"Meie Peeter"

„Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid“. Koostajad-toimetajad Tiit Hennoste, Toomas Kiho, Janika Kronberg, Sirje Olesk ja Katrin Raid. Tartu, Ilmamaa 2022. 221 lehekülge.

See raamat sisaldab paljude inimeste mälestusi Peeter Oleski kohta. Olen tema aastal 2008 ilmunud artiklikogu „Filoloogia tõeline tähendus“ koostaja. Selle mulle kuuluvale eksemplarile on sisse kirjutatud pühendus: „Simole / väga tänulikult / ja kõike head soovides / Peeter Olesk / 1. dets. 08 / Tähtveres“.

Ma pole Oleskiga elus väga suurt arvu kordi kohtunud, aga pidasin enda kohustuseks jälgida tema tegevust ka pärast raamatu koostamist. Kui ajalehes tema kaastööd nägin, lugesin enamasti läbi. „Sirbist“ midagi kaitsepolitsei aastaraamatute kohta jätsin lugemata ka. Kui mult oleks mälestusteraamatu jaoks mälestusi küsitud, siis ma arvan, et ma oleks kirjutanud ja erinevalt esitlusel viidatutest kaastöö ennetähtaegselt valmis saanud. Aga ei tea, kas Olesk oleks selle heaks kiitnud, ma juba artiklikogule kirjutasin saatesõna, esitlusel pidasin teistsuguse kõne ja olen Oleskist kirjutanud ka internetis. Olesk on kirjutanud, et kui samalt autorilt on ühes ajalehenumbris üle ühe kaastöö, siis see on ruumi raiskamine.

Minu isalt on raamatus luuletus Oleski kohta. Selles öeldakse, et Olesk uurib ka pahna. Ma mäletan, et Olesk siiski kõike lugemisväärseks ei pidanud. Ajalehes on ta kirjutanud, et tal peaks olema väga palju aega, et lugeda meelelahutust nagu Kivirähk. Tal ei olnud hea meel, kui ta nägi, et mul on raamaturiiulis Marxi elulugu. Oma abikaasat kritiseeris ta, kui see kinkis talle nats Speeri elulooraamatu. Nüüd ilmunud raamatus öeldakse, et kuigi Olesk luges palju, jättis ta halva raamatu pooleli. Suulises jutuajamises kommenteeris isa oma luuletust, et ta pidas silmas, et Olesk luges palju ajalehti. Sellega seoses tuli mulle meelde, et Olesk on tõesti kirjutanud, et asju tuleb teha õigel ajal, ta ei pea õigeks, kui ajalehti loetakse alles õhtul ja jäetakse lugemata isegi surmakuulutused. Pärast selle mõtte lugemist olen püüdnud surmakuulutusi rohkem lugeda, aga iga päev ei leia selleks siiski aega, sest pean vajalikuks lugeda mõni õhtu ajalehtede asemel koju tellitud ajakirju. Ajalehtede lugemiseks ma muul ajal kui õhtul aega ei leia, hommikul loen võrgust peamiselt pealkirju.

Mäletan, et kui lugesin mälestusi Jaan Tõnissoni kohta, siis kirjutajad kiitsid üksmeelselt tema meeldivat välimust. Mälestustes Oleski kohta iseloomustatakse teda sarnaselt Tõnissoniga laiahaardelisena, Oleski puhul tuuakse rohkem välja tema head mälu, erinevalt Tõnissoni välimuse kiitmisest nimetatakse Oleski häält iseloomulikuks ja Linnar Priimägi nimetab seda inetuks. Oleski hääl oli tõesti kergesti äratuntav. Kui raadios lasti poliitikute ütlustest kokku pandud laulu, siis ma ei kahelnud, et tunnen seal ära Oleski hääle. Inetuks ma seda ei nimetaks.

Esitlusel räägiti, et kui raamatut järjest lugeda, siis tuleb välja traagika. Raamatus kirjutatakse, et kooliajal peeti Oleskit imelapseks, ülikooli ajal teda hinnati veel kõrgelt, aga aspirantuuri ei võetud. 1990. aastatel oli ta kõige aktiivsem, siis ta töötas ministri ja direktori ametites, aga hiljem ei tundnud poliitikud tema abi järele enam nii suurt vajadust. Võiks lisada, et üldse tulid teised parteid võimule. Artiklikogu koostamise kohta ütleb Olesk raamatus uuesti trükitud intervjuus, et mulle anti see ülesanne põhjendusega, et autor ise kõhkleb ja venitab. Raamatus ei mainita, aga mina mäletan, et mulle vastavat tööülesannet andes põhjendati seda sõnadega, et Oleskil endal lendas arvuti õhku.

Oleskil oli palju kohustusi, aga kõiki ta neid ühesuguse hoolega täita ei jõudnud. Varem olin kuulnud, et ta ei käinud kohal kirjastuse nõukogu koosolekutel, mäletan, et ta jättis Kerese sünniaastapäeva kollokviumile esinemise väljakuulutamisest hoolimata tulemata, raamatus lugesin, et ta käis järjest harvem kohal ka valitsuse istungitel, lõpetas Eesti Üliõpilaste Seltsis kohal käimise ja juba ülikooli ajal puudus loengutest. Seevastu kutsus ta endale koju palju külalisi. Olen keskkooli ajal vist kaks korda Oleski majas käinud. Tema käis meil külas vist üks kord. Olen teda näinud ka oma ema ümmargusel sünnipäeval kohvikus, umbes kolmel raamatuesitlusel või konverentsil ja vähemalt üks kord tänaval. Ma pole kindel, aga võibolla käis ta ühel korral ka Peedu kirjanike suvilas külas. Suvitasime seal korteris, mis oli varem olnud Oleski pere elukoht. Kui meie seal suvitasime, oli laua peal veel Oleskitele kuulunud mittetöötav televiisor ja kirjutuslaua sahtlis kaust pealkirjaga „Peeter Oleski varandus“, see sisaldas vist muuhulgas tema abielutunnistust. Raamat „Peedu“ sisaldab nii Oleski kui ka minu mälestusi ühe ja sama korteri kohta. Mäletan, nagu oleksin vanasti telefoni vastu võtnud, kui Olesk minu isale helistas. Kuulsin jutte Oleski kohta ka siis, kui temaga ise ei kohtunud.