„Émile“

Jean-Jacques Rousseau. „Émile“. Koostanud ja tõlkinud mag. phil. Hans Roos. Olion, Tallinn 1997. 264 lehekülge.

Raamatu lugemise eesmärk oli leida, kuidas on varem tõlgitud tsitaati, mis saksa keele vahendusel tõlkides kõlaks: „See on maakoht, mis loob maa, ja need on maakoha inimesed, kes loovad rahvuse“. Lugesin raamatu läbi, aga sellist kohta kuskil ei märganud. Mul võis vahepeal tähelepanu nõrgeneda või sellist kohta ei olnudki. Tõlgitavas raamatus esineb ka mujal tsitaate, mis varasemate tõlgetega päris täpselt ei kattu.

Kui see raamat  ilmus, olin parajasti bakalaureuseõppe üliõpilane. Kuulsin ühel loenguvaheajal 18. sajandi spetsialisti Mati Lauri rääkimas, et eesti keeles anti Rousseau välja, ei tea, kas varsti Hitler ka antakse. Laur ei olnud rahul, et Rousseau kirjutas raamatu kasvatusest, kui ta ise andis kõik oma lapsed kasvatusmajja. Nüüd loetud raamatu eessõna kinnitab, et ma ei kuulnud hallutsinatsiooni, just see raamat ongi kasvatuse teemaline ja Rousseau andis tõepoolest kõik oma lapsed kasvatusmajja. Keegi on oletanud, et Rousseau’l ei olnudki lapsi, jutuga lastest olevat ta tahtnud oma viljatust varjata, eessõna autor seda ei usu. Ma mõtlesin 9-aastaselt „Hulkur Rasmuse“ lugemise järel vastupidi, et abielluda oleks tobe, aga ma tahan uut moodi lapsi kasvatada, ma lapsendan lastekodu lapsi. Täiskasvanuks saades ei olnud laste kasvatamine enam võimalik, sest oli tekkinud liiga palju hirme ja tahtsin oma toas üksi olla, kuigi vahel olen vennalastega mänginud. Raamatu eessõnast saab aimu, et Rousseau’l võis laste kasvatamist takistada ka vaesus. Kuningas pakkus talle pensioni, aga sarnaselt Carlyle’ile Rousseau keeldus. Mõni teine filosoof oli kuningalt raha vastu võtnud ja läinud niiviisi endaga vastuollu, kui kirjutas samal ajal kuningat kritiseerivaid teoseid.

Varem olen Rousseau kohta lugenud ühte terviklikku raamatut ja hulgast muudest raamatutest lühemaid lõike. Mul on temaga kokkulangevusi, sest ta on üks rohelise ideoloogia eelkäijatest. Olen kirjutanud 25 aastat ülikooli listidesse, praegu ähvardab kõigi paremate listide arhiive kustutamine, aga mõtlen, et sellel on ka hea külg, sest tootmine ongi planeedi kandevõimest suurem.

Kõiges ma Rousseau’ga nõus ei ole. Kogu tema raamatu kirjutamise meetod on kahtlane. Ta kirjutab küll, et lapsi peaks vähem käsutama, aga raamat on ise kirjutatud käskivas kõneviisis. Jagatakse käsklusi, millised peavad olema täiskasvanute kasvatusmeetodid. Mulle on paar korda öeldud, et ma võin õpetada lapsi, mitte täiskasvanuid. Rousseau küll ütleb, et mitte ükski inimene ei tea kõike, aga õigeid kasvatusmeetodeid arvab ta ennast väga täpselt teadvat. Kuigi ta pole ise lapsi kasvatanud, arvab ta ka teadvat, millised tulemused tema kasvatus annaks. Ta kirjutab küll, et joonistama peaks ainult natuurist, aga tema raamatu peategelane on fantaasialaps.

Kummaline on lugeda, kui Rousseau arvab, et lapsi ei huvita ajalugu ega geograafia. Minul olid need lemmikained ja need huvitasid mind juba enne kui neid koolis õpetama hakati. Rousseau arvab, et lapsel on igav uurida maakaarti, võibolla temal oli, minu jaoks oli see juba enne kooli minekut väga huvitav. Lapsi on erinevate huvidega. Rousseau ei ütle raamatus, mitut inimest ta tunneb. Tol ajal ei olnud sellist ajakirjandust nagu praegu, asju, mida mina olen ajalehe mustast kroonikast lugenud, arvab Rousseau mitte olemas olevat.

On teada, et valgustus ja klassitsism vaatasid antiigi poole. Ka Rousseau’le on eeskujuks antiikmaailm. Ilmselt Vana-Kreeka eeskujul eelistab ta väikeriike ja ta tahab taastada ka antiikaegset kehakultuuri. Keskajal oleks ka sõjaväele kasuks tulnud, kui ta oleks füüsiliselt tugev olnud, aga siis tegelesid vähemalt osad inimesed lihasuretamisega.

Ebainimlik tundub, kui Rousseau ütleb, et ta on nõus kasvatama vaid tervet last. Just haiged inimesed vajavad rohkem hoolitsust, aga Rousseau laseks neil surra. Inimesel võib ju ainult üks organ haige olla, võibolla ta mõnda teist organit kasutaks teistest inimestest paremini. Kasvandik ei pea kohe haige olema, ta võib haigestuda ka hiljem. Kui ta teab, et kasvataja ei ole nõus haiget last kasvatama, siis võidakse kas haigust varjama hakata või võivad tekkida ärevushäired, millega inimene hakkab oma tervise pärast muretsema ja kahtlustab endal haigust, mida tal tegelikult ei olegi.