Tee turniirile

Olin teel spordikooli maleturniirile. Sisenesin esimese korruse uksest, aga ei leidnud enam teed teisele korrusele. Küsisin teed valvelauast. Sealt öeldi, et peegel tuleb kõrvale lükata, selle tagant pääseb üles. Läksin uuesti kolmandale trepile ja esialgu ikka ei teadnud, millise peegli taha tuleb vaadata. Aga ühe peegli tagant leidsin tõesti käigu. Mõtlesin, et ma olen ju muinasjutte lugenud, kuidas mul kohe meelde ei tulnud, et peeglite taga on salakäigud. Kõndisin trepist ja jõudsin uuesti esimesele korrusele. Sellest järeldasin, et ma olen juba vahepeal teisel korrusel olnud. Läksin tuldud teed tagasi. Maleklassi jõudes istusid inimesed juba laudade taga, aga mäng ei olnud veel alanud. Juhendi järgi pidi turniir algama kell neli, praegu oli minu ees olev kell juba mõni minut neli läbi. Olin väljunud kodust piisavalt vara, aga aeg oli kulunud teise korruse otsimisele. Kohtunikulaua taga istus Karba, kes küsis, kas ma osalen. Vastasin, et osalen küll. Rääkisin, kuidas ma ei leidnud teed teisele korrusele. Karba ütles, et ma olen siin ju varem ka käinud. Vastasin, et varem ma olen käinud läbi esimese või teise saali, aga täna olid need lukus ja tulin kolmandast. Mõtlesin, et teisest saalist ma pole võibolla siiski käinud, seal on rõdu. Ühe mängijalaua taga istus Sven, kes küsis, kas ma olen mänguks valmis. Maksin Karbale osavõtumaksu ära, alles pärast seda läksin ruumi teise otsa seljas olevat talvejoppi nagisse riputama.