neljapäev, detsember 30, 2021

Mõtlemisega suusatamine

Täna oli selle talve seitsmes suusatamine. Enne sõitma minekut mõtlesin, et need ringid on nii lühikesed, et võibolla jalad saavad kahe ringiga isegi vähem koormust kui ühe tänavaid mööda kõndimise ringiga. Aga käte koormus on suusatades kindlasti suurem, kõndides ma liigutan käsi keskmisest jalakäijast veel vähem. Suusatamiskohta jõudes nägin jää peal ühte muud suusatajat, ise sõitsin kaldal. Hiljem ma enam teisi suusatajaid ei näinud.

Hiljuti kirjutasin, et suusatades ei saa nii intensiivselt mõelda kui kõndides. Aga täna proovisin järele, et täna vähemalt sai. Võibolla hooaja esimestel sõitudel läheb tähelepanu rohkem liigutustele ja hiljem on need automaatsemad, jättes mõtlemiseks aega. Lugesin luuletusi, eelistatult talveteemal, aga vahepeal ka muuhulgas suveteemal, kordasin ungari ja soome keele sõnu, tuletasin meelde eelmist suusatamiskorda ja vahepeal sõnastasin lauseid hetkel ümbritseva kohta.

Esimest ringi kanali ees lõpetades ja teisele ringile kanali taha suundudes nägin talisupluse aiataral Eesti kaarte ja natuke maad edasi kahte kalapoissi. Neil oli käes puur, ilmselt sellisega kalameheauke tehaksegi, see tundus töötavat käega väntamise põhimõttel. Kuuskede äraviimise punktis nägin eelmise korra ühe kuuse asemel täna vähemalt kahte, neist ühel olid okkad küljes, teine oli raagus. Oli tekkinud hulk uusi mutimullahunnikuid. Mõtlesin, et võibolla need ei olegi muti omad, mutt peaks väiksemaid hunnikuid tekitama. Nägin kanali taga mingit puitehitist, mõtlesin, et see ilmselt on siin varem ka olnud, aga varasem märkamine ei tule meelde. Kuigi vahepeal ei ole sula olnud, oli suusarada jälle mullasem kui eelmine kord, ilmselt mingil kellaajal oli siiski suurem arv suusatajaid rada lihvinud, seda näitasid ka kepijäljed. Sõpruse sillale lähenedes kuulsin, et kui autod ühest joonest üle sõidavad, siis sild koliseb, eelmisest suusatamisest ma sellist tähelepanekut ei mäletanud. Silla juures pöörasin ringi ja tagasi sõitma hakates lõin pea vastu ühte oksa, nii et puude lähedal võib vahepeal ka kaugematest asjadest mitte mõelda ja olla tähelepanelik. Uuesti teise kanali otsa suunas lähenedes vaatasin algul, kas kalapoistel on koer kaasas, aga lähemale jõudes nägin, et see pole koer, vaid kott. Suuski alla pannes olin loendanud kuus tühja kiike, aga suuskade uuesti alt võtmise ajaks oli üks naine sinna last kiigutama tulnud. Proovisin kodu suunas tagasi kõndida samuti mõtlemisega, kuigi jälgisin ka, et suusad ega kepid kellelegi ega millelegi pihta ei läheks. Varasemast korrast mäletasin, et puutüvede läänepoolne külg on lumine, tänaseks oli lumi sealt suuremalt jaolt maha pudenenud.

0 vastukaja: