Voorul ja vaheajal

Olin maleklassis ja mängisin välkturniiri. Läksin kokku ühe poisiga. Algul mõtlesin, et hakkame mängima aknapoolses reas, aga kolisime siiski uksepoolsesse. Panin laua lähedusse lisakella. Tegelikult hakkasime mängima ilma kellata. Ühe koha peal ütlesin vastasele, et ta tegi valekäigu. Vastane tegi pika vangerduse. Tahtsin odaga tema kuningale tuld anda, aga laual polnud ruute ära tähistatud. Näitasin enne käigu sooritamist, millist laua osa ma milliseks väljaks pean. Meil oli mängu ajal vaidlusi, aga Rei nendesse ei sekkunud. Kui mängu lõpp lähenes, otsustasime, et läheme kellaga mängimisele üle. Vastane keeras kellale mõtlemisajad. Kontrollisin üle, sest kahtlustasin, et ta paneb mulle vähem mõtlemisaega. Ta oligi pannud endale kaks minutit ja mulle natuke vähem. Ütlesin, et ma keeran endale juurde, mul peab olema hoopis minut rohkem, sest vastane tegi enne valekäigu. Ma olin heatahtlik ja arvestasin ainult vastase mõtlemisaja vähenemist, mitte reeglites ette nähtud koos sellega minu mõtlemisaja suurenemist. Ütlesin, et mul on laualt kaks oda puudu. Olime vahepeal pannud lauale teise seisu ja mänguseisu tagasi pannes ei olnud kõiki nuppe taastatud. Läksin vahepeal linna peale ja lootsin järgmiseks vooruks tagasi jõuda. Kui lähenesin Raekoja platsile, arvasin kuulvat inimesi arutamas, miks ma nii kiiresti kõnnin. Läksin söögiasutusse. Kõndisin läbi rahvast täis eesruumi väiksemasse tagaruumi ja jäin vaatama magustoidu riiulit. Eesruumist sai osta ka sooje soolaseid toite, aga tavaliselt ostsin ma siin ainult magustoitu. Mõtlesin, et mul võib söömisele nii palju aega kuluda, et jään järgmisele voorule hiljaks. Võibolla on vastane toidu mürgitanud. Aga vast mitte, sest oleks võinud ka juhtuda, et selle ostab keegi teine. Lahkumiseks kõndisin uuesti läbi eesruumi. Seal kahe ruumi vahelise ukse juures vaatasin, et kell on nii palju, et puuviljad on tänaseks otsas.