Läksin kooli juurde. Sealt pidi väljuma buss, pidime täna klassiga reisile minema. Mõtlesin, et ma ei sõida kaasa, sest kuigi olen väljasõidu aega kuulnud, on sellest ainult üks kord juttu tehtud.
*
Aeg oli edasi läinud, nüüd elasime allakäigu ajastul. Tööd küll tehti, aga seda ei osatud nii hästi kui varem. Üks mees ei kirjutanud oma märkmepaberitele pikka juttu, vaid tema märkmepaberid olid kitsad ribad, kuhu pikka juttu ei mahtunudki. Ta oli kirjutanud: "Mõtlemine - see on luule." Ise oli ta selle primitiivse lause üle uhke. Mina ütlesin, et kogu mõtlemine ei ole luule. Mees ei uskunud. Hakkasin kodu poole minema. Pidin mööduma poistest, kellel võis tekkida huvi minu kotis sorida.
*
Ühe mehe nägu tundus pooleldi tuttav. Ema ütles, et see ongi meie Ujula tänava naaber. Praegu ta oli koolis üks kahest üksteisele sarnasest meesõpetajast. Ujula tänaval ta oli mulle süia andnud. Mul ei olnud sellest ajast mälestusi, aga kui ma näo ära tundsin, siis selgus, et uduseid mälestusi siiski oli. Kui ma seda sellele mehele endale rääkisin, siis ta ütles, et tema ei ole meie naaber, vaid naabri poeg. Aga isal ja pojal võis ka näos ühiseid jooni olla, mille ma võisin ära tunda.
0 vastukaja:
Postita kommentaar