Lõbus lõputöö

Ülikooli lõputööd olid laua peal virnas. Mina olin oma töö kaanele kleepinud sammalt. Nüüd mõtlesin, et see läheb ju aja jooksul kõdunema, lisaks on pind krobeline, nii võidakse minu diplom veel tühistada. Vaatasin ka maaliosakonna lõputöid. Igaüks neist oli kimp A4 formaadis maale, mis ei tundunud eriti meisterlikud. Maaliosakonnas oli see lubatud, teistes osakondades oleks oodatud tõsisemat tööd. Olin kirjutanud lõbusas stiilis lõputöö, juba tiitellehel oli üks naljalause. Võibolla sellepärast ma ei saanudki maksimaalset hinnet. Olin kirjutanud lõputöö kõige raskema psühhoosi aastal. Vahepeal olin mõelnud, et minu bakalaureusetöö ja magistritöö on liiga sarnasel teemal, mõlemad räägivad fašismist, aga nüüd sain aru, et need on täiesti erinevas stiilis, kui esimene on naljastiilis, siis teist hakkasin depressiooni tõttu kirjutama äärmiselt tõsiselt. Esimene töö oli Kristeriga sarnases stiilis, teine mitte. Nüüd olin saanud kinnitust teiste teadmisele, et fašistid olid kurjategijad, aga lõputööd kirjutades olin uskunud fašistide enda propagandat, mille järgi nende organisatsioon asutati maffiaga võitlemiseks. Olin näinud selles sarnasust Eestis Laulva revolutsiooni ajal kuritegevuse vastu võitlemiseks asutatud organisatsiooniga. Meenutasin seda mööda ühte tänavat kõndides. Vaatasin ühes siseruumis oma ülikooli lõputööd. Ma ei olnud peatükkides kirjutanud ainult lauseid, vaid iga peatüki alguses olin välja toonud kõige olulisemate punktide loetelu. Ja iga peatüki lõpus oli tsiteeritud mõnda luuletust. Praegu ma ei saanud neist luuletustest aru ja ükski neist ei olnud mul peas. Mõtlesin, et võibolla ma olen muutunud oma töö suhtes liiga kriitiliseks, isa oli pidanud minu tööd parimaks. Isa oskas kirjandusliku väärtusega tekste hinnata.