„Tõlkija hääl“. Nr. X. 2022. 239 lehekülge.
See aastaraamat on ilmunud kümme aastat ja kohe saab mul täis kümme aastat raamatute tõlkimist, aga eelmine aasta ma veel ei teadnud, et selline aastaraamat olemas on. Tänavu ilmus minuga selles väljaandes intervjuu ja seoses intervjuuks valmistumisega lugesin juba kevadel võrgust varasemaid numbreid.
Uue köite sissejuhatuse on kirjutanud Jan Kaus. Tal on minuga sarnane mõte, et tõlkimine ei ole mitte ainult ühest keelest teise ümber panemine, vaid tõlkimisel on ka laiem tähendus. Ma mäletan küll, et ka sõnal keel on olemas laiem tähendus.
Erinevates kaastöödes on juttu nii Paul-Eerik Rummost luule tõlkijana kui ka Rummo enda teoste võõrkeelde tõlkimisest. Rummo seisukoht on, et luuletuse rütm ei pea erinevates keeltes kattuma. Kui ma hiljuti ühe lasteluuletuse tõlkisin, siis pidasin rütmi muutumist puuduseks, aga kui inglise keeles on eesti keelest vähem silpe ja soome keeles rohkem, siis võibolla tõesti ühe keele 8 silbile vastab teise keele mingi teine arv silpe.
Kirjutatakse soome rohelisest, et ta ei pidanud tähtsaks mitte ainult liikide, vaid ka murrete säilimist. Varem olen lugenud, et see soome roheline tahtis maailma rahvaarvu vähendada, vähendamise käigus võiks ka murdeid kaduma minna. Võiks öelda, et eelkõige tuleb vähendada suuremate rahvaste arvu, aga tavaliselt on siiski suurrahvad väikerahvaid hävitanud.
Kaia Sisask ja Ülo Siirak kirjutavad prantsuse autorist Rabelais ja kiidavad tema irooniat. Varem lugesin „Loomingust“, kuidas Sisask pidas õigeks, et Triinu Pakk on sarkastiline.
Heigo Sooman kirjutab praegusest keelepoliitikast. Ta viitab, et seda on peetud fašismiks, et lapsevanem ja õpetaja õpetavad lapsele keelt ja ei kannata vastuvaidlemist. Minu meelest see pole fašism, vaid konservatism. Fašism oli rohkem noorte kui vanade ideoloogia ja Umberto Eco pidas põlisfašismi üheks tunnuseks just uuskeele rääkimist. Ei saa ka öelda, et ainult vanade keelt peale surutaks, ka vanemad inimesed võtavad lastekeelest sõnu üle ja keelt muudetakse.
Minuga tehtud intervjuu on ühena suuremast hulgast paigutatud rubriiki „Autahvel“. Koolis oli meil paremate õpilaste autahvel, kuhu mina ei pääsenud, aga ülikoolis oli minu nimi palju kordi stendil kui keskmisest parema õppeedukuse eest stipendiumi saaja. Õppimist ja tõlkimist on hinnanud teised, males olen vahel auhindu ise välja võidelnud.
Märt Väljataga on saanud kaks siin numbris välja toodud auhinda. Üks auhind on filosoofiaraamatute ja teine ropu luuletuse tõlkimise eest. Väljataga on öelnud ära toodud kõnes, et ropendamine on alati kindla peale väljaminek. Ropud luuletused on küll üks põhjus, miks me tema toimetatud ajakirja enam ei telli, teine on riiulipinna puudus.
0 vastukaja:
Postita kommentaar