Näo meelde jäämine

Kohtusin koridori otsal ühe noore naisega. Ütlesin, et varem oleme kohtunud vist peamiselt selles koridoris. Naine vastas, et vist küll. Lisasin, et või mõnes teises sama kitsas. Läksime koridoriseinas asuvast uksest väiksesse toidupoodi. Meenutasime veel, mis varasematel kohtumistel on juhtunud. Mida rohkem kordi inimesed olid kohtunud, seda rohkem oli neil meenutada. Aga üks vana naine kõrval tundus ütlevat, et ei peaks niimoodi juttu ajama hakkama. Ta lahkus poest. Mulle oli tundunud vist valesti, vana naine oli porisenud vist hoopis selle üle, et müüjat ei ole kohal. Lamasin selle noore naisega samas voodis ja meie jalad puutusid kokku. Mõtlesin, et peaks jala tema jala vastast ära võtma, aga kui tema ei võta, siis ei pea mina ka võtma. Või peaks siiski võtma, sest ma nagunii temaga ei abiellu. Niimoodi teist inimest puudutades ei tule uni tagasi. Naine hakkas jalaga rütmi koputama.