"Tuna" 1/2022

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 1/2022. 160 suurt lehekülge.

Mäletan, et ühest varasemast numbrist kirjutades kritiseerisin Birgit Kibali artiklit teemavaliku pärast. Nüüd loetud numbris on samalt autorilt paremal teemal kirjutis. See räägib seoses ühe konverentsiga ajalooallikate digiteerimisest. Mainitakse muuhulgas andmebaase Muis ja Fotis, mida olen juba kasutanud, aga konverentsiülevaade juhib tähelepanu ka näiteks sellele, et kuskilt saab vanu Eesti filme rohkem kätte kui juutuubist. Kirjutises võiks küll olla toodud täpsemad viited võrgulehekülgedele, ma pole kindel, kas ma otsima hakates kõik umbkaudselt viidatu kiiresti üles leian.

Olen varem tähele pannud, et kuigi kirjandusajakirjad pööravad blogidele tähelepanu, ei tee seda ajalooajakirjad. Aga selles kaastöös juhitakse tähelepanu ka blogi kirjutamise võimalustele, et blogisse kirjutatu saab hiljem artikliks edasi arendada. Olen tõesti blogisissekandeid trükipublikatsioonide koostamisel kasutanud. Olen võrku riputatu põhjal saanud ka mõned trükipublikatsioonide tellimused, kui endal pole trükipublikatsiooni plaanis olnud.

Ka Jaan Unduski teemavalik meeldis mulle sel korral rohkem kui mõne tema varasema kaastöö puhul. Teemaks on Juhan Smuul. Undusk on varem teinud juttu Grenzsteini tuntud ja Tõnissoni teiste kirjeldatust suuremast muutlikkusest, nüüd teeb ta juttu Smuuli muutlikkusest, nagu ka Masaryk oma raamatus püiab lugeda üles võimalikult palju filosoofide seisukohtades toimunud muutusi. Undusk kirjutab, kuidas Smuul algul ülistas Stalinit, aga pärast kahetses pattu. Juba enne Stalini ülistamist mõjutas Smuuli ristiusk, see mõju säilis ka hiljem. Tsivilisatsiooniteoreetikud paneksidki sama maailmajao kristlased ja ateistid samasse tsivilisatsiooni. On kirjutatud, et Lääne ateistid on kristlikud ateistid, nad vaidlevad Piibli, mitte Koraaniga.

Mait Raun kirjutab vanaindia filosoofiast. Mäletan vanast ajast, et Raunal on hea eestikeelne lause, see on säilinud ka siin, aga kirjutise teema on mulle siiski väheütlev. See ütleks rohkem, kui tundmatus aasia keeles pealkirjad oleks ära tõlgitud. Ma saan veel aru, kui Euroopa keeltes tsitaadid jäetakse tõlkimata, sest lugeja saab neist tõenäoliselt vähemalt osaliselt ka sõnaraamatu abita aru või siis on talle sõnaraamat kergesti kättesaadav, aga antud juhul ei tea ma isegi, mis keelega on tegemist.

Mait Kõiv kirjutab Homerose eepostest. Ta ütleb, et nende kohta saab teha vaid oletusi, kogu tõde ei selgu kunagi. Pidime kuuendas klassis teadma täpseid daatumeid, mis sajandil on Homerose eeposed välja mõeldud ja mis sajandil hiljem kirja pandud, aga artiklist selgub, et need daatumid on ajaloolastel alles vaidlusteema, mille kohta on erinevaid arvamusi. Artiklis öeldakse, et Homerose eepostes kirjeldatavat aega pole kunagi olemas olnud – teoses on segunenud kõik ajad, mis jäid Trooja sõja toimumisest eeposte kirjapanekuni. Mõtlesin, et see on nagu minu unenäokirjeldustega, kus korduv teema on, et valmistun keskkooli lõpueksamiteks, aga klassikaaslased on põhikooliaegsed. Tegelikult ei pruugi kõik eeposes kirjeldatud ajad olla ka kirjapaneku hetkeks kätte jõudnud, tänapäeva ulmekirjanduses kirjeldatakse veel kätte jõudmata aegu, selline on ka antiikaegne Johannese Ilmutuseraamat. Osa ulmekirjanduses kirjeldatud leiutisi olevat siiski hiljem ka päriselt tehtud.

Tõnu Tannberg kirjutab kirjanike liidust 1940. aastate Eestis. Kirjanike liit oli ka varem olemas olnud, aga Nõukogude võimu saabudes asutati see natuke pikema nimega uuesti. Tõenäoliselt oli üks põhjus, et uue organisatsiooni asutamisel ei pidanud kedagi välja heitma, vaid sai lihtsalt liikmeks võtmata jätta. Kuigi vana organisatsiooni laialisaatmine jäi artikli järgi juba suure Läände põgenemise laine eelsesse aega, aga uue asutamine kestis kauem. Praegu peaks tegutsema jälle Eesti-aegse organisatsiooni õigusjärglane. Minu isa on kirjanike liidu liige, aga ta ei ütle, et ta oleks kuulunud erinevatel aastatel erinevasse kirjanike liitu.

Tannbergi stiilile on omane, et ta toob Nõukogude aja institutsioonide pikad nimed ära täpselt tolleaegses sõnastuses. Ago Pajuri stiil on teistsugune, tema õpetas mulle, et kui allikas on kirjas ’Vabariigi Valitsus’, võiks mina kirjutada ikkagi ’valitsus’, ise on Pajur kirjutanud ’Nõukogude Liidu’ asemel ’Venemaa’.

Kalle Kurg kardab raamatuarvustuses kõrvalepõikena, et koroonapandeemiat kasutatakse eriolukorra põhjendamatuks põlistamiseks. Eriolukord lõppes ju juba aastal 2020.