Täna käisin 24. korda sel talvel suusatamas. On sulailmad, aga täna hommikul oli aknast näha, et lund oli juurde sadanud. Enne väljumist tundus, et kuulen vihmasaju häält, aga välja jõudes ei sadanud ja vihmasaju jälgi polnud näha. Nii et võibolla olin kuulnud hoopis sulamisvee tilkumist.
Täna otsustasin, et ma tänase suusatamise ajal intensiivselt ei mõtle, sest eile tekkis kahel kellaajal üleväsimus, vahepealne poolunes olek päeva lõpuni ei aidanud. Enne unisusehooge olin eile lugenud saksakeelsest artiklit, kus väideti, et inimene ei suuda 40 tundi nädalas edukalt vaimset tööd teha. Unisus võis mul tekkida kas selle artikli lugemise mõjul või tõesti liigsest mõtlemisest ja keeleõppest. Emotsionaalset väsimust vaimne töö minus ei tekitanud, oleksin tahtnud seda teha rohkem kui jaksasin. Aga natuke mõtteid tekib iseeneslikult pähe ka intensiivsest mõtlemisest hoidumise korral.
Kanalil oli mingeid lumememme või lumekindluse kuule veeretatud. Kolm poissi läksid parajasti nende juurde. Eelmise korra suusarada oli kinni sadanud. Olid tekkinud uued suusarööpad teise kohta, aga kohati olid need ka kinni tuisanud.
Teisel ringil hakkas mul palavam kui eelmisel suusatamisel, aga juba varem tugevavõitu tuul tugevnes uuesti ja see aitas jahutada. Mõtlesin, et palav hakkas sellest hoolimata, et täna ei tundu libisemine kiire. Suuskade alt võtmise ajal ilmus üle tüki aja kiigele kiikuja.
Enne kirjutamist uurisin, kas täna oli juba varasema talve suusatamiskordade rekordi kordamine. Aga ei olnud, aastal 2013 on kordade arv olnud natuke veel suurem.
Eilses lehes kirjutati, et vist igaüks ootab juba kevadet. Ega ikka ei oota küll, mõni ootab Tartu maratoni. Mina olen polaarjää sulamise vastu, tahan veel suusatada ja eelistan lund miniseelikutele.
0 vastukaja:
Postita kommentaar