"Hämara laulud"

Aado Lintrop. „Hämara laulud“. Ilmamaa 2022. 112 lehekülge.

Vähemalt osad selle raamatu luuletustest peavad olema tänavu aastal kirjutatud, sest palju on juttu Ukraina sõjast. Ukrainas käis küll sõda juba varem, aga see ei olnud veel nii suur.

Mul oli esimeses luulekogus luuletus, mille järgi mind ei pannud kirjutama looduse ilu, vaid veriste haavade valu. Lintrop kirjutab aga nii looduse ilust kui ka valust. Ma oma luuletust kirjutades teadsin vähemalt, et looduse ilu on olemas. Kunagi mõtlesin minna ülikooli õppima zooloogiat, hiljem sain aru, et minu jaoks on inimesed huvitavamad kui loomad, sest loomadel ei ole nii palju mõtteid.

Tänavu suvel puutusin Lintropiga feisbukis ainus kord kokku. Õde oli kirjutanud, et elektrikatkestuse ajal ei saa toas midagi teha. Mina püüdsin õpetada, et pimeduses saab mõtlemisega tegeleda, aga õde vastas, et verandal taimede vaatamine on ka mõtlemine. Lintropile õe vastus meeldis ja minu kommentaar mitte. Ma vaatlen ka loodust, aga ma pidasin silmas, et saab ka kottpimedas mõelda, sest vähemalt mina võtan osa mõtlemisainest mälust. Praeguste jalutuskäikude ajal mõtlen kordamööda kümme mõtet näha oleva kohta ja kümme mälu põhjal, nooremana olen võtnud ka kõik mõtted mälust. Aga arvatakse, et kõigil ei ole nii suur mälu maht.

Lintropi luulekogu igal juhul seletab, miks talle õe kommentaar meeldib. Ta luuletab, et teised istuvad arvutite taga, aga tema vaatleb liblikaid. Lintropi huvitavad reaalsed vaatepildid, erinevalt Heinsaarest, kelle proosas kirjeldatakse visuaalseid fantaasiaid.

Lintrop ei kirjelda siiski ainult vaatepilte, vaid on töödelnud ka teiste autorite luuletusi. Kui palju siin töötlusi on, seda ma ei tea, sest viiteid ei ole, aga osadest tunnen ära, et olen lugenud ka teiselt autorilt pärinevaid originaalluuletusi. Lintrop on töödelnud ette antud tekstid pessimistlikumaks.

Kuuendas klassis kirjutasin õpetaja käsul luuletuse, kus paat sõuab ajajõel tulevikku, aga ei ole kindel, kas ta sinna jõuab. Seda luuletust tuletas mulle meelde Lintropi kogu lõpuluuletus, millel on sarnane teema. Lõpuluuletuses jäetakse veel mingi tulevikulootus, eespool on veel pessimistlikumaid luuletusi. Ajalehefotodel Ukrainast tulnud sõjapõgenikud ka naeratavad, Lintropis tekitab sõda masendust. Ta leiab lohutust looduses. Ma olen looduses ka hirmutavat leidnud. Lapsena kartsin lõvisid ja koeri. Lepatriinu-uurijaks ma siiski saada tahtsin, lepatriinud mulle ohtlikud ei tundunud.