumisest. Minu arvates see ei ole vale, aga see ei ole asjale eestlase silmade läbi vaatamine. Oleks saanud kirjutada ka veel laiemalt kogu maailma ajaloo pühadest sõdadest, võttes hulka ka islami džihhaadid. Autorid eelistavad kõigepealt Pariisis ära käia ja seejärel minna Nuustakule, aga Euroopast kaugemale ega eriti ka idanaabrite juurde nad väga ei kipu.

Enne Teist maailmasõda oli selge, et eestlased elasid Eesti Vabariigis. Praegu kõlab vaidlusi, kas meie riiginimeks on Eesti Vabariik või Euroopa Liit. Sama moodi oli asi riiklusega segane keskajal. Kui riiklik kuuluvus oli nagunii segane, ei oleks vast pidanud nii rangelt riigipiiridest lähtuma, et setud raamatust välja jätta. Selles raamatus on rõhutatud, et Liivimaa ordu oli Saksa ordu haru. Ükskord "Tunas" Vello Helgi raamatut arvustades ma arvasin, et Liivi sõja ajal ei peaks enam Saksa ordust rääkima, sest Liivimaa ordu oli iseseisvunud. Vähemalt sisuliselt ta seda oli, kuigi ma ei ole vaadanud, kuidas tolleaegsetes dokumentides kirjutati. "Eesti ajaloos" kirjutatakse ka sellest harude eri teed minemisest, kuid järgmises lauses on Liivimaa ordu puhul endiselt tegemist vaid haruga. Sõdade puhul räägitakse siiski Liivimaa-Vene, Vene-Liivimaa ja Vene-Liivi, mitte Vene-Saksa sõjast, esimesest juba enne harude lahku minemist. Toimetajana ma oleks kirjutanud märkuse, et kui Venemaa asemel kirjutada Vene, siis sama sõja nimes peaks lühendama ka Liivi, mitte jätma Liivimaa.

Üks asi, mis seniseid kriitikuid häiris ja mis Selarti esitlusel peetud kõne järgi ei ole kõige olulisem, et Jüriöö ülestõusust on lühidalt kirjutatud. Varem on selle kohta kirjutatud terveid raamatuid. Ilmselt autorid ei tahtnud pikalt kirjutada, kui seda on varem tehtud ja midagi uut pole allikate vähesuse tõttu avastatud, ainult kahtlused on süvenenud. Kuid see raamat peaks olema paremate üliõpilaste õpik, kes uut raamatut enne eksamit lugema hakates peavad ajapuudusel vana lugemisest loobuma, seetõttu tuleks kõiki kõige tähtsamaid asju minu meelest korrata. Mind häiris, et Jüriöö ülestõusu esmakordsel mainimisel oli see väljend nagu ka raamatu algul "meie esivanemad" pandud jutumärkidesse.

Kuna Eesti ajaloos varakeskaega ei olnud, kattub Eesti keskaja köide suuremalt osalt raamatu "Renessansiaja inimene" ajaga. Sellest hoolimata on "Eesti ajaloos" saadud läbi peaaegu ilma renessansi mõisteta. Üks lause jäi meelde, et eesti talurahva ehteid olevat mõjutanud gooti stiil ja renessanss. Eestis kindlasti nii selget renessanssi ei olnudki kui Itaalias, aga paljud arengud olid siiski Itaaliaga sarnased. Näiteks püssirohu kasutuselevõtt. "Eesti ajalugu" nimetab seda palgasõdurite tekke põhjuseks. Enne palgasõdureid kasutati aadlike kõrval sõjakäikudel talupoegi. Kuid Esimese ristisõja kirjeldusest on teada, et talupoegade vägi oli palju vähem võitlusvõimeline kui kõrgema seisuse oma. Hendrik Sepp on kirjutanud sellest, et veel Põhjasõja ajal ei olnud võimalik palju talupoegi sõjaväkke mobiliseerida, muidu oleks majandus seiskunud.

"Renessansiaja inimene" kirjutas sellest, et tol ajal tegeleti kõigi erialadega korraga. "Eesti ajalugu" sellist nähtust ei maini, vaid kirjutab spetsialiseerumisest. Seejuures olevat suuremates linnades spetsialiseerutud kitsamalt. Hendrik Sepa järgi olid Eesti keskaja linnad ka tolleaegse Euroopa kohta suured, alles uusajal toimus tagasiminek. Uus "Eesti ajalugu" toob vastupidi välja, et Eesti linnad olid Euroopa suurlinnadest väiksemad. Muinasaja linnade kohta kirjutatakse, et peale Tartu pole nende muinasaegset olemasolu tõestavat kultuurkihti leitud ja ka Tartus pole see järjepidev, mida Malle Salupere "Akadeemias" ei pea veenvaks argumendiks. Seni on õpetatud, kuidas araabia geograaf Tallinna kaardile kandis. Kui seda enam ei usuta, oleks võinud tuua selle teooria ümberlükke, kuigi võibolla see tuleb esimeses köites.

Mind on huvitanud küsimus, kus asusid autoritaarsuse-demokraatia teljel üksteise suhtes keskaja ja uusaja ühiskond. "Renessansiaja inimene" kirjutas sellest, et renessansi ajal hakkas keskaegne hierarhia lagunema. "Eesti ajalugu" ütleb vastupidi, et keskaegsetele linnaametitele ei olnud omane range hierarhia ja raad muutus ülemuslikuks alles uusajal.

Raamatu lõpul kirjutatakse sellest, et paljud keskaegsed mälestised on veel praegugi alles. Eespool kirjutatakse sellest, kuidas muinasaeg olevat kiiresti unustatud. Seda autorid usuvad, et muinasusu jäljed püsisid kaua, aga mitte seda, et varasemat poliitilist olukorda oleks kaua mäletatud. Mina seda unustamise teooriat ei usu. Homerose eeposed olevat kirjutatud üles sadu aastaid väljamõtlemisest hiljem. Raamatus "Trooja sõda" seletatakse seda sellega, et kirjaoskamatu mälu olevat parem kui kirjaoskajal. Sama arvas juba Platon. Jaan Undusk kirjutas hiljuti, et veel 19. sajandi eestlastel püsis koolis õpitu palju paremini meeles kui praegustel. Seega tundub mulle usutav, et veel Jüriöö ülestõus oli seotud mälestusega muinasajast.

Üks koht, kus autorid erapooletusest loobuvad, on, kui nad kahtlevad, kas reformatsioonil oli eestlaste jaoks positiivset mõju, nagu varem arvatud. Argumendiks on toodud, et reformatsioon oli rohkem sakslaste asi, Piibel ilmus eesti keeles alles tükk aega hiljem ja see ei pruukinud olla reformatsiooni mõju, vaid osa üle-euroopalistest protsessidest. Sellega ma ei ole nõus. Muuhulgas viiendas köites kirjutati sellest, et protestantlike maade kirjaoskus oli suurem kui katoliiklikel või õigeusklikel. Kui pidada kirjaoskust positiivseks, siis oli reformatsioon sellest kohast positiivne. Ühes raadiosaates öeldi, et reformatsioon pole ainult üks ajahetk, vaid pikaajaline protsess. Eestikeelsed raamatud hakkasid reformatsiooni mõjul ilmuma juba enne Piiblit. Kui ladinakeelne kirik muutus saksakeelseks, oli ka saksa keel ilmselt eestlastele paremini mõistetav kui ladina. Kui Piibli tõlkimine oli osa üle-euroopalistest protsessidest, siis ka neid protsesse mõjutas reformatsioon. Tarmo Kulmar õpetas meile keskkooli usundiloo tunnis, et katoliku kirik on hiljem reformatsioonile suures osas järele tulnud. On teada, et reformatsioon kutsus esile vastureformatsiooni, mis oli osalt vastupidine, aga osalt samasisuline kui reformatsioon. Magistriõppes puutusin kokku mõistega vastaste sarnastumise seadus, millega seletati Stalini ja Hitleri riikide sarnasust.

Mõtteid ja seoseid mujalt loetuga tekkis veel palju, millest osad panin kirja ainult paberile ja osasid mitte kuskile. "Eesti ajaloo" eelmise kolme köite puhul olin ma üks toimetajatest, aga nende käsikirju lugesin teise meetodiga kui nüüd läbi saadud raamatut. Käsikirjade puhul lugesin iga lauset kaks korda, et detaile paremini märgata. Nüüd lugesin tavalises tempos ja iga 20 lehekülje lugemise järel kirjutasin lehekülje jagu mõtteid üles, keskendudes rohkem üldisele sisule.

Paremad ajad, mida sa vajad

Kas paremad päevad
on ikka veel ees?
Või meenuvad ainult
nad silmavees?

Kas päevadest paremad
pole ehk ööd?
Öösel näed und,
päeval töötad ja sööd.