"Tuna" 3/2022

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 3/2022.

Marleen Metslaid kirjutab Ilmar Talvest eesti etnoloogina. Seni olevat rohkem tähelepanu pööratud Talvele kui kirjanikule või kirjandusteadlasele. Mind on märgitud Talve artiklikogu koostajaks, kuid ka selles kogus esineb ta rohkem kirjandusteadlase kui etnoloogina, „Tuna“ artiklis on sellele raamatule vaid üks viide. See aga tähendab, et ka Talve ise ei tõstnud ennast eestikeelsete etnoloogiaartiklite autorina esile. Artiklite valik on tehtud Talve enda kirja põhjal, välja on jäänud vaid kirja lõpul meelde tulnud följetonid. Võimalik et tal ei seostunud kirja kirjutamise ajal etnoloogiateemalised kirjutised eesti keeles kirjutamisega. Ta loetleb kirjas vaid artikleid, mille põhikeel on eesti keel ja ütleb, et ta pole eriti eesti keeles artiklite kirjutaja olnud. Mind on koostajaks märgitud sellepärast, et minult on artiklite järjestus, üldpealkiri, saatesõna ja sisestamistööd.

Talve ise pidas ennast rohkem teadlaseks kui kirjanikuks. „Tuna“ artikli järgi võeti teda pagulusest Eestisse tagasi saabudes vastu kirjanikuna, sest eesti etnoloogidega oli tal sidemeid vähem. Olen Talvega tõesti kohtunud vaid kirjanduse majas. „Tuna“ artiklis arvatakse, et Talve võis paguluses Nõukogude Eesti etnograafide töid rohkem lugeda kui ta neid kommenteeris. Kohtumisest Talvega mäletan tema juttu, et tal olid kodus olemas kirjandusajakirja „Looming“ aastakäigud, aga ta polnud nende sisuga rahul.

Talve seadis endale varakult eesmärgiks saada teadlaseks. „Tuna“ artiklis kirjutatakse, kuidas ta parema keskmise hinde saamise nimel ülikoolis laveeris ja mõnest ainest loobus. Talve autobiograafiast mäletan tema lapsepõlves õpitud põhimõtet, et aita ennast ise, siis aitab sind Jumal. Psühholoogid soovitavadki, et inimene peaks tegelema selle erialaga, mis teda rohkem huvitab ja kus ta on edukam. Aga ei saa selgust, kas Talvel oli peale huvi teadusega veel mingi eesmärk. Mina ülikooli sisseastumiseksameid tehes mõtlesin, et võiks õppida füüsikat ning tegeleda kliimasoojenemise ja osooniaukude teemaga, aga kuna ma pole füüsikas kõige andekam, siis parem on õppida ajalugu ja hoida ajaloohariduse abil ära Euroopa Liitu astumine. Praegu ma ei saa enam poliitikaga tegeleda, sest ma tean ainult eesmärke, mitte nende juurde jõudmise teid.

Eve Annuk kirjutab Eduard Männikust Nõukogude aja kirjandusliku konsultandina. Olen avaldanud trükis viis ilukirjanduslikku raamatut, lisaks hulga tekste internetis, mind on ka uuemal ajal konsulteeritud ja arvustatud. „Tunas“ on toodud Männiku kirju, millest ta loetleb käsikirjade puudusi ja siis soovitab need ikkagi trükki anda. See tuletab mulle meelde magistritöö kaitsmist, kus oponent ütles alustuseks, et töö väärib magistrikraadi, ja läks edasi puuduste juurde. Männik soovitab autoritel käsikirju kauem viimistleda. Minu isa on tunnustatud kirjanik, olen näinud käsikirju, kus ta on oma luuletusi tõesti viimistlenud, aga ta on öelnud ka, et parimad asjad sünnivad ühe hetkega. Männiku soovitusi lugedes on näha, kuidas aeg on edasi läinud. Männiku arvates on vabavärsilised luuletused üldjuhul kehvemad kui riimilised. Praegu võib rahvas veel nii arvata, aga kirjandusajakirjades saavad sõna rohkem vabavärsi kiitjad, keda häirib riimide kordumine. Männik arvab, et proosat on raskem kirjutada kui luulet. See sõltub vast autorist, Valtoni puhul ilmselt hindab suurem osa lugejaid proosat kõrgemalt, ka mulle on erinevad inimesed korduvalt öelnud, et minu proosalause on parem kui minu värsid.

Inna-Põltsam Jürjo kirjutab keskaegsetest narridest ja neid raeprotokollidesse joonistanud sündikust. Jürjo ütleb, et pole teada, miks sündik narre joonistas. Ma arvan, et sageli ei mõtle ka joonistaja ise läbi, miks ta joonistab, ma pole alati mõelnud. Üks keskkooli tulnud klassiõde ütles, et varem olid tal pikad juuksed, aga kust ta teab, miks ta need lühikeseks lõikas.

Narride kohta kirjutatakse artiklis, et narrideks olid sageli puuetega inimesed. Puude sõna võidakse kasutada erinevas tähenduses, praeguse ametliku terminoloogia järgi on puudega vaid need haiged, kes vajavad abi igapäevaelus, kõik haiged puudega ei ole, võib olla töövõimetu, aga ilma puudeta. See terminoloogia on üsna hiljuti kehtestatud. Jürjo ütleb, et narr võis olla nii psüühiliselt haige kui ka sõnaosav. Kirjandusajalugu siiski ei kinnita arvamust, nagu ei saaks olla psüühiliselt haige ja sõnaosav samaaegselt, kuigi keskajal ilma ravimiteta võisid haigused raskemad olla.

Birgit Kibal kirjutab järjekordse konverentsi ettekannetest. Leidsin kaks lauset, kus kohanimesid oleks saanud kasutada paremini. Ühes lauses oli eristatud samast ajast rääkides Jugoslaaviat ja Serbiat. Võibolla pidi vastandus olema Serbia ning ülejäänud Jugoslaavia. Teises kohas nimetati Ungarit ungarikeelse nimega Ungari eestikeelse nimega provintsiks. Kontrollisin vikipeediast, et selline vahetegemine pole küll päris vale, aga parem oleks öelda, et Ungari kuningriik oli osa Transleithaniast ehk püha Istvani krooni maadest.