Loodusluuletused

Weralda Sofia Lakeman. „Üks rada viis metsa“. 2021. 88 lehekülge.

Luulekogu alguses on sisukord. Sisukorda lugedes panin tähele, et palju esineb sõna ’mets’. Meenus kuuenda klassi kirjandustund, kus õpetaja just sõna ’mets’ näitel rääkis, et kirjandis palju ühte sõna kasutada ei ole hea, parem on kasutada võimalikult palju sünonüüme. Aga ka kirjandusklassik Kiplingi järgi tehtud multifilmis oli vist väljend „metsiku metsa metsik metsloom“. Mõnes keeles pidavat kordused olema lubatavamad kui teises. Kuigi Kipling kirjutas inglise keeles ja seal on minu teada ’mets’ ja ’metsik’ erineva tüvega. Aga mäletan, et tal esines ka ingliskeelses luuletuses umbes tsitaat „It didn’t pass, it didn’t pass, it didn’t pass from me“. Tegelikult peaks olema palju raamatuid, mille sisukorras sõna ’peatükk’ kordub, sisukord ei ole tavaliselt veel luuletus. Kuigi Varblane moodustas ka oma järjestikuste luulekogude pealkirjadest luuletuse.

Raamatu pealkirja järgi arvasin algul, et kõik luuletused on metsast, aga edasi lugedes nägin, et osad on ka linnapuudest. Autor toob metsa puhul välja rohkem häid asju, mitte sääski, puuke ja rästikuid. Mürgitaimi on siiski mainitud. Aga vahepeal autor lausa tahab metsa eksida. Mõtlesin, kas siin räägitakse ikka ära eksimisest või sattumisest.

Mõnes luuletuses autor oletab ja mõnes on kindel, et tema kodu on metsad. Mul olid vist ka luuleread „kus puudes puhub tuul, / mu kodukoht on seal“. Aga mul oli see konkreetse koha kohta, nüüd loetud raamatu autor luuletab erinevatest metsadest, nii Eesti kui ka välismaa omadest. Seetõttu tuli meelde ka laulurida „Mu aadress on NSV Liit“, kus mõeldakse kogu NSV Liitu. Siis olid piirid veel suhteliselt kinni, lõpuaastatel oleks saanud juba laulda „Mu aadress on vist NSV Liit“.