Täna käisin 21. korda sel talvel suusatamas. Enne väljumist näitas kraadiklaas miinus üks ja oli kerge lumesadu. Ma mäletan, nagu oleks eilne ajaleht tänaseks rohkem külma ennustanud.
Kanalil oli inimesi. Sinna oli tehtud pisike ühe lapse liuväli, millel laps liugu laskis. Kõrval oli laste lumelabidas. Möödus üks perekond, mis rääkis mulle tundmatus keeles. Vahepeal tundus ukraina keele moodi ja vahepeal veel võõram.
Suusarada oli olemas, aga libisemine ei olnud nii hea kui eelmine kord ilma rajata. Täna libises jalakäijate rajal paremini kui suusarajal. Kohtasin koerajalutajat, mingist aparaadist muusikat laskvat meest ja sõidu lõpul teist suusatajat. Mõtlesin kolme moodi - tegin vaatlusi, lugesin talevteemalisi luuletusi ja analüüsisin neid.
On varemgi juhtunud, et katkisele suusaklambrile läheb mõne ilmaga jää vahele ja seda tuleb suusa alt saamiseks välja kraapida. Aga täna enam kraapimine ei aidanud. Kõik jää tundus olevat juba pika kraapimisega eemaldatud, aga suuska ikka alt ei saanud. Oletasin, et mehhanism on katki. Kõndisin oma maja ukseni üks suusk all. Palusin endale toast tuua parema jala saapa, et ei peaks ilma saapata trepist üles kõndima.
0 vastukaja:
Postita kommentaar