Krista Aru. „Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem. 1. osa“. Rahvusarhiiv, Tartu 2019. 511 lehekülge.
Olen Tõnissoni kohta kirjutanud varem juba kaks raamatueessõna ning hiljem arvustanud veel kahte tema kohta kirjutatud raamatut ning kirjutanud temale pühendatud üritustest ja raadiosaatesarjast. Nüüd ei pea tingimata varem kirja pandut kordama.
Ka Aru oma raamatu eessõnas ütleb, et ka temal pole enam Tõnissoni kohta midagi väga uut lisada, ta keskendub pikemalt nendele teemadele, mida on varem vähem uuritud. Raamatust sain ma tõesti uut teada rohkem detailides kui põhiskeemis. Kuid saatesõna lugedes mõtlesin, et osadele lugejatele võivad need kaks köidet olla ainsad raamatud, mida nad Tõnissoni kohta loevad. Kui selles vana ei korrataks, siis võiks juhtuda, et uus raamat oleks vastupidi levinud teooriale vanadest vähem väärtuslik, sest uurimist on alustatud olulisematest teemadest. Esimese köite lugemise järel ütlen siiski, et Aru raamat on parem kui veidi aja eest soome keelest tõlgitud Tõnissoni elulugu, Aru tunneb rohkem allikaid ja tõlgitud raamatus esinenud vigu ei korda.
Oma praegusest uurimisteemast lähtudes teeks võrdlusi sellest raamatust Tõnissoni ja enne seda Masaryki kohta loetu vahel. Tõnissoni ja Masaryki on varemgi võrreldud. Mõlemad juhtisid oma rahva iseseisvusvõitlust ja mõlemad olid karsklased, nad on mõlemad kuulunud ühesuguse nimetähendusega parteidesse. Masaryki on nimetatud nii liberaaliks kui ka seostatud sotsialismiga. Tõnissoni kohta mäletan varasemast, et ta on kirjutanud brošüüri sotsiaaldemokraatia vastu, aga Aru järgi oli ka Tõnissoni erakonnal osalt sotsialismi elemente, Aru nimetab seda sotsiaalliberaalseks.
Tõnissoni ja Masaryki vahel oli ka erinevusi. Üks erinevus on, et Masaryk on kirjutanud eluajal palju pakse raamatuid, aga Tõnisson keskendus rohkem ajakirjanduslikele tekstidele. Masarykilt on muuhulgas ilmunud mälestusteraamatuid, Tõnisson öelnud Aru sõnul, et peab mälestuste kirjutamist igavaks ja ei kavatse seda teha. Olen küll Tõnissoni raamatusse tema mälestusi pannud, aga need olid lühikese formaadiga tähtpäevakirjutised.
Masarykil oli suurem keelteoskus kui Tõnissonil. Ühes tšehhikeelses üliõpilastöös öeldakse, et Masaryk sai Esimese maailmasõja ajal teha edukalt lobitööd Tšehhoslovakkia iseseisvuse kasuks sellepärast, et ta oskas nende maade keeli, mida ta külastas. Tõnisson on Venemaal töötanud, nii et vene ja saksa keele oskus võis tal olla hea, aga välismaale diplomaadiks läks ta vastumeelselt teiste pealekäimisel, kuna ei osanud inglise ega prantsuse keelt ning pidas seda ise enda puuduseks.
Masarykile oli enda sõnul nii suuline kui ka kirjalik esinemine vastumeelne, ta tegi seda vaid kohusetundest. Ta võis küll tõde veidi moonutada, tšehhikeelses üliõpilastöös näidatakse, et ta on sõjakavalusena sellist võtet kasutanud, ta võis ka rahvale meeldimiseks võimu nautimist varjata. Ühes muuseumitekstis öeldi, et algul teadlasena tegeles Masaryk müütide purustamisega ja hiljem poliitikuna nende loomisega. Kuigi Aru ütleb, et Tõnissonile oli mälestuste kirjutamine igav, arvab Aru teiselt poolt, et „Postimehe“ toimetuses ajakirjanikutööga kokku puutudes hakkas Tõnissonile vähemalt ajakirjanikutöö meeldima. Samuti olid tema suulised kõned väga pikad, siis ta ilmselt nautis ka suulisi esinemisi.
Aru arvates oli Tõnissonile siiski kõige tähtsam tema perekond, kuigi perekonnast on raamatus suhteliselt vähe juttu. Perekonna tähtsustamisele räägib vastu, et vahepeal kaalus Tõnisson täielikult tööle pühendumist ja vallaliseks jäämist. Aru järgi kirjutas Tõnisson hiljem, et iga mees, kes noorelt ei abiellu, on oma rahva vaenlane. Mina mäletan Tõnissoni enda artiklist kohta, kus ta ei pidanud abiellumist iga inimese, vaid iga terve inimese kohustuseks.
Masaryki puhul sai välja toodud, et tema tervislikud eluviisid või nende taotlemine ei piirdunud ainult alkoholi mittetarvitamisega. Tõnissoni kohta on Aru tekstis märgatav, et Tõnissoni eluviisid igakülgselt tervislikud ei olnud. Ta küll tegi ka võimlemisharjutusi, aga magas väga vähe. On kirjutatud, et üks andekus tunnus ongi väike unevajadus, mõni ilmselt siiski magab veel vähem kui ta vajab. Tõnisson sõi ebaregulaarsetel aegadel, mis on veel kindlam tervise rikkumise tunnus. Esimese Eesti aja lõpul ilmunud raamatus arvatakse, et Tõnisson on elanud kõrge vanuseni hea tervisega tänu karskusele, aga Aru järgi oli Tõnisson siiski sageli kehalistes haigustes, depressioonilaadsetest seisunditest on juba varem kirjutatud.
Masaryki nimetatakse nimepidi ka Aru raamatus, sest Tõnisson ja Masaryk olid omavahel kokku puutunud, aga sellel peatutakse siiski lühidalt.
0 vastukaja:
Postita kommentaar