Täna käisin 27. korda sel talvel suusatamas. Kui ma ei eksi, siis see on kordade arvu poolest minu uus kõigi talvede rekord. Varasem 2013. a. rekord on löödud.
Täna hommikul ütles minu arvuti, et külma on kümme kraadi, aga enne väljumist akna taga näitas kraadiklaas neli-viis külmakraadi. Ema mainis parajasti, et ühte kappi ei saa enam lahti. Kui ma võtsin pliiatsitopsist käärid ja kapinupu auku pistsin, siis mõtlesin küll, et võin endale ülemise riiuli kaela tõmmata, aga sain kapi kergesti lahti. Ema ütles seepeale, et ma olen ebanormaalne.
Kanali äärde jõudes vaatasin, et üleeile nähtud suur lumememm on ära lõhutud, ainult üks pall sellest on alles. Järgmiseks märkasin, et olin pannud jalga suusasaabaste asemel tavalised talvesaapad, mille külge ei saa suuska kinnitada. Läksin koju tagasi saapaid vahetama. Mõtlesin, et ma pole vist varem suusatama valede saabastega tulnud, kuigi mõne päeva eest oleksin läinud peaaegu kõndima suusasaabastega.
Suusatades vaatasin, kuidas lumi päikse käes sätendas. Päike paistis ja taevas oli vähe pilvi.
Olen kõige rohkem teinud sõnalisi mäluharjutusi, aga viimasel ajal tasakaalustamiseks ka teistsuguseid. Tänase suusatamise ajal tegin sellistest mäluharjutustest, mida ma pole varem vist veel suusatamisega seoses maininud, järgmisi: 1) tuletasin meelde kümme pilti, 2) kümme viisikatkendit, 3) kümne malepartii tähtsamad elemendid ja 4) kümme kunstilise või multifilmi katkendit.
Kui suusatamist lõpetamas olin, siis üks poiss parajasti lõhkus seda, mis lumememmest veel järel oli. Ma ei poolda lõhkumist, aga ma ei pidanud vajalikuks teda keelata.
0 vastukaja:
Postita kommentaar