Kuulsin, nagu suures toas öeldaks, et ma varastasin mingi raamatu. Läksin suure toa uksele ja küsisin, mis raamatu ma varastasin. Läksin avasin oma toa kapid, et tagastada kõik teisest toast laenatud raamatud, et mind varastamises süüdistada ei saaks. Leidsin mitu teisest toast laenatud raamatut, aga mitte seda, millest oli räägitud. Mõtlesin, et varem olen rääkinud, millisel kapi riiulitest on kelle asjad, aga nüüd olen hakanud mõlemaid kappe üleni enda omadeks pidama. Ema tuli vaatama, mida ma kapist leian. Mõtlesin, et nüüd ta võib öelda, et kapp ei ole korras. Andsin ema kätte need raamatud, mis ei olnud minu toa omad. Siis mõtlesin, et need ei ole ka teise toa omad, osad neist on vanaema poolt toodud. Mõtlesin, kas ma leidsin Juhan Liivi väikese luuleraamatu üles, aga leidsin mitu muud vanaema poolt toodud väikest luuleraamatut. Selle sarja koht oli meil isa toas ja ema tahtis kogu sarja sinna viia. Mul hakkas ära antavatest raamatutest kahju. Kui isa oli parajasti oma toas, ei saanud ma sealt luulekogusid võtmas käia, aga oleksin tahtnud vahel ka sel ajal luuletusi lugeda. Võibolla neid raamatuid ei olnudki vaja isa toale üle anda, sest isa toas oli klassika, aga need raamatud hoolimata selles sarjas ilmumisest klassika ei olnud.
*
Olin pimedavõitu oma toas. Tegin kapi ukse lahti ja lasin kappi taskulambiga valgust, et vaadet kappi koos taskulambivalguse laiguga pildistada. Mõtlesin kasutada samaaegselt taskulampi ja välklampi.
0 vastukaja:
Postita kommentaar